Lilli Luuk on kirjanik, kelle looming liigub sageli mälu, perekonna- ja külalugude ning Eesti lähiajaloo valusate kihtide vahel. Kirjandusse tuli ta suhteliselt hilja, kuid jõuliselt: alates debüüdist ajakirjas Looming on ta võitnud kahel korral Friedebert Tuglase novelliauhinna, avaldanud lühiproosakogu „Kolhoosi miss” ning romaanid „Minu venna keha” ja „Ööema”, mis on samuti pälvinud tähelepanu, nominatsioone ja auhindu – A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia, Eesti Vabariigi riikliku kultuuri aastapreemia ja Arved Viirlaiu nimelise kirjandusauhinna ning nominatsiooni Euroopa Liidu kirjandusauhinnale. „Ööema” tõlkeõigused on intervjuu päeval müüdud juba prantsuse, saksa ja ungari keelde.

Vestleme Lilli Luugiga kirjutamise algusest, ajaloo ja perekonnalugude mõjust, õpetamise tööst ja kunstiajaloost, kirjanikuks saamise julgusest ning sellest, kuidas kirjandus võib anda hääle neile, kes on kaua vaikinud.

KATRIN RUUS: Mis sul praegu teoksil on?

LILLI LUUK: Saatsin just toimetajale tagasi novellikogu käsikirja. See ilmub Loomingu Raamatukogus ja kannab pealkirja „Lühike sõjaajalugu”.

Pealkiri viitab ühelt poolt sellele, et tegemist on lühiproosaga, ja teisalt sellele, et lood on suuresti ajaloolise taustaga. Aga siis võiks ka mõneks ajaks ajalooga ühel pool olla. Aasta lõpuks on plaan ühtede kaante vahele saada need ilmunud novellid, mis ei tegele lähiajalooga, mõned ka juurde kirjutada. Selline lühiproosa aasta siis. Tegelikult on mul muidugi romaan ka töös, aga sellest ei tahaks veel väga rääkida.

K. R.: Ajalugu on sinu loomingus väga oluline. Kuidas sa selle huvini jõudsid?

L. L.: Vahel ma isegi kirun ennast, kui kirjutan ajaloolist lugu. Kaasajast oleks mõnes mõttes lihtsam kirjutada, aga ajaloolise loo puhul tuleb kõik detailid üle kontrollida. See võib olla päris tüütult vaevanõudev.

Olen õppinud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas ja sellest on kindlasti abi olnud. Minu enda isiklik ajalooteadmine oli pikka aega üsna ähmane, kodus ei räägitud eriti sellest, mis toimus enne või vahetult pärast sõda.

Üleminekuaeg Eestis oli minu jaoks väga huvitav periood. Siis hakkasid korraga avanema inimeste elulood. Inimesed, keda olin kogu elu tundnud, osutusid järsku olevat elanud läbi midagi, millest mul polnud aimugi. Ma arvan, et sealt see huvi alguse sai.

K. R.: Kas see oli nii seetõttu, et inimesed hakkasid rääkima, või olid sa ise juba eas, kus oskasid rohkem märgata?

L. L.: Pigem hakkasid inimesed rääkima. Mina olin tol ajal kuulaja ja imestaja. Elasin samal ajal muidugi oma teismelise elu edasi – kuulasin, unustasin, märkasin jälle midagi. Aga mõned asjad jäid meelde.

Näiteks see kord, kui vanaema võttis albumi välja ja näitas: siin on mu leeripildid, need on mu vennad. Minu jaoks oli see täiesti uus teadmine. Sellised asjad jäid kuhugi alles, kuigi tol hetkel võisid kohe ka ununeda.

Hiljem, kui sul on endal lapsed, hakkad aru saama, et sa ei ole ise kõige tähtsam. Sa oled lüli mingis ahelas, hakkad vaatama ka seda, kust sa ise tuled.

K. R.: Vanade albumitega ongi sageli nii, et lapsena vaatad neid lihtsalt pildiraamatuna. Hiljem hakkad märkama hoopis teisi asju.

L. L.: Täpselt. Lapsena võivad põnevad tunduda hoopis muud detailid – mõni koer või hobune pildi peal. Alles hiljem hakkad mõtlema, kes need inimesed olid, kus see pilt on tehtud, mis maja see on, mis koht see on, kas ma tean seda kohta.

Ja siis jõuab kätte hetk, kus sa tahaksid teada, kes kõik nendel piltidel on, aga sageli ei ole enam kelleltki küsida. Need inimesed on läinud ja osa piltidest jääbki mõistatuseks.

K. R.: Räägi natuke oma taustast. Kust sa pärit oled?

L. L.: Ma olen Järvamaalt pärit, täielik maakas. Praegu olen ma sellega väga rahul. Arvan, et suhteliselt kõrvalises kohas kasvamine tuli mulle autorina isegi kasuks. Mul oli aega lugeda ja mõelda, niisama vahtida, sest ega midagi muud suurt teha ei olnudki.

Teisalt ei olnud sealt välja tulemine ja mujale sulandumine tingimata lihtne. Väikesest kohast linna kooli tulek oli ikkagi üsna suur muutus. Teismelisena tahad muidugi ära, linna, maailma. Tagantjärele vaadates oli aga võib-olla hea, et kõik ei olnud kohe käeulatuses.

K. R.: Milline oli sinu kodune keskkond?

L. L.: Meil oli kodus palju raamatuid ja vanaema juures samuti. Ema oli Tartus õppinud, samuti tema vend ja õde. Raamatuid osteti, telliti Loomingu Raamatukogu ja loeti palju.

Minu vanaema ja vanaisa olid olnud talupidajad, siis töötasid kolhoosis. Aga mõte, et lapsed peavad hariduse saama, oli meie suguvõsas kogu aeg väga tugev. Meid toetati, lasti valida, mida õppida ja kelleks saada. Isegi kui mu valikud ei pruukinudki tunduda mõistlikud, otsinguid toetati ometi.

K. R.: Kas side lapsepõlvekohaga on sul praeguseni alles?

L. L.: Jah, õnneks küll, saan alati lapsepõlvekoju minna.

K. R.: Sa õppisid ajalugu, aga jõudsid kunstiajaloo ja õpetamise juurde. Kuidas see tee kulges?

L. L.: Kuna valisin suunaks kunstiajaloo, sattusin pärast ülikooli kohe seda ka õpetama. See juhtus kuidagi väga sujuvalt ja meeldis mulle tegelikult väga ja meeldib siiani, kuigi praegu ma sellega ei tegele. Mul õnnestus töötada huvitavates asutustes ja kohtuda põnevate isiksustega, mis mind kindlasti mõjutas. Väga väärtuslik kogemus!

Õpetamine õpetab aga materjali struktureerima, ennast lühikeseks ajahetkeks intensiivselt kokku võtma. Õpetamine on alati ka õppimine. Pead materjalist ise aru saama ja suutma keerulisi asju ka edasi anda nii, et need oleksid mõistetavad, sealjuures mitte lihtsustatud ega igavad. Raamatu puhul on ka igavus üks kõige hullemaid asju. Muidugi see, mis on mulle igav, ei pruugi seda olla teise lugeja jaoks ja vastupidi…

K. R.: Kas sa praegu õpetamist ei igatse?

L. L.: Täiesti võimalik, et kunagi jälle õpetan. Mida ma ilmselt enam teha ei taha, on igasugune organisatoorne ja administratiivne töö. Selle kõrvalt on väga raske loominguline olla. Jälgin kunstimaailma endiselt, käin näitustel ja biennaalidel. Lihtsalt nüüd vaatan igasugust kunsti muretumalt, ei hakka seda kohe oma peas lahterdama ja analüüsima. Naudin või jalutan edasi.

K. R.: Kunstiajaloo teemadel kirjutamisele oled mõelnud?

L. L.: Ei.

K. R.: Milline oli esimene asi, mille kirjutasid ja mis päriselt valmis sai?

L. L.: Mul on tänavu justkui väike tööjuubel: täpselt kümme aastat tagasi kirjutasin oma esimese loo, „Auk” ilmus küll Loomingus 2017, aga kirjutasin selle 2016. aastal. See oli esimene jutt, mille kirjutasin otsast lõpuni valmis. Mul oli varasemast juba märkmeid ja isegi mingeid ebamääraseid katkeid (millest hiljem kujunes romaan „Minu venna keha”), aga tundsin, et pean proovima kirja saada midagi, millel on ka algus ja lõpp, mis on tervik. Ja et jutt oleks päriselt valmis, pidin selle loomulikult ka ära saatma.

Avastasin selle käigus, et mulle meeldib kirjutamine, kogu see protsess ja lõpuks ka see, mis sealt välja tuli.

K. R.: Kas sa olid kindel, et see avaldatakse?

L. L.: Muidugi ma tahtsin, et see avaldataks! Aga juba see, et lugu sai valmis ja ma julgesin selle ära saata, oli minu jaoks suur asi. Kui lugu ilmus, siis oli küll tunne, et uhh, mu elus ei jäägi enam midagi olulist tegemata…Tegelikult kirjutasin samal ajal muidugi juba järgmist lugu. Sain aru, et mul on seda vaja teha.

K. R.: Millal tekkis tunne, et kirjutamine võibki olla sinu põhitöö ja kutsumus?

L. L.: Kohe. Küsimus oli ainult, kuidas see võimalikuks teha. Kui alustad hilja, pole ka aega lõputult. Teadsin, et tahan oma lood ära kirjutada, aga täiskohaga töö kõrvalt on seda väga raske teha. Sõlmisin endaga kokkuleppe: kui tuleb veel mõni soosiv märk või tunnustus, siis tulen palgatöölt ära. Kui „Kolhoosi miss” sai Tuglase, läksingi järgmisel päeval ja ütlesin, et nüüd on nii. Peale seda olen tegelenud kirjutamisega.

K. R.: See nõuab üsna suurt julgust.

L. L.: Jah, eks saamine selleks, kes sa oled, võib nõuda omajagu nii hullust kui julgust. Aga veel hullem oleks olnud, kui ma poleks seda teinud. Ma ei annaks seda endale iial andeks. Kohusetunne oli siiski nii tugev, et ma ei isegi mõelnud eriti sellele, mis minust saab. Mõtlesin pigem, kuidas ikka saaks kõik pooleli olevad asjad veel enne uksekaardi äraandmist korda ajada, järgmise õppeaasta ette valmistada… Et saaks ise kirjutama.

K. R.: Kas Eestis on võimalik kirjanikuna ära elada?

L. L.: Kirjanikupalk aitas muidugi palju. Ilma selleta ilmselt ei oleks saanud kirjutada sellise intensiivsusega, nagu näiteks „Ööema” jaoks vaja oli. Üldiselt on aga Eestis vist nii, et kirjanik peab sageli ikka midagi veel tegema peale kirjutamise. Võib ka ise kirjastada. Olen seda ka teinud, see on üks võimalus oma loomingu pealt natuke teenida. Aga minust ei saa kunagi päriskirjastajat. Ma ei taha teiste raamatuid välja anda ja teen seda ise ikka pigem olude sunnil ja harva. Olen ka aeglane kirjutaja ega taha midagi kirjutada sellepärast, et lihtsalt peab raamatu välja andma. No ei pea! Aga kui sa tahad midagi teha, siis sa leiad selleks ka võimaluse, sest olud on niikuinii alati võimatud, nagu Doris Lessing on öelnud.

Kirjanikuelus olen avastanud enda jaoks ka palju üllatavat. Kui raamat on valmis, siis peaks olema töö tehtud, olen ära öelnud kõik, mida öelda tahtsin. Aga siis peab kirjanik hakkama veel oma raamatust rääkima… Minu jaoks on kõige hullemad sellised küsimused nagu: millest see raamat räägib? Kui ma saaksin sellele mõne lausega vastata, siis poleks ma ju hakanud seda raamatut kirjutamagi! Samas on esinemistel ja kirjanikuvestlustel oma võlu, lugejate vahetu tagasiside on alati põnev ning pakub vägagi emotsionaalseid hetki. Tänu kirjutamisele olen saanud kokku imeliste inimestega ja olen selle eest väga tänulik. Kui inimesed, kelle tööd ma olen imetlenud, tahavad mu teoseid lavale tuua või tõlkida, siis on see suur tunnustus. Hindan seda väga. Nagu ka igasugust muud tagasisidet. Raamat hakkab peale ilmumist oma elu elama niikuinii.

K. R.: Kuidas su tööprotsess välja näeb, eriti ajaloolise materjali puhul?

L. L.: Loen palju. Kui kirjutan mingist perioodist, püüan endale selgeks teha, mis sel ajal toimus. Tegelased ei pruugi kõike teada – nemad elavad oma elu omas ajas. Aga autorina pean mina teadma, millises maailmas nad liiguvad. Seesugune maailma loomine võtab aega: lugemine, faktide ja detailide kontrollimine, fotod, dokumendid, ajalehed, mälestused, kirjad… Tänapäeval on õnneks palju materjali kättesaadav ka digitaalselt. Raamatusse jõuab sellest lõpuks vaid murdosa. Kindlasti ma ei taha paljundada stereotüüpseid arusaamu ajaloost, müüte, taastoota vulgaarajalugu.

K. R.: Kas sinu enda perekonnalugu on olnud kirjutamisel oluline tõuge?

L. L.: Natuke ikka. Kui „Ööema” tõukus pigem külalugudest, siis „Minu venna keha” algimpulss tuli tõesti perekonnaloost. Olin uurinud ühe inimese saatust meie suguvõsas ja jaganud avastatut lähedastega. Sõnumit edastades sain korraga aru, et ma puudutan lahtist haava. Jah, mul oli justkui vastus, aga see vastus ei andnud inimestele tagasi seda, mille nad olid kaotanud, see ei ravinud aastakümnetepikkust valu. Mida ma selle teadmisega siis teen? Kas ma üldse saan midagi teha? Kirjandusega ei saa maailma parandada. Aga kirjutades saab püüda midagi nähtavaks teha. Tegelikult see algne mõistatus lõpuks romaani ei jõudnudki, ainult vihjeliselt, raamat kujunes hoopis teekonnaromaaniks. Kirjutamisega võib olla nii, et ise arvad, et hakkad kirjutama üht lugu, aga lõpuks kirjutad hoopis teise, tegelased võtavad üle, lugu hakkab ennast ise kirjutama.

K. R.: Oled rahul, et see nii läks?

L. L.: Jah.

K. R.: Sinu raamatutes on minevik sageli seotud tänapäevaga.

L. L.: Minevik ongi olevikuga seotud. Aega, mida ma ise kõige paremini tunnen, olen vahel kasutanud n-ö ankruna. Võib tunduda, et see on lihtsam tee, sealt ajas edasi-tagasi liikuda, aga tegelikult mitte alati. Samas, mõnes mõttes on kõik ajad korraga kohal.

K. R.: Kas kirjutamisega kaasneb ka vastutus, eriti kui aluseks on perekonna- või külalood?

L. L.: Jah, muidugi. Ma tegelikult ikka kartsin, kuidas lähedasemad inimesed mu raamatuid vastu võtavad, need, kellel on aluseks olevate lugude ja paikadega kokkupuuteid. Aga tagasiside on olnud väga positiivne. Tundub, et inimestele ei olegi alati kõige olulisem, mis täpselt oli tõde või vale, vaid see, et mingitest teemadest üldse kirjutatakse. Muidugi on igaühel oma mälestused ja arusaamad sündmustest. Vahel mõni lugeja teab paremini kui mina, mis selle või tolle tegelasega tegelikult juhtus või kus mingi lugu õieti toimus, lugejal on alati õigus lugeda täpselt nii, nagu tema loeb. Aga ilukirjandusteos ei ole siiski ajaloodokument.

K. R.: Kas kirjandus saab ravida?

L. L.: Olen küll tundnud lugedes vahel kergendust, kui keegi kirjutab asjadest, mille sarnaseid olen ise läbi elanud või endas kandnud. Keegi on minu kogemuse sõnastanud. Aga mind ennast aitab ka kirjutamine.

K. R.: Sinu keelekasutust on sageli esile tõstetud. Kust see keel tuleb?

L. L.: Raske kommenteerida. Võib-olla tuleb isegi kasuks vastava hariduse puudumine, see, et ma ei läinud õppima eesti keelt ja kirjandust. Ma ei tea, kuidas n-ö peaks olema ja võtan vabalt. Vahel ajab ehk mõni väljend või sõnade järjekord lauses toimetajal pea halliks, aga mõnes asjas olen ma üsna jäik, tean täpselt, kuidas asi kõlama peab. Kindlasti on mõjutanud lapsepõlve mõõdutundetu ja lakkamatu lugemine. Minu vanemad olid tavapärasest veidi vanemad inimesed, nii et ka mu vanavanemad olid eakamad kui paljudel mu kaaslastel. Seega puutusin ehk rohkem kokku eri aegadest pärit kõnekeelega. Üldiselt püüan lihtsalt võimalikult täpne olla.

K. R.: Kas sa oled aeglane kirjutaja selles mõttes, et töötad iga lausega kaua?

L. L.: Pigem lendab lause hooga kirja nii, nagu ta tuleb. Hiljem ma seda enam eriti ei torgi, kui just tervik ei nõua. Aeglane olen pigem ettevalmistuse mõttes. Mõtlen palju, elan oma peas poolelioleva teose sees, uimerdan, ikka need mõtted kaasas, muid toimetusi teha. Mõnel päeval kirjutan võib-olla ainult ühe lõigu või ühe lause. Või märksõna. Romaani puhul on muidugi mingil hetkel vaja kiiremini kirjutada, siis olen küll andnud endale ette päevase kohustusliku tähemärkide arvu. Kui teksti ei ole, kas või sellist, mida maha tõmmata, ei ole ka millegagi töötada. Pole musta tööd ja tekstikorpust, pole ka romaani.

Inspiratsiooni ma ei otsi ega oota, jõuaks selle ära kirjutada, mis mõttes on, oleks juba väga hea.

K. R.: Kas distsipliin on romaani kirjutamisel oluline?

L. L.: On. Romaani maailmas peab sees olema. Kui sinna tekivad pikad pausid, mis tavaliselt tulenevad olmekohustustest, on tagasiminek raske. Sellepärast meeldib mulle kirjutada residentuuris. Lähen eemale igapäevaelust ja elan oma romaanimullis. Minu unistuste loomemajas ei pea pidevalt suhtlema, ei toimu mingeid töötubasid ja muud sellist, ideaalis olen üksi, kirjutan ja käin vahepeal kusagil mägedes või võsas kondamas. Lühiproosaga on lihtsam, seda saab kirjutada muude asjade vahel jupikaupa. Vahel leian oma failide seast pooleli jäänud loo, loen seda nagu täiesti võõra kirjutatud teksti ja taipan, et ohhoo, siit saab nüüd edasi teha.

K. R.: Kas sul on juhtunud, et loed mõnd vana teksti ja imestad, et oled selle ise kirjutanud?

L. L.: Jah, ikka, see on täiesti kummaline tunne. Nagu keegi oleks mulle midagi saatnud. Loed nagu täiesti uut asja, enne kui aru saad, et oled selle ise kirjutanud. Mul on tekste, mis on kokku pandud eri aegadel kirjutatud juppidest. Järsku mõistad, et need kuuluvad ju kokku. Raisku ei lähe mul midagi. Ja ma ei kirjuta sahtlisse, kui lugu on lõpetatud, siis pean selle kohe teele saatma. Enne ei ole tekst minu jaoks päriselt valmis, kui ta on maailmaga jagatud.

K. R.: Kes on sind kirjanikuna mõjutanud?

L. L.: Ema? Ma ei tea. See sõltub palju sellest, mis parasjagu käsil on. Kui ajaloolised küsimused mu ellu tulid, lugesin dokumentaalse materjali kõrval palju ajaloolist proosat. Hakkasin siis Mihkelsoni lugema, Svetlana Aleksijevitšilt olen lugenud kõike, mida olen kätte saanud, meil on tegelenud sarnasel viisil nende teemadega Imbi Paju. Selline mälestuste edastamise ja mõtestamise viis võimaldab väga vahetut sissevaadet aega. Vaatan palju filme, viimati vaatasin uuesti ära kõik Leida Laiuse filmid, „Varastatud kohtumise” alles mõne päeva eest. Milline täpsus detailides, tunnetes, empaatia ja objektiivsus. Geniaalne! Muusikat kuulan palju teemasse sisse minnes, aga kui kirjutan, siis eelistan vaikust. Kuule, kui kohtumist kokku leppisime, ütlesid, et oled võttepaiku otsimas? Mis film teoksil on?

K. R.: Olen praegu ette valmistamas täispikka mängufilmi, suvel algavad võtted. Filmi nimeks on „Öised rännakud”, stsenaarium Peeter Sauteri novelli „Palverännak” motiividel. Teemaks keskealine mees ja tema elumured. Ütleme, et minu lemmikteema – avastada meest. Aga küsin ise kohe, et kuis jäid rahule Alexandra Pärna tudengifilmiga, mis põhines su novellil „Kolhoosi miss”?

L. L.: Oo, see on hea uudis, keskealiste meeste maailmast võiks ja peaks rohkem rääkima! Õnneks on Eestis ka meesautoreid, kes seda kirjanduses jube hästi teevad, nagu Mait Vaik, Martin Algus… Sauter ise ka muidugi. Kirjanikule on igatahes suur asi, kui tema tekst filmiks saab. Tegijatel olid vabad käed ja olin väga positiivselt üllatunud, kui hästi oskasid noored sealt välja tuua universaalse sõpruse ja kujunemise loo. Ajalooline taust oli kunstnikul õnnestunud luua väga ajastutruuks kujundatud interjööride ja hea silmaga valitud võttepaikade abil. Aga filmil on festivalidel vist ka päris hästi läinud.

K. R.: Mida sa praegu loed?

L. L.: Praegu loen Aino Kallase päevikuid: kuidas kirjanik elab eelmise sajandi alguse Tartus, käib Saaremaal ja Hiiumaal puhkamas, vahepeal Soomes, sõidab Elvasse hotelli kirjutama… Ta kirjutab oma lastest, tundeelust, jälgib oma teoste retseptsiooni. Kirjutava naisena on seda väga huvitav lugeda.

K. R.: Kirjutavatest naistest rääkides – kui palju räägitakse sinu meelest loomingu ja igapäevaelu koostoimest?

L. L.: Vähe. Tavaliselt sellest ei räägita, kuidas korraldada loomingulist elu koos kõige muuga – laste, olme ja vastutusega, ometi on elu terviklik kogemus. Võib-olla just see keerukus motiveeribki rohkem või intensiivsemalt tegema. Enne lapsi tundub aja kulg hoopis teistsugune. Nüüd on aeg kõige väärtuslikum ressurss. Lapsevanemaks olemine õpetab täiuslikult fokusseerima, hetkega keskenduma. Sa kasutad oma aega targalt, sest seda ei ole lõputult. Nüüd räägitakse loominguga seoses sellest õnneks juba rohkem, jälgin kaasaelamisega näiteks Merike Estna projekti tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil, kus ta toob esile just naiskunstnike, emaduse ja loometegevuse ühildamise teemad.

K. R.: Kas mõni uus tegelane, teema või ajastu juba koputab uksele ja nõuab kirjutamist?

L. L.: Praegu tunnen, et tahaks natuke ajaloost välja pääseda. Pooleliolev romaan tuleb kaasajast, kui nüüd just kirjutamise käigus jälle mõnda ajaauku ei komista. Välistada ei saa midagi.