Peaaegu põhjusega mässaja

Mari Peegel

 

 

Sveta Grigorjeva: „Kes kardab sveta grigorjevat?”.

„Värske Rõhk”, [Tartu, 2013]. 88 lk.

 

Sveta Grigorjeva on vene nime ja eesti emakeelega luuletaja, kelle biograafia guugeldamine — EKL-is teda pole — annab tulemuseks, et tegemist on 26-aastase naisega, kelle lapsepõlvekodu asub Lasnamäel, ning et oma akadeemilise eriala ehk koreograafia on ta omandanud Tallinna Ülikoolis. Grigorjeva on teinud tantsulavastusi rahvusest, naiselikkusest jne. Eelmisel aastal pärjati ta luulekogu „Kes kardab sveta grigorjevat?” eest TLÜ kirjanduspreemia laureaadiks. See on ta esimene luulekogu.

Talvel oli Grigorjeva üks neid luuletajaid, keda kutsuti Jüri Üdi klubisse rääkima naisluulest ja nn. enteriluulest. Mina tema tekste soospetsiifiliseks ei pea — isegi kui asendada seal sageli esinev sõna „tüdruk” „poisiga”, ei muutuks sisus midagi —, ning mis puutub enterisse, mida on tõesti tihti taotud, siis see on Grigerjova luule point vaid osaliselt. Ühelt poolt näitab ta sellega ükskõiksust formaadi suhtes, teisalt aga just rõhutab valitud formaadiga oma liberaalsust ja kaasaegsust. Kuigi kaasaegsus pole vist õige sõna, sest vaidlused teemal, kui seotud see seotud kõne luule peab siis olema, peeti ära juba aastakümned enne Grigorjeva sündi.

Mis tema poeesias lähemal lugemisel tähelepanu köidab, on teemade ring. Eriti enesepositsioneerimine elupaiga kaudu. Luuletajal, kes nimetab Lasnamäed halliks paradiisiks, „mida keegi teine paradiisiks ei pea” („*siin kodus nende karkude peal”, lk. 75), on selle tähendustest laetud Tallinna linnaosaga loomulikult eriline side.

Magalad jõuavad avalikku sõnasfääri peamiselt kahel kujul: positiivsel juhtumil näiteks arhitektide-urbanistide konverentsiettekannete kaudu, kus luuakse visioone amortiseeruvate paneelrajoonide uude aega tõstmiseks. Mõnikord harva jõuab paneel-linnak kunstiteksti, kuid sagedamini ajaleheuudistesse, põhjuseks tavaliselt mõni sotsiaalsest normist hälbiv juhtum, kusjuures vääritikäituja ajendiks on peaaegu alati — seda küll uudises ei märgita, see on pigem tavateadmine — majanduslik või sotsiaalne ilmajäetus. Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma 2011. aasta eesti kultuuriajakirjanduse lugejate kvalitatiivuuringust koorus välja tõsiasi, et inimesed, eriti noored väärtustavad täna vastupidiselt 1990-ndate asjadekultusele pehmet kraami: eneseteostust, kvaliteetset vaba aega, harrastusi. Kui kiirpilgul hinnata, siis ei puuduta see muutus äärelinnade elanikke, hiljutisest on tuttavad pigem juhtumid, kus kehv aadress pole pannud materialistikke väärtusi vaimsetest madalamaks hindama. Pariisi või Stockholmi eeslinnade noored võitlesid väära poliitika tekitatud ebavõrdsust ettekäändeks tuues oma õiguse eest tarbida edukamatega samal tasemel, marodööritsedes kohalikus H&M-is. Eestist oleks paslik meenutada kokk Ženjat.

Ent Sveta Grigorjeva on see noor, keda asjad ei huvita. Tema luulemina kannab kodukohta Lasnamäed samuti embleemina varrukal, kuid ta ei nõua sellega õigust rohkem tarbida, vaid tahab konverteerida oma street credibility (nagu ka oma ilu, andekuse, kirglikkuse) laia kasutamisvõimalusega sotsiaalseks valuutaks, mille eest saab pehmeid väärtusi. Küll aga on Grigor­jeva esmapilgul seletamatu raevukus kantud tarbimishuvilistegi (väärast) järeldusest — maailm on mulle midagi võlgu ja ma kavatsen selle võla sinult välja nõuda. Grigorjeva niisiis oma lugejalt. Mõnegi lugeja põhitunnus on nagu ikka osavõtmatus ja ilmselt on neil vähemgi kapitali kui luuletajal, lisaks on suur statistiline tõenäosus, et ka nemad on elanud Eesti rahvarohkeimas linnajaos ning hullematki näinud. Mõnede puhul on tema provokatsioon ometi mõjus: sellele vastatakse auhindadega ning ruumiga kirjandusajakirjades. Kuid kas keegi neist kardab Sveta Grigorjevat? Vist mitte, pigem on Grigorjeva kirjandusringkonna uus darling.

Lasnamäe-bravuur on ka asjana iseeneses kultiveerimist väärt — milline noor siis ei tahaks vastutasuks betoonlinnas veedetud lapsepõlve eest getolauliku positsiooni? Samas pole ma sugugi kindel, kas selleks on võimalik hakata omaalgatuslikult. Ehk kas see roll üldse kehtib, kui seda realiseerida ainult teises kontekstis, s. t. valdavalt viisakaist eestlastest koosnevas Tallinna literatuuriskeenes, mitte paneelikate vahel, ausas võitluses teiste pürgivate getostaaridega. Niisiis jääb Grigor­jeval vähemalt minu silmis veidi puudu ka legitiimsusest. Tema pealehakkamist tuleb muidugi tunnustada, sest ega konkurentide tagasihoidlikkus ole tema süü.

Kui getoteema kõrvale jätta, siis Grigorjeval justkui olekski õigus võla väljanõudmiseks, eriti kui oskuslikult eesti-vene kaardile mängida. Oskuslikkus on muidugi iseküsimus. Kui võrrelda Grigorjeva eestivenelase-kogemuse kirjeldust näiteks kaaslasnamäelase Andrei Ivanovi omaga, kes on oma vähemusestaatuse suhtes autonoomne ja loov, siis paistab, et Grigorjeva ei ole oma identiteeti kujundanud mitte isikliku kogemuse ja selle analüüsi, vaid selle eestivenelase kuvandi järgi, mida toodab eestikeelne meedia. Nagu ta pahaaimamatult ütleb luuletuses „les monstres sacres” (lk. 47) „the only thing thats bigger than my ego is my mirror” (tõlkes: mu egost suurem on ainult mu peegel). Samastumine meediakuvandiga on hästi näha tekstis „*vanja tappis inimese” (lk. 24), kus autor naeruvääristab ajakirjanikke ja netikommentaatoreid, kes alati taandavad kurjategija tema oletatavale vene rahvusele. Ent lõpusalmis lihtsustab autor samal viisil ära iseenda: „sveta paneb täna hea ajakirjaniku põlema, / et vaid homses lehes tuleks uudis // „mingi / vene / lits / tappis / hea / eesti / ajakirjaniku”” (lk. 24—25).

Teine võlg, mille sümboolset väljamaksmist 1988. aastal sündinud autor võiks oodata, on võitjate põlvkonna võlg Y-generatsiooni ees. See on nüüd tõepoolest midagi reaalset. Selle optimistliku ning hooliva põlvkonna elu on kibedaks teinud 2000-ndate lõpu kriis, mis ei lase neil ellu astuda: „mina olengi see pehmo kes elab suure tõenäosusega / umbes 30nda eluaastani (fingers crossed et ainult kolmekümnendani) / oma vanemate kulul” („hotel mama”, lk. 45). Kusjuures enamik ei suudagi Peeter Paani põlvkonnast võitjate loodud töökohti tegelikult pidada — lõhe väärtushinnangutes on liiga suur, kui kohvikuomanik nimetab kundede järelt saiakesed ära söönud ettekandjat rehepapiks, samal ajal kui too peab oma teguviisi võitluseks ebamõistliku raiskamisega („musta pori näkku”, lk. 39—40). Niisuguste tähelepanekutega võidab Grigor­jeva omaealiste südameid; oma kuuluvust Y-generatsiooni kinnitab ta iseloomuliku eituse kaudu — „mina olengi selle põlvkonna esindamiseks nagu iga teinegi / lihtsalt liiga eriline sest” („les monstres sacres”, lk. 47).

Grigorjevat on subkultuuriliselt seostatud pungiga ja ta teeb seda ka ise (nt. lk. 44). Mõnes mõttes on punk debütandile alati sobiv katus — pungi loogika näeb ette, et igaüks võib olla kunstnik ja laulda nagu nokk loodud. Hetkiti on tal siiski rohkem ühist räpi kui pungiga — mõlemad suunad on alguse saanud rohujuuretasandi frustratsioonist, kuid räpp on võimendatult ja romantikavabalt kehalisem, nagu ka Grigorjeva, kes kirjutab palju keppimisest ja suuseksist, kus tema on vastuvõtja pool. Ka tema luulerütm meenutab räppi (proovige räppida luuletust „*ervinile / ma kätte ei andnud”, lk. 79, õnnestub küll!). Ka fraas „only thing bigger than my ego is my mirror” pärineb räppartistilt A$AP Rockylt.

Kergest kriitikast hoolimata on Grigorjeva luuleraamat sümpaatne. Eriti kiirel tarbimisel, sest selle efekt sünnib kohe, aga järelmõju on nõrk. Tema kogu on just nagu räpialbum — tühja need sõnad, kui bändi suhtumine kogu täiega sobib, siis ollakse suurim fänn.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon