Loomaaed kontoris

Martti Kalda

 

 

Mai. Ere päike. Teeb linnale pai. Väike Saksa linn. Königstadt. Ei lõunas ega põhjas, idas ega läänes. Täpselt keskel. Metsade. Mägede. Ojade. Jõgede. Maailma. Ühesõnaga — kolgas. Miski eikusagil. Eimiski kusagil.

Ainus põhjus. Miks Königstadt üldse elus oli. Olemas oli. Oli Hanemann. Firma ja perekond. Sest kõik töötasid Hanemanni heaks. Rohi kasvas. Lind lendas. Loom hingas. Sest nõnda tahtis Hanemann.

Hans Heinrich Hanemann saabus Königstadti üheskoos Lutheri pooldajatega 1520. aastal. Katoliiklased said peksa. Ja jooksid minema. Sest nüüdsest oli kapitalism tulnud, et jääda. Kapitalism ja protestantism. Reformism. Usu-uutmine. Ning nüüdsest ei saanud enam midagi tasuta. Isegi peksa mitte.

Hanemann ja tema perekond panid linna majandusele tugeva aluse. Paavsti kummardajatelt võeti talud ja maad. Veskid ja pagarikojad. Õlleköögid. Lihakarnid. Sest Hanemann teadis, et vürtspoodnik nälga ei näe. Eriti kui ta ise sööki kasvatab ja karjatab. Jahvatab. Küpsetab. Tükeldab. Pakendab. Ja maha müüb. Nendelesamadele, kes kasvatasid, karjatasid, jahvatasid, küpsetasid, tükeldasid, pakendasid. Hanemanni enese poolt palgaks makstud raha eest.

Hanemanni korporatsiooni peakorter kroonis Königstadti kesklinna nagu kuningat troonil. Selle taga lõunas väike vanalinn. Maalilised kitsad tänavad. Munakividega. Ning kõikjal ümberringi klaasist ja metallist uued kõrghooned. Korrapärastes ridades. Ent mitte ükski kõrgem kui firma peakorter. Tööliste korterid. Kes rikkam, see kõrgemal. Jumalale lähemal. Hanemannile ligemal. Jumalik kord ja hierarhia. Vastavalt kukru raskusele.

Hanemann tootis kõike. Peamiselt toiduaineid. Tal oli istandusi üle ilma. Loomakarju. Linnufarme. Mesitarusid. Ta kogus vara maa alt ja maa pealt. Puu otsast ja õhust kui vaja. „Sest söömine on ainus töö, mis toidab!” oli firma omanikel kombeks korrata. Juba kuueteistkümnendast sajandist peale.

*

Nelipühade-järgne esmaspäev oli vaba päev. Ilmselt seetõttu läkski Brunhildel uni juba teisipäeva varahommikul ära. Sest eile oli olnud päev iseenda jaoks. Iluprotseduuride tarvis. Vaba päev.

Brunhilde tundis end suurepäraselt. Ta oli värskelt siledaks vahatatud. Varbavahed. Ja huulepealne. Ning kõik, mis seal vahepeal. Eriti see. Vaid kulmukarvad jäid alles. Kuigi said kitkutud. Ning valge juuksepahmakas. Mille üle naine oli eriti uhke. Võib-olla rohkemgi kui oma täiusliku liivakellafiguuri üle. Peene piha. Hiigelrindade. Laiade puusade üle.

Brunhilde silmitses end peeglist. Ja oli rahul. Et oli kaunis kevadhommik. Sooja oma kaheksateist-kakskümmend kraadi. Ta valis tänaseks tööpäevaks lillelise kleidikese. Et valge sukapits paistaks. Ja roosa aluspüksiserv. Kui tuul peaks kleidiserva kergitama.

Brunhilde oli Königstadti ihaldusväärseim naine. Kauneim. Kõige naiselikum. Kui ta kõndis, pöördusid pead. Ja mehed põrkasid peaga vastu laternaposte. Vahel ka mõni naine. Autod. Põrkasid ristmikel kokku. Rammisid maju. Kõik autoremonditöökojad jumaldasid Brunhildet. Ning läkitasid talle igal sünnipäeval sületäie roose.

Mis aga naisele veelgi veetlust lisas, oli asjaolu, et ta töötas Hanemanni juures. President Hans Hanemanni enese sekretärina. Tema otseses alluvuses. Nii kaudses kui otseses tähenduses. Juhiabi, seisis töölepingus. Sekretär-armuke, teadsid kõik. Litsakas lehm, kirusid naised.

Paar kvartalit allamäge ja Brunhilde oligi Hanemanni korporatsiooni peamaja ees. Heitis juuksed selja taha. Mustanahaline turvamees avas ukse. Hindust liftipoiss ulatas roosiõie, vajutas nuppu ja lasi Brunhilde lifti.

Sekretär naeratas. Pistis lille juustesse. Ja lehvitas tõmmule poisile kelmikalt. Liftis piiksutas ta turvakaarti ning surus roosakaspunase küünega nimetissõrme numbrile 36. Uksed sulgusid ja lift tõusis vaikse sahinaga katusekorruse poole. Kuhu pääsesid vaid valitud. Firma president Hans Hanemann. Brunhilde ülemus. Isand. Ja armuke. Asepresidendid Heinrich, Dietrich ja Friedrich. Kaastöölised. Austajad. Mehed. Teistel polnud kõige kõrgemale korrusele asja.

Teistel korrustel paiknesid Hanemanni korporatsiooni tütarfirmade keskused. Siit juhiti lambakasvatust Austraalias. Heeringapüüki Põhjamerel. Kasvatati kiivisid Kolumbias. Kohvi Brasiilias ja Jaava saarel. Kardemoni ja kaneeli Sri Lankal. Pipart Lõuna-Indias. Ning riisi üle kogu ilma. Samuti maisi. Nisu. Kaera ja kanepit. Otra ja oopiumi. Maasikaid.

Siinsamas mõeldi välja kampaaniad ja kujundati reklaamid. Siit juhiti rahavoogusid börsidel. Londonis. Amsterdamis. Hongkongis. Tokyos. Singapuris. New Yorgis.

See oli maja, mis töötas öösel ja päeval. Siblis ja sagis kui sipelgapesa. Sumises kui mesitaru. Vahel koguni kurjalt ja ähvardavalt nagu pilv herilasi. Et vajadusel rünnakule asuda nagu termiidid. Hävitada ja õgida kui ritsikaparv. Imeda verest tühjaks nagu kaanid. Parmud. Sääsed.

Tööle jõudes lülitas sekretär sisse kõik arvutid. Kastis lilled. Täitis printerid paberitega. Jagas laiali posti. Pani kohvimasina käima. Kontrollis külmiku ja toiduvarud üle. Ning lasi oma naiselikul aural üle kogu korruse valguda. Et ülemustel oleks hea tööle tulla.

Tassike kohvi joodud, istus Brunhilde laua taha, et saabunud kirjad ja teated üle vaadata. Tooli sametine kate paitas mõnusalt kintsu. Ja meenutas naisele, et ülemus on kolm päeva temata olnud. Vargsi libistas ta püksikud jalast. Üle sukkade ja kontsakingade maha. Noppis üles ja pistis laua alumisse sahtlisse. Nüüd oli ta tööpäevaks valmis.

*

Hans Hanemannile meeldis enne ärkamist alati pisut püherdada. Linad segi ajada. Rapsida. Ja siputada. Või hüpata. Vahel koguni pihku peksta. Ärkamisjärgsed voodimängud kuulusid nende väheste lõbustuste hulka, mida kitsi miljardär enesele lubas. Peale sekretäride magatamise.

Kuigi raha oli küllaga, hoidis ta oma varandust hoolsalt. Tema raha säilitati eri pankades. Mõni pank vaid tema rahast sõltuski. Šveitsis. Kaimanisaartel. Varandust hoiti ka kullakangidena. Keldriseifis. Aktsiate ja väärtpaberite kujul. Vöösse õmmeldud kuldmüntidena.

Raha hoiti ja kasvatati. Ent kasutamist välditi. Sest lisaks varandusele oli Hans Hanemann pärinud esivanematelt kitsipunga geenid. Ning ärivaistu. Ta kulutas päevas vähem mõnestki tavainimesest. Teenides samas kümneid miljoneid. Kui mitte sadu.

Onaneerimise järel pühkis Hans kara ja kubemekarvad linadesse puhtaks. Ajas end püsti. Kell oli seitse. Päike kõrges. Rikkur kobis vanni. Ja lasi mullidel rasvavolte sügada.

Hanemann oli korpulentne neljakümne viiene jõmm. Tedretähnid näos. Seljal. Rinnal. Mõni isegi kõhul. Ja tagumikul. Tema harjaselised juuksed hoidsid jäigalt püsti mis tahes soengu puhul. Ja härjakael higistas igas olekus. Tema magu oli nõnda massiivne, et mees ulatus vaevu omaenese munadeni. Ja tagumik nõnda vägev, et Hans oli lasknud kõikjale Jaapani tualetipotid paigaldada. Need pesid pärast roojamist persevahe puhtaks. Kuivatasid ära. Ning leelotasid sinna juurde võõrkeelset lauluviisi.

Lisaks ihnusele ja kasuahnusele oli Hanemannil veel paar pahet. Ta oli kohutavalt kiimane. Magatas oma teenijannasid. Sekretäre. Naisalluvaid. Ning oli nende seas hinnatud armastaja. Ilmselt luges mõjuvõim. Rikkuse aura. Või salapärane maskuliinsus.

Lisaks hoogsale seksile armastas ta süüa. Hästi. Ja palju. Usutavasti oli hommikulaud juba kaetud. Suure märja pallina hüppas ta vahust välja ja libistas siidise hommikumantli selga. Lükkas jalalabad froteesussidesse ja tatsas söögituppa.

Hans Hanemann oleks soovinud olla elevant. Vaal või hai. Ehk koguni lõvi või tiiger. Aga tegelikkuses meenutas ta pigem metssiga. Karvast kulti. Harjased püsti. Kihvad vahedad. Poris püherdamas. Gurmaanina trühvleid maast sonkimas. Emiseid kargamas. Rasvane, ent täisjõus. Paks, samas vilgas.

Enne kodunt lahkumist oli tal kombeks elutoas kohvi juua. Ja oma päev läbi mõelda. Lasta maailmal endasse voolata. Et kodu kaitsvate seinte vahelt lahkudes poleks ees mingeid üllatusi.

Hans vaatas alati uudiseid. Teised võisid, ent tema pidi asjadega kursis olema. Ta vaatas börsinäidud üle. Ega leidnud midagi köitvat. Ka kodumaa uudistes. Sest tänavu polnud valimiste aasta. Siis tuleks silma peal hoida, et teaks, millisele parteile toetust avaldada. Ja keda poliitikuist moosida. Keda kingiga kostitada.

Elu-rubriigid vaatas ta läbi alati. Sest sageli oli seal mõni paljas pepu. Ehk koguni paljastus mõne diivakese tuss. Või võttis vormikas tennisist tissid paljaks. See oli omamoodi rituaal: esmalt glamuuriuudised ja lõpetuseks spordi kallale. Sest nagu kõik tõelised mehed, oli ka Hanemann spordihuviline. Kirglik.

Täna aga köitis teda kollastes uudistes hoopis muu. Mesilased olid hakanud surema. Salapärasel kombel. Miljonite kaupa. Peamiselt Ameerikamaal, ent ka Euroopas. Kuna Hanemanni korporatsioon tootis ja pakendas ka mett, tähendas see ärile halba. Sest kui mesilased surevad, siis kaob mesi. Ja kui mesi kaob, siis tõuseb ka mee hind.

Ta avas elektroonilise sõbrakese ja kirjutas iseendale korralduse: „Mett kokku osta. Tootmist vähendada. Hinda tõsta!” Sulges siis rahulolevalt telefoni, nõjatus diivani seljatoele ja rüüpas kohvi. Klõpsides telekapuldil kanaleid.

Hommiku-uudistes oli muudki häirivat. Austrias sõid kassid oma perenaise ära. Põhjamerel tungis heeringaparv suplema läinud šotlasele kallale ja kiskus ta vee alla, kuni viimaks ka uputas. Itaalias nokkisid tuvid Püha Markuse väljakul silmad peast kuuel turistil. Kalifornias ummistasid flamingod lennuvälja. Venetsueelas ja Kolumbias kiskusid ahvid kolmes kohvi­istanduses kuus töölist ribadeks.

Rohkem ei suutnud Hans Hanemann taluda. Plõks ja teler kinni. Nii ei saa ju elada. Närviliselt lahkus ta kodunt. Vinnas oma paksu kere džiipi ja võttis vilinal paigalt. Tolmupilv taga.

Uhke kaarega keeras Hanemann firma parklasse. Suurejooneliselt. Jõuliselt. Veidi hoolimatult. Mehelikult. Samas kindlalt. Manas näole muheda ilme ja astus vankumatul sammul pilvelõhkuja peaukse poole. Nagu issand jumal ise.

Joviaalselt marssis president peakorterisse sisse. Naeratas ja lehvitas kõigile. Patsutas õlale. Turvamehele. Ja koristajale. (Meenutades enesele, et pärast tuleb käed puhtaks pesta.) Lipsas lifti. Ent väljus kolmekümne teisel korrusel. Et kõndida läbi ülemuste ja sekretäridega täidetud korruste. Patsutada mõnd kenamat neidu kannikale. Tuleviku tarvis. Suudelda teist põsele. Vanade aegade mälestuseks.

Kohustuslik auring väikeülemuste ees tehtud, vupsas ta oma korrusele. Viipas kaardiga ja astus uksest sisse. Nüüd võis õhu välja lasta. Isegi peeretada, kui soovi oli. Maski eest võtta. Sest too, mis ärile hea, mis endale kasulik, oli mõneks ajaks tehtud. Nägu. Kuvand.

Hanemann jättis oma kabineti ukse alati lahti. Sest ta oli oma alluvaile alati „avatud”. Kuigi kõik uksed firma peakorteri viimasele korrusele olid suletud. Kuigi presidendi juurde ei pääsenud ette teatamata ka asepresidendid. Tavatöötajaist rääkimata. Avatud ukse kaudu pääses kabinetti vaid Brunhilde.

Kabinetis lülitas Hanemann esimese asjana sisse hiigeltabloo. Kümneteks osadeks jagatud ekraanil olid nähtavad kõik peamaja kontorid. Kaamerad jälgisid iga nurgatagust. Käimlat. Kohvikut. Suitsunurka. Trepikoda. Töötajate eest varjatult. Sest Hanemann tahtis täpselt teada, kes ja kui palju töötab. Millega tegeleb. Palju firmale pühendub. Ega viimaks konkurentidega suhtle. Ta jälgis ka alluvate arvuteid. Meilivahetust. Kuulas kõnesid pealt. Vestlusi kohviaparaadi juures. Meeste ja naiste tualettides. Keldris oli terve osakond, kus saadud infot analüüsiti.

„Minu loomaaed,” armastas Hans mõelda. Meediaosakond on ahvid. Sekretäride armee on haned. Või kanad. Mõni luik. Sulelised igatahes. Reklaami- ja müügimehed on pullid. Jõulised ja ohtlikud. Kes murravad maha iga tõkke. Või siis kiskjad. Ehk koguni haid. Väikeülemused laamad. Mäluvad ja mõlgutavad mõtteid. Ühest suunurgast teise. Ajusopist soppi. Tema oma loomaaed kontoris. Elajad äridžunglis.

Loodrid. Ja reeturid. Vallandati. Aeti linnast minema. Tehti paariateks kogu riigis. Vajadusel kogu ilmas. Eriti ohtlikke oli kadumagi läinud. Mõnega oli õnnetus juhtunud. Mõne konkurentide nuhiga. Paari töötajate hulka imbunud ajakirjanikuga. Ühe tütarettevõtte vastalise juhiga. Seepärast hoidiski Hanemann kõiki lõa otsas. Nagu korralikele koduloomadele kohane.

Hanemanni töö oli hõlbus. Kuigi ta pidas seda raskeimaks maailmas. Kontroll. Ja vastutus. Kogu töö tehti tema eest ära. Talle jäi vaid otsustamise vaev. Ja muidugi allkirjastamine. Hansul oli uhke allkiri. Vanaisa nõudel hakkas ta seda harjutama juba viieaastasena. Iga tähekaar kui meistriteos. Kalligraafi sulest.

Suurem osa päevast kuluski paberitele. Telefonikõnedele. Meilivahetusele. Videokonverentsidele. Vahel kohtumistele, ärilõuna, harvemini ka -õhtusöök. Börsitabelite silmitsemisele. Veebiporno kõrvalt.

Üle kõige armastas ta aga lõunapausi ajal oma sekretäriga mürada. Tänane päev polnud erand. — „Hilda! Kullake!” hüüdis ta mesimagusalt, niipea kui asepresidendid olid sööma läinud. Brunhilde võttis sahtlist pudeli ning lasi sortsu lõhnaõli kaelale. Ja igaks juhuks ka seeliku alla. Ning kõndis oma kõige seksikamal sammul presidendi uksest sisse.

Kabinet tundus tühi. Ent siis rabas Hanemann sekretäri selja tagant kinni. Ning suudles kaela. Nööpis pikemata kleidinööbid lahti.

Brunhilde püksata olek erutas Hanemanni väga. Sekretär asus hoogsalt ratsutama.

Nende ühtimine oli loomalik. Mõlemad higistasid korralikult. Vormid kohtusid voltidega. Ablas suu punahuultega. Brunhilde kiskus mehe juukseid. Hans sasis naise omi.

Avas siis rinnahoidja haagid. Rinnad oma lopsakuses valgusid välja. Sekretär läks hoogu. Kummardus ülemuse kohale ja alustas pikka sõitu. Õndsuse poole.

Rindade vahel oli hea olla. Pea käis ringi. Ent Hanemann ei hoolinud sellest. Õhku oli vähe, aga mõnu suur.

Ta lõpetas. Sperma purskas temast välja. Ühes hingega. Eluhingusega. See oli lämbumine rinnavoltides. Uppumine udarate sisse. Naise lõhnaõlist lehkavasse higisse.

Brunhilde ei märganud midagi. Tema hoog oli peatamatu. Kulus veel mitu minutit, enne kui naine krampides võbelema jäi. Ja mehe laupa suudles. Märgates alles siis, et too on elutu.

Alasti, nagu ta oli, kargas Brunhilde püsti ja pistis kiljuma. Keegi ei kuulnud teda. Vastuseks oli vaikus.

Kui Dirk, Heinz ja Friedrich lõunalt naasid, ootas neid kontoris paanikast tabatud sekretär. Ja ülemuse laip. Hans lebas nõnda, nagu Brunhilde tema pealt maha oli roninud. Viigipüksid ja pintsak toolile visatud. Traksid sealsamas kõrval. Muumitrollipiltidega aluspüksid rebadel. Katmas musti sokke ja lakk-kingi. Roosa triiksärk rinna eest lahti nööbitud. Riist endiselt taeva poole küünitamas. Suu ammuli. Pea kuklas. Vastu diivani seljatuge vajunud. Harjumatu vaatepilt. Alandav. Kohatu. Nii moraali kui ka firma maine seisukohalt. Inimlikkusest rääkimata. Samas oli see kõik ülimalt loomulik. Ja loomalik.

Asepresidendid olid liiga tugeva närviga mehed, et lasta end vaatepildist heidutada.

„Ma olen alati teadnud, et ükskord sa Hansu surnuks kepid!” teatas Dirk šovinistlikult. Brunhilde jooksis nuuksudes tualetti.

„Seda poleks nüüd küll vaja olnud,” tõdes Friedrich.

„Mis?” Dietrich ajas silmad suureks.

„Issand! Nii ei saa! Me peame ta kohe riidesse panema. Mõelda, mis see meie mainele teeb, kui me laseksime kellelgi ta niiviisi leida. Või kui selline pilt veel lehte läheks,” hädaldas Heinrich. Dirk tegi mobiiliga pilti. Päris mitu võtet kohe.

„Tegelikult on Heinrichil õigus,” sõnas Friedrich. „Targem oleks asja kuni juhatuse kokkukutsumiseni saladuses hoida. Muidu hakkavad aktsiad kukkuma. Ja meie pead pannakse panti.”

„Siis läheb vanamees peokülmikusse, sinna tagaruumi!” teatas Dirk.

Heinz hakkas jälestusest kätega vehkima. Nagu lennuvõimetu lind.

„Aga, poisid, te lubate ju mul ta vähemalt korda seada, eks ole?”

„Sea siis, aga kähku! Ma lähen teen rõdul ühe sigareti,” kamandas Dietrich ja kadus rõdule.

„Mina tema noksi ei näpi,” raputas Friedrich pead, kui Heinrich talle abipaluvalt otsa vaatas. Kuid lisas samas lohutavalt: „Riidesse võin aidata panna küll.”

Heinz jooksis laoruumi puhastusainet, pihustit ja lappe tooma.

Tund aega hiljem oli Hanemanni surnukeha tagaruumi külmikusse pressitud. Nagu vampiir oma kirstu. Õnneks polnud juhtkonnal parajasti ühtki pidu tulemas. Ning külmkast seisis tühi. Polnud täis siidrit ja õlut. Šampanjat ja külmutatud liha. Hans oskas õigel ajal surra. Praktiline mees elus, praktiline surmas.

„Egas midagi, ma lasen jalga,” teatas Dietrich lahkudes. „Jääb siis nii, et peetakse suu kinni.”

„Ma lähen toibun pisut,” kuulutas ka Heinrich ning sõitis taskurätiga silmanurki pühkides liftiga alla.

Friedrich koputas naistetualeti uksele. Kostis vaikset nuuksumist. Friedrich paotas ust. Brunhilde istus valgeks plaaditud ruumi nurgas poti kõrval ja vesistas. Üritades katta kleidisiiludega nii rindu kui sääri.

„Pole viga, ega see sinu süü pole. Küllap süda ütles üles,” püüdis ta emmates naist lohutada. „Tule, kuivatame silmad ära. Ma viin su koju.”

Naine tõstis pea. Nutetud nägu. Paistes silmad. Ta vastas sosinal läbi nuuksete: „Ma ei saa…”

Alles nüüd märkas lohutaja, et kogu Brunhilde süli oli märg. Rinnad ei mahtunud enam rinnahoidjasse. Mõlemast immitses piima. Tilkus kui katkisest kraanist. Hingamise rütmis.

„Ma ei tea, mis minuga on.” Naine näperdas kleidiserva. Sääred ja reied olid veidralt lapilised. Ning kaetud punakate karvakestega. Midagi säärast polnud Friedrich Brunhilde juures kunagi märganud. Naine oli alati laitmatult hoolitsetud. Alati.

Mees surus hämmingu maha. Neelas alla kerge tülgastusklombi, mis kurku kerkis. Võttis naisel ümbert kinni ja kallistas teda. Suudles laupa. Silitas pead.

„Kas me võiksime enne, kui sa mu koju viid, turult või poest läbi minna? Mul on kohutav õunaisu. Ja salatit tahaks ka,” uuris Brunhilde.

Nõnda nad läksid. Veidi räsitud. Ent siiski elus.

*

Äratuskell helises. Heinrich virgus. Kolm tundi enne tööleminekuaega. Sest palju oli vaja teha ja toimetada. Ta polnud laiskvorst. Pigem enesepiitsutaja.

Esmalt tegi ta korda voodi. Piinliku täpsusega. Seejärel võimles. Lahtise akna all. Päike kuldamas laitmatuid lihaseid. Kätekõverdused. Kükid. Harjutused kõhu- ja tuharalihastele. Heinz oli uhke oma pringi ihu üle.

Järgnes põhjalik pesemine. Süvapuhastav. Poorid ja nahavoldid. Koorivad kreemid. Noorendavad. Niisutavad. Habe tuli ajada. Kaenlaalused siledaks raseerida. Kulmukarvu kitkuda. Nina- ja kõrvakarvu piirata.

Alles siis jäi ta enesega rahule. Ning võis end paar kena minutit imetleda. Nüüd neelas ta peotäie vitamiine ja pesi põhjalikult hambaid.

Seejärel pani ta selga valge särgi. Hõbedaselt helkleva ülikonna. Seadis ette lipsu. Surus sokkideta jalad kingadesse. Sest nõnda oli peen. Ning taotluslik välimus saavutatud. Mees kui mustvalgest filmist.

Heinrich pidas end kauniks. Nii seest kui väljast. Ta luges raamatuid. Käis teatris. Kuulas klassikalist muusikat. Külastas kunstinäitusi. Mitte niivõrd huvist. Nii teeb kaunishing.

Ta välimusel polnudki viga. Välja arvatud liigne lakutus. Naiselikult hoolitsetud. Ei kübetki mehelikku robustsust. Pisut geilik. Malbe hääl. Väljapeetud viisakus. Täiuslikkuses ebatäiuslik.

Süüa meeldis talle tervislikult. Vähe. Ja hõrgult. Värske kukkel otse ahjust. Kodus pressitud apelsinimahl. Kiivi-mango püreesegu. Jogurt. Tükike tomatit. Paar oliivi. Erinevaid juuste. Roheline tee.

Heinrich oli äärmiselt sõltuv sotsiaalmeediast. Selleta oleks ta tundnud end hüljatuna. Rahutuna. Alasti. Nutma puhkemas. Võib-olla oleks koguni enesetappu üritanud. Seepärast kontrollis ta oma suhtevõrgustikke nii tihti kui võimalik.

Selle kolmapäeva hommikul oli kõik kuidagi kahtlaselt vaikne. Ei ühtegi kiisu ja kutsu pilti. Keegi ei poseerinud uutes riietes. Ega kõnelnud mõnest kavandatavast reisist või matkast. Kanalid olid harjumatult vaiksed.

Heinz avas teleri. Ning jäi võpatades vaatama. Käsi imestusest suu ees. Kõrv kuulama kohkunud.

Linnud sööstsid vastu maad. Pikeerisid hoonetesse. Klaasikillud ja sulepuru järel. Linnarahvas linnusitta täis pritsitud. Rünnak taevast. Lennati pähe. Nokiti ja kriibiti küünistega. Kusagil viisid kotkad väikelapse minema. Linnufarmides puhkesid mässud. Kanad keeldusid munemast. Ja tapale minemast.

Erilise rünnaku ohvriks paistsid sattuvat nood, kes kandsid karusnahku. Nahkmantleid. Või nahkpükse. Linnud roojasid nende peale. Kassid üritasid küünistada. Ja koerad hammustada või jalga tõsta.

Parvedena nõelasid inimesi mesilased. Herilased. Sääsed ja parmud. Kurjalt. Õelalt. Ennasthävitavalt. Sipelgad tungisid elumajadesse. Õgides kõike oma teel. Neile järgnesid termiidid. Purustades elamuid. Rohutirtsud sõid tühjaks terveid põlde. Istandusi. Viljapuuaedu. Tuhandete hektarite kaupa. Riikide kaupa.

Metsloomad tungisid otsekui marutaudis kallale jahimeestele. Metssead puresid neid surnuks. Põdrad ajasid sarvede otsa. Kiskjad hüppasid kaela. Närisid arterid läbi. Veri pritsis. Igasse ilmakaarde.

Koduloomad olid pööraseks läinud. Hobused lõid takka üles. Lehmad pasandasid kõikjale. Kusid piima sisse. Lambad ei lasknud villa pügada. Loomad jooksid laudast minema. Läksid karjadena metsa.

Kalad rebisid kalurite võrke puruks. Hammustasid sõrme. Keeldusid konksu otsa jäämast. Ajasid parvedena ümber kaluripaate. Elektriangerjad andsid särtsu. Ühed torkisid inimesi ogadega. Teised kriimustasid soomustega. Ning viskusid parvedena rannale. Kollektiivne suitsiid.

Mitmel pool maailmas oli nähtud veidraid olendeid. Kummalisi pool­inimesi-poolloomi. Ameerikas oli nähtud lumeinimese moodi olendit. Poolenisti justkui karu, teisalt hiigelkasvu inimene. Aafrikas silkas ringi looma peaga inimolendeid. Pea nagu krokodillil. Kaelkirjakul. Konnal. Ebausklikud olid veendunud, et deemonid on põrgust lahti pääsenud või jumalad maa peale naasnud. Oletati tulnukaid. Aasia stepialadel jooksid ringi inimese pea ning ülakehaga hobused ja hundid. Lõuna-Euroopas nähti sokusarvede ja sõrgadega mehi metsades madistamas, kitsehabeme ja tokerjate karvadega.

Kogu õuduse endasse ammutanud, asus Heinrich helistama. Sõpradele ja tuttavatele. Kõik tundus korras olevat. Mõne hääles oli veidraid lengerdavaid toone, ent selle pani Heinz ehmatuse arvele. Korraga taipas ta, et iseennast polegi ta veel uurinud. Ja tormas peegli ette. Kiskus lausa riided seljast. Kõik tundus olevat endine.

Aeg oli tööle rutata. Kuigi täna ei tahtnudki. Aga ilusad inimesed käivad tööl. Ja Heinrich teadis, et paljudki lepingud olid saavutatud tema sarmiga. Et Hanemanni oli viinud edule tema sirge püksiviik. Särav naeratus. Laitmatu lipsusõlm.

Nagu alati läks ta tööle jala. See rahustas. Sest see oli tervislik. Kuigi ta elas kontorist kõige kaugemal. Ta oleks võinud tulla trammiga nagu Friedrich. Aga ei. Talle ei meeldinud lihtinimese hais.

Nõnda oligi parem. Võis läbi astuda prantsuse saiakeste ja maiustuste poest. Itaalia juustuärist. Šveitsi šokolaadimeistrite juurest. Lehvitada reisibüroo neidudele. Sest haritud inimene reisib. Igale poole.

Heinrich oli ainus Hanemanni korporatsiooni töötaja, kes suutis hingeldamata kolmekümne kuuendale korrusele kõndida. Võttes vahel lausa kaks astet korraga. Kuigi siis lubas ta endale ühe peatuse. Kaheksateistkümnenda korruse rõdul. Silmitses linna. Oli õnnelik, et neil Königstadtis on puhas õhk. Ilus ilm. Ja armsad inimesed.

Teel üles tervitas ta viisakalt kõiki. Täna nagu ikka. Sest ta teadis, et on parim. Kõige kaunim mees. Nii ihult kui hingelt. Kahjuks ei märganud enamik naisi seda. Arvati homoks. Tegelikult oli ta kui Jumala and. Mõistev ja mõistlik. Hoolitsetud ja hoolitsev.

Ainus, kes talle lähedaseks oli saanud, oli Brunhilde. Võrdluses robustse Dirki ja rasvunud Hansuga oli ta naise jaoks lausa ideaalne. Sest Friedrich oli tavaline. Kindlasti suurepärane mees. Mõnele tavalisele naisele. Ent Brunhilde polnud tavaline. Vaid imeline.

Sekretär oli korrusel üksi. Ning Heinrich tundis, et täna naeratab talle õnn. Ta ütles enesele, et peab olema „paha poiss”. Sest Brunhildele meeldivad säärased. Robustsed ja otsekohesed. Seksuaalsust õhkuvad.

Naine tegi koopiaid. Koopiaruumis. Keset pabereid. Ja kaste. Paberihunt kui kuri loom vasakul. Koopiamasin kui hiiglaslik elevant paremal. Mõlemad vaikselt urisemas. Enesega rahulolevalt.

Heinz võttis tassi kohvi ja tegi juttu. Nõjatudes graatsiliselt ruumi uksele.

„Sa oled täna kuidagi eriliselt särav!” kiitis ta.

„Tänan,” naeratas naine. „Mul endal küll säärast tunnet pole.”

„Kuule, kas ma tohiksin sind vahel välja kutsuda? Eriti nüüd, kui sul Hansu ees mingeid „kohustusi” pole…?” uuris Heinz ettevaatlikult. Brunhilde väristas lauge. Raskete ripsmetega.

Heinz võttis seda kui kutset. Nihkus lähemale. Otse naise kukla taha. Suudles seda. Alguses vaevutuntavalt. Siis jõulisemalt. Kaela. Õlgu. Dekolteed.

Nüüd libistas ta õrnalt käe üle sekretäri kleidiga kaetud tagumiku. Püksiserv, tundis ta. Ja kannikavahe. Ent seal oli veel midagi. Brunhilde ümises õndsalt. Talle vist meeldis. Mees viis käe kleidi alla. Ja kobas püksikuis tagapõski. Libistas käe värvli vahele. Ikka oli see asi seal, tundis ta silitades. Ta laskus põlvili. Ja suudles, silmad kinni, pehmet tagumikku.

Nüüd avas ta silmad. Et kogu naiselikku ilu nautida. Mis see siis on? Ta tõmbas püksikud alla. Ja võttis uuritava pihku. Kergelt karvane. Punakate udemetega kaetud. See oli ju saba! Kuidas, palun? See on mingi nali. Kindlasti liimitud. Ning ta sikutas. Kõvasti kohe.

Brunhilde suust kostis möhatus. Sikutati tema saba! Jalad reageerisid reflektoorselt. Virutades täiest jõust mehele vastu pead. Tagant üles. Nagu peru hobune. Kes üritab ratsanikku maha raputada.

Heinrich lendas paar meetrit ja maabus peaga vastu kappi. Viimane, mida ta nägi, olid jalad. Kaunid. Karvased. Jalad. Siis valgus veri silma. Ja aju lakkas elamast.

Kapp võbises. Paberivirn selle otsas vajus külili ja valged lehed lendlesid alla. Ventilaatori tuules. Kui hiiglaslikud lumehelbed. Täitsid hetkeks kogu ruumi. Katsid surnukeha valge vaibana. Mis ajapikku peahaavast voolanud verega läbi imbudes punaseks värvus. Mustad nagu eebenipuu olid paberite alt paistvad kingad.

See oli ilus surm. Heinrichile oleks see meeldinud. Sest inimeses peab kõik kaunis olema. Elu. Ja surm. Dietrich ja Friedrich nõnda ei arvanud. Kui nad tööle saabusid. Brunhildelt oli võimatu selget vastust saada. Sest naine ulgus taas nutta.

„Kurat ja põrgu! See on juba ei tea mis!” vandus Dirk. „Eile Hans ja täna Heinz. Kelle kuradi nad sealt altpoolt üles edutavad? Kindlasti mõne lolli ahvi. Kes meil siin kõik segi paiskab. Või mõne puhta valge tuvikese, kes tahab kõiki asju ausalt ajada. Aga ma ütlen, äri ei aeta puhaste kätega! See on sitane ja verine amet! Siin on kiskjat vaja! Kiskjat, ma ütlen…”

Friedrich püüdis Dietrichit rahustada. Asjata. Too vahutas edasi. Käis ringi ja loopis asju. Ja läks poole päeva pealt minema. Et uputada oma ebakindlus õlle sisse. Või viskisse.

Kui Dietrich oli läinud, asus Friedrich sekretäri otsima. Tualetis teda polnud. Laud oli mehitamata. Ta piilus Hanemanni kabinetti. Brunhilde seisis baarileti taga. Ja lüpsis ennast. Viski- ja õlleklaasidesse.

„Proovi!” lausus ta rõõmsalt. Sest lüpsmine rahustas teda. Lõdvestas. Vabastas pingetest. Friedrich rüüpas ettevaatlikult. Maitses nagu soe piim.

„Mis juhtus, Brunhilde? Mis sinuga toimub?” päris mees.

„Ma ei tea. Ilmselt midagi hormoonidega. Sest rase ma ei ole. Ma tegin eile testi.”

„Aga Heinz?”

„Heinz kukkus. Õnnetult. Vastu kappi.”

„Sa peaksid arsti juurde minema. Kullake, see ei ole õige asi. Piim. Ja need karvad…” sõnas Friedrich.

„Ma tean. Ma lähengi. Kohe nüüdsama lähengi,” lubas Brunhilde. Peitis rinnad kleidipõue, krahmas käekoti ja läks.

Koju. End vahatama. Juba teist korda päeva jooksul. Ja lüpsma. Sest arsti juurde minna oleks olnud häbi. Õhtul proovis ta korraks saba kääridega ära lõigata. Aga valus oli. Seepärast piirdus ta sellega, et raseeris saba kenasti siledaks.

*

Dirk võpatas unest üles nagu elustatud uppuja. Suust valgus habetunud põsele ila. Voodilinad nõretasid higist. Ere päike paiskus katmata aknast mehele näkku. Ta varjas käelabaga vaevaliselt nägu. Pungitas silmi. Punaseid. Lõhkenud veresoontega. Valulikke. Soolasest otsmikuhigist kipitavaid.

Ta vedas end voodiservani ning jalad leidsid põranda. Õllepudelid kolisesid. Rinnus pitsitas. Õhust oli puudus. Öökapil oli poolik pudel. Punase sildiga. Ta rüüpas ahnelt ja tormas kohe oksendama. Kõik purskas kraanikaussi. Pruun õlu. Kollane maomahl. Seedimata võileib. Ja vorstitükikesed.

Dirk oli tõeline meesiludus. Harjaseline siilisoeng. Häirivalt valge nahk. Vahel punastas ta üle terve kere. Niiviisi, et nahk oli arvukate sünnimärkide ja maksalaikudega sama värvi. Lisaks peast eemalehoidvad kõrvad. Rippuvast õllekõhust ja kõverast hiigelriistast rääkimata.

Kõige rohkem meenutas ta siga pühkmehunnikul. Ent iseloomult oli ta tõeline kiskja. Salakaval ärihai. Mürkmadu. Ähvardav siksak seljal. Kes varitses pingsalt oma saaki. Hüpnotiseeris pilguga. Ja kugistas alla.

Toibunult ronis alasti mürakas, sokid jalas, vanni. Lasi külmal veel dušist kaela joosta. Pestes samal ajal hambaid. Ja sügades persepragu. Kuna põis oli täis, kusi Dietrich mõnuga vanni. Kollane ja haisev vedelik voolas mööda jalgu alla, ravides jalaseent. Dirk peeretas valjusti, rögistas ja ronis vannist välja. Ning taipas alles nüüd sokid jalast kiskuda.

Tegelikult oli asepresident varakas mees. Ja tema katusekorter Königstad­ti kesklinnas hüva kinnisvara. Kahjuks oli ta edust hoolimata jäänud poisiks Düsseldorfi eeslinnast. Kebabiputkade ja autoremonditöökodadega slummist. Kus igal õhtul joodi vaatide kaupa õlut. Ja siis pandi veri voolama. Purustatud luuga ninadest. Katkipekstud sõrmenukkidest. Hoorade jämesooltest.

Alasti ja märg, loivas ta läbi lagastatud elamise kööki. Koristaja käis laupäeviti. Täna oli alles neljapäev. Pesemata nõusid ja musta pesu vedeles ühtlase kihina kõikjal. Dirk pani kohvi hakkama ja teleri sisse. Maailm paiskus eredate kiirtena kööki. Ja pani pea veelgi valusamalt lõhkuma. Ent tavapärase pläma asemel kostsid mehe kõrvu veidrad uudised. Nagu oleks sõda lahti. Või maailmakord pahupidi.

Suurimad segadused leidsid aset maailma loomaaedades. Moskva. Toronto. Peking. Berliin. San Diego. New York. Kõik hoolikalt kogutud liigid. Valitud. Ja hoolitsetud. Linnud. Loomad. Kalad. Kahepaiksed. Kiskjad. Rohusööjad. Kõik olid kui hulluks läinud. Kisendasid. Murdsid puuridest välja. Ründasid külastajaid. Tungisid linna. Kus nad valangutega maha niideti. Nuiadega surnuks peksti. Tapeti. Suled ja soolikad kõikjal. Koonud ja küünised. Sabad ja silmad. Laiali mööda tänavaid. Alleesid. Bulvareid.

Aasias trampisid vihased elevandid maatasa külasid. Bambusest hütte. Tellistest maju. Raevukalt. Maapind hallide jalgade all värisemas. Londid lapsetapust verised. Võhad päikeses helkimas. Küladele järgnesid asulad. Asulaile linnad. Kes sai, pages. Kes mitte, trambiti jalge alla. Kolpade raginal. Karjete saatel. Surmakorinal.

Ilmameredel oli lahti päris sissisõda. Sinivaalad rammisid laevu. Paiskasid kaubakonteinereid merre. Erilise mõnuga rapsiti ja uputati reisilaevu. Vaalad sundisid inimesi laevadelt päästepaatidesse. Virutasid siis nood sabalöökidega kummuli. Ja haid pistsid abitult lainetel ulpivad merehädalised nahka. Näritud korjustest said osa teisedki kalad. Krabid ja vähid. Meremaod.

Konnad ja kahepaiksed. Krokodillid. Ussid ja sisalikud. Asusid tegutsema. Paljud roomasid veest kuivale. Soost välja. Jõest-järvest kaldale. Näksisid kalurite varbaid. Hammustasid ujujatel sõrmi-ninasid otsast. Päevitajad said oma osa. Esmalt rünnak veest. Kes vee-elukate käest pääses, hukkus metsast rannale tunginud karu käppade vahel. Põdra sarvede otsas. Kiskjate hammaste all. Tigedatest ja verejanulistest jänestest rääkimata.

Parvede kaupa lendasid kajakad. Ja albatrossid. Haned. Luiged. Lennukite mootoritesse. Kukutasid neid alla. Raisakotkad laisalt õnnetuspaiga kohal tiirlemas. Kotkad ja pistrikud lennuõnnetusest pääsenuid jälitamas. Nende skalpidesse auke nokkimas. Silmi tühjaks joomas.

Rohkem ei julgenud Dirk uudiseid vaadata. Hirmunult piidles ta aknast välja.

„Kuidas teil seal on?” helistas ta kontorisse.

„Meil on kõik rahulik,” vastas Friedrich. Ent tegi seda kuidagi ebalevalt. Ja Dirk mõistis kohe, et teda ei taheta. Temas tõstis pead haavatud uhkus. Midagi loomalikku. Ilmselt kavatseb Friedrich firma üle võtta. Ja teda kõrvale lükata. Seda ei saanud lubada. Sest tegelikult oli ju tema, Dietrich, Saksamaa parim ärijuht.

Kohv käigu pealt lõpuni joodud, tõmbas Dirk ülikonna selga ning tõttas välja. Istus oma punasesse sportautosse ja kihutas minema. Ta sai rallida tervelt pool kilomeetrit. Enne kui firma parklasse pööras. Ja parkis risti üle kahe koha. Uskudes, et tal on selleks jumalik õigus.

Väikestest inimestest Dirk ei hoolinud. Turvamehed, liftipoisid, lihttöötajad. Neist möödus ta kui tühjast kohast. Direktoritega suhtles ta kui omasugustega. Teel üles astus nende juurest läbi. Kiitles joodud alkoholikogustega. Arvustas uusi automarke. Sigareid. Meenutas ühiseid käike lõbumajja.

Naised olid tema silmis üks liha puha. Valge. Must. Kollane. Üks veidi pekisem, teine pisut karvasem. Põhimõtteliselt sama. Ihaldamiseks. Ilastamiseks. Tarvitamiseks. Ning siis kõrvaleheitmiseks.

Tööpäev möödus rahutult. Brunhildet oli vaid vilksamisi näha. Oma meeles oli Dirk üha kindlamalt veendunud, et naine peab saama talle. Ta varitses õiget hetke. Mil Friedrich kuhugi minema tõttab. Jälgis teda autoga minema vuramas. Ja kargas siis kähku laua tagant püsti. Uksed olid kenasti lukus.

Seljatagune oli kaitstud. Käes oli tema etteaste. Sest nüüd kuulus korporatsiooni juhtimine ometi temale. Ja kõik sellest johtuv ja tulenev. Palk ja privileegid. Jõuliselt astus ta presidendi kabineti poole. Rebis ukse lahti. Sekretär seisis avara tööruumi nurgas leti taga. Ja pugis salatit. Ning kulistas vett kõrvale. Jälgides Dirki pilguga, söömist katkestamata.

„Niisiis,” alustas mees venitades, „olemegi ainult meie kaks jäänud.” Brunhilde norsatas nõusolevalt.

„Ma siis vist võtan juhtimise üle.” Dietrich libistas end tammise laua taga nahktooli. Sekretär lükkas tühja kausi kõrvale. Suu käis tal mäletsedes endiselt.

„Sina ei pea kartma. Sest ma jätan su juhiabi ameti peale edasi. Sest sa meeldid mulle,” lõi Dirk kõik kaardid lauale. „Ma mõtlesin, et me võiksime seda nüüd tähistada. Väike minett või nii… Ma isegi pesin ennast sinu jaoks.”

Kuna Brunhilde ikka veel ei reageerinud, võttis Dirk ta oma embusse ja vedas laua äärde. Ta tahtis, et tal just siin suhu võetaks. Ta surus naise põlvili.

Pluusil rebiti nööbid eest. Dietrich tahtis rindu näha. Ehk koguni oma laadungi neile pursata. Brunhilde massiivsed udarad ei mahtunud enam rinnahoidjasse. Dirk surus sekretäri suu oma kürvale.

Mõnuoie pääses valla ta suult. Ja teinegi veel. Kolmas. Neljas. Siis võpatus. Naine oli pisut liiga jõuline. Aga polnud hullu. Dirk sulges silmad ja naaldus toolileenile. Hea. Parem. Väga hea! Suurepärane!! Ülihea!!!

Purse oli järgmise nurga taga. Ent siis Dirk võpatas. Värin käis kehast läbi. Nagu oleks laev jäämäega kokku põrganud. Ta avas silmad ja vaatas alla. Jahmatusest kaame. Ja tõmbus õudusest lillaks.

„Libu! Mis sa tegid!”

Riista ei olnud enam. Munandeid ka mitte. Mitte naharibakestki. Dietrichi hargivahe oli täitsa siledaks naksatud. Vaid verd valgus kui räästast. Tilkus pükstele. Voolas toolile. Rikkus valget vaipa.

Segaduses Brunhilde oli endiselt käpuli. Suu täis. Pigem segaduses loom kui inimene. Udarad rippumas. Karvased sõrgadega tagajalad seeliku alt väljas.

„Lehm, anna siia!” Dirk virutas talle vastu nägu. Naine sülitas suust verise klombi. Mis kunagi oli olnud meheau. Ja munandikott. Vedeles nüüd karvadega läbisegi keset vereloiku.

Šokis mees üritas kõike oma vasakusse pihku korjata. Surus varanduse vastu rinda. Ja vedas teise käega püksid üles. Vaarus välja. Kabinetist. Trepikotta. Lifti. Sõitis alla. Läks fuajee kaudu välja, vererada järel. Komberdas läbi parkla. Mööda elutut tänavat. Kirde suunas. Läbi inimtühja linna. Loojuva päikese kumas. Kuni vaakus hinge. Ja varises. Verise tombuna. Rentslisse maha.

Kui Friedrich uue salativaru ja kahe ämbriga naasis, oli sekretär täiesti loomastunud. Naisest oli saanud lehm. Loom seisis õnnetuna kabineti nurgas. Ja inises vaikselt. Lisaks vereojale, mis viis presidendi tooli juurest ukseni, ilutses keset vaipa lehmakook. Virts ja sõnnik. Ehtne lehmasitt.

Riided olid rebenenud ega katnud enam Brunhilde moondunud keha. Kahel tagajalal seismine oli võimatu. Esipoolel olid täheldatavad mõningad naiselikud vormid. Ent needki olid kadumas. Kontoris oli kena valge-pruunikirju õhvake. Noorlehm. Udarad piimast pungil. Jah, udaraid oli endiselt kaks. Udarapaar. Suur ja valulik.

Maapoisina mõistis Friedrich, et loom vajab lüpsmist. Ta lükkas salati ühte pange ja pistis lehmale nina alla. Patsutas elaja külge ja tagumikku. Rahustavalt. Silitas. Nihutas ämbri udara alla. Ja asus lüpsma. Ühest udarast üks pangepoolik, teisest teine. Lehm inises rahulolevalt. Kuni lõpuks olid väsinud mõlemad. Mees ja lehm. Inimloom ja loominimene.

*

Friedrich virgus veel pimedas. Ta piilus välja. Tänav näis rahulik. Linn tundus magavat. Tänavavalgustus põles. Ent majad olid pimedad. Pingsalt silmitses mees valvekaamerate pilte. Hanemanni peamaja paistis olevat välja surnud. Pildil polnud ühtegi turvameest. Fuajee nurgas magas kolm koera. Ilmselt olid segaduse aegu sisse pugenud. Ning töötajad kõik jalga lasknud. Sest viimnepäev näis olevat ligi.

Lehm magas. Õiglase und. Friedrich sulgus ülemuse vannituppa. Loputas une silmist. Ja läks duši alla. Varuriideid kahjuks polnud. Tuli läbihigistatud särgiga leppida. Habe jäi ka ajamata.

Isu polnud. Hommikutund oli alles varajane. Külmikus leidus jupp vorsti. Asepresident sõitis liftiga alla. Peegelseinalt vaatas vastu väsinud mees. Ei liiga paks ega liiga kõhn. Tavaline. Sinises särgis. Pintsaku ja pükstega. Päevane habemetüügas lõual. Siniste silmade all lillakad kotid.

Alumisel korrusel lipsas Friedrich välja. Lifti tasane kõll saatis teda. Ta puges nurga taha peitu. Näis, et heli polnud koeri äratanud. Igaks juhuks võttis ta vorsti kätte. Ning hiilis väljapääsu poole.

Juba valvelaua juures oli ta pääsemises kindel. Ent neljajalgsed valvurid virgusid siiski. Küllap oli see just vorsti lõhn. Ettenägelikkus oli osutunud ettenägematuseks. Lõrisedes surusid koerad ligi. Friedrich viibutas vorsti. Ja heitis selle siis vastassuunas. Ning pistis tagasi vaatamata plagama.

Jahikirest hoolimata sai nälg koertest võitu. Ja kõik kolm ründasid vorsti. Nõnda oli mees pääsenud. Firmaga oli nüüd lõpp. Ilmselt kogu maailmaga. Loomad olid hulluks läinud. Ning ründasid valimatult inimesi. Tal tarvitses nüüd vaid seni elus püsida, kuni ta teiste omasugusteni jõuab. Küllap siis üheskoos juba elajaile vastu astutakse.

Kolme kvartali kaugusel oli kauplus. Ja tema vajas moona. Poes ladus ta käru toitu täis. Konserve peamiselt. Vett. Juurviljaletis meenus Friedrichile Brunhilde. Too nosiks kindlasti hea meelega õunu. Pirne. Kurke. Salatit. Arbuusigi ehk. Ent ei. Ta pidi looma peast pühkima.

Kohusetunne sai mehest võitu. Lisaks mälupildid kontorinurgas ammuvast õhvakesest. Kel udarad piimast pungil. Kurk janust kuiv. Kõht korisemas.

Poekäru krigises reetlikult. Päike oli tõusnud, kui Friedrich tagasi Hanemanni peamajja jõudis. Koeri polnud kusagil näha. Siiski pelgas ta siseneda. Ja otsis teist sissepääsu. Esimene rõdu paiknes alles kuuendal korrusel. Kuid esimese ja teise korruse vahel ripnes aknapesijate ramp.

Käru upitamine rambile oli neetult raske. Kui esirattad peal, kuulis ta lõrinat. Lõukoer teisel pool parklat vahtis teda kui magusat saaki. Ebainimliku jõuga tõstis Friedrich käru rambile ja lülitas mootori käima. Ramp tõusis. Koer hüppas ja üritas teda naksata. Korduvalt.

Teekond tippu oli piinarikkalt aeglane. Läbi klaasseinte avanes vaade kõigile korrustele. Esmalt ei mõistnud Friedrich nähtut. Taipamine täitis ta õõvaga. IT-osakonnas möllasid arvutite taga ahvid. Koledad ja karvased. Mõnel räbaldunud inimriided seljas. Meediaosakonnas olid lambad kogunenud ühte ruumi troppi. Ja pead kokku pannud. Kaks oinast pusklesid karja keskel.

Arendusosakond oli linde tulvil. Siin oli kanu ja kukki. Ent ka eksootilisemaid isendeid. Jaanalinde, kes jooksid peaga vastu seina. Pingviine, kes paterdasid uhkelt ringi kui frakkides isandad. Paabulinde. Sidistavaid tihaseid. Leevikesi. Üksik kotkas tiirles lae all. Varitses saaki.

Sekretäride asemel täitsid korruseid haned ja pardid. Pasandades kõikjale. Direktorite kabinettides magasid karud. Hundid. Üks lõvi. Paar põtra. Laama. Kaamel.

Äkitselt pidi mees vaatlused katkestama. Kajakas rammis täie jõuga ta pead. Rebides Friedrichilt suure pahmaka juukseid. Mees kummardus ja varjus toidukäru taha. Teiselt poolt tulistasid tuvid teda märja linnusita­ga. Friedrich pühkis silmi ja suud. Kirbest valgest lögast. Ja relvastas end kahe konservipurgiga. Niipea kui kajakas uue hooga teda ründas, lennutas ta need tema poole. Hernekonserv tabas kajakat rindu. Ja valge sulekuhi langes kivina alla.

Tuvidega polnud midagi teha. Nad olid tabamiseks liiga kõrgel. Tuli ära kannatada. Sitarahe all loopis mees toidu kärust rõdule ja hüppas siis ise järele.

Kontoris blokeeris Friedrich kõik uksed. Igaks juhuks tassis ta veidi kontorimööblit ukse ette. Sest paar korda käisid elajad selle taga kolistamas. Tagumas. Ja kriiskamas. Brunhilde ammus neile kumedalt vastu.

Nad ei teadnud, kui kaua nad ülakorrusel varjusid. Veidi süüa neil oli. Kuigi lehm sõi looma kombel. Ent samas andis ta ka piima. Ilmselt paar päeva. Segaduses olid ööd-päevad sassi läinud. Mees üritas katkendlikest uudistest sotti saada, mis välisilmas toimub.

Asi oli hull. Organiseeritult ja massidena ründasid loomad inimkonda. Purustades tsivilisatsiooni paari päevaga. Härgade. Elevantide. Kotkaste. Ja vaalade armeed. Puhastasid ühe riigi teise järel inimestest. Ühe mere teise järel. Saare saare järel.

Inimesed panid tõhusalt vastu. Relvade kogu jõuga. Ent seekord ei kohkunud loomad tagasi. Nad surid julgelt ja karjakaupa. Kuni inimeste jõud rauges. Sest loomi oli sadu kordi rohkem. Sest lisaks kiskjaile ja hiidimetajaile salvasid inimsõdureid putukad ja maod. Skorpionid. Ummistades suud ja silmad. Ja relvatorud.

Uue maailmakorraga kaasnesid uued uudised. Näidati loomade kogunemisi. Linnud omaette. Liikide kaupa. Loomad samuti. Kiskjad ja kariloomad lahus. Maod. Kalad. Kahepaiksed. Tundus, et arutati midagi. Kakeldi isekeskis. Justkui kärajaid oleks peetud. Elajate parlamendiks kogunetud.

Mõnes paigas pidasid inimesed endiselt vastu. Suuremates linnades. Kindlamates hoonekompleksides. Sporaadilist võitlust võis näha taevalaotuses või ulgumerel. Hävituslennukid lindude vastu. Allveelaevad ja vaalad. Enamasti oli vastupanu siiski murtud. Ja inimesed aeti kokku. Koonduslaagritesse. Suurematele staadionitele. Väiksematele saartele. Kus neid valvasid verejanulised verekoerad. Hullud hundid. Hirmsad hüäänid. Raisa­kotkaste valvsa silma all.

Populaarseimateks uudisteks olid mitmesugused karistusaktsioonid.

Loomaaedade direktoreid poodi avalikult. Väravate rõhtpuudele. Või olid loomad nad juba lõhki kiskunud. Ning nüüd löödi pea lihtsalt teibasse.

Tapamajadest said hukkamispaigad. Töötajaid nüliti elusalt. Neil saeti aeglaselt jäsemeid küljest. Kuni järel vaid verised lihakäntsakad. Mille lihasööjad nahka pistsid. Sama saatus tabas ka looma- ja karusnahafarmide omanikke. Tsirkusepidajaid. Loomkatsete korraldajaid. Pestitsiidilendureid ja kahjurimürkide loojaid. Ratsanikke hipodroomil. Ja elevandiajajaid.

Hanemanni peakorteri katusekorrusel kindlustunutele sai selgeks, et kauaks nad siia jääda ei saa. Toit oli otsas. Valida oli väljamurdmise või aeglase näljasurma vahel. Friedrich kaalus taas rampi kasutada. Ent peagi langes seegi lahkumistee ära. Linnud nokkisid trossi katki ja kogu ramp kukkus ühel ööl tohutu kolinaga alla.

Liftisõit oleks tähendanud kadalipu läbimist. Friedrich tundis, et ta on üksi. Abitu. Et väljapääsu pole. Ta oli väsinud. Tüdinud. Ja tundis, et talle on liiga tehtud. Mis on temal loomadega pistmist? Et ta sööb liha? Et tema kingad on nahast? Ja kindad ja vöörihm? Kas see kollektiivne süü on piisav, et teda personaalselt vaenata?

Lehm tuli ja pani oma pea talle õlale. Tõmbas suure märja keelega üle põse.

„Ma olen sinuga, mis ka ei sünniks,” lausus Brunhilde.

Friedrich vaatas talle hämmingus otsa. See oli esimene kord üldse, mil sekretär loomana midagi ütles.

*

„Ära karda,” lohutas Brunhilde teda inimkeeli, „ma ütlen, et sa oled minu inimene.”

Friedrich pani endale lipsust oheliku kaela ja lehm krabas selle otsa mokkade vahele.

Nad sõitsid liftiga alla. Fuajees ootasid neid kõik kontoriloomad. Esmalt liginesid nad ähvardavalt. Tunglesid karjas nende ümber. Litsusid ligi. Ent märkasid peagi, et inimloom on lõa otsas ega ähvarda neid. Nad tõmbusid kahte lehte. Spaleeri. Ja lasid veidra paari läbi. Mõni hani saputas vihaselt sulgi. Keegi ahv karjus kiledal häälel ja vehkis ülajäsemetega. Üks laama sülgas põlglikult inimese poole. Laia läraka lima. Treppidel ja tänaval ootas neid samasugune kohtlemine. Ilma Brunhildeta poleks Friedrich siit pääsenud.

Päike loojus juba. Nad astusid lääne suunas. Loojangu poole. Ja tundmatusse. Lehm graatsiliselt puusi hööritades. Nõnda, et kõik sõnnid pead pöörasid. Ja mõned kohihärjadki. Brunhilde rapsas vaid uhkelt sabaga. Ja sikutas ohelikku, et Friedrich kiiremini astuks.

Brunhilde ja Friedrich leidsid varju linna lähistel väikeses hüljatud farmis. Endised omanikud olid kasvatanud seal jaanalinde. Nood olid peremehe ja tema perekonna tükkideks nokkinud ja nahka pistnud. Pärast lõbusat jalgpallimängu tapetute veriste peadega.

Aastate jooksul sündis Brunhildel ja Friedrichil mitmeid järglasi. Paar siledat pulli. Mõni karvane inimlaps. Nende noorim oli tõeline iludus. Tagajalgadeks soonilised pruunid pullisõrad. Tõeliselt loomalik suguliige. Nabast alates lihaseline pruunijuukseline poiss. Selg ja tagumik karvasemad kui tavalisel inimesel. Ja siis loomulikult saba. Aga see ei häirinud kedagi. Tema nimi oli Numa.

Numa abiellus ühe kena emasega. Kel isaks albatross. Ja emaks hai. Tema nimi oli Mui. Kohe pärast pulmaööd sõi kaasa Numa ära. Ent peagi munes ta vette suure muna. Nii suure, et läks ise kõva pauguga lõhki.

Munast koorus kena loomake. Osalt lind. Veidi loom. Pisut inimene. Ja tubli annus kala. Tema nimi oli Liku. Kui Liku oli juba kolmeaastane, kosis teda mehelik sipelgkonn Atu. Kel isaks sipelgas. Ja emaks kilpkonn. Nende järglaseks oli Gomm. Parimatest parim elajas.

Viimaks said võitlused ilmas otsa. Ja loomad valitsesid Maad. Ometigi tekkis neil palju tülisid. Peeti isegi sõdu. Pingviinid jääkarude vastu. Haid kotkastega. Rohusööjad kaladega. Kiskjad omavahel. Viimaks jagati Maa ära. Igaüks sai endale elamiseks sobiva kandi. Kes kõrbe. Kes rohtla. Või savanni. Mägismaa. Lumeväljad. Meresügavused. Taevalaotuse.

Vaid kaks küsimust jäi lahendamata. Röövloomade ja -lindude söögi ning inimeste probleem. Rohusööjad polnud nõus ärasöömisega. Kiskjad ei tahtnud nälga jääda. Nemad tegid ettepaneku hakata inimesi söögiks kasvatama. Ja viimaks nad kõik ära süüa. Kuid India veised. Ja Araabia-maailma sead. Polnud nõus. Vaid astusid inimese kaitseks välja. Ahvid ka, sest gorilladele tundus nii mõnigi naine väga ihaldusväärne. Selline pehme ja sile.

Tülid ähvardasid loomade ülemvõimu igast kandist. Loomade parlament kiskles ja kakles. Vaidluste ajal söödi pooled saadikuist ära. Selsamal hetkel. Kui näis, et loomade võit. On tühistatud. Ilmus kõrge loomade kogu ette Gomm. Kes osutas. Ja õpetas kogu loomkonnale. Et lahenduseks on ristsugutamine. Ja tulevikus taimetoitlus.

Friedrich kutsuti taas Hanemanni kompaniid juhtima. Sest loomad vajasid organiseeritud toitlustamist. Puu- ja juurvilju. Juurikaid ja seeni. Mesilaste tarbeks tuli lilli kasvatada. Ning vangistatud inimloomad tööle panna. Istandustesse. Viljapuuaedadesse. Põldudele. Sest ega loom ju töötama pea, kui odav orjatööjõud käepärast.

Siiski ei usaldatud Friedrichit. Ja nii ööl kui päeval saatis meest mõni loom. Tiirutas siis pistrik akna taga. Või istus hurt ukse all. Vaatas karpkala tiigist. Või jälgisid lutikad, kui ta magas. Tööl. Ja kodus. Puhkusereisil. Ning ärikohtumisel.

Pidev jälgimine tegi Friedrichi närviliseks. Ent ta õppis oma tundeid varjama. Mees teadis, et kord saabub tasumise tund. Siis, kui algab uus pööre. Ülaste ülestõus. Rediste revolutsioon. Seente streik. Kui porgandid tammedega kõrvu loomade vastu tõusevad. Kui rohi keeldub söödaks saamast. Ja maasikad mürgiseks muutuvad. Veerpõõsad kõrbes kaamelitega jõudu katsuvad. Ning vetikad enda alla vaalad matavad. Sammal linnupesad alistab. Küll siis inimsugu taas vabaks saab. Ning loomade võim murtakse.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon