Prantsuse novell ja Annie Saumont

Triinu Tamm

 

 

Novelližanri kuldajaks Prantsusmaal loetakse XIX sajandit, kui jutukirjandust ilmus iga endast lugupidava ajalehe sabas ja arvukates kirjandusajakirjades (aastal 1885 ilmus Prantsusmaal 1540 perioodilist väljaannet) ning kui lühivorme — käibel oli nii mõiste novell (une nouvelle) kui muinasjutt (une conte), kaanon alles kujunes — kirjutasid pea kõik kirjamehed. Guy de Maupassant, Prosper Mérimée, Gérard de Nerval viljelesidki peamiselt lühivorme, neid kirjutasid aga muuhulgas ka Émile Zola, Gustave Flaubert, Stendhal, Théophile Gautier, Barbey d’Aurevilly, Alfred de Musset jt. XX sajandil hakati novelle avaldama kogumikena, mõnda aega jätkus ka lehesaba jututraditsioon, et siis 1970-ndatel lõplikult hääbuda. Ajakirjades ilmub lühijutte muidugi endiselt, on ka üksnes (nii algupäraseid kui tõlke-) novelle avaldavaid ajakirju. Üks mainekamaid neist, „Brèves”, pühendaski oma viimane numbri (nr. 103) eesti novellile. Seal on kaks Mehis Heinsaare lugu Antoine Chalvini tõlkes, prantsuse novellikirjaniku Georges-Olivier Châteaureynaud’ intervjuu Mehis Heinsaarega ja Antoine Chalvini ülevaade eesti novellist. Lisaks mõnede eesti kunstnike tutvustused. 1974. aastal asutati kirjandusauhind Prix Goncourt de la nouvelle, mida annab väja Goncourt’i Akadeemia.

Žanride omavahelisi jõujooni vaadates on ometi ilmne, et tänapäeval valitseb kirjandusmaastikul romaan. See suhtumine avaldub ka müüginumbrites. Kultuuriministeeriumi statistika järgi olid 2012. aastal 25% kõigist müüdud raamatutest (s.h. õpikud, entsüklopeediad, turismigiidid jne.) romaanid, mis moodustasid seega raamatuäri kogukäibest 24%. Novellil selles statistikatabelis oma rida polegi, võrdluseks võib tuua sissemahtunud rubriigi „luule ja draama”, mis moodustab 0,4% müüdud teostest ja 0,2% käibest. Kahtlemata on sümptomaatiline, et näiteks prantsuse XX sajandi novellikirjanduse ülevaates La nouvelle française contemporaine (Prantsuse Välisministeeriumi tellimustöö aastast 2000) pühendab selle autor Annie Mignard oma lühikeses eessõnas üle poole ruumist hoopis romaanile, nentides: „Romaan troonib aukohal. Tema on kuningas raamatupoe­vitriinides, auhinnasaajate hulgas ja müügiedetabelites. Tema valitseb ka ülikoolide programmides ja uurimistöödes.” Edasi väidab ta siiski, et novell on endiselt elujõuline ja mitmekesine.

Tõepoolest, vaatamata novelli kui žanri marginaalsusele leidub Prantsusmaal lühivorme viljelevaid autoreid, keda teatakse ka laiemalt ja peetakse olulisteks kirjanikeks. Mõnda neist on isegi eesti keelde tõlgitud. Kui võtta näiteks ette Prix Goncourt de la nouvelle’i laureaatide nimekiri, siis hakkavad seal silma sellised vaieldamatud lühivormi meistrid nagu Daniel Boulanger (1974. aasta laureaat; e. k. „Kas te tunnete Maronne’i?”, tlk. Kaia Sisask, LR 1994, nr. 16) ja Georges-Olivier Châteaureynaud (2005. aasta laureaat, e. k. „Õnne põik”, tlk. Indrek Koff, LR 2014, nr. 6—8). Ühte-teist on ilmunud ka „Vikerkaares” (2000, nr. 8—9 ja 2002, nr. 10[1]), teiste hulgas mõned lood Annie Saumont’ilt, keda prantsuse kriitikas tavatsetakse nimetada „prantsuse novelli kuningannaks” (laureaat aastast 1981) ja kes kahtlemata vääriks omaette tõlkekogumikku. Preemiaid oma loomingu eest on Annie Saumont saanud ridamisi, kurta ei saa ka meediakajastuse ja lugejahuvi puudumise üle.

