Роковая скоротечность!
В тягость роскошь мне твоя,
О бессмысленная вечность![2]
Jevgeni Baratõnski
praegu oled veel elus
praegu saad konnata mahajäetud hoovides
uidata vanades tehasehooneis
praegu veel ulguda tuulega ühes
linna käänulisil rööpail
püüda kalu ja konte ja käsivarsi
lüüa hambad kõrri igemeni välja
tuuseldada linde ja muid luiskajaid
praegu oled elus
väljaspool aega ja ruumi
võitmatu ja igikestev
heliseva häälega heidik
õilsa südamega õnnetus
oskad leida päeva sealt kus laiub
öö kahvatu kõrb
oskad kaevata ja katta ja ehitada
tule usume koos igavikku
kuni on veel öö
I. Retseptsioonist tekstini
Aliis Aalmanni tulek ei tähendanud nüüdisaegses eesti kirjanduses üksnes veel ühe tugeva autori lisandumist: see muutis tuntavalt kirjandusvälja jõujooni. Aalmanni teekond 2020. aastate algusest peale mõjub kui tõeline per aspera ad astra – mitte juhusliku edu või tabatud hetke, vaid järjekindla, kuigi väga kiire tõusu loona. Alates 2021. aastast, mil tema debüütkogu „Verihaljas” pälvis Betti Alveri auhinna, on Aalmann saanud ühe olulise kirjanduspreemia teise järel. Ometi kõneleb tema positsioonist vahest veelgi selgemalt kui auhindade rida see, et vaid mõne aastaga on tema nimi jõudnud peaaegu kõigisse tähtsamatesse nominentide nimekirjadesse, kus ta on tõsiselt konkureerinud juba ammu tunnustatud autoritega.
Pole ime, et Aalmanni kolmas luulekogu „Pääsulinn” (LR 2025, nr 29) pälvis nii lugejate kui ka kirjanduskriitikute teenitud tähelepanu. See on raamat, kus linnalisus kohtub ökoloogilise problemaatikaga, Eesti väikelinnade maailm põimub folkloorimotiividega ning kogu kujundisüsteem reageerib ärevale katastroofilisele elutundele. „Pääsulinna” retseptsioon kujunes mitmekesiseks ja näitas, kui erinevate pilkude kaudu Aalmanni lugeda saab – linna ja looduse vastandamisest kuni üldisemate aruteludeni ökoloogilise protesti, uue naiskirjandusliku laine ja autorihääle jõu üle.
„Pääsulinna” filoloogiliselt kõige täpsema tõlgenduse on pakkunud Rita Niineste. Tema arvustuses on Aalmanni kogu võtmeteemad ja juhtmotiivid kirjeldatud vastastikuste muundumiste ja tähendusnihete süsteemina. Juba raamatu pealkirja käsitleb Niineste mitte pelgalt mõjusa metafoorina, vaid tähendusliku sõlmpunktina, kus põimuvad linn, linnud, pääsemise võimalus, pelgupaik, eesti rahvuslik sümboolika ning vihje Betti Alveri „Lendavale linnale”. Eriti oluline on, et Niineste ei loe „Pääsulinna” linna ja looduse lihtsa vastanduse kaudu. Esile toodud vastandid ei välista, vaid täpsustavad, komplitseerivad ja nüansseerivad üksteist. Meie edasise analüüsi seisukohalt on see määrav: Aalmanni luules toimivad olulised opositsioonid harva jäikade binaarsete vastandustena. Linn ja loodus, elav ja surnu, inimlik ja mitteinimlik, hetk ja igavik ei seisa teineteise vastas sirgjooneliselt, vaid põimuvad keerulistes suhetes.
Niineste järgi ei ilmu „Kagu-Eesti maagiline mõtteruum” Aalmannil mitte pelga taustana, vaid närvisüsteemina – omamoodi rütmina, mis hoiab poeetilist häält hetkel, mil „maailma tähendusvõrku koos hoidev ämblikuniit kipub katkema”. Sellest kasvab välja ka tema täpne määratlus Aalmanni vabavärsi kohta: „Luuletused liiguvad vabavärsis, ent nende rütm on täpne ja kindlakäeline [—].”[3] Kordused, algriimid ja regilaul ei mõju siin välise stilisatsioonina, vaid loitsulise liikumisena. Ka rahvalaul ja -luule ei ole Aalmanni tekstides Niineste sõnul pelk ornament, vaid viis „maailma ja selles leiduvat nimetada, kõnetada ja manada”; luuletus omakorda „ei püüa midagi öelda, vaid laseb millelgi tajutavaks saada”.[4] Just selles punktis jõuab Niineste kõige lähemale küsimusele, mis on käesoleva analüüsi jaoks keskne: kuidas Aalmanni välise meetrilise korrapärata vabavärss saab sisemise rütmi ning hakkab tähendust looma niihästi kujundite kui ka värsiteksti enda ajalis-ruumilise kulgemise kaudu.[5]
Teised kriitikud on püüdnud Aalmanni luulet tugevamalt siduda aktuaalse temaatikaga. Janika Läänemets võtab lähtekohaks kirjastuse annotatsioonis esile toodud „protesti leppimise suhtes” ning küsib, kuivõrd on Aalmann „vihane luuletaja” ja milles seisneb tema raamatu protestijõud. Kuigi selline lähenemine seab teose juba ette välise ootuse alla (kui protest on välja kuulutatud, hakatakse seda ka otsima ja leidma), teeb Läänemets siiski täpse tähelepaneku: Aalmann on muutuva, võimalik, et aina halvemaks muutuva maailma „vaikne, (aga mitte vaikiv)” kroonik.[6] Veelgi kõnekam näide ette antud lugemisraamist on Sveta Grigorjeva arvustus, kus arutlus Aalmanni luule üle kipub lahustuma ideoloogilistesse valemitesse: „naiskirjanike renessanss”, „uue vana tüdruku kirjandus”, „öko-mahe mürk”, luule kui „tõrjemaagia” jne.[7] Need valemid ei kasva Aalmanni luuletustest välja, vaid kriitik loeb need sinna sisse.
Ometi sõnastab Läänemets olulise küsimuse: kust otsida Aalmanni uut poeetikat, kui seda ei saa taandada ei otsesele protestideklaratsioonile ega tema varasemate kogude regivärsilisele väele? Grigorjeva omakorda tsiteerib oma arvustuse lõpus luuletust „praegu oled veel elus” ja nimetab seda üheks kaunimaks tekstiks nüüdisaegses eesti luules. Ta on selle teksti jõu täpselt ära tundnud, ehkki minemata subjektiivsest hinnangust kaugemale. Ent luuletuse „praegu oled veel elus” mõju ja ilu ei tulene ideoloogilisest deklaratsioonist ega emotsionaalsest ägedusest, vaid teksti enda ülesehitusest. Aalmanni poeetika vajab lisaks temaatilisele kirjeldusele tähelepanelikku analüüsi selle kohta, kuidas tekst töötab.
II. Hetk ja igavik
Luuletus „praegu oled veel elus” („Pääsulinn”, lk 49) mõjub esmapilgul hõlpsasti loetavana: see algab selge väitega ja lõpeb ajaliselt piiritletud üleskutsega. Ent näiliselt lihtsas ülesehituses avaldub sisemine pinge. Luuletus lähtub käesolevast, juba ette piiratud hetkest („praegu”), kuid jõuab igavikuni, mis ei seisa hetke vastas ega tühista seda. Igavik ei ilmu siin millegi „ülemaise” või teispoolsena, vaid on paradoksaalselt seotud praeguse hetkega. Seetõttu on tähenduslik, et luuletuse teine, igavikule suunduv osa algab algusvormeli variatsiooniga: „praegu oled elus”.
Kirjakeeles tähistab „praegu” hetke, mis eristub nii minevikust kui ka tulevikust. Aalmannil on see osutus algusest peale pingestatud sõnaga „veel”: elu nimetatakse seisundiks, mis alles kestab, ent mille kohal aimub juba võimaliku lõpu vari. Nii ei kujune olevikust neutraalne ajapunkt, vaid habras, peaaegu silmapilkne hetk. Esimese rea järel ei avane see käesolev hetk kirjeldusena, vaid võimalikkuste jadana, mida kannab infinitiivide rida: „konnata”, „uidata”, „ulguda”, „püüda”, „lüüa”, „tuuseldada”. Siin ilmneb grammatiline paradoks: olevik on tekstis esile toodud sõna „praegu” ja ühe pöördelise olevikuvormi kaudu („saad”), ent tegevused ise on esitatud infinitiivides, millel puudub grammatiline aeg. Need infinitiivid ei nimeta olevikus aset leidvat sündmust, vaid avavad võimalike tegevuste välja. Seetõttu ei tähista „praegu” Aalmanni luuletuses üksnes olevikku kirjakeele tavapärases tähenduses, vaid märgib potentsiaalse tegevuse raamistikku.
Selles kontekstis ei too algusrea peaaegu täielik kordumine luuletuse keskel teksti lihtsalt lähtekohta tagasi, vaid muudab keerukamaks selle ajalise ülesehituse. Aalmann jätab välja vaid sõna „veel”, ent just see väike nihe osutub tähenduslikuks: kaob määrsõna, mis märkis seisundi jätkumist ja ühtlasi vihjas selle võimalikule lõppemisele. Sellega koos muutub ka luuletuse grammatiline korraldus. Esimeses osas oli olevik esile toodud sõna „praegu” ja modaalverbi „saad” kaudu, mille mõjualas hakkas hargnema peaaegu iseseisev infinitiivide rida. Teises osas saavad aga lausungi kandvaks teljeks pöördelised olevikuvormid: „oled”, „oskad”, „usume”, „on”. Ometi ei kitsenda oleviku grammatiline tugevnemine ajalist perspektiivi. Vastupidi: just vormeli „praegu oled elus” järel kõlavad read „väljaspool aega ja ruumi / võitmatu ja igikestev”. Nõnda liigub luuletus haprast „veel elus” olemisest elu asetamiseni väljapoole aega ja ruumi, s.t igaviku postuleerimiseni, kuid ei tee seda mitte järsu hüppena, vaid süntaktiliste faaside järkjärgulise vaheldumisena: algvormel → võimalike tegevuste rida → vormeli tagasitulek ilma sõnata „veel” → predikatiivsete määratluste rida → „oskad”-konstruktsioonid → lõplik üleminek „sinast” ühisesse „meiesse”.
Üksikute värsiridade tasandil avaldub sama loogika: tähendusnihe ei teki grammatilise vormi lagunemise tõttu, vaid just selle püsivuse najal. Kõige selgemalt näitavad seda vahest luuletuse kummalisimad fraasid: „püüda kalu ja konte ja käsivarsi”, „lüüa hambad kõrri igemeni välja”, „tuuseldada linde ja muid luiskajaid”. Süntaktiliselt on kõik kolm ehitatud transitiivse konstruktsioonina: infinitiiv nimetab tegevuse, millele järgneb objektirühm. Ent just vormi grammatiline kindlus toob semantilise nihke eriti teravalt esile. Esimeses tsiteeritud reas tekib häire loetelu enda sees: „püüda kalu” vastab kirjakeeles tavapärasele sõnade ühenduvusele, ent kaladele lisanduvad „konte” ja „käsivarsi” nihutavad püüdmise harjumuspärasest tähendusringist välja. Teises reas kandub häire kehalise anatoomia tasandile: hambad, kõri, igemed ja liikumissuund pannakse kokku konstruktsiooniks, mis on grammatiliselt arusaadav, kuid füüsiliselt võimatu. Kolmandas reas hakkab omakorda kõikuma piir loodusliku ja eetilise (s.t kultuurilise) vahel: linnud arvatakse „muude luiskajate” hulka. Nii rikub iga rida omal viisil maailma korda – esemelist, kehalist, kategoorilist. Kuid see kaootiline maailm, nagu ka seda kirjeldav tekst, ei lagune, sest seda hoiab koos selge ja korrastav süntaks. Seega ei ole tegemist kummaliste kujundite vaba kuhjumisega, vaid korrastatud ebastabiilsusega.
Luuletuse keskne määramatus puudutab selle adressaati. Teksti „sina” võib mõista teisena, kelle poole kõne pöördub, ent sama hästi võib selles näha luulemina enesepöördumist. Luuletus ei sunni nende võimaluste vahel valima, seda enam, et finaal ei kõrvalda seda määramatust. Üleminek ainsuse teiselt isikult mitmuse esimesele isikule („tule usume koos”) võib tähendada nii kõneleja ja adressaadi kokkutoomist kui ka luulemina katset end eri identiteetidest kokku koguda (sel juhul muutuks kogu luuletus sisemonoloogiks). Mõlemas tõlgenduses on aga oluline, et finaalis avanev igavik ei kuulu ühelegi üksikule subjektile ega üksikule tegevusele, vaid sünnib üksnes suhtluse ja vastastikuse suhte ruumis. Adressaadi määramatus tulenebki sellest, et luuletus ei ole realistlik linnapilt ega järjekindel allegooria, vaid paradoksaalne maailm, kus tavapärased piirid on nihkunud ja hägustunud.
Aalmanni luuletust saab lugeda Euroopa luuletraditsioonis olulise vanitas vanitatum’i ja carpe diem’i vastanduse taustal. Esimene, Koguja raamatust lähtuv maksiim mõtestab maist olemasolu kaduva, hapra ja paratamatult hääbumisele määratuna. Teine, Horatiuse kuulus üleskutse, annab sellele kaduvusele oma vastuse: kuna tulevikku ei ole võimalik teada ja elu on lühike, tuleb elada käesolevas hetkes. Horatiuse kuulsas sõnastuses ei tähenda tegusõna „carpo” üksnes nautimist, vaid ka noppimist, lõikamist või korjamist: päev on nagu vili või õis, mida saab võtta ainult siin ja praegu. Aalmanni luuletuses on see vastandus selgelt äratuntav, kuid teeb läbi olulise nihke. Algusrida „praegu oled veel elus” lähtub võimatusest omada kindlat teadmist tuleviku kohta: lõppu ei nimetata, ent sõna „veel” kaudu on see, nagu eespool osutatud, juba kohal. Sellele määramatusele ei vastata aga rahuliku hetkenautimisega, vaid oleviku avamisega võimalike tegevuste väljana. XIX sajandi vene luuletaja Jevgeni Baratõnski,[8] kelle luulest pärineva motoga käesolev käsitlus algab, pööras selle vastanduse omal ajal vaimukalt ümber: tema luuletuses „Enneaegne” („Недоносок”)[9] riimub „Saatuslik mööduvus!” reaga „Oh sa mõttetu igavik!”. Nõnda osutub igavik, mis peaks tavapäraselt ületama maise kaduvuse, mitte päästvaks, vaid piinavaks: see ei tühista maise olemise lõplikkust, vaid pikendab lõpuni kehastumata, vahepealset olemasolu.[10]
Aalmann pakub sellele vastuolule oma vastuse. Ka tema luuletus algab olemasolu äärmise hapruse teadvustamisest ja jõuab lõpuks igavikuni, kuid ei korda ei Horatiuse ega Baratõnski lahendust. Aalmanni igavik ei ole religioosne või metafüüsiline hüvitis maise kaduvuse eest, kuid see pole ka mõttetu. Ühtlasi ei ole carpe diem Aalmanni tekstis hedonistlik, vaid ontoloogiline. See ei tähenda siin mitte enese ümbritsemist hetke naudingutega, vaid päeva leidmist sõna otseses mõttes – „sealt, kus laiub / öö kahvatu kõrb”. Ometi ei tühista leitud päev ööd: igavik ei teki valgusküllases ja turvalises ruumis, vaid sellesama öise määramatuse sees – mööduva oleviku ajutise efektina. Igavik ei vii luuletuse adressaati ajast välja ega tõota talle teist reaalsust. Nii kujundatakse vanitas vanitatum’i ja carpe diem’i kollisioon Aalmanni luuletuses ümber: teadmine maise olemise lõplikkusest ei vii ei maailmast loobumise ega lihtsa hetkenautimiseni, vaid saab poeetilise refleksiooni vajalikuks tingimuseks, võimaldades tekstil luua omaenda igavikuvormi.
III. Vabavärsi sisemine kord
Seni oleme Aalmanni igavikust rääkinud tähenduskategooriana, milleni tekst jõuab haprast algvormelist „praegu oled veel elus”. Ent luuletuses avaneb ka teine tasand. Finaalis ilmuvat sõna „igavik” ning ridu „väljaspool aega ja ruumi / võitmatu ja igikestev” saab lugeda ka metapoeetiliselt: need ei kirjelda ainult adressaadi seisundit, vaid osutavad värsi võimele viia üksik lausung kaugemale selle ühekordsest lausumishetkest.
Nüüdisaegse värsiteaduse üks lähtekohti on arusaam, et värssi ei saa määratleda ühegi välise tunnuse abil – ei meetrumi, riimi, erilise sõnavara, üleva temaatika ega ka lihtsalt tulpa paigutatud graafilise vormi kaudu. Need tunnused võivad olla ajalooliselt olulised, kuid ükski neist ei ole värsi kui sellise vältimatu tingimus. Proosa võib olla rütmistatud, meetriline ja riimitud; värss võib omakorda loobuda nii meetrumist kui ka riimist; tulpa saab kirjutada ka restoranimenüü, tööde nimekirja või eluplaani.
Vene värsiõpetlane Maksim Šapir tegi ettepaneku otsida värsi ja proosa erinevust värssteksti erilises korralduses, mille puhul tekib selles veel üks mõõde. Igal tekstil on lineaarne ulatuvus (ta kulgeb algusest lõpuni), samuti grammatika ja semantika. Värsis lisandub neile aga spetsiifiliselt värsiline mõõde, mille kaudu värsirida ei ole enam pelgalt fraas või graafiline tekstilõik, vaid värsiüksus. Šapiri sõnul: „Kõrvutised värsiread erinevad üksteisest sageli silmatorkavalt pikkuse, grammatika või semantika poolest: kõigi nende kolme koordinaadi järgi võivad nad olla võrreldamatud, kuid neljanda järgi – värssidena – on nad võrdsed.”[11]
Šapiri sõnul on värsi olemus paradigmaatiline. Tavapärases kõnes järgnevad lausungid üksteisele süntagmaatiliselt: üks saab läbi ja teine algab. Värsis seevastu tajutakse iga värsirida ühtaegu nii järjestuse osana kui ka teiste värsiridade taustal: ta võib korduda, varieeruda ning suhestuda teistega sarnasuse või erinevuse kaudu. Nõnda ei seo värsiridu omavahel üksnes nende naabrus kõneahelas, vaid nad toimivad ka mingi värsivormi eri realisatsioonidena. Värsiline korraldus ei asenda grammatikat ega semantikat, vaid lisab neile uue, spetsiifiliselt värsilise mõõtme. Iga värsirida meenutab eelnevaid ja loob järgmiste ootuse. Nii tekib värsis oma sisemine aeg, mida ei määratle kellaaeg ega lugemise kestus, vaid värsiüksuste kordumine ja varieerumine. Šapiri järgmine samm on veel radikaalsem: värss ei modelleeri üksnes aega, vaid ka igavikku.
Argikogemuses ei ole igavik meile vahetult antud. Me võime seda ette kujutada, religioosselt või metafüüsiliselt postuleerida, kuid füüsilise maailma kategooriana me seda kogeda ei saa. Värsis on aga olukord teistsugune. Üksik värsirida kulgeb ajas, ent samal ajal kuulub ta avatud ja potentsiaalselt ammendamatusse paradigmasse. Selle aluseks olev invariant hõlmab nii juba kirjutatud ridu kui ka tulevasi ridu ning ka neid võimalikke ridu, mis oleksid võinud olemas olla. Seetõttu ei sünni poeetiline igavik Šapiri käsituses mitte „igavestest teemadest”, vaid värsi enda paradigmaatilisest võrgustikust.
Meetriliselt korrapärases värsis on see mudel eriti selgelt nähtav. Värsimõõt toimib invariandina, üksikud värsiread aga selle rütmiliste realisatsioonide ehk variantidena. Ent meetrum ja rütm ei ammenda värsilikkust, mistõttu Šapiri teooria ei puuduta üksnes korrapärast värssi. Vabavärss ei kaota värsilist korraldust, vaid näitab selle äärmist võimalust. Siin puudub etteantud meetriline skeem, mis määraks iga järgmise värsirea ülesehituse, kuid see ei tähenda värsilise mõõtme kadumist. Minimaalseks värsikonstandiks ei ole vabavärsis silp, värsijalg ega takt, vaid värsirida tervikuna. Selle värsistaatust ei kanna etteantud värsimõõt, vaid lokaalselt kujunev korduste, parallelismide, korratavate süntaktiliste konstruktsioonide ja isegi semantiliste vastavuste süsteem. Vabavärss ei muutu proosaks, sest vormiline korrastatus ei kao: meetrilise invariandi koha võtab üle grammatiline ja/või semantiline invariant.[12]
Näiteks Daniil Harmsi luuletuses „Helisedalennata (Kolmas tsisfiniitne loogika)” („Звонитьлететь (Третья цисфинитная логика”), 1930) põhineb värsikorraldus korduval grammatilis-semantilisel operatsioonil:
Вот и дом полетел.
Вот и собака полетела.
Вот и сон полетел.
Вот и мать полетела.
Вот и сад полетел.
Конь полетел.
Баня полетела.
Шар полетел.
Вот и камень полететь.
Вот и пень полететь.[13]
Värsipiir langeb siin alati kokku lausepiiriga ning iga lause järgib sama mudelit: „tegevuse subjekt + lendamise predikaat”. Sellesse püsivasse skeemi asetuvad väga erinevad subjektid: maja, koer, uni, ema jne. Eriti kõnekas on taotluslik grammatiline vääratus: kahes viimases tsiteeritud reas kasutatakse infinitiivi grammatiliselt ebakorrektselt, ent värsilise invariandi seisukohalt ei lagune konstruktsioon laiali. Pöördelise verbivormi asemel seisab küll grammatiliselt sobimatu infinitiiv, kuid üldine skeem „subjekt + lendamise predikaat” jääb püsima.
Luuletuse teises osas areneb samamoodi helisemise rida:
Дом звенит.
Вода звенит.
Камень около звенит.
Книга около звенит.
Мать и сын и сад звенит.[14]
Seejärel põimuvad mõlemad sarjad: „ТО летит и ТО звенит” („SEE lendab ja SEE heliseb”). Nii ei teki mitte meetriline, vaid grammatilis-semantiline paradigma: teksti hoiab koos korduv operatsioon, mille käigus samad subjekti ja predikaadi süntaktilised positsioonid täituvad üha uute elementidega, mis ei pruugi sisuliselt kokku sobida.
Luuletus „praegu oled veel elus” on, nagu kogu „Pääsulinngi”, kirjutatud vabavärsis: siin puuduvad meetrum, riim, stroofiline jaotus ja isegi kirjavahemärgid. Vormiline korrastatus ei kao, vaid kandub meetrika tasandilt lokaalselt kujuneva värsikorralduse tasandile. Aalmannil saavad selle korralduse üksusteks üksiksõnade ja süntaktiliste konstruktsioonide kordused. Järgnevalt tulebki seda lokaalset süsteemi lähemalt vaadelda: kuidas eri tasanditel toimivad kordused loovad teksti värsilise mõõtme ning kuidas tekib Aalmanni luuletuses poeetiline igavik, millesse uskumisele finaali üleskutse on suunatud?
Aalmanni teksti paradigmaatiline korraldus ei ole nii silmatorkav kui Harmsil ega koondu üheainsa korduva operatsiooni ümber. Ent põhimõte on sama: kui vabavärsi invariant ei ole ette antud, tuleb seda otsida värsiridade vahel lokaalselt kujunevatest süntaktilistest ja semantilistest suhetest. Aalmannil kannab seda süsteemi ennekõike „praegu” kordumine. Seejuures ei kordu tekstis pelgalt sõna, vaid viis, kuidas iga uus värsiline lõik käivitub ja laieneb. Esimene „praegu” moodustab iseseisva vormelina toimiva värsirea: „praegu oled veel elus”. Teine avab konstruktsiooni „praegu saad…”, mille toime ulatub seitsmest värsireast koosneva infinitiivide reani. Kolmas „praegu veel ulguda…” ilmub selle rea sees ja käivitab alustatud konstruktsiooni uuesti: see tuletab meelde, et kogu infinitiivide ahel jätkab hargnemist algse „praegu” sees. Neljas „praegu” toob aga algvormeli tagasi kergelt muudetud kujul ning avab seejärel uue predikatiivsete määratluste rea. Nii ei ole „praegu” üksnes oleviku temaatiline marker, vaid ka vabavärsi lokaalne invariant: ta tuleb tagasi, kuid realiseerub iga kord teisiti, asub tekstis sarnases positsioonis, ent avab erinevaid süntaktilise kulgemise võimalusi.
Teise kordusetüübi moodustab Aalmannil „saad”-verbist sõltuv infinitiivide rida. Süntaktiliselt alluvad kõik infinitiivid ühele modaalverbile, ent värssideks jaotumine muudab nende staatust: grammatiliselt jäävad nad ühe konstruktsiooni sõltuvateks osadeks, kuid värsilise konstruktsiooni elementidena omandavad suhtelise autonoomia. Infinitiivide ahelal on seejuures oma sisemine dünaamika. Esmalt nimetatakse tegevusi, mis tähistavad liikumist ja ruumis viibimist, seejärel läheb rida üle transitiivsetele konstruktsioonidele, kus kolm viimast värsirida realiseerivad sama süntaktilist mudelit: „infinitiiv + objektirühm”. Nii ei lõhu kujundite kummalisus teksti, kuna seda hoiab koos vorm: värsiread erinevad küll tähendusliku täite poolest, kuid on võrdsed ühe süntaktilis-värsilise konstruktsiooni variantidena.
Pärast rida „praegu oled elus” muutub teksti korraldus. Kui esimene osa kujunes võimalike tegevuste reana, siis nüüd avaneb luulesina predikatiivsete määratluste sari: „väljaspool aega ja ruumi”, „võitmatu ja igikestev”, „heliseva häälega heidik”, „õilsa südamega õnnetus”. Värsikorralduse seisukohalt ei ole aga esmatähtis nende määratluste sisuline erinevus, vaid nende samasugune asend reas: kõik nad täidavad sama predikatiivset positsiooni, mille on avanud vormel „praegu oled elus”. Nii ei ütle tekst üksnes seda, et adressaat on väljaspool aega ja ruumi (mida see ka ei tähendaks), vaid on ka ise üles ehitatud nõnda, et luulesina erinevad määratlused ei järgne üksteisele lihtsalt süntagmaatiliselt, vaid eksisteerivad paradigmaatiliselt koos, ühe grammatilis-süntaktilise invariandi samaaegsete realisatsioonidena. Järgmine samm seostub korduva mudeliga „oskad + infinitiiv”, mis loob veel ühe, kuid juba kompaktsema lokaalse paradigma: „oskad” esimene kasutus hargneb üle kahe värsirea, teine aga koondab kolm infinitiivi ühte värsiritta. Seega on taas tegemist mitte identse, vaid varieeruva kordusega.
Nii ei too finaaliread – „tule usume koos igavikku / kuni on veel öö” – sisse uut teemat, vaid korraldavad ümber kogu eelnenud süntaktilis-semantiliste korduste süsteemi. Taas kõlab „veel”, mis vastab luuletuse algusridadele, tagasi tuleb juba varem esinenud „öö”, ning tüvi „igi-” seob omavahel sõnad „igikestev” ja „igavikku”. Üksik „sina” haaratakse „meie” hulka, igavik aga lakkab olemast üksnes adressaadi tunnus ja saab ühise tegevuse (usuakti) tulemuseks. Aalmanni tekst algab sõnaga „praegu” ning kordab ja varieerib seda nõnda, et sõna „praegu” kujuneb vabavärsi lokaalseks invariandiks. Seepärast ei ole olevik siin igaviku vastand, vaid selle poeetilise teostumise viis. Igavik ei ole enne luuletust ette antud ideoloogiline mõiste ega pärast lugemist pakutav lohutus, see sünnib värssteksti paradigmaatilises korralduses. Hetk ei kao igavikku ega tühistu selle ees – vastupidi, värsis saab hetk võimaluse ületada oma ühekordsus ja kordumatus. Just selles, üksnes värsis võimalikus paradoksis, seisneb Aliis Aalmanni luuletuse sisemine jõud ja poeetiline võlu.
[1] Artikkel on valminud Kultuuriministeeriumi teadus- ja arendustegevuse programmi „Eesti kultuuri teadus- ja arendusprogramm 2023–2026” toel (projekt KUM-TA75, „Noorte hääled digiajastu luules: poeetika, hoiakud ja identiteedid”).
[2] Reaalune tõlge: Saatuslik mööduvus! / Su küllus on mulle koormaks, / Oh sa mõttetu igavik!
[3] Rita Niineste, Tiibadega kodutunne. Looming 2026, nr 1, lk 124.
[4] Sealsamas.
[5] Meribel Leppiku tähelepanekutest on siin eriti olulised märkused Aalmanni luuletuste valjusti lugemise ja selle kohta, kuidas „sõnade kooskõla magusalt suus sulas”: Leppik tabab intuitiivselt, et Aalmanni luule ei toimi mitte üksnes teemade ja kujundite, vaid ka akustilise mõjujõu kaudu – kõne kõlalises kulgemises (vt Meribel Leppik, Noorsoo soode soosimine ja loodus lüürilises lootusetuses. Värske Rõhk 2026, nr 100, lk 123).
[6] Janika Läänemets, Poeesia ja protest. Vikerkaar 2026, nr 1–2, lk 170.
[7] Sveta Grigorjeva, Maasikad õitsevad järgmise katastroofini. Sirp 31. X 2025.
[8] Ehkki Aalmann puutus klassikalise vene luulega – muu hulgas Betti Alveri tõlkes „Jevgeni Oneginiga” – kokku juba kaheksa-aastaselt, oli see pigem lõbus biograafiline seik kui tema poeetikat kujundanud tegur. Aalmann on ise meenutanud, et lapsena võttis ta „Jevgeni Onegini” tagurpidi ette ja sirvis seda (vt Kirjanik loeb. Aliis Aalmann. Looming 2024, nr 8, lk 1089). Käesolevas artiklis esitatud paralleel Baratõnskiga puudutab kunstiliste lahenduste tüpoloogiat ega sea küsimuse alla võimalikku kirjanduslikku mõju.
[9] Vene pealkiri „Недоносок” tähendab otseses mõttes enneaegselt sündinut, kuid kannab ka halvustavat varjundit: midagi lõpuni kandmatut, lõpuni vormimatut, äbarikku.
[10] Vt Natalja Mazur, „Недоносок” Баратынского. Rmt: Поэтика. История литературы. Лингвистика: Сборник к 70-летию Вячеслава Всеволодовича Иванова. Moskva: ОГИ, 1999, lk 143 jj.
[11] Maksim Šapir, „Versus” vs „prosa”: пространство-время поэтического текста. Rmt: Maksim Šapir, Universum versus. Язык – стих – смысл в русской поэзии XVIII–XX веков. 1. kd. Moskva: Языки русской культуры, 2000, lk 48 jj. Vrd ka Mihhail Lotmani tähelepanekut: erinevalt konkreetsest värsstekstist on värsistruktuur abstraktne ja potentsiaalselt lõpmatu, seetõttu „tekst on lõpmatuse peegeldus lõplikus” (Mihhail Lotman, Гиперстрофика Бродского. Russian Literature 1995, nr XXXVII, lk 306).
[12] Vt Maksim Šapir, О пределах длины стиха в верлибре (Д. А. Пригов и другие); Гаспаров-стиховед и Гаспаров-стихотворец: Комментарий к стиховедческому комментарию. Rmt: Maksim Šapir, Universum versus. Язык – стих – смысл в русской поэзии XVIII–XX веков. 2. kd. Moskva: Языки славянской культуры, 2015, lk 237–256, 406–413.
[13] Daniil Harms, Полное собрание сочинений. 1. kd. Peterburi: Академический проект, 1997, lk 175. Reaalune tõlge: Ja maja läks lendu. / Ja koer läks lendu. / Ja uni läks lendu. / Ja ema läks lendu. / Ja aed läks lendu. / Hobune läks lendu. / Saun läks lendu. / Pall läks lendu. / Ja kivi lendu minna. / Ja känd lendu minna.
[14] Sealsamas, lk 176. Reaalune tõlge: Maja heliseb. / Vesi heliseb. / Kivi ümberringi heliseb. / Raamat ümberringi heliseb. / Ema ja poeg ja aed heliseb.
Lisa kommentaar