Päris tore raamat eimillestki

Ilona Martson

 

 

Mudlum: „Tõsine inimene”.

ZA/UM, 2014. 199 lk.

 

Ütlen kohe alguses ära, et mind ei seo Mudlumiga mitte miski. Ta pole minu Facebook’i-sõber, me pole käinud koos koolis, ülikoolis või joogatunnis, ma ei tea midagi tema elust ja tema ilmselt minu omast ka mitte. Ma ei tunne tema lapsi ega meest, kellega ta need sai, ma ei ole jälginud tema blogisid, jutte „Vikerkaares”, „Müürilehes” ega mujal (viimane tõdemus on muidugi piinlik, aga pole parata, tuleb olla aus, vähemasti enda ees). Ainuke asi, mida tean, on see, et Mudlum kuulub rühmitusse ZA/UM, mis sai mõni aeg tagasi tuntuks mannetu katsega üle võtta kultuurileht „Sirp”. Nojah, sellel teemal ma samuti pikemalt ei peatuks, kõik mäletavad niikuinii, läks nagu läks, ja elame edasi.

Miks sellest nii pikalt kirjutada? Nimelt näib, et mida aeg edasi, seda enam kipub meie kirjanduselu määrama mitte niivõrd isegi põlvkondlik kui poolparatamatult sõpruskondlik kuuluvus. Sa oled see, kes on su sõbrad, mitte see, kuidas kirjutad. Või mida. Seetõttu on minul — lugejana — aina raskem tõsiselt võtta mõningaid arvustajaid või isegi terveid välja­andeid. Inimlikust küljest on ju selge, et iga autor on väljas iseenese eest ja raamat on talle nagu oma laps, kellele ikka tahad parimat. Aga kui „lapsekummardamine” võtab sellised värdjalikud vormid nagu siis, kui Eesti suurima ajalehe omanik, vananev härra, laseb oma lehe veergudel mõõdutundetult reklaamida labast romaanikest, mille ta on kirjutanud kahasse endast palju aastaid noorema naisalluvaga, siis tahaks lihtsalt kõrvad kinni katta: põle kuuld, põle näind, ei tea ka midagi.

Näide on ehk äärmuslik, aga paraku kasvab just selliste näidete taustal lugeja künism ka ülejäänud kirjanduskriitika suhtes; varsti ei usugi enam, et mõni raamat kellelegi ka siiralt meeldida võiks. „Loomingu” ettepanekuga olin nõus vaid seetõttu, et sain puhta südamega öelda seda, mida ma siinse jutu alguses ütlesin. Väga paljude eesti autorite puhul ma seda öelda ei saa.

Samas — puhtpraktiliselt tundub, et Mudlum ja ZA/UM pole Made Luiga nimelise autori jaoks just kõige sobivam „kattevari”. Enamik lugejaid (sorry, Mudlumi sõpsid ja sugulased, aga see on nii) sellise nimega autorit ega kirjastajat ei usalda. Raamat näeb küll stiilne välja — kaanepilt on maitsekas, Martin Luiga käärilõiked samuti — aga signaal, mille see saadab, on läbinisti vale. „Tõsine inimene” näeb välja nagu tõsise noor­autori kirjutatud nišitoode, mida loevad samasugused noorautorid nagu ta ise. Noorautorite vastu ei ole siinkirjutajal samuti midagi, mõni on isegi väga nunnu, aga Made Luiga puhul meenutab noorautori staatus küll pigem kitsast pluusi, millest kandja on ammu välja kasvanud. Liiga täpne ja erk on tema lause, liiga välja kujunenud käekiri, liiga isikupärane keelekasutus, liiga küps maailmataju. See on elus juba üht-teist kogenud naise raamat ning sellisena võiks see kõnetada palju rohkemaid lugejaid kui põhiliselt veebis tegutsev marginaalide seltskond. Samuti pole mul midagi varjunimede kasutamise vastu (ma ise ju kasutan ka), aga antagu andeks — mis nimi on Mudlum? „Mudlum — mütoloogiline tegelane nüüdiskultuuris, vt. ka näiteks Ijon Tichy mälestused, Leopoldi lood, Dilaila jpm.” kõlab ääremärkus lk. 102, autor teeb argliku katse alustada lugejaga identiteedimängu, kuid ei mõju eriti veenvalt.

Ent tagasi raamatu juurde. Mis, nagu ehk juba taibatud, on parem, kui võiks kaane põhjal arvata. Eksisteerib tuhandeid võimalusi, kuidas kirjutada minevikust, kasutades seda inspiratsiooniallikana (kes teaks seda paremini kui meie, elulookirjanduse buumi ajal elavad lugejad). Ja on ka lõputu hulk võtteid, mida autorid reaalseid sündmusi kirjanduseks sünteesides kasutavad. Mõnikord on autor arg — kardab nimetada nimesid, kohti, kuupäevi, üritab iga hinna eest varjata „looja lõusta”, pugeda pseudonüümide päästvasse labürinti, mis lugeja jaoks on kunstlik ja tüütu. Teinekord juhtub aga vastupidi — autor on enda meelest õudselt julge, jälgib oma lähedasi inimesi pikki aastaid ja virutab lõpuks kõik nende sigadused õige nime all raamatusse, lüües pahaaimamatule ohvrile justkui malakaga pähe.

Kuid mõnikord pole tarvis kumbagi — ei pseudonüümide taha pugemist ega raamatuga lajatamist. Näib, et „Tõsine inimene” on just seda laadi juhtum. Autorit ei huvita niivõrd faktid, kuivõrd — tarbimisühiskonna inimesele mõneti tüüpiliselt — asjad. Selles mõttes on tähenduslik jutu „Ainult asjadest” algus:

„Selles loos andun ma täielikult ja kõige häbiväärsemal kombel oma salapahele — asjade mäletamisele. Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud. Sellepärast ei saa ma vastu tulla oma sõprade soovidele, kes aina kehutavad mind kirjutama sellist juttu, kus ka midagi juhtuks. No mis mõttes juhtub? Juhtub siis ka midagi või? Ausalt, mul päriselus ka ei juhtu mitte midagi. Asjad lihtsalt on ja läbi selle olemise nad muutuvad. Ja isegi kui asju enam ei ole, siis nad ikkagi on ja midagi nagu poleks elus juhtunudki!” (Lk. 160.)

Seega: isegi kui asju pole, on nad kunagi olnud ja kusagil mälusopis on nende kuju alles. Mälu on ammendamatu maardla, kust autor oma lugude jaoks materjali ammutab. Kusjuures „asi” on asi kõige laiemas mõttes — „asi” võib olla näiteks kleit või vaas, aga võib vabalt olla mälupilt lapsepõlvest või noorusest, elektriravi lastehaiglas, korterid, kus kunagi elatud, tapeetide vahetamine, diivanid, kassid… Just nende „asjade” reastamisest sünnivad lood. Lugu Valentinast sünnib talle kuulunud asjade kaudu. Lugu tädi Ellenist sünnib tema maja kirjeldusest. Ka autor ise konstrueerib ennast oma sööki, rõivaid ja kunagi peetud kasse kirjeldades.

Teisalt just sellepärast, et enamikus juttudest tõesti midagi ei juhtu —ainult asjad, läbisegi, pealtnäha võluvalt naiselikus, kuid lähemal uurimisel kindla kompositsiooniga korralageduses —, ongi raamat kirjutatud otsekui mittemillestki. Mälusoppidesse kogunenud kribu-krabu võib mõnikord tunduda tähenduslik, eriti hetkedel, kui mälupildid langevad ühte ja lugeja mõistab, et on mingil eluperioodil mõelnud autoriga samu mõtteid, elanud samades majades ja kulgenud samu radu. Ent lõppkokkuvõttes jääb pihku — eimiski. Seetõttu on Mudlumi raamatut ka raske sisuliselt kirjeldada.

Esimene jutt „Lepatriinude aasta” algab natuke nagu Viivi Luige „Seitsmes rahukevad”: ema ja tütre kummalised võõrdunud suhted, lõikavad juulikuu värvid, hiljem vanaema surm. Teatud mõttes annab algusnovell ette kammertooni, mille kõla kostab lõpuni — see on suure, peamiselt naistest koosneva suguvõsa hääbumise lugu. Mehi on vähe, nad on enamasti olnud joodikud, truudusetud, või siis ammu surnud nagu Juhan Smuul. Naised ei sure, vaid elavad pika elu üksikuna, lähevad kas hulluks nagu Smuuli viimane elukaaslane tädi Ellen või jätavad oma vennatütred pärandusest ilma nagu harjavabriku maalija Miili Roosipuu. Ka raamatu peategelane ise istub tundide kaupa kohvitassi ja suitsuga, tegemata õieti midagi peale kaugeleulatuvate plaanide iseenda peas. Käik arsti juurde on sündmus, mis vajab kirjeldamiseks omaette lugu. See on üksikute, aeglaselt vananevate naiste maailm — passiivne, täis mälestusi ja veidrusi, tolmune ja armas.

Võib ka ette kujutada, et selliseid naisi, üksikuid, kohvitassi ja sigaretiga, on Eestis palju ja igas vanuses. Nad istuvad oma variseva krohviga kortermaja või siis laguneva talumaja köögis, rüüpavad tasapisi kohvi, muigavad millelegi mõeldes kibedalt, mõni kisub suitsu, kõik vaatavad aknast välja, ja nõnda see ajake veereb.

Kusagil raamatu keskel tuleb aga autoril — või siis raamatu koostajal ja toimetajal Kajar Pruulil — justkui meelde, et teoses on mehi vähevõitu ja midagi võiks ikka juhtuda ka. Tänu sellele on raamatus kaks toredat novelli heast emandast Ada Nosekist ja tema kostilisest Sulisław Zawiszast. Üksiku vana naise elu, kes võtab enda majja elama noore mehe, avab autori huumorimeele ja näitab head inimeste­tundmist. Õieti on huumor raamatus kogu aeg olemas, aga kui mängu tulevad meie kõrvus veidrana kõlavad poola nimed, lisab see naljale ühe vindi juurde. Need kaks lugu mõjuvad nagu peatükid mingist tundmatust Poola tõlkeromaanist, mis mingi kummalise juhuse tõttu on maandunud eesti autori raamatusse. Need sisendavad lootust, et Mudlum oskab kirjutada ka muudmoodi, kui ladudes oma mälukildudest lõppematut mosaiiki. Tahaks kohe teada, mis siis Adast ja Sulisławist edasi saab. Kas nad kargavad teineteisele kõrri või jätkavad vaikset teineteise kallal närimist. Mis saaks siis, kui Sulisław leiaks endale noore armsama? Või kui maja külastaks ufod? Võimalusi oleks tohutult.

Kui need kaks lugu välja arvata, on kõik ülejäänu Eesti-aineline. Tegelased liiguvad novellist novelli või siis ühest blogist teise (on arvata, et mõni tekst on algselt ilmunud blogis). Kummatigi see ei häiri, pigem loob nauditava terviku. Mingid episoodid korduvad, mõni saatuseseik jääb häguseks, aga ka see ei häiri, nagu ei häiri näiteks rongis pealtkuulatud kõnelus, kus inimene juhuslikule reisikaaslasele kogu oma eluloo ära räägib. Sest mis selle rongisõidu ajaga ikka teha, rattad taovad, jutt jookseb, mis sellest, et keegi kuskil naril niheleb ja magada tahab.

Raamatu lõpulugu „Väga suur pimedus ja väga väike saar” tõmbab otsad kokku. Taas jõuame ringiga tagasi Muhumaale, vanaema on surnud, suur suvi möödas, kesksügis käes, suureks kasvanud tüdruk istub Tallinnas bussile, sõidab praamiga üle mere, pimedas paistab Virtsu sadama tulekobar „nagu küünlad merre unustatud tordil”. Maha tuleb küsida Koguva ristis, bussid siin muidu ei peatu, aga kui küsid, siis enamasti ikka lastakse, ja edasi peab marssima jala päris mitu head kilomeetrit, kui ei õnnestu endale kedagi autoga vastu tellida. Ja tavaliselt ei õnnestu, tuleb marssida, kuni Piiri mets vastu tuleb. Ning mõelda, et ikka on hea, kui on kuhugi tagasi tulla: „Küll ma olen murdnud pead, mis ma peale hakkan selle naiste peetud taluga. Suur ja laokil, saaks talle konksu taha panna ja vedada linnale lähemale? Aga kui ma olen pöörus maha tulnud ja Piiri metsa vahele keeranud, siis on mul tunne, et ma kõnnin seda ühtsama teed, lõpmatult. Seesama mina, ajas muutumatu. Mina olen täiesti paigal, ainult aeg ise liigub, aeglaselt lainetades, peaaegu märkamatult.” (Lk. 199.)

Seal Piiri metsa vahel vantsides sõlmib suureks kasvanud tüdruk justkui rahu iseendaga, lõppakord on kirgas eluga leppimine: „…siin ma olen, siit ei lähe ma enam kuhugi. Siit ei ole kuhugi minna.”

Ja lugejagi ohkab kergendatult: lõpuks ometi on kõik hästi. Ja sulgeb raamatu. Ilus.

Kes teab, mõtleb ta seda tehes, vahest see, et Muhumaa on üle pika aja endale taas ühe „päris” kirjaniku saanud — nüüd, aastakümneid pärast Juhan Smuuli surma — on kõige parem asi selle raamatu juures üldse. Kuidagi kosutav on mõelda, et mõnel Eestimaa paigal — Palamusel, Käsmul, Raikkülal, Muhul — on säärane energiaväli, et uued andekad autorid lihtsalt sünnivad sinna. Kummalisel kombel sisendab see mõte lootust. Elu Eesti­maal võib küll välja surra, aga kirjanikud — ei nemad sure, vaid kirjutavad sellest väljasuremisest raamatuid, ja kuna nad teevad seda nii hästi, on surematus sellegipoolest käeulatuses. Ja mida enamat maksaks tahtagi? Kui siit enam kuhugi minna ei ole.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon