PAHEMA JALA KINDAD

Berk Vaher

 

 

Aarne Ruben: „Talvehommiku härmas kindakirjad: mõistatuslik lugu Djatlovi kurust”.

„Fantaasia”, 2016. 126 lk.

 

Djatlovi kuru mõistatus viitab sellenimelise rühmajuhi ja veel kaheksa noore matkaja hukkumisele 1959. aasta veebruaris Põhja-Uuralis. Õnnetuse põhjuste otsinguil on ratsionaalseimad argumendid osutanud laviinile, kuid surnukehade moonutatus, väidetav radioaktiivsus ja mitmed muud aspektid on aastate jooksul inspireerinud hulganisti konspiratsiooniteooriaid ja üleloomuliku sisuga hüpoteese. Nõnda on lugu tuttav paljudele staažikatele (hobi)ajaloolastele, aga ka tänapäeva virtuaalsetele prokrastineerijatele, esineb see ju endiselt mitmetes meelelahutuslikes lahendamata mõistatuste edetabelites.

Eks Nõukogude reipa looduse­vallutamise-raskusteallutamise retoorika rängas nurjumises ole sel kurval juhtumil ka kujundlikku potentsiaali. Rubeni teose tagakaanetekst kuulutabki otsesõnu, et „meie planeedil on kohti, kus tunned end alati eba­mugavalt, ja on asjaolusid, mis on valmis rikkuma väljaarenemata psüühikaga noore inimese, kes ei taha alluda käskudele ega sundidele. Seesama Sovjetimaa on Djatlovi kuru sümboliks.” (Ehk ikka vastupidi, kuru on Nõu­kogude Liidu metafoor? Ent sellest hiljem.)

On’s Djatlovi rännurühma saatus aga ka Aarne Rubeni kirjanikutee kujundiks? Sajand algas talle lootusrikkalt, kui ajalooliste tõikade ja kirjanduslike manerismidega mängiv „„Volta” annab kaeblikku vilet” (2001) võitis 2000. aasta romaanivõistlusel pea­auhinna ning küllaltki laialdast tähelepanu leidis ka samal aastal ilmunud „Vares-Barbaruse valitsus”. Romaan „Elajas trepi eelastmel” (2004) oli küll mõneti ebaühtlane, kuid paljuski vaimukas ja poeetiliselt leidlik ekskurss Euroopa keskaega ning kutsus samuti esile pigem soosivaid noogutusi. Ent tänane asjade seis on selline, et Rubeni uusima romaani kriitiline retseptsioon on praktiliselt null. Ruben on elus, tegutseb, kirjutab, puhuti räägib aktiivselt sotsiaalmeediaski kaasa — ja ometi on ta kriitikale kadunud. On see lahendatav mõistatus?

Paraku küll. „Talvehommiku härmas kindakirjad” on lihtsalt päris nigel teos: läbikomponeerimata ja toimetamata ideehakatuste, nõrgalt haakuvate poolikute teemaarenduste ja suvaliste targutuste segapuder. Pealkirjast kinni hakates: kui romaan oli mõeldud sarnanema peenelt kootud ning tähendusrikkalt kirjatud kinnastega, siis Ruben on maha saanud kinda­paariga vasakule jalale. Ja sealtki jooksevad silmad maha. Seda raamatut ei anna lugeda isegi mingis Z-kirjanduslikus nii-halb-et-juba-hea-võtmes. Paeluv autsaiderkirjandus on läbinisti nihkes poeetikaga, kehtestades mingi esteetilise paralleelmaailma; Rubenil ilmnevad ikka ja jälle väärtkirjanduse ambitsioonid ning isegi märgid professionaalsetest oskustest, kuid kunstilise terviku saavutamine on jäänud kas kiirustamise, lohakuse või keskendumisvõimetuse taha.

Haakumata jäävad juba alapealkiri ja (ilmsesti toimetaja-kirjastaja Eva Lutsu päästeaktsioonina teostatud?) tagakaanetekst: alapealkiri viitab Djatlovi mõistatuse kesksusele teoses, tagakaanetekst möönab, et põhirõhk on mujal, „nii tolleaegse kui pisut hilisema Nõukogude eluolu kujutamisel, nähtuna väliseestlasest diplomaadi pilgu läbi”. Romaan algab tõepoolest djatlov­lastega, ent edasi kordub see motiiv üha harveneva refräänina ja teose teises pooles vaikitakse sellest järjest ligi viiekümnel leheküljel. Nii romaani kestel kui ka lõpus esitletakse küll mõistatuse võimalikke lahendusi, kuid viimaks pole need põhitegevuse suhtes enam kuigi relevantsed.

Romaanile ei tule kasuks ka peategelase ebausutavus. Hannes Miilang on väliseesti nooruk, Rootsi kultuuri­keskkonnas üles kasvanud ja sealset idülli lapselikult romantiseeriv: puha hubased sadamakõrtsid, laulvad tüdrukud ja Kalle Blomkvist. Kuidas jõuab ta välisteenistusse? „Olin õige väike, kui juba tahtsin diplomaadiks saada. Kui hoovis seisuks läks, astusin poistele vahele, vaatasin neile silma, hoiatasin neid diplomaatiliselt. Gümnaasiumis asutasime poistega vahendusfirma. „Kalevipojast” lugesin ikka seda lõiku, milles peategelane kaht sortsi rahustas. Nii see läks. Varsti olingi diplomaat.” (Lk 4.) Seda paninfantiilsust võiks ju pidada autori pilkeks heaoluühis­konnas kasvanu maailmataju pihta, aga Rubenil paistab kummati olevat ka tõsiduse ja realistliku veenvuse taotlus, ja nende suhtes pakub ta koomikaga üle: ei ole kuigi usutav, et 1970. aastate Rootsis võinuks diplomaadiks kvalifitseeruda keegi, kelle sotsiaalne intelligentsus on noortejutuka tasemel, kes näitab üles passiiv-agressiivset ksenofoobiat juba idülli häirivate immigrantide suhtes ja kelle enam-vähem ainus ajend just Nõukogude Liitu tööle asumiseks on kinnismõte lähemalt uurida Djatlovi kuru mõistatust. Aga ega ametisse kinnitaja palju targem paista: „Minister kiitis mind, et tänu oma venelannast tädile oskan ma vene keelt paremini kui venelased ise, ka minu füsiognoomia on samasugune nagu sellel vene multifilmide Hundil, kes on Nõukogude Liidus saavutanud tohutu populaarsuse. Ma olevat tema meelest täiesti õige isik Rootsi saatkonnas Moskvas, ma sobivat küll saatkonna teiseks sekretäriks. Venelased võtvat mind kohe omaks.” (Lk 33.)

Moskvasse jõudes kehastubki väliseesti diplomaat peagi laitmatult, aktsendivabalt ja vähimatki kahtlust äratamata füüsikatudeng Avanossoviks, eeldatavasti selleks, et ligi pääseda kohalikele, nende mõtteviisile ja teadmistele kuru kohta. Nõnda hajub tasapisi tagaplaanile too ainuski tõsisem elueesmärk, jäävad harvemaks ka viited sellele, et peategelane üleüldse mingit diplomaatilist tööd teeb. Miilang-Avanossov heietab juttu kohalike luulehuviliste ja katlamaja-metafüüsikuga, loeb küll vahepeal djatlovlaste päevikuid, ent teose lõpu poole eelistab Samodelkino-nimelises külas jännata UFO-sid jahtivate koolilaste ja kohalike subkultuuride esindajatega. Ka neil ei näi juba keskeale läheneva onkli suhtes mingeid kahtlusi ega küsimusi tekkivat, kuigi too piidleb keskkoolieeliku tärkavaid naiselikke vorme ja topib oma nina pungipunkritesse, kus päriselt oleks küllap iga võõrast nuhiks peetud. Ühest infantiilsest ühiskonnast teise kandudes ei arene peategelane õigupoolest mingis suunas.

Niiviisi kompaktselt kokku võetuna tundub süžee ju üsnagi paavomatsinlik või meenutab mõnd vene postmodernismi kumiiri. Ent Matsini või „vene posti” tippude pöörast groteski ja absurdseid liialdusi tasakaalustavad seiklusfilmilikult tempokas tekstiökonoomia ning ekstsentrilisuseski väljaarendatud ja järjekindel stiil; üldpilt on kirju, kuid mõjub kummati harmoonilisena. Rubeni romaanis võtab paraku ikka ja jälle lugemishoogu maha juhuslikuna näivate teadmiste demonstreerimine, olgu monoloogi vormis (suvalisuse tipuks või põhjaks on lehekülgedel 102—104 leiduv pajatus külakoera vaarisa sõjaaegsest tegevusest) või tegelaste suhtlust mingiks tuimaks etluseks moondades. Sellegipoolest kutsuvad peategelase targutused teistes tegelastes enamasti esile imetlust. Ehk on Ruben taotlenud Hoffmanni kõuts Murriga võrreldavat „ebausaldatava jutustaja efekti”, aga pigem jääb mulje, et ka autor ise imetleb oma tegelast, kelle elukäiku ega enesehinnangusse ei mahu midagi tõeliselt murrangulist ega vapustavat. Tema tiraadid veenavad nii karu kui ljuubereid, teda ei raba ei tulnukad (kel tõesti pole ka midagi erilist teatada) ega õieti ka Olof Palme tapmine. Mis ka ei juhtuks, Miilang-Avanossov on ikka süüdimatult rõõsa ja eneseküllane jutupaunik.

Tekst on tulvil kohmakaid fraase ja toorlaene, absurdseid kordusi-liiasusi ja sõnade väärkasutust. Mõningaid rubenisme: „Kaks eraldi maailma kontrasteerusid tublisti” (lk 19); „Minister oli enam sotsiaaldemokraat kui sotsiaaldemokraadid ise, kuluaarides liikusid legendid tema lennureisidest äriklassis” (lk 32), „„Kas keegi on kusagil püüdnud kindlaks teha, kas KGB-süsteemis on auk ka?” tahtsin nüüd teada. Teadsin venelaste kahtlustamist, kuid ei teadnud, kas neil on süsteemis augud” (lk 35); „Aeg venis aeglaselt” (lk 40), „Katja oli kena ümmarguse näo-ovaaliga” (lk 46), „Aleksandra peigmehele sekundeeris äkki akadeemik Rubassov, nii et ta habe värises. [Taandrida] „Lollus!” kõmistas lugupeetud professor” (lk 49), „„Ei, vend, viina ostan mina,” vennastus Anissimov” (lk 54) jne. Mitu korda tekib tunne, et autoril on episoodi või isegi lõigu lõpuks meelest läinud, millist infot ta tekstiosa alguses jagas.

Kohmakale stiilile lisanduvad narratiivi- ja karakteriloogika ebakõlad ning kultuuriloolised faktivead. Alguses sinatab riigiametnik Gunnarsson peategelast ja kõnetab eesnime pidi (lk 10), seitsme lehekülje pärast aga juba teietab ja kasutab perekonnanime. Leheküljel 12 öeldakse, et ühelgi leitud matkajal polnud saapaid jalas, leheküljel 16 selgub, et Zolotarjovil olid saapad jalas. Leheküljel 31 loetleb peategelane-jutustaja teda lapsepõlves mõjutanud ja vanaema ette loetud raamatuid — kas tõesti otsiti ka eelmise sajandi keskpaiga Rootsis väliseestlaste seas Eršoti kraatrit, Sannikovi maad ja kapten Granti ning loeti muid „Seiklusjutte maalt ja merelt”? Leheküljel 37 teatab Avanossov, et on „väga lühikese staažiga moskvalane”, leheküljel 39 aga, et „meie perekond piirdub Moskvaga”. Populaarne film oli „Metsik koer dingo”, mitte „Metsik loom dingo” (lk 54); „Sööbiku ja Pisiku” autor oli Thorbjörn Egner, mitte Esaias Tegnér (lk 56); leheküljel 69 mainitakse Dubinina päevikut, mis aga peagi osutub hoopis Kolmogorova omaks…

On ju käibetõde, et fantaasiaelementidega kirjanduses peaksid olema ajaloolised reaalid täpsed, kui need on aga sihilikult segi paisatud, siis olgu läbivalt, või siis lunastagu möödapanekuid tõesti suurepärane jutuvestmine. Kui üldajaloolised faktiread on Rubenil laias laastus realistlikud ja koos­kõlas (leheküljel 33 tunneme ära aasta 1972, leheküljel 63 aasta 1974), siis pop- ja subkultuurilistest reaalidest kirjutades on ta omadega lootusetult sassis. Nii satub Avanossov elumaja keldripunkrisse, kus „kesk­küttetorude vahel oli noortel mõnus pesa iidolite piltidega: The Beatles, The Who, Jimmie [sic!] Hendrix ja veidi kollaka ninaga musklimees Sylvester Stallone. Noored armastasid määramatust, sest nad kuulasid ansambleid, mis oma nimes sisaldasid jumalikku sõna „the”.” Miks peaks määrava artikliga ansamblite kuulamine määramatusearmastust tähistama, on juba ise Djatlovi-mõõtu müsteerium; aga Stallone’i üleilmne läbilöök algas filmiga „Rocky”, mis esilinastus USA-s novembris-detsembris 1976, nii et on vägagi küsitav, kas 1977. aasta juuliks tema pilt juba kuskil Vene külas rippus. 1960-ndate tipp­artistide plakatid oleksid veidi tõenäolisemad, kui keldris ei tegutsenuks „kaks punaste harjadega punkarit”, kes (kui nad üldse võinuksid olemas olla) eelistanuksid mõnevõrra teistsugust muusikat. Eks ta ole:

„„Meid huvitab Patti Smith, see on Ameerikas väga popp praegu ju.”

No miks ma siis ei teadnud seda kaunist, kuid karmi leedit! Isegi väga hästi teadsin. „Because The Night Is For Lovers” oli lugu, mis ei iseloomustanud ainult oma ajastut. See oli seitsmekümnendate võimas hümn!” (Lk 108.)

Nojah. Ainult et tegelaste jaoks on endiselt suvi 1977. „Because The Night” (see on täpne pealkiri) ilmus USA-s singlina 2. märtsil 1978, album „Easter” päev hiljem. Pungi kui subkultuuri laiemat levikut Nõukogude Venemaal on dateeritud 1979. aastasse.[1] Värvilised punkariharjad on aga iseloomulikud hoopiski subkultuuri 1980-ndate järellainele.

On ses hädaorus miskit hästi ka?

Djatlovi rühma retke kujutavad leheküljed ja katked matkapäevikuist on kindlama käega kirjutatud ja lubavad oletada, et Rubenil oli valmimas just sellele teemale keskendunud romaan, mis aga mingil põhjusel pooleli jäi (ehk seetõttu, et 2013 avaldas samast juhtumist romaani Alan K. Baker?). Kuigi puhuti konarlik ja liiane, on kujundlikult mõjus lõik leheküljel 15:

„Pikali magamiskottidesse või ka kergesse unne oli jäädud tülis, kuni hääled ja valgused telgi seina taga muutusid väljakannatamatuiks. Äkki seisis matkajate keskel telgis olend, keda mingil juhul poleks soovitud näha. Ta seisis omas valguses ja sisaldas endas kõigi üheksa kehaosi, kuid see oli võikalt kokkupandud joonterägu. Tal olid Zolotarjovi silmad, kuid välja torgatud, Krivonoštšenko käed, kuid murtud ja rippuvad; ja tal oli Ljuda läbipistetud keel. Näis, nagu oleks keegi groteskne olend soovinud ehitada inimest, kuid see kõik oli läinud haisema ja siis kärssama. Siberis on geoloogid tihti näinud urgusid, millele lähenedes tabab tunnistajat seletamatu ebamugavustunne. Sisemine hääl, kusagil sügaval sinu sees, dikteerib sulle; see on oht, edasi minna ei tasu. Nagu oleks selle augu juures püütud tõmmata inimeselt mitut nahka.”

Ent siis hakkab tekst taas meenutama halba tõlget ja kujund osutub iroonilisel kombel teosele endale viitavaks — jah, just, „võikalt kokkupandud joonterägu”.

Mingi kiiksuga võlu on teose algupoole siiski ka Hannese ja tema ihaletud lauljatari Birgitta Moréni saareretkel — see on stiilne eksotitsistlik soov­unelm à la Uku Masingu „Rapanui vabastamine”, kus kaunis neidis seltsib kohe nohikliku mehega, tujutseb plikalikult, nad naudivad idülli, peavad ühtaegu tobedaid ja „diibina” tunduvaid vestlusi… Episoodi jätkav Sartre’i-mäng on selle mõneti kuivem edasiarendus, aga antisaarelikku mängulusti ja peenutsevat espriid on selleski.

Leitud jänesepoeg, tolle kiire surm ja mõtteline seos djatlovlastega (lk 42—43) on tugeva potentsiaaliga kujund, aga narratiivselt välja arendamata — sellest lipsatakse rutakalt ja nagu muuseas üle; ainest enamaks jagunuks ka korteriröövi ja juurdluse vahepalas (lk 65—68), praegu jääb seegi liiga visandlikuks.

Vähemalt esialgu on vaimukas ja ladusalt esitatud Lenini muuseumis kohatud varatarga marksismihuvilise Jura Kasparjani tegelaskuju ning Avanossovi ja tema sõbra kohtumine poisi vanematega — äratuntavalt hakkab siin edenema Eduard Uspenski Prostokvašino-lugude remiks. Rubeni peategelane kohtub nõnda oma alter ego’ga, lugemusega kenitleva ja üsnagi eluvõõra, kuid häirimatu nohikuga. Vahva karakterivilksatus on õigeusklik külaeideke Adelina Dionissimova — kuniks jääb targutamistõppe temagi.

Nii et jutualgeid, kujundeid, talendi­sähvatusi siin-seal on… aga need on hooletult kokku traageldatud, apsurõugeis ning ajupuiduga üle kuhjatud. Seda poolfabrikaatset pundart ei anna välja vabandada ei nõukogude elu absurdi ega unenäolisusega. Kultuurkapital toetas, kirjastus kirjastas, raamat on lettidel ja raamatukogudes ning pretendeerib kirjandusse kuuluma, või pigemini on see kuuluvus nende tingimuste täitmise järel juba enesestmõistetav. Ehk on just siin, selle teose juures paras aeg küsida, miks nii tehakse ja kui kaua veel.

Me ei tea kindlalt, kas Djatlovi juhitud matkajad hukutas laviin, tuuma­katsetus või lumeinimene. Aarne Rubeni teoses tappis nad igatahes halb kirjandus. Aeg näitab, kas Rubenil endal on selle kuru hangedest tagasiteed.

[1]  Vt näiteks I. Gololobov, Punk in Russia: Cultural Mutation from the „Useless” to the „Moronic”, 2014, https://www.academia.edu/3455928/Punk_in_Russia_Cultural_Mutation_from_the_Useless_to_the_Moronic_

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon