Toomas Haug: „Kuramaaži lõpp ja teisi kirjatöid”.
EKSA, 2025. 488 lk.

Vahel taban end mõttelt, kellele on vaja kirjanduslugu või -teadust, kui maailmas on pakilisemaidki asju, millele inimkond peab lahenduse leidma. Tühja sellest teksti mõtestamisest. Aga siis satun lugema Toomas Haugi viimast kirjatööde kogumikku „Kuramaaži lõpp ja teisi kirjatöid” ja mõistan, et võib-olla just see ongi kõige olulisem. Kui säilib inimeste mõtlemisvõime ja oskus iseseisvalt tähendusi luua, ilma mingi kunst-oiu üheülbastava abita, siis ongi juba pool võidetud. Nagu Jaan Undusk osutas, on humanitaarteaduste üks peamisi ülesandeid „säilitada ja edendada mõtlemise paljusust”.^[1] Jah, kuigi Haugi tekstid liiguvad taas Tuglase, Underi, Tammsaare ja Vilde radadel, kus nad on ka enne korduvalt käinud, säilib neis alati see inspireeriv uudsuse kude, millest Undusk räägib.

Inimene

„Kuramaaži lõppu” lugedes kangastus mulle kirjandusteoreetiku Paul de Mani ja kirjandusloolase Harold Bloomi vaidlus, kus viimane tögas esimest, et ilukirjandust ei kirjuta keel, vaid ikkagi inimene.^[2] Haugi kui kirjandusloolase iseloomustamiseks on see väga tabav sedastus. Nagu Haug ise kogumiku nimiartiklis sõnastab, on kirjandusteadus „inimese ja tema eneseväljendusega tegelev teadus” (lk 29–30), mis tähendab, et tema fookus uurijana on seda inimkogemust avada. See võib hõlmata kõike, alates ootamatust Lars von Trieri ja Tammsaare loomingulise suguluse kirjeldamisest (lk 186–191) ning lõpetades väga klassikalise Siuru sonettide retseptsiooniloolise analüüsiga (lk 9–28). Andeka uurijana põimib ta oma arutelu tavaliselt mingi täpse kujundi, kirjandusloolise võrdluse või põneva tekstileiu ümber. Olgu selleks siis siurulaste mõttemaailma avamine kuramaaži armukujundi abil (lk 29–41), Ene Mihkelsoni analüüsimine Jaan Krossi kaudu (lk 123–139) või hoopis esimesed autode kirjeldused XX sajandi alguse eesti kirjanduses (lk 42–63). Sealjuures kasutab ta oma analüüsis kõike asjakohast – teiste uurijate või spetsialistide tähelepanekutest autori või tema kaasteeliste kirjade ja kirjutisteni.

Haugi uurijahääl on humanistlikest ja eesti kultuurile omastest väärtushinnangutest kantud. Näiteks sõnastab ta eesti kirjanduse päeva vajalikkust õigustavas kõnes: „Kui me loeme eesti keelt oma kultuuriliseks alusväärtuseks, siis on eesti kirjandus selle keele peamine ja kõige olulisem realisatsioon. Keele elujõu kõige ilmsem tõestus ja saavutus.” (Lk 169.) Siin on kirjas kreedo, miks Haug just eesti kirjandusega tegeleb – see on kõige olulisema vundamendiks. Sest nagu ta ise osutab, on tegemist teadliku valikuga. Kõikidesse maailma varasalvedesse ei jõua ühe elu jooksul süveneda (lk 235). Ja kuna kirjandust ei kirjuta keel, vaid ikkagi inimene, jõuabki ta loomupäraselt autorini ja rändab oma analüüsides kirjandusega kaasnevatele radadele. Friedebert Tuglase kirjandusloolise tähtsuse mõistmisel ei piisa ainult tema tekstide puurimisest, vaid peab mõistma ka aega, kus tema kirjanduslik ambitsioon tekkis ja mis oli „suureks küpsemisajaks tervele Eesti ühiskonnale” (lk 303).

Tekst

Haug on eelkõige lugude jutustaja. Tema lood võivad oma entsüklopeedilise tekstimassiiviga mõjuda esmapilgul harali olevana ja ilma range vormita, kuid neil on alati mingi tugev sisemine kude, mis neid koos hoiab. Isegi kui Haug alustab analüüsi justkui kronoloogiliselt, näiteks kõige varasemast eesti novellist (Vilde „Kuival”, 1909), kus on autot kirjeldatud (lk 43), võib ta täiesti vabalt hüpata lehekülgi hiljem (lk 60) veel varasema tekstini (Eiseni „Tallinn aastal 2000”, 1903). See tuleneb asjaolust, et kirjanduslugu ei ole midagi, mis saaks lõplikult valmis või oleks ainult ühtpidi loetav. Kirjanduskäsitlused ning lähenemisnurgad on ajas muutuvad, mistõttu loetu mõtestamisel on tähtsaim analüüsi koos hoidev kujund: auto kui negatiivne märk (lk 51) või paadipõgenemine kui pagulaskultuuri loomisakt (lk 67). Haugi kannustab kirjutama asjaolu, et kirjandusloolised lüngad „vajavad täitmist” (lk 312). Olgu selleks lüngaks siis mingi pikem periood, nagu Eduard Vilde Ameerikas-käik 1911. aastal (lk 312–338), või üksik episood, kus Vilde kirjeldab, kuidas tuttav koolipoiss ütles, et romaani „Külmale maale” olevat kaasaegses saksa filmis plagieeritud (lk 186). Kusjuures filmi pealkirja mõistatust ei lahendagi Haug oma käsitluse esmailmumisel 2016. aastal, vaid esitab lahenduse alles tagantjärele käesoleva kogumiku ühes joonealuses märkuses (lk 187). Samamoodi teeb ta paranduse ka oma varasemasse kirjutisse, mis rääkis kino tulekust eesti kirjandusse, lisades sinna nüüd juurde Johannes Semperi samateemalise luuletuse (lk 54). Kogumiku lõpus lisab ta aga terve peatüki „Pärnu, Pärnu!” 2014. aastal ilmunud mälestusteraamatule „Mööda Koidu tänavat. Ülestähendusi varajasest ajast” (lk 441–469). Need ei ole pelgad veaparandused, need osutavad, et Haugi mõttetöö ei lõppe teksti kirjapanekuga.

Sealjuures on Haugi tekstides omaaegset stilistilist nõtkust ja pieteeti. Ta jääb pigem tagasihoidlikuks, hoidub tagantjärele tarkusest (lk 27) ega proovi anda lihtsustavaid vastuseid. Samas võib ta ühe kujundiga anda võtme korraga Ene Mihkelsoni ja Jaan Krossi mõistmiseks: „Võiksime tinglikult öelda, et üks on hargnev, teine koondav tekstitüüp. Ene Mihkelson kuuluks pigem esimesse tüüpi. (Tema tegelane näeb, „kuidas mälestus hargneb ja kõikteadmisest mäletamatuse tühjusse pudeneb”.) Ning Jaan Kross, mõistagi, liigitub teise. (Üks tema lemmiksõnugi on are, selge, mille Wiedemann tuletas sõnast aru, arusaadav [—].)” (Lk 129.) Ja isegi kui Haug jutustab lugu, mida on juba korduvalt räägitud, ja kirjutab raamatutest, mida kõik (vähemalt erialainimesed) teavad, on selles üldistusjõudu, mis võtab kokku paljude lugemistunnetuse. Näiteks aitab ta põhjendada, miks jääb Felix Ormusson tänapäeva lugejatele kaugeks: „Ma ei saa midagi parata, kui Felix Ormusson – hoolimata tema elavast vahekorrast oma autoriga – ei kangastu mulle päris usutava, n-ö lihast ja luust romaanitegelasena nagu Arno Tali või Katku Villu [—]. Felix Ormusson on [—] huvitav konstruktsioon” (lk 249). Mõnedele selline tegelane sobib, teistele jälle mitte, aga igaühele kangastub siinkohal eesti kirjanduse klassika.

Aeg

Toomas Liiv on oma nimekaimu viiekümnendale juubelisünnipäevale pühendatud kirjutises kirjeldanud, et Haugi meetod on Tuglas. See tähendab pühendumist Eesti Asjale, filigraanset uurimistehnikat (sh allikakriitikat) ja portreteerimiskunsti.^[3] Viimasest siinkohal natuke pikemalt: ühelt poolt tähendab see kindlasti oskust luua sellist kollaaži, nagu loeme Tuglasest (lk 251–305), kes varjab end võimude eest ja kasutab valeidentiteete, on pikalt redus väljamaal ning muretseb enda tervise ja raha pärast – pannes tagatippu muretsema ka oma ema. Teiselt poolt on aga Haug mitte ainult XX sajandi alguse eesti kirjanduse asjatundja, vaid ka oma ajastu kroonik. Näiteks kui ta analüüsib Jaan Krossi viimast kõnet (lk 146–151), siis saadavad seda meenutused isiklikest kokkupuudetest autori ja Ellen Niiduga. Väga olulised on tema mitmed tööalased lävimised Loomingu toimetuses (nt Jaan Kruusvalli kongeniaalne kirjeldus, lk 176–185). Kuid mitte kunagi ei jää need ainuüksi isiklike tähelepanekute tasandile, vaid ütlevad midagi ka tollase ajastu kohta.

Raamatu üks põnevamaid ajadokumente on omaaegsetel märkmetel põhinev „Viimast korda tsensuurist?” (lk 377–405). See võiks olla kohustuslikuks kirjanduseks kõigile kesk- ja ülikooliõpilastele, kellele räägitakse Nõukogude aja ridade vahele kirjutamise kunstist. See aitaks ehk paremini mõista seda läbini rumalat süsteemi, kus tekstid võisid ilma mingigi sisulise põhjenduseta seista kuid ja aastaid keelatuna tsensuuri laual ja kuidas nende avaldamiseks tuli igasugu sisutühja marksistlikku sõnavahtu üles peksta – mis omakorda võis tähendada, et tekst küll avaldati, kuid vaikiti pärast ikkagi maha. Haugi kirjeldatud 1980-ndate lõpu olud, kus varasem range avaldamissüsteem hakkas lagunema, on kõnekad veel seetõttu, et näitavad, kuidas igasugune inimvaenulikkus (nagu tsensuur) hakkab suurema surve all lõpuks murenema ja on määratud hukule.

Käesolevat kogumikku määratleb autor ise varasema kirjandusloo triloogia „Troojamäe tõotus” (2004), „Klassikute lahkumine” (2010) ja „Tagasi Troojamäele” (2015) järelraamatuna (lk 488). Need tekstid moodustavad ühtse terviku. Kogumikus „Tagasi Troojamäele” kirjeldab Haug erinevaid arvustajate tüüpe: „Kriitikuid on kahte liiki: osa koondub ühtsesse pilve, esindab justkui mingit üldisemat, oma ajajärgu objektiivset tarkust, teised eristuvad tugevalt, esindavad rõhutatult iseennast, oma elukogemust”.^[4] Kui kasutada sama analoogiat Haugi enda kui kirjandusuurija kohta, siis võiks öelda, et kõigis pikemates kirjanike või teoste käsitlustes püüab ta tabada seda objektiivsemat tarkust. Samas lühemates tekstides, kõnedes ja ajastukirjeldustes annab ta eelkõige edasi oma autentset elukogemust. Tihti on need mõlemad ühe teksti sees omavahel tugevalt põimunud.

Alguses osutatud Jaan Unduski tsitaat jätkus mõttega, et reaalteadused vajavad humanitaarteadusi, sest enne uute valemite kehtestamist tuleb osata fantaseerida väljaspool vanade valemite piire.^[5] Toomas Haugi „Kuramaaži lõpp” kinnitab selle humanitaarse potentsiaali vajalikkust. Seal leitavad seosed ja üldistused tuletavad meelde, et isegi teada-tuntud lugu võib esitada põnevalt ja teise nurga alt, mis paneb kogu olemasolevat tervikut hoopis teistmoodi nägema. Rääkimata siis kõigist neist sadadest täiesti uutest leidudest, mida tema uuriv loomus meie hüveks ikka ja jälle välja filtreerib. Aitäh selle väsimatu töö eest!

---

^[1] Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 11.

^[2] Harold Bloom, Poetics of Influence. New Haven: Henry R. Schwab, 1988, lk 425.

^[3] Toomas Liiv, Tekst teeb oma töö. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 349–350.

^[4] Toomas Haug, Tagasi Troojamäele. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 364–365.

^[5] Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest, lk 11.