Millega alustada teksti, mis oleks „terviklik (memuaarne) käsitlus ajakirjast Estonia ja tema ajajärgust”, nagu Loomingu tellimus kõlas? Kui alustan 10. novembriga aastal 1982, siis on olemas oht, et (suur?) osa lugejatest ei seosta selle päevaga mitte midagi. Aga mulle ja teatud mõttes ka siin käsiteldavale ajakirjale nimega Estonia (1985–1991) on see päev või üldisemalt see kuu või see sügis ülimalt tähtis. Sel päeval suri Moskvas Leonid Brežnev ja mina olin kolmandat kuud Helsingi Ülikoolis stipendiaadina õppimas soome keelt ja kultuuri ning läänemeresoome keeli, s.t peamiselt eesti keelt. Olin 22-aastane sakslane ja enne seda juba neli semestrit Hamburgi Ülikoolis fennougristikat ja ajalugu õppinud.
Helsingi Ülikoolis olin sattunud estofiilide ringi, mille selsamal sügisel oli kokku kutsunud minust kaks aastat vanem fennougristika tudeng Tapio Mäkeläinen, kellega mul ühiseid loenguid ei olnud, sest tema oskas juba üsna hästi eesti keelt. Ring koosnes mõnedest pagulaseestlastest, soome-eesti või ungari-eesti paaride kakskeelsetest lastest ning fennougristika tudengitest-estofiilidest – see oli kirev segu inimestest, kelle ainus ühisnimetaja oli huvi Soome lõunanaabri vastu. Kogunesime kolmapäeviti kell viis pärastlõunal peahoone kohvikus ja vestlesime soome või eesti keeles igasugustest Eestiga seotud asjadest, kuid minu mäletamise järgi suhteliselt vähe poliitikast. Mida ma aga kindlasti mäletan, on see, et sain selles ringkonnas teada suvisest keele- ja kultuurikursuse võimalusest Eestis, millele koos Tapioga siis kandideerisimegi. Ausalt öeldes polnud meil eriti suurt lootust, sest kursus oli mõeldud väliseestlastele, mida meie soomlase ja sakslasena teatavasti ei olnud. Aga keegi oli mõista andnud, et nad seal Nõukogude Eestis ei leia küllalt väliseestlasi, kes tahaksid tulla, nii et ehk nad võtavad hädaga vastu ka muid välismaalasi.
Nõnda sündiski ja ma veetsin koos Tapioga 1983. aasta suvel kolm nädalat Eestis. Peale meie võtsid sellest VEKSA[2]-kursusest osa veel kaheksa inimest ning osavõtjate päritolust selgus, et kuulujutt nappivatest väliseestlastest pidas paika. Meie seltskonnas oli üks soomlanna (kogenud tõlkija Eva Lille, kes oli varem elanud Eestis ja olnud abielus eestlasega), üks teine (parajasti Helsingis õppiv) sakslane, kaks pooleestlannat, kelle üks vanematest oli soomlane, üks pooleestlane (Andres Bereczki), kellel oli ungarlasest isa, üks puhas eestlanna, kes oli abielu kaudu Soome siirdunud, ja siis lõpuks tõepoolest kaks „ehtsat” väliseestlast Ühendriikidest ja Kanadast. Minu jaoks oli see suvi, see kursus, need kolm Eestis veedetud nädalat „peasüüdlased”, mis puutub nii minu edaspidisesse teaduskarjääri kui ka estofiiliks saamisse. Ka Tapiole oli see käik kindlasti oluline, aga tema oli vist juba varem nakatatud. Mina olin pärast seda suve lihtsalt keegi teine.
Kui Tapio mind pool aastat hiljem jaanuaris 1984 Hamburgis külastas – ta oli teel Budapesti, kus kavatses ühe semestri õppida –, polnud meie vaimustus eesti kirjanduse vastu sugugi vaibunud. Samas olime pisut nördinud sellest, et meiesugustel noortel polnud piisavaid võimalusi oma harrastusi täiel määral välja arendada. Kus publitseerida meie tõlkekatseid, kus arvustada uudiskirjandust ja diskuteerida kaasmõtlejatega, kus levitada infot eesti kirjanduse kohta? Vastus nendele küsimustele tuli iseenesest, loomulikult, meie mõlgutuste loogilise jätkuna: selleks on vaja mingit foorumit, ja kui seda pole olemas, tuleb see lihtsalt luua. Punkt. Maailma kõige tavalisem mõte. Mul oli selja taga perekonnaajakirja (1974–1978) ja keskkooliajakirja (1979–1980) tegemine, (tudengite) kirjandusajakiri oli loogiliselt järgmine samm. Ma pole sada protsenti kindel, kas idee oli ainult minu oma või kas mina olingi esimene, kes selle mõtte välja ütles. Täitsa võimalik, et Tapio ja minu ajud olid nii mõnegi veinipudeli mõjutusel sellisesse seisundisse ülenenud, kus mõtted siirduvad väljaütlematagi ühest peast teise, ja siis polegi enam oluline, kelle suus nad lõpuks materialiseeruvad. Aga et tulevase väljaande nimi pidi olema Estonia, oli kindlasti minu ettepanek. Olin koolis mitu aastat ladina keelt õppinud ning tahtsin „meie lapsele” võimalikult neutraalset ja süütut nime. Ja ladina keel paistis selleks kõige sobivam. Neutraalsus ja sõltumatus oli meile kõige tähtsam asi – me ju ei tahtnud teha mingit „tudengite Loomingut” või „tudengite Tulimulda”, ei, meie suund oli algusest peale nende vahel, neid ühendav, neid selles mõttes ületavgi, et oli piiridest, keeltest ja ideoloogiatest sõltumatu. Meie silme ees oli ajakiri, mida pidi loetama mitte ainult Helsingis ja Hamburgis, kus idee sündis ja meie elasime, vaid ka Tartus, Budapestis, Pariisis ja Uppsalas, ning loomulikult Tallinnas ja Stockholmis ning, kui võimalik, ehk isegi Moskvas ja Washingtonis.[3]
Selles mõttes olime muidugi idealistid, aga millal saab siis veel idealist olla, kui mitte kahekümnendate eluaastate alguses? Meie tahtsime seista väljaspool tavalist lääne-ida konflikti, tegelikult tahtsime selle ületadagi, keskendudes kultuurile, kirjandusele ja keeltele. Muidugi olime teadlikud ja osaliselt isegi huvitatud poliitikast, aga me ei tahtnud poliitilisel tasandil midagi teha, kuna olime veendunud, et saavutame rohkem, kui hoiame sellest eemale. Mida me siis tahtsime saavutada? Eks ikka tundmatut vähem tundmatuks muuta, levitada teadmisi kirjandusest, millesse me olime armunud ning hakkasime süvenema ja millest arvasime, et seda tuntakse laias maailmas liiga vähe. Ma saan siin ainult enda nimel rääkida, kuid kaldun arvama, et Tapiol ja meie aegamööda kasvaval toimetusel olid ühesugused ambitsioonid. Huvi keskmes oli eesti kirjandus ja kõige loogilisem vahend selle tutvustamiseks oli oma ajakiri.
Kui Tapio järgmisel hommikul lahkus, kirjutas ta minu tollasesse külalisraamatusse järgmised laused – ja eesti keeles, kuigi me vestlesime vist soome keeles või segamini soome ja eesti keeles: „Loodan, et nendest plaanidest, mida me eile tegime, kunagi midagi SUURT tuleb! Vivat ESTONIA!” (26. / 27. I 1984.)[4]
Me ei jäänud lihtsalt lootma, vaid astusime kohe esimesi samme selle lootuse täideviimiseks. Tapio pidi kaastöötajaid otsima, mina pidin raha eest hoolt kandma – kusjuures mul pole enam meeles, kuidas selline ülesannete jaotus tekkis. Mina ju mingi suurem sponsorite tundja polnud ja tegelikult polnud ka Saksamaa, kus ma elasin, kõige sobivam maa raha otsimiseks ettevõtmisele, mis oli pühendatud nii kaugele ja tundmatule asjale, mida Eesti või – veel hullem – Eesti NSV tollal Saksa vaatevinklist oli. Soomes aga oli selsamal Brežnevi surma-aastal maikuus asutatud Tuglase Selts, seal oldi vähemalt teadlikud, et selline maa nagu Eesti on olemas. Ehk oleks loogilisem olnud otsida raha sealt? Vahest mängis oma rolli asjaolu, et Tapio läks pooleks aastaks hoopis Ungarisse. Seal oli ta ju sotsialismileeris ja võimalikest rahapadadest väga kaugel. Igatahes jäi minu ülesandeks koostada üks rahamangumiskiri ja saata see laiali.
Aga kellele? Kes Saksamaal võiks aastal 1984 olla huvitatud eesti kirjandusest ja samas võimeline rahaliseks toetuseks? Mulle meenus ainult kaks sihtrühma – mõned ülikooli professorid ning baltisaksa ringkonnad. Väliseestlastega, keda leidus väiksemal hulgal ka Lääne-Saksamaal, polnud mul tookord üldse mingit kontakti, kuigi ühe võimaliku adressaadi leidsin siiski. Ülejäänud kirjad läksid kahele professorile, neljale baltisakslasele ja kolmele baltisakslaste organisatsioonile.
Kirjas esitlesin meid kui „fennougristika tudengeid Helsingist, Budapestist ja Hamburgist, kelle ühine huvi on eesti kirjandus”. Kurtsin pisut selle üle, et meil mingeid avaldamisvõimalusi ei ole, ja selgitasin, et tahame oma ajakirja teha selleks, et ilmutada seal artikleid, uurimusi ning arvustusi eesti kirjanduse kohta – igaüks oma emakeeles, s.t saksa, inglise, soome, eesti või ungari keeles. Läksin ka konkreetsemaks: tootmisviis olgu võrdlemisi lihtne, tiraaž väike, alguses 100 eksemplari, ilmumissagedus neli korda aastas. Lähtudes sellest, et keegi mingit honorari ei saa ja et raha vajatakse ainult trüki- ja postikulude katmiseks, tulin järeldusele, et esimese kolme aastakäigu jaoks oleks vaja 3000 Saksa marka. „Mitte väga suur summa, nagu arvame,” lisasin kirja lõpus, väljendades lootust, et saaja võiks isiklikult või oma organisatsioonis ehk kaaluda, kas toetamine oleks võimalik.
Kiri läks 6. märtsil 1984 teele ning tagantjärele kõlab see küll kui väike imemuinasjutt, et kümnest laiali saadetud kirjast piisaski Estonia-nimelise ajakirja sünniks. Kuid nii see ometi juhtus. Juba 8. märtsil vastas mulle üks kirja saanutest, 83-aastane Hellmuth Weiss, kellel Wanradti ja Koelli katekismuse avastajana (1929) on kindel koht igas eesti kirjandusloos ja kellele olin kirjutanud sellepärast, et ta oli omal ajal olnud Ida- ja Kesk-Euroopa kultuuri uurimisega tegeleva Marburgi Herderi Instituudi direktor. Ta oli Tallinnas sündinud ning kuidagi lootsin, et talle on Eesti ja eesti kultuur südamelähedane. Isiklikult ma teda ei tundnud, võib-olla olin teda põgusalt näinud balti ajaloolaste kokkutulekutel Göttingenis, kus ma teinekord käisin. Ja tema kirjutas, et plaan kõlab huvitavalt, kuid oli skeptiline, kas saab seda nii odavalt teoks teha ja kas teemade ring (ainult eesti kirjandus) pole liiga kitsas. Siiski lubas ta, „et vähemalt midagi positiivset kaasa anda”, mulle juhul, kui meie ettevõtmine teoks saab, 500 marka annetuseks üle kanda. Andku ma talle märku, kui asi nii kaugel on!
Muidugi, rahamangumiskirjade eesmärk just selline ongi, aga et mul 72 tundi hiljem tõepoolest raha peaaegu juba käes on, oli siiski üsna uskumatu. Veel uskumatum oli, et nädal hiljem, 16. märtsil 1984, kirjutas mulle keegi insener doktor Ernst Haeussler, kellest ma polnud eales midagi kuulnud, kes aga oli Carl Schirreni Seltsi juhatuse liige (Carl-Schirren-Gesellschaft, samuti üks mu rahapalvekirja saajaid, on baltisaksa kultuuriselts Saksamaal), järgmist: „Pean teie algatust anda välja ajakiri, mis pühendub eranditult ja korrapäraselt eesti kirjandusele, erakordselt huvitavaks. Loen üsna palju eesti kirjandust. Selle teie poolt algatatud ajakirja telliksin ma kindlasti. Aga nüüd vajalikest rahalistest vahenditest. 3000 Saksa marka esimeseks kolmeks aastaks pole kahtlemata kuigi suur summa. Siin annab kindlasti midagi ära teha. Oleksin teile tänulik, kui teataksite, kuidas ma teid telefoni teel kätte võiksin saada. Siis saaksime sellest pisut üksikasjalisemalt rääkida.”
Kui Mart Orav küsib 1988. aastal nõukogulikku stiili parodeerides: „Tõepoolest, härrased, kuidas siis nii: aga fondid ja limiidid? aga mida arvas Bonn? föderaalvalitsuse agitatsiooni- ja propagandaosakond? liidumaa kirjastuskomitee ja „ühiskondlikud organisatsioonid”? Siinsest perspektiivist ju lausa häbematu ketserlus ja kahtlane initsiatiiv, nagu poleks neil aimugi üksikuist veel esinevaist puudusist!”,[5] siis tuleb vastata: nii lihtne see tookord tõepoolest oligi.
Pärast telefonikõnet härra Haeussleriga 31. märtsil oli selge, et trükikulude katmine on kindlustatud: kas mainitud selts või – juhul, kui seltsi juhatus ei ole nõus – tema isiklikult võtab kulud enda kanda ja punkt. Sellega oli rahastus meie ajakirja käivitamiseks olemas ja me võisime tööle asuda. Niisiis sain juba 9. aprillil 1984 laiali saata esimese ringkirja meie uue ajakirja asjus. See algas nõnda: „Tere! Käesoleva kirjaga hakkab uus ajakiri sündima. Kas ta tõesti sünnibki – see oleneb ka Sinust!
Kui Tapio Mäkeläinen jaanuari algul minu juures käis, mõtlesime – muu hulgas ja klaasi hea veini juures –, kuidas võiks tihendada estofiilide sidemeid ja ühtlasi eesti kirjanduse heaks midagi teha.
Järelikult sündis ajakirja väljaandmise mõte. Tapio sõitis edasi Budapesti ja mina jäin koju mõtlema, kust raha saada.
Ja kuna nüüd raha saamine on päris tõenäoline – kuigi mul käes veel midagi pole – ning kuna Tapio ja mina valmistasime nimekirja nendest tuttavatest, kes võiksid uue ajakirja tegemises kaasa lüüa, hakkame siis tööle.”
Saajate nimekirja pole mul enam olemas, aga ühe hilisema säilinud nimekirja põhjal võib oletada, et esimese ringkirja sai umbes tosin inimest – peamiselt tudengid Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Edasi kirjeldasin lühidalt formaalsusi (tootmisviis, potentsiaalsed saajad/tellijad), visandasin ajakirja sisu (uurimused ja arvustused eesti kirjandusest, tõlked) ja formuleerisin ka Estonia põhimõtted:
„– kaastöölisteks on noored fennougristid (ja teised huvitatud inimesed);
– igaüks kirjutab oma emakeeles, niisiis: eesti, soome, saksa, inglise või ungari keeles;
– Estonia käsitleb ainult eesti kirjandust;
– Alguses – kahjuks küll – ei ole võimalik töö eest raha saada.”
Tegin veel mõned konkreetsemad ettepanekud, mida võiks ajakirjale pakkuda (Eestis ilmunud uute raamatute arvustused, uute tõlgitud raamatute arvustused, oma siiani avaldamata tõlked, mingi kirjaniku retseptsioon kuskil, uurimused mingi kirjaniku loomingust), ja lõpetuseks rõhutasin, et „nüüd vajan artikleid, arvustusi jne, ilma nendeta, ilma mingi konkreetse plaanita ma vaevalt raha saaksin”.
Järgmised kuud möödusid kaastööde otsimisega, mille põhikoormus langes vist Tapiole, sest ta tundis lihtsalt rohkem võimalikke kirjutajaid. Mina proovisin vahepeal rahaasju korda ajada ning saingi Hellmuth Weissilt 2. novembril 1984. aastal 500 Saksa marga suuruse annetuse stardikapitalina. Sellega algab minu Estonia raamatupidamine, tegin seda käsitsi A4-lehekülgedel, neid kogunes üksteist lehte kuni 1989. aasta septembrini (kui ma kolisin Soome ja raamatupidamine Saksamaal läks Axel Jagau kätte). Toimetuse pangaarveks oli minu oma isiklik arve ning tagantjärele ma enam ei mäletagi, kuidas ma neid rahasid konkreetselt lahus hoidsin, aga teisest küljest oli mu raamatupidamise põhjal ju alati teada, kui palju raha Estonial on. Või peaks olema. Tehniliselt olin kindlasti vahel süüdi (ajutises) raha kõrvaldamises, rääkimata sellest, et ma pole Estonia asjus kunagi ühtki penni tulumaksu maksnud. Seegi on asi, mida tasub mainida ning mis oli tol ajal veel võimalik. Olen veendunud, et tänapäeval tuleks kindlasti mõne ülikooli raamatukogu (neid kuulus ju varsti ka meie tellijate hulka) kitsarinnaline raamatupidaja küsimusega, kas sellele tudengile tohib üldse raha üle kanda mingisuguse ajakirja tellimuse eest, kui tal pole vastavat numbrit ja luba ja registreeringut? Ja kas Brüsseli eeskirju ikka järgitakse ka? Möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel oli maailm ses mõttes tõepoolest veel suhteliselt lihtne.
Pärast raha laekumist võisin laiali saata teise ringkirja, arvatavasti samadele adressaatidele, tudengitele ja tuttavatele erinevates ülikoolides. See läks teele novembris 1984 ning algas nii: „Esimesest ringkirjast on möödunud rohkem kui pool aastat, kuid toimetajad tegutsesid selle aja jooksul edasi. Raha on meil nüüd käes, nii tegelikult kui ka sellise lubadusena, et makstakse trükikoja arvete eest. Nii et rahalised probleemid pole praegu kõige tungivamad. Esimene number peaks ilmuma järgmise aasta alguses, esialgne sisu on siiamaani järgmine: [—].” Pärast selle tutvustamist väljendasin lootust, et kaastöid saadetaks juurde ja lõpetasin üleskutsega: „Mitmed potentsiaalsete kaastööliste hulgast ei ole üldse mulle siiamaani kirjutanud, ma loodan nüüd, et üks või teine siiski vastab!”
Tapio oli sel ajal juba ammu tagasi Soomes ning pidas – peamiselt soome turismirühmade giidina – ühendust Eestiga, kust pidi tulema meie kaanekujundus. Kirjalikku kaastööd ta esialgu sealt veel ei saanud, sest keegi ei julgenud alles asutatavale ajakirjale midagi lubada – mis on igati arusaadav. Elasime ju veel enam-vähem külma sõja ajal, Andropov oli surnud 9. veebruaril 1984 ning pukis oli järjekordne rauk, kellelt muutusi polnud oodata. Maailma teises otsas valiti selsamal sügisel Ronald Reagan teist korda ametisse ning üldine õhkkond oli pisut pingelinegi. Sellises olukorras ei tahtnud Eestis keegi riskida. Esimesse numbrisse kirjutasid/tõlkisid ainult (lääne)sakslased ja soomlased. Kuid kaas oli siiski algusest peale tehtud Eestis, noor kunstnik Epp Meisner kujundas seda nelja aastakäigu vältel (1985–1988), Tapio tõi kaane Tallinnast ära ning saatis postiga Helsingist Hamburgi.
Esimese numbri jaoks olid laekunud Johanna Laakso soomendus Arvo Valtoni novellist „Sõber” ja kolme Kalju Kanguri soneti tõlked Eino Koponenilt, Hannu Oittinen arvustas Juhan Peegli soomendatud romaani „Ma langesin esimesel sõjasuvel”, Satu Paavola soomekeelset eesti luule antoloogiat, Cord Aschenbrenner vaatles Arvo Valtoni saksakeelset novellikogumikku ning neile lisaks oli minult kaks arvustust ja lühike kirjutis Jaan Krossi saksakeelsest retseptsioonist. Pluss väike „Varia”-nurk ning Tapio ja minu (programmiline) saatesõna.
Need tekstid toksisin jaanuari viimasel nädalalõpul 1985. aastal oma õe büroos ümber ja puhtaks – mu õde töötas pärast ülikooli lõpetamist firmas, kus oli hea kirjutusmasin, arvutite ajastu polnud tookord veel alanud ja mul endal oli kodus ainult väike mehaaniline kohverkirjutusmasin, mida ma ei pidanud meie uue ajakirja esimese numbri vääriliseks. Viisin originaalid ühte Hamburgi koopiakeskusse, kust tõin 4. veebruaril 1985. aastal meie soome-ugri kateedrisse 1750 kopeeritud lehte ning 250 kaant, millest pidi sündima 250 eksemplari ajakirja Estonia. Koos kahe ülikoolikaaslasega, Iris Réthy ja Peter Strehmeliga, seadsime lehed õigesse järjekorda ning klammerdasime ja murdsime nad kokku. 32-leheküljeline esimene Estonia-vihik oli valmis.
Selle laialijagamiseks olime juba varem üles märkinud mõned aadressid, aga peamiselt läksid eksemplarid lihtsalt sõpradele ning tuttavatele, kellest me oletasime/lootsime, et nad hakkavad ajakirja tellima. Oli väga sobiv – ja pikemalt planeeritudki –, et ma lahkusin 13. veebruaril 1985. aastal öise rongiga Hamburgist Stockholmi, kust sõitsin laevaga Helsingisse ja sealt järgmisel hommikul kohe edasi Tallinna, kus mul seisis ees kuus nädalat elu kirjanike liidu stipendiaadina. Helsingi sadamas, kuhu saabusin jääolude tõttu pooleteisttunnise hilinemisega, võtsid mind vastu Soome sõbrad eesotsas Tapioga, kellele võisin äärmiselt uhkelt üle anda 90 eksemplari Estoniat, enne kui jooksin edasi Georg Otsa peale, mis mind juba ootas.
Saabumine Tallinna oli Nõukogude ajal alati põnev, seekord aga veel pisut põnevamgi, sest ma ei teadnud, mida tolliametnikud kavatsevad ette võtta meie äsja sündinud lapsega. Selgus, et nemad ka ei teadnud. Mis nad pidid tegema nende sinimustade (paber oli muidugi valge, selline värvikombinatsioon oli meelega valitud!) A5 formaadis vihikutega, millel seisis rasvases kirjas ja suurte tähtedega ESTONIA? Oli see mingi provokatsioon? Kuidas suhestub Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga asi nimega Estonia? Kas see ei pärine mingist teisest ajast? Venelastest ja eestlastest tolliametnikud olid, pead koos, väljaande kohal ja sosistasid omavahel hektiliselt ja ägedalt. Selgitasin neile tolle ajakirja süütuid taotlusi ja lõpuks adusid nad mingil viisil, et tegu ei pruugi olla Nõukogude-vaenuliku tootega. Ja andsid ajakirja eksemplarid minu valdusesse tagasi.
Kui mõned päevad hiljem läksin Jaan Krossile külla, et õnnitleda teda 65. sünnipäeva puhul, sain talle kingituseks üle anda esimese Estonia numbri koos oma saksakeelse artikliga Krossi retseptsioonist saksa keeleruumis.[6] Või õieti artiklikesega, sest lugu oli lühikene lihtsalt sellepärast, et tol ajal oli vastavat materjali saksa keeles vähe. (Kolmkümmend aastat hiljem oli olukord õnneks muutunud[7] – aga eks kõik suured asjad saa alguse väikesest!)
Eestis oldi muidugi väga üllatatud, vastuvõtt sõprade ja tuttavate poolt oli väga soe. Kohe anti meile ka nõu, kuidas edasi tegutseda ja tulevikus oma positsioone kindlustada: alates teisest numbrist oli impressumis lugeda: „Estonia on sõltumatu, mittepoliitiline ajakiri eesti kirjanduse käsitlemiseks ning on kaastööks avatud kõigile. Käsikirjad palutakse saata või üle anda peatoimetajaile. Majanduslikel põhjustel ei ole esialgu võimalik maksta honorari.” Eriti viimane lause pidi olema kaitsekilp võimalikele kodueesti autoritele, sest Nõukogude võimu silmis oli välisvaluuta teenimine vägagi kahtlane värk.
Kahtlaseks jäi Estonia esialgu ka ametlikul tasandil, sest kuidagi ei teatud, kuidas sellele reageerida. Mis asi see õieti oli? Paljuütlev oli ka sõnastus, mille Endel Mallene valis (või oli sunnitud valima) minuga tehtud intervjuus pärast mu kuuenädalast viibimist Eestis ja mis ilmus, nagu tollal oli kombeks, muidugi alles pärast minu ärasõitu. Ma olevat öelnud, et „koos soomlase Tapio Mäkeläineniga andsime käesoleval aastal välja rahvusvahelise kirjandusajakirja”.[8] Muidugi olin öelnud midagi hoopis muud, kindlasti seda, et tegemist on eesti kirjandust käsitleva ajakirjaga, ning mõistagi olin maininud ka nime Estonia.
Sedasama pani tähele ka Hellar Grabbi, kui ta kirjutas mulle 30. aprillil 1985: „Lugesin „Sirbi ja Vasara” intervjuud Sinuga. See oli muidu kenasti tehtud, torkas aga silma, et nad ei tahtnud mainida ajakirja „Estonia” nime ega seda, et see ajakiri on pühendatud eesti kirjandusele.” Estonia, mille ta oli saanud oma poja Indreku käest, kes oli minuga koos Helsingis õppinud, pani alguse meie viis aastat kestnud kirjavahetusele. Grabbi oli kohe väga positiivne: „Eriti meeldis mulle esimese numbri „Saateks” – väga hästi esitatud seisukohad ja eesmärgid, noorusliku elaaniga sõnastatud. Loodan, et „Estonia” jätkab ilmumist ja muutub veelgi sisukamaks ja võibolla ka tüsedamaks, s.t lehekülgede arvult paksemaks.” Lugeda selliseid ridu Mana toimetaja läkitatud kirjas oli muidugi kõige suurem toetus ja kiitus, mida oleks võinud loota.
Ja siis oli meil tõesti suur õnn: meie ühine sõber Urmas Bereczki, ülalmainitud Andrese vanem vend, kellega samuti tutvusin oma Helsingi-aastal, avastas Budapestis Ungari Teaduste Akadeemia käsikirjade arhiivis kaks Lydia Koidula saksakeelset kirja Pál Hunfalvyle, mis olid Eestis tundmatud ning mille ta andis meile avaldamiseks. Klassiku kirjad ilmusid Estonia teises numbris[9] ning sellega oli (juba teise numbriga!) selge, et meist ei saanud enam mööda vaadata. Nõnda sündiski, et meie esmamainimine Nõukogude Eestis toimus veel selsamal 1985. aastal, olgugi et ainult joonealuse märkusena teadusajakirjas, aga ikkagi. Kui Keel ja Kirjandus kordas kirjade publikatsiooni, oli algallikas kenasti ära mainitud: „Siinkirjutaja sattus järgnevas avaldatavaile kirjadele juhuslikult Ungari Teaduste Akadeemia käsikirjade osakonnas (Ms 4749/140–142) ja publitseeris need koos asjakohase saatesõnaga Hamburgis ilmuvas kirjandusajakirjas „Estonia” (1985, nr. 2, lk. 6–15).”[10] Ikka veel oleme ainult mingi ebamäärane „kirjandusajakiri”, aga vähemalt on meie lapse nimi korrektselt edasi antud.
Teine number oli teiselgi põhjusel tähtis ja teedrajav. Esimest korda saime kaastööd Eestist, nimelt pakkus Andrus Villem – hiljem tuntud kui poliitik ja Riigikogu liige – avaldamiseks oma luuletusi, ilmus minu Tallinnas tehtud intervjuu Jaan Kruusvalliga, ning kolme Eestis elava kirjaniku tõlgete kõrval (Ann Must, Kersti Merilaas, Jaan Kruusvall) ka ühe Eestis elava kirjaniku originaal: Jaan Kross ise andis mulle avaldamiseks oma „Kaks märkust Bernhard Schmidti asjus”.[11] Olime Tapioga selle saavutuse üle päris uhked, samuti hakkasime teisest numbrist alates avaldama kaanekujundaja Epp Meisneri nime – esimesest oli see ettevaatuse kaalutlusel ära jäetud.
Kolmas number tõi esimesi „pahandusi”, sest avaldasime seal Sirje Kiini Emakeele Seltsi poeetika ja stilistika sektsioonis 18. novembril 1981 peetud ettekande, mis käsitles üht Uku Masingu luuletust.[12] Masing oli aprillis 1985 surnud ning küllap arvas – üldiselt vist niigi üsna kartmatu – Sirje Kiin käsikirja meile loovutades, et surnutest võib ju ikka kirjutada. Gorbatšov oli juba Nõukogude Liidu eesotsas, kuigi laulva revolutsioonini oli alles tükk maad minna. Hellar Grabbi igatahes rõõmustas: „Sirje Kiini artikkel Masingust on väga tervitatav, ta mainib seal asju, millest nõukogude teatmeteosed vaikivad.”[13] Sirjele ei jäänud see samm tagajärgedeta, ta sattus avaldamiskeelu alla ja pidi umbes aasta otsa esinema pseudonüümi Jüri Kiis all, ka Loomingu lehekülgedel. Et partei valvas silm oli ka minu peale langenud, seda võisin ju arvata, aga päris teatavaks tehti see mulle alles kakskümmend aastat hiljem, kui Rein Ruutsoo avaldas oma päevaraamatu leheküljed.[14] 9. jaanuaril 1986. aastal kirjeldas Ruutsoo Loomingu peatoimetaja Kalle Kure „suure ehmatuse” põhjust. Kurg „kutsuti Ristlaane juurde vaibale Hasselblatti pärast. Hasselblatti isik ja tema avaldamine Loomingus käib neile närvidele ja nüüd ilmus veel Hugo Masing.” Ma ei saa salata, et lugesin seda 2006. aastal uhkusega. Et mina, kahekümne viie aastane tudeng käin ühele ideoloogiasekretärile närvidele, oli tõepoolest saavutus, millest ei oleks iialgi julgenud unistada. Võis aimata, et kuskil seal Nõukogude režiimi lagunevas hierarhias oldi närvilised, kartlikud, ebakindlad ja abitud.[15] Aga sellest allpool, praegu oleme esimese aastakäigu juures.
Neljandas numbris avaldasime esimese portsu Doris Kareva luulet ingliskeelses tõlkes Toomas Hendrik Ilvese sulest. „Ehk Estonia saab hakkama, kus Mana ei saanud,”[16] kirjutas ta vaimustatult, kui pakkus mulle Kareva tõlkeid. Varjunime, mida talle tema Nõukogude võimu silmis „problemaatilise” töökoha tõttu – ta töötas tollal Müncheni Raadio Vaba Euroopa toimetuses – pakkusin, lükkas ta põhimõtteliselt tagasi. Oli selle üle pikemat aega pead murdnud, kuid pärast hiljutist vestlust Mardi Valgemäega otsustas varjunime mitte kasutada.[17] Ühes hilisemas kirjas kiitis Ilves Sirje Kiini Masingu-käsitlust, nii et üldiselt võisime koos Tapioga esimese aastakäigu vastuvõtuga väga rahul olla. Esimesi äramärkimisi oli lugeda ka lääne ajakirjanduses. Kõigepealt mainis Estoniat seoses soome ja eesti kirjanike kohtumisega Aamulehti,[18] järgnesid mõned aastaraamatud Saksamaal.[19] Ning ka eesti ajakirjandus pani tähele, et oleme olemas, vähemalt mainiti Estoniat (väliseestlastele suunatud) ajalehes Kodumaa, kus Helga Laanpere, kes oli VEKSA kursustel olnud nii Tapio kui ka minu eesti keele õpetaja, kirjutas aasta sündmustest.[20]
Olime niisiis esimese aastakäiguga, mille viimase numbri viisin trükikotta 1985. aasta 23. detsembril, avaldanud kümmekonna eesti autori loomingut (tõlkes või originaalina), arvustanud kahtekümmet raamatut, ilmutanud mõned algupärased esseed ja publitseerinud XIX sajandi kirju – ligi 150 lehekülge seitsmes keeles: eesti, inglise, prantsuse, saksa, soome, vene ja ungari. Tegin aasta lõpuks Tapiole väikse aruande, millest selgus, et tellijaid oli meil tol hetkel 68, mis oli tegelikult üsna kena, kuid ei suutnud katta tootmiskulusid. Raha oli niisiis väga vaja, eriti kui oli ebaselge, kas esimeste numbrite rahaline abistaja Haeussler toetamist jätkab. Siiski oli meie meeleolu üsna hea, et mitte ütelda kõrgendatud, sest ausalt öeldes olime ju pisut uhked ka, et meie kahe aasta tagusest vaimusünnitisest oli välja kasvanud tõeline ajakiri, mis ei pälvinud mitte ainult kiitust siit ja sealt, vaid ka „organite” tähelepanu. Et peame alustatud teed edasi käima, oli meile mõlemale selge.
1986. aastal suurendasime toimetust, võtsime kõige agaramad kirjutajad ja abistajad toimetuse liikmeks, jäädes ise peatoimetajateks. Nõnda liitusid meiega Iris Réthy (Hamburg), kes oli juba aidanud esimese numbri kokkupanemisel, Hannu Oittinen (Helsingi), kes oli igasse numbrisse arvustuse kirjutanud, ning Jack Rueter (samuti Helsingi), kes oli meile inglise keelt emakeelena kõneleva sõbrana eriti teretulnud. Toimetuse laiendamine oli tähtis ka sellepärast, et Tapio siirdus aasta algul pooleks aastaks Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, olles viie esimese soomlase hulgas, kellele võimaldati semestri jagu õpinguid Eestis. Ta asus küll Eesti kirjanduselu keskel, aga oli pisut raskemini kättesaadav, sest raudne eesriie oli veel endiselt olemas. Ning mina pidin Hamburgis oma magistritööd kirjutama ega saanud pidevalt reisida ega Estonia kallal töötada.
Suurim ehmatus selsamal aastal oli Estoniaga seonduv kokkupõrge julgeolekuga. Olin mai algul magistritöö valmis saanud ja tahtsin neljaks nädalaks Eestisse sõita, et seal pärast mitu kuud kestnud pingelist tööd ennast korralikult lõdvaks lasta, Tapioga kohtuda ja Estoniale reklaami teha. Aga just seekord tekkisid piiriületusel ebameeldivad probleemid: kõik, mis nägi ligilähedaseltki välja nagu trükis, võeti mu kohvrist ära. Sain need alles nädala pärast tollist kätte, kui olin mind ametlikult külla kutsunud VEKSA esindajaga kohal käinud. Aga kõik Estonia ja Mana numbrid – viimaseid sain Hellar Grabbilt Estonia vastu, ta saatis alati rohkem eksemplare, et mõned neist Eestisse kaasa võtaksin – jäid seekord miskipärast keelu alla. Ilmselt olid Ristlaane või ta käsilaste närvid nüüd täitsa läbi, kuigi hiljem kuulsin, et raamatukogudes ei seisnudki Estonia mürgikapis, vaid oli korraliku tsensoritempliga varustatult üldises kasutuses.
Aga avalikult mainida Estoniat ikka veel ei tohtinud. Jüri Talvet kirjutas mõtiskluse 24.–26. aprillil 1986. aastal Tallinnas toimunud kirjanike liidu kongressi puhul.[21] Ta arutles selle üle, miks Tallinna ja Tartu eriline (konstrueeritud) vahekord teda teinekord painab, ning loetles selle võimalikke põhjusi. Ühte neist väljendas ta nõnda: „Või Soome lahe tuultest ja hoovusest, mis Tartut kunagi pole soosinud – ei, ma ei mõtle lahetaguse telereklaami gastronoomilisi aroome, vaid elavaid inimesi, nagu Tallinnas kohatud noor soomlane Tapio Mäkeläinen, tänapäeva eesti kirjanduse innukas kaasaelaja, kes koos niisama noore läänesakslase Cornelius Hasselblattiga on Hamburgis koguni asutanud Nõukogude Eesti kirjanduselu kõigiti sõbralikult tutvustava ajakirja „Estonia”?”[22] See lõik kärbiti, selleks polnud aeg maikuus 1986 veel küps.
Teine pauk oli, et vastus mu viisa pikendamise taotlusele viibis. Olin nagu varemgi Hamburgi Nõukogude konsulaadist ainult kümneks päevaks viisa taotlenud (ning alati saanudki) ning kavatsesin seda kohapeal pikendada, milleks andsin kohe sisse taotluse. Nüüd lähenes aga 30. mai, mu algse viisa viimane päev, ning sugenes hirm, et peangi samal päeval ära sõitma. Kui mõned päevad enne seda helises telefon ning mind kutsuti „seoses viisaga” Laiale tänavale majja nr 18, vajus mul süda saapasäärde. Ainus abi sel hetkel oli arvatavasti see, kuigi ma mingeid detaile enam ei mäleta, et mainitud telefon helises Jaan Krossi korteris, kus ma tookord külalisena elasin.[23] Arvatavasti oskas vanameister, kellel oli vastavate instantsidega kogemusi, mind katsumuseks kuidagi ette valmistada. Kusjuures mu suurim kartus polnud tegelikult peatse lahkumise sund, vaid see, et hakatakse survet avaldama või vastuteeneid nõudma. Olin nelja aasta jooksul üheksa korda Eestis käinud, igasuguseid sidemeid sõlminud, kontakte üles ehitanud ja külalislahkust nautinud – kas poleks aeg midagi tagasi anda? Seda ma pelgasin, kuigi ei kujutanud ette, kuidas see võiks konkreetselt toimuda. Kas nad tahaksid mind tõesti värvata? Aga milleks? Milles võiksin mina, üks teadlasehakatis, kes proovis poliitikat alati vältida, kasulik olla?
Huvitaval kombel läks kõik üllatavalt hästi ning tunni aja pärast seisin jälle tänaval, vaba mehena, puhta südametunnistusega ning viisapikendus käes. Sõbraliku ja viisaka vestluse käigus selgus, et ainus asi, mida ametnik tahtis teada saada, oli, kas – ja kuidas ja mis ulatuses – väliseesti ringkonnad meie ajakirja rahastavad. Sellele aga sain ausalt vastata, et me ei saa sealt sentigi. Mõned tellijad loomulikult olid mainitud ringkondadest, aga mingeid rahalisi toetusi me ei saanud. Liiatigi tahtsime ju igal juhul sõltumatuks jääda. Idee panna lääne rahaga püsti ajakiri Nõukogude Eesti õõnestamiseks võis tõepoolest ainult KGB-st tulla, sest see on tüüpiline totalitaristliku riigi paranoia.
Sellesse seosesse kuulub minu meelest ka arvamus, et Estonia olevat „kiirendanud Vikerkaare tekitamist”, mida Rein Ruutsoo ülalmainitud meenutustes mainib Rein Veidemanni tsiteerides: „Lääs olevat panustanud noorte laostamisele – Estonia olevat „nende” käik, Hasselblati ajakiri osa sellest plaanist. Vikerkaare ideeks olevat anda loomingulistele noortele oma ajakiri [—].”[24] Oma vastuses Estonia võimaliku mõju asjus[25] hüüdsin pateetiliselt „See on nüüd küll liiga suur au!” – väike rotaprintajakiri vaevalt sekkus Nõukogude Liidu ühe vabariigi kirjastamispoliitikasse. Aga nüüd, kakskümmend aastat hiljem ning kahekümne aasta võrra targemaks ja kogenumaks saanud, oleksin siiski ettevaatlikum. Muidugi eitan edaspidigi puhtast südamest osalemist „nende” (kes iganes nad ka oleksid) plaanis, sest nii hästi mu mälu töötab küll. Aga ma ei saa enam välistada, et mingil määral Estonia ongi kaasa aidanud Vikerkaare kiiremale tulekule. Kust mina võin teada? Asjaosalisi on veel elus, arhiivid on vist ka olemas, siin ootab üks töö oma uurijat. Lõpuks tulebki välja, et hoopis Tapio ja mina oleme Nõukogude Liidu hauakaevajad, sest teatavasti oli Vikerkaarel suur roll Eesti laulva revolutsiooni käigus, mis omalt poolt oli otsustav jõud Nõukogude Liidu lagundamisel. Mida oligi tarvis tõestada.
Aga nali naljaks. Kui Nõukogude Eesti ametlik vastuvõtt oli pisut konarlik, oli mitteametlik retseptsioon seda südamlikum, ausam, rõõmsam ja sõbralikum. Selsamal 28. mail 1986, päev enne mu julgeolekuvisiiti, oli meil suur esitlus Pegasuses, kus rääkisime Estonia plaanidest ning palusime toetust kaastööde näol. Ning seda me tasapisi saimegi. Kui algul oli Eestist laekunud kaastöid suhteliselt vähe, siis edaspidi ja eriti 1989. aastal tuli neid tublisti juurde.
1986. aastal avaldasime Eestis elavate autorite tõlgete (saksa, soome, inglise ja itaalia keelde) kõrval ühe kirjutise Rein Kruusilt – tsensuurivaba versiooni tema Loomingus ilmunud artiklist.[26] Autor oli andnud meile käsikirja, milles olid näha kärped, mida mina nüüd oma saksakeelses tõlkes kommentaarideta taastasin.[27] Ilmusid mõned Peep Ilmeti luuletused ja nimemärgi „mt” all Malle Talveti arvustus (tema oli juba varemgi meile kirjutanud). Ja siis veel üks artikkel, mis on valminud Jaak Jõerüüdiga märtsikuu keskel Helsingis tehtud intervjuu põhjal.[28] Just selsamal ajal olevat Jõerüüt – Rein Ruutsoo päeviku andmetel – öelnud, et „Kirjanike Liidu liikmed Estoniale kaastööd ei tee!”.[29] Selge vasturääkivus, aga tollele ajale iseloomulik: riikliku paranoia vaste isiklikul tasandil oli kuulujuttude vohamine ning ebakindla informatsiooni edastamine. Nii näiteks pidin õiendama Ruutsoo vahendatud (Juhan Viidingult kuuldud) väidet, et mind ei lubatud Eestisse. Ometi olin soovi korral alati viisa saanud.[30]
1987. aastal liitus toimetusega Riho Grünthal (Helsingi) ning autoritena lisandusid Indrek Hirv, Toivo Kuldsepp, Viivi Luik, Olev Remsu, Hando Runnel, Aleksander Suuman ja Juhan Viiding – nad kirjutasid artikli või arvustuse, andsid meile oma luuletusi avaldamiseks või lasid endaga intervjuu teha. Koos Eestis elavate autorite arvu kasvuga suurenes meile osutatud tähelepanu ajakirjanduses. Kevadel 1987 viibisin ligi kaks nädalat Tallinnas, kus Jüri Arusoo intervjueeris mind juba kui ajakirja Estonia peatoimetajat.[31] Selle põhjal hakkasid ka väliseesti ajalehed ärkama[32] ning samal aastal ilmus ülalmainitud kirjutis Endel Mallese „Kirjanduse jaosmaas”.
1988. aastat võiks ehk nimetada läbimurdeaastaks, takistusi nagu enam ei olnud. Aasta algul ületasime 200 ettetellija piiri ning tänu suhteliselt odavale tootmisprotseduurile tulime hästi toime. Sellele lisandusid mõned helded annetused, näiteks sain ühe baltisaksa üliõpilaskorporatsiooni vilistlastelt raha, mis võimaldas mul osta esimese elektrikirjutusmasina (mille peal ma ei kirjutanud ainult Estoniat, vaid ka oma väitekirja!). Meie veergudele lisandusid Aime Hansen, Jaak Johanson, Jaan Kaplinski, Mirjam Lepikult ja Arvo Valton. Nüüd olime juba saavutamas mingit väikest positsiooni Eesti kirjandusväljal, mida tõestab Hando Runneli juhtum: tema „Tropilauluke” ilmus esmalt Estonias (1988, nr 1, lk 27) ja alles pärast Loomingus – tsitaadina ühes Estoniat käsitlevas artiklis.[33] See Andres Heinapuu artikkel oli esimene põhjalikum käsitlus meie ajakirjast ning näitas, et tsensuur oli tublisti lõdvenenud. 1988. aasta oli selgelt midagi muud kui 1986. aasta. Ka sel aastal olime Tapio, Epu ja Irisega jälle Pegasuses (1. juunil) Estoniat esitlemas ning seekord tegi Tunne Kelam pildi, mis ilmus 24. juunil Sirbis ja Vasaras. Kui olime kunagi põlu all olnud, siis nüüd olime igatahes selle alt vabanenud. Oktoobris ilmus Vikerkaares juba viidatud kirjutis – koos maikuus Helsingis tehtud toimetuse fotoga. Sama foto koos Estoniat tutvustava artikliga ilmus ka teispool lahte[34] ning üldiselt saime laulva revolutsiooni suvel palju kajastusi ajakirjanduses.[35]
Selsamal aastal oli Peeter Sauter mulle kuidagi Šveitsi kaudu saatnud oma debüütromaani „Indigo” käsikirja. „Väga austatud härra CH,” kirjutas ta selle juurde, „saadan teile oma käsikirja lahkeks tutvumiseks. Ehk on teil aega seda lugeda. Palun andke mulle postkaardiga teada, kas raamat jõudis kohale.” Sauter oli ilmselt mõnest varasemast Estonia numbrist minu aadressi leidnud, see aga oli juba tublisti vananenud, nii et kiri jõudis pärale suure hilinemisega. Pidin autorile avaldamise asjus kahjuks pettumuse valmistama – juba üksnes mahu tõttu. Aga ehk oleksime ühe katkendi võinud ka ära trükkida? Maha magatud võimalus, sellega oleks Estonia koha eesti kirjandusloos kindlasti ära teeninud.
Täitsa välistatud Sauteri käsikirja publitseerimine siiski ei olnud. Tiivustatuna iseenda menust ja „uuest ärkamisajast” olime 1988. aastal asutanud väikse raamatusarja, milles tahtsime avaldada kaasaegsete eesti luuletajate loomingut koos tõlgetega. Ilmunud on Indrek Hirve[36] ja Peep Ilmeti[37] kogu, esimene soome, teine inglise tõlgetega. Kolmanda raamatuni me ei jõudnud, sest algasid suured muutused. Kui 1988. aasta oli läbimurre, siis 1989. aasta oli tippaasta, milles paistis pisut ka languse märke. Kõigepealt liitus toimetusega seitsmendana Aet Bergmann, nooruses vanematega Eestist Saksamaale emigreerunud eestlanna, kes ajutiselt elas Helsingis. Sealsamas elas Harri Saajanlehto, kes 1989. aasta esimesest numbrist saadik oli tehniline toimetaja ja juba varem abistajana mainitud. Sellega professionaliseerumine kasvas, ei mingeid languse märke. Sestsamast aastast alates tegi kaant Epp Meisneri asemel, kes loobus teiste tööde tõttu, Aavo Ermel, hilisem Loomingu kujundaja, seegi ei tähendanud negatiivset muutust. Ka majanduslikult läks meil nii hästi, et sain endale Estonia arvel isegi lennupileti Hamburgist Helsingisse lubada. Aga me hakkasime hilinema. 1988. aasta viimane number tuli alles märtsis 1989. aastal, selle aastakäigu esimene number juunis, teine augustis, kolmas detsembris. Et mina ise siirdusin pärast väitekirja lõpetamist sügisel 1989 Hamburgist Helsingisse, oli toimetuse koosolemise vaatevinklist ideaalne, aga see tegi tootmise keerulisemaks ning, eriti järgneval aastal, kallimaks. Hamburgi jäi formaalsusi õiendama noor estofiil Axel Jagau, kes tõlkijana debüteeris samal aastal,[38] kuid peatseid rahalisi raskusi ei saanud ka tema ära hoida.
1989 oli Estoniale väga rikas aasta, saime kaastöid igalt poolt ning avaldatute hulgas olid uute nimedena näiteks Johnny B. Isotamm, Ain Kaalep, Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik, Arvi Kork, Jyri Kork, Ilona Laaman, Katrin Laur, Jaan Malin, Lennart Meri, Priit Pedajas, Toomas Raudam, Valeria Ränik, Annus Rävälä (Helmut Tarand), Karl Martin Sinijärv, Tõnu Trubetsky, Ülo Tuulik, Udo Uibo, Mati Unt, Hannes Varblane ja Piret Viires. Kui lisame 1990. aastal esmakordselt meie veergudel ilmunud nimed – Jüri Ehlvest, Enn Lillemets, Mauri Raus, Ringo Ringvee –, on terve Estonia autorite seltskond nimetatud. (Mõtlen siin meile tekste loovutanud autoreid, mitte tõlgitud või retsenseeritud autoreid, neid on tunduvalt rohkem.) Me ei võrrelnud ennast Eestis või mujalgi ilmuvate suurte kirjandusajakirjadega, aga väikese mängijana olime siiski olemas. Ning seda hakati ka väljaspool Eestit nägema, nagu Raimond Kolgi sümpaatiaga kirjutatud ülevaade tõestab.[39] Eestis plaanis üks vastasutatud loomingulise noorsoo klubi isegi meie vanu aastakäike uuesti trükkida.[40] Ja 1990. aasta esimesi numbreid tutvustati kultuurilehe rubriigis „Uusi raamatuid Välis-Eestis”.[41] See oli väga kena, kuigi mulle eriti ei meeldinud ütlus, et oleme Välis-Eestist.
Aga siingi tuli muutus, mis on väga iseloomulik sellisele murrangulisele ajale. Kuigi olime nüüd peaaegu kõik Helsingis koos, oli kõige suurem ind või kihk mingil määral möödas. Kolmkümmend viis aastat hiljem on raske seletada või meenutada, milles asi täpselt seisnes. Tehniliselt olime parimas vormis, Harri Saajanlehto vormistas ajakirja arvutis perfektselt, trükkimine toimus Turus ja seegi oli tipptasemel. Ja nii ka hind, s.t üks põhjus Estonia langusele ning varjusurmale oli kindlasti liiga kõrgeks tõusnud kulud. Aga see polnud kõik. Energia oli vähenemas. Või me suunasime selle mujale. Eestis toimus sel ajal väga palju, kõik oli liikvel, nii et sündis mõte viia meie peatselt seitsmendat aastakäiku alustav laps üle Eestisse. Viimane number (1990, nr 3–4), mis oli topeltnumber (see on alati lõpu algus!) trükitigi suure vaeva ja tagasihoidliku kvaliteediga ning Vikerkaare toimetaja Toivo Tasa (kellele muidugi siiras tänu!) abiga Tallinnas millalgi 1991. aasta esimesel poolel. Pikk tootmisprotsess põhjendas ka vasturääkivaid elemente numbri sisus: ühel leheküljel (lk 96) väidetakse, et järgmisest aastast ilmub Estonia Eestis Karl Martin Sinijärve käe all, teisel leheküljel (lk 106) teatab Antoine Chalvin, et toimetuse uus aadress on aastast 1992 hoopis Pariisis ning tellimishind 150 Prantsuse franki. Ometi on see kena kokkupanu koos tõlgete, luuletuste ning arvustustega nagu ikka, ja ehk ongi hea, et viimases numbris polegi lugeda, et ta on viimane.
Postskriptum
Ega ta teatavasti viimane olnudki. Olin 1991. aasta märtsis naasnud Saksamaale ning alustanud – koos Irja Grönholmiga, kes 1988. aastal oli debüteerinud Estonias nimemärgi „ig” all, sest toona oleks Saksa DV kodanikul võinud pahandusi tulla, kui ta oleks kapitalistlikul välismaal midagi avaldanud – koostööd ühe väikse Frankfurdi kirjastusega, mis hakkas välja andma eesti kirjanduse sarja saksa tõlkes. Eesti oli vahepeal iseseisvuse taastanud ning huvi tema vastu oli kasvamas. Miks mitte ka ajakirja taaselustada? Mõeldud-tehtud, ning aastast 1992 ilmus „uus” Estonia, mis oli ainult saksakeelne ning pühendatud ka üldisemalt eesti kultuurile.[42] See oli hoopis teine eksperiment, mis ehk ei kuulu enam Loomingu toimetuse tellitud „Estonia ja tema ajajärgu” alla ja millest võib teinekord pajatada. Seda eksperimenti hoiti osaliselt elus ka tänu Eesti Kultuurkapitalile ning see lõpetati alles 2004. aastal, kui Eesti liitus lõplikult Euroopaga.
[1] Pealkiri sai niisuguse kuju sellepärast, et olen varemgi sel teemal kirjutanud, kuid see oli kas Nõukogude tsensuuri ajastul või puhtalt isiklik memuaristika: Cornelius Hasselblatt, Ajakirja sünd. Rmt: Kirjanduse jaosmaa ’85. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 217–220; vt ka: Cornelius Hasselblatt, Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked. Tlk Katrin Kaugver. Tallinn: Tuum, 2016, lk 112–122.
[2] Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing – üks väga nõukogulik organisatsioon, mille kohta on piisavalt palju kirjutatud, nt Indrek Jürjo, Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn: UMARA, 1996.
[3] Võib-olla see isegi õnnestus, sest New Yorgi linnaraamatukogu tellis Estoniat alates 1986. aastast. Kui lõpetasime ajakirjaga saksakeelse väljaandega, tuli sealt kahetsev sõnum: „Meil on kahju kuulda,et kd 19, nr 1 (2004), mis jõudis meieni 12. mail, jääb teie väljaande viimaseks numbriks. Meie lugejatele on väljaanne meeldinud ning soovime teile ja teie toimetajatele edu edaspidiseks. Kui otsustate millalgi väljaandmist jätkata, palume sellest meile teada anda.”
[4] Kõik viitamata tsitaadid pärinevad autori koduarhiivist.
[5] Kes te olete, „Estonia” toimetajad? Eessõna: Mart Orav. Vikerkaar 1988, nr 10, lk 79.
[6] Cornelius Hasselblatt, Jaan Kross auf Deutsch. Estonia 1985, nr 1, lk 12–17.
[7] Cornelius Hasselblatt, Kirjandusvälja toimimisviisist Jaan Krossi saksa retseptsiooni näitel. Keel ja Kirjandus 2016, nr 4, lk 249–267.
[8] Poolteist kuud Eestis. Sirp ja Vasar 12. IV 1985.
[9] Urmas Bereczki, Lydia Koidulas Briefe an Pál Hunfalvy. Estonia 1985, nr 2, lk 6–15.
[10] Urmas Bereczki, Lydia Koidula kaks kirja ungari teadlasele Pál Hunfalvyle. Keel ja Kirjandus 1985, nr 12, lk 738.
[11] Estonia 1985, nr 2, lk 40. Vrd Jaan Kross, Paar lisandust peamiselt Bernhard Schmidti rahvuse küsimuses. Rmt: Jaan Kross, Vahelugemised IV. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 162–171, kus teema on palju põhjalikumalt välja arendatud. Estonias ilmuv osake oli nagu eelpublikatsioon.
[12] Sirje Kiin, Uku Masing: Yhel kaunil päeval. Estonia 1985, nr 3, lk 4–14.
[13] Hellar Grabbi kiri autorile 3. I 1986.
[14] Rein Ruutsoo, Lehekülgi päevaraamatust. Vikerkaar 2006, nr 7–8, lk 15–170; vt ka minu reaktsiooni sellele: Cornelius Hasselblatt, Kommentaare Rein Ruutsoo päevaraamatule. Vikerkaar 2006, nr 9, lk 125–128.
[15] Siia sobib ka fakt, et kohe pärast mu esimest närvidele käivat publikatsiooni Loomingus (jaanuariks 1986 olin Loomingus avaldanud kolm kaastööd Estica rubriigis – 1983, nr 8; 1984, nr 9 ja 1985, nr 9 ning Heinrich Bölli nekroloogi 1985, nr 8) tunti „üleval” minu pärast muret, sest juba 18. juunil 1984 (mil mainitud artiklitest alles esimene oli initsiaalidega „C. H.” ilmunud ning Estonia oli ainult minu mõttes olemas) märgib Toomas Haug oma päevikus: „Julgeolek jälgib Cornelius Hasselblatti, Joel Sangale on helistatud ja uuritud C. H. kohta.” Toomas Haug, Ääremärkusi Orwelli-aastale „Loomingus”. Looming 2012, nr 12, lk 1775. Haug, kellega tutvusin 1983. aasta suvel ja kes samast aastast töötab Loomingu toimetuses, teadis muidugi, kes C. H. oli.
[16] Toomas Hendrik Ilvese kiri autorile 16. XI 1985.
[17] Toomas Hendrik Ilvese kiri autorile 10. XII 1985.
[18] Kirjailijat kohtasivat. Aamulehti 11. X 1985.
[19] Baltisches Jahrbuch. Baltischer Christlicher Studentenbund. Bonn, 1985, lk 166; Ural-Altaische Jahrbücher. Neue Folge 4, 1984, lk 302; Jahrbuch des baltischen Deutschtums 33 (1986). Lüneburg, 1985, lk 197–198.
[20] Rõõm, mida jätkub ka aastate taha. Kodumaa 25. XII 1985.
[21] Jüri Talvet, Tartlased kongressil ja selle järel. Edasi 8. V 1986.
[22] Käsikiri autori valduses.
[23] Vt ka: Cornelius Hasselblatt, Minu vana Jaan. Rmt: Metamorfiline Kross. Sissevaateid Jaan Krossi loomingusse. Koost. Eneken Laanes. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2005, lk 254–255.
[24] Rein Ruutsoo, Lehekülgi päevaraamatust, lk 154.
[25] Cornelius Hasselblatt, Kommentaare Rein Ruutsoo päevaraamatule. Vikerkaar 2006, nr 9, lk 125–128.
[26] R[ein] K[ruus], XXIX Kreutzwaldi päevad. Looming 1986, nr 2, lk 284–285.
[27] R[ein] K[ruus], Die XXIX. Kreutzwald-Tage. Estonia 1986, nr 2, lk 15–19.
[28] Minä olen nyt. Jaak Jõerüüt maaliskuussa 1986. Estonia 1986, nr 2, lk 25–27.
[29] Rein Ruutsoo, Lehekülgi päevaraamatust, lk 170.
[30] Cornelius Hasselblatt, Kommentaare Rein Ruutsoo päevaraamatule, lk 128.
[31] Jüri Arusoo, Eesti kirjanduse tutvustamiseks. Intervjuu ajakirja „Estonia” peatoimetaja Cornelius Hasselblattiga. Aja Pulss 1987, nr 12, lk 25–26.
[32] Saksamaal hakkas ilmuma „Estonia”. Eesti Päevaleht 24. VII 1987; Hamburgis ilmuv ajakiri „Estonia”. Eesti Päevaleht 21. VIII 1987.
[33] Andres Heinapuu, Kõvas valuutas. „Estonia” kolm ja pool aastat. Looming 1988, nr 11, lk 1576–1577.
[34] Pasi Lankinen, Estoniaan voi kirjoittaa kuka vain millä kielellä tahansa. Hämeen Sanomat 3. VII 1988.
[35] Grete Naaber, Kaks küsimust külalisele. Tapio Mäkeläinen, ajakirja „Estonia” peatoimetaja ja asutaja. Pärnu Postimees 13. VII 1988; A. Tšaplõgin, Ajakirja „Estonia” väljaandjad Tallinnas. Noorte Hääl 28. VII 1988 (sama tekst ilmus samal päeval ka venekeelses Sovetskaja Estonias); Margus Välja, Eesti sõbrad üle maailma. Läänlane 2. VIII 1988.
[36] Indrek Hirv, Salapainos. Pimetrükk. Valimata luuletusi ajavahemikust 1976–1987. Valikoimattomat runot vuosilta 1976–1987. Tlk Riho Grünthal, Tapio Mäkeläinen, Hannu Oittinen. Estonian kirjasto 1 – Estonia raamatukogu 1. Helsingi, 1988.
[37] Peep Ilmet, Linnamägi tuulte vallas. A drumlin in the wind. Tuulatud luuletusi 1973–1989. Tlk Krista Kaer. Estonian kirjasto 2 – Estonia raamatukogu 2. Turu, 1989.
[38] Helju Rebane, Die Stadt der Schweigenden. Aus dem Estnischen von Axel Jagau. Estonia 1989, nr 4, lk 157–160.
[39] Raimond Kolk, Rahvusvaheline ajakiri eesti kirjanduse teemal. Estofiilide uus noor sugupõlv tegutseb. Teataja 8. IV 1989.
[40] Malle Aleksius, Trükiime. Sirp ja Vasar 27. I 1989. „Meil on mõte ka Kodu-Eestis välja anda ajakirja „Estonia” ning teha seda aastakäikude kaupa, tähendab trükkida neli numbrit korraga.”
[41] Reede 5. X 1990.
[42] Vt Mati Sirkel, Ajakiri Estonia. Keel ja Kirjandus 1996, nr 11, lk 790–791.
Lisa kommentaar