Annie Saumont (s. 1927) on viljakas autor, ta on kirjutanud rohkem kui kolmsada novelli ja avaldanud nelikümmend raamatut (muuhulgas ka mõned romaanid); esimene neist oli novellikogu „Kõrbetes kõndimine” (Marcher dans les déserts, 1963) ja viimane „Nii ilus petuuniapeenar” (Un si beau parterre de pétunias, 2013), millest siin ka lähemalt juttu tuleb.

Annie Saumont on ise öelnud, et tema meelest on novell lühike, dramaatiliselt intensiivne ja tugeva puändiga tekst, kusjuures oluline on ka see, et kõike ei tohi ära jutustada, lugejale peab jääma ruumi kaasa mõelda. Just neist reeglitest Saumont’i enda tekstid kinni peavadki. Kogumikus „Nii ilus petuuniapeenar” on üheksateist üsna pika aja jooksul kirjutatud lugu (esimene aastast 1969, viimased päris värsked), millest kaheksa on varem ilmunud, kuid on lisatud kompositsioonilistel kaalutlustel (kompositsiooni peab Saumont ise novellikogu juures äärmiselt oluliseks). Lugude lähtekohaks on alati mõni argine situatsioon, esmapilgul igapäevane olukord. Tegelased on üht- või teistmoodi elult sakutada saanud, armastusest ilma jäänud ja/või armastusvõimetud, kummaliste pahede küüsis vaevlevad tüübid, ühesõnaga pigem antikangelased. Puänt põhineb sageli sellel, kui lugeja äkki taipab, et mina-jutustaja öeldut ei saa päriselt tõe pähe võtta. Või tekib selgus ajas tagurpidi liikudes ja olukorra lätte juurde jõudes. Novellide täpsem ümberjutustamine oleks küllap karuteene võimalikele tulevastele lugejatele, sest autor jätab enamasti päris viimastesse lõikudesse ootamatuse ja üllatuse momendi — mis on sisse kirjutatud juba sõna „novell” tähendusse (nouvelle, pr. k. „uudis”).

Sellele iseloomustusele tuleks kindlasti veel lisada Saumont’i napp stiil, mis on oma täpsuses lausa lõikavalt vahe. Sellegi kallal töötab autor hoolikalt, ümberkirjutamise käigus võimalikult palju maha tõmmates. Ilmselt ka tänu sellele on lõpptulemus täis inspireerivaid lünki, mis aga kunagi ei ole kokkuvõttes sedavõrd suured, et lugeja peaks end abitult tundma. Samuti on autor öelnud, et sageli loeb lõpliku sõnavaliku langetamisel selle kõla. Saumont’i keelekasutus on eripärane muuski mõttes. Ühtepidi väga suuline ja kõnekeelne lause on sageli natuke väänatud ülesehitusega ja teinekord lõpetamata; on lugusid, kus kirjavahemärgid puuduvad või markeerivad autori rütmitaotlust (kirjavahemärk ongi prantsuse kirjanduses pigem stiili kui õigekirja küsimus). Tänu viimseni kaalutud sõnakasutusele ja ainult kõige olulisema säilitamisele on tekst lõpptulemusena selge ja lihtne, samas poeetiliselt sedavõrd laetud, et nii mõnigi lõik kõlab lausa luuletusena. Oma stiili kujunemise kohta on Saumont öelnud, et ta on nii mõndagi õppinud autoritelt, nagu J. D. Salinger, John Fowles, V. S. Naipaul, Nadine Gordimer, Patricia High­smith, keda inglise ja hispaania filoloogi haridusega Saumont on tõlkinud.

Nagu öeldud, on kogumiku „Nii ilus petuuniapeenar” lood teemade poolest pigem süngevõitu, ometi pole nende meeleolu ühtekokku rõhuv, need on justkui röntgenpildid elust ja inimloomusest, ning nagu ühes õiges novellis ikka, ei loeta neis moraali ja järeldused teeb lugeja soovi korral ise.



[1]  Lühikese ülevaate tänapäeva prantsuse novellist leiab Antoine Chalvini artiklis „Ajakiri „Nyx” ja prantsuse novelli taassünd”, „Vikerkaar” 1990, nr. 8. Sealsamas on kahe Chalvini novelli tõlked, mis ilmusid seejärel kogus „Punapäine tüdruk”, tlk. T. Õnnepalu, LR 1993, nr. 23. Novelližanri olukorrast 7 aastat hiljem on põgusalt juttu Marek Tamme intervjuus Antoine Chalviniga, „Vikerkaar” 1997, nr. 12.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon