Tallinna helid ja lõhnad

Andrei Hvostov

 

 

Peaaegu kõikidel eestlastel olid nõukogude ajal köögis riiulid kohustuslike kuivainetopsidega: ülemisel riiulil suuremad, alumisel väiksemad. Köögi seinale kahes reas rivistatud metallkarpidel olid kirjas sisu kohta teavet andvad sõnad, nagu „riis”, „tangud”, „suhkur”, „manna”, „jahu” — need kirjad olid suurematel karpidel; väiksematelt võis lugeda sõnu „sool”, „pipar”, „loorber”, „tee”, kõik puha sellised ained, mis jätsid minusuguseid lapsi ükskõikseks, kuid suurtele inimestele on millegipärast üliolulised. Väiksele topsile nimega „kaneel” võib teha möönduse, sest selle pulbri lõhn meeldis koolieelses vanuses mullegi.

Eesti perenaise köögi-inventari hulka kuulunud topse oli saada erineva kujundusega. Täpsemalt oli variante kaks. Kõigest kaks. Nõukogude aeg ei hellitanud mitmekesisusega.

Üks saadaolev komplekt oli värvitud punaseks ja kaunistatud valgete mummudega, justkui oleks võetud eeskuju tüdrukute suvekleidist. Või mingist titelikust rannapallist. Selliseid meie kodus õnneks polnud. Maskuliinsust kõrgeimaks väärtuseks pidava viie-kuueaastase poisina olin ma väga rahul sellega, et meie kööki kaunistasid topsid, mis iseloomustasid Eesti disaini selle parimast küljest. Tallinna-küljest siis, sest meie topsidel olid Tallinna vaated. (Fakt mälumänguritele meeldejätmiseks: tootmiskoondis „Norma” valmistas selliseid 1958. aastal.)

Topsil nimega „manna” oli Toompea lossi fassaad koos Pika Hermanniga. See on torn kindlustuse nurgal ja seda peetakse mõneti Eesti Vabariigi sümboliks, sest torni tipus lehvib riigi peamine lipp.

Samasuguse kujutisega väike karp kandis kirja „loorber”. Viru väravaga kaunistatud suurele topsile oli kirjutatud „suhkur”, väikesele „kaneel”. Iga motiivi kasutati kaks korda, suurel topsil ja väikesel topsil. Mulle olid ilmselt lapseliku solidaarsuse ajel eriti meelepärased just need väiksemad topsid. Need olid justkui suuremate lapsed.

Peale Toompea lossi ja Viru väravate olid seal veel Suur Rannavärav, suurtükitorn kummalise nimega Kiek in de Kök, raekoda, Suurgildi hoone. Terve arhitektuurigalerii, mida sai meie tillukeses „hruštšovka” köögis laua taga istudes ja putru süües vaadelda.

Aken ühte imelisse maailma.

Pildid jätsid mulje, et need on käsitsi karpide küljele maalitud, pintsli ja sinise värviga. Need olid väga postkaardilikud pildid. Ma kujutlesin, et keegi tundmatu kunstnik, kes seisis seal kaugel muinasjutulises linnas raekoja ees, hoidis käes väikest plekk-karbikest ja maalis sellele järsu katuseviilu, peene kõrgusesse sööstva torni ja esimese korruse arkaadistiku, oli kinkinud mulle pildi iidvanast majast, mis nägi välja sedamoodi, et tema müüride vahelt võib leida koidest puretud tammekirste, mis on täidetud kuld- ja hõbemüntidega, vanu salapäraste märkide ja loitsudega merekaar­te, mõõku ja raudrüüsid, ning muidugi pidid kõiki neid aardeid valvama kummitused ja tondid.

Ma teadsin juba algusest peale, et neil kuivainetopsidel on kujutatud Tallinna. Iga hoone all lookles trükitud lindike, millele oli kirjutatud linna nimi. Aga tegelikult teadsin ma seda, et neil piltidel on just nimelt Tallinn, juba enne seda, kui olin lugema õppinud. Teadmise allikat ei suuda ma enam nimetada. Küllap ma küsisin emalt järele, aga võib ju ka oletada, miks mitte, mis keelab minul kirjanikuna seda uskumast, et see teadmine oli mingil imelisel moel kaasa sündinud.

  1. aastal valmis ühes Nõukogude Liidu kinostuudios muinasjutt-film „Meistrite linn”, mida ma olin samuti vaadanud teadmisega, et see on vändatud Tallinnas.

On olemas mingid asjad, mida me lihtsalt teame, jäädes jänni vastusega, et kustkohast me seda teame. Kas keegi mäletab veel seda filmi? Võiks mäletada. Ta sai isegi preemia kui üks parimaid lastefilme tol aastal, ning praegu räägitakse sellest kui ühest kogu nõukogude aja silmapaistvamast lastefilmist. Vabade meistrite linn satub õela ning alatu hertsogi võimu alla, kelle paremaks käeks on mitte vähem õel parun ning salateenistuse ülem, too mähib kunagise vaba linna oma nuhkide võrgustikku. Nad topivad oma rongakujulisi nokkmütse igasse prakku ja pilusse. Põhiline nuhk ütleb seal veel sellist asja, et ta ei usu oma silmi ega kõrvu, ta usub ainult ettekandeid. Koputamist, nagu see nõukogude slängis kõlas. Ja see on Nõukogude Liidus 1965. aastal tehtud film… ikka väga hämmastav nähtus. Kas siis tõesti ei kardetud paratamatu allegooria teket tänase päevaga? Noh, tähendab tollase päevaga. Kuigi tegelikult kõlab selle filmi sõnum ka praegu ülimalt aktuaalsena.

Kas piisas sellest, et panna sündmustik keskaega, kusagile väljamõeldud linna — mis siis, et võtteplatsiks oli täiesti reaalne Tallinn —, ning tsensuur laskiski filmi läbi. Tookord tuli seda käsitleda kui nõukogude ajalooteaduse klassivõitluse kontseptsiooni selgitamist lastele.

Klassivõitlus oli täiesti geniaalne leiutis; sellega varustatult sai näidata totalitaarset süsteemi kui rõhujate tööriista, alati ja ainult rõhujate oma, mille abil suruti alla töötavat rahvast. Kurja juureks olid hertsog ja tema parunid. Nõukogudemaal selliseid tüüpe polnud ja seega ei pidanud kartma ka tekkivaid paralleele.

Mina nägingi tolles filmis lugu sellest, kuidas keskaegses linnas võideldi võõrvallutajatega. Muidugi oli seal filmis vältimatult ka üks vabadusvõitleja, kes viskab hertsogile filmi alguses paar suhteliselt süütut vempu, kuid lõpuks peab temaga maha võitluse elu ja surma peale. Põhjuseks mitte ainult soov vabastada linn võõrvallutajate käest; kahe mehe rivaliteediks andis põhjust ka romantiline lugu imeliselt kaunist tütarlapsest, kellesse vabadusvõitleja oli armunud, kuid kahjuks oli seda ka õel ja alatu hertsog. Algab võitlus naise pärast. Vabaduseaate kehastuseks on ikka keegi imeilus neiu, keda tahetakse sundida vastumeelsesse abiellu. Korduv motiiv, tüütuseni korduv. (Kui venelased väntasid 2007. aastal suure epopöa „segadusteajast”, filmi pealkirjaks on aastaarv „1612”, siis sealgi keerleb lugu tsaaritütre isikliku tragöödia ümber.)

Ja millised võitlusstseenid olid „Meistrite linnas”, mõnes kohas ka jõumeeste ilunumbrid, siis lausa akrobaatika ja ballett! Imeline võitluskoreograafia!

Mis oli minu Tallinna-ihaluse alguses — kas film „Meistrite linn” või hoopiski kuivainetopsid meie köögis? Ma ei tea.

Jätan selle üle juurdlemise ja naasen oma lapsepõlvehommikute juurde. Köögis putru süües oli kaks võimalust aega veeta — söömise kõrvalt, nagu heaolus elavatel lastel on kombeks (jah, heaolus, sest isegi nõukogude ajal oli riisi- ja mannaputru külluses, kuigi tookord ma ei osanud seda asjaolu hinnata): vastu tahtmist, erilise isuta endale putru sisse surudes võis esiteks jälgida kõike seda, mis toimus sealpool akent; talvel pekitüki pärast rabelevaid tihaseid, sügisel meie maja taga kasvanud kaheharulise vahtra punakollaseid lehti vaikselt maapinna poole liuglemas, kevadel sealsamas kõrval tärkavaid lumikellukesi. Loodus aitas võitluses pudruga. Ent teine moodus pudrutüütuse leevendamiseks oli imetleda kuivainetopsidel kujutatud muinasjutulisi ehitisi ning unistada sellest päevast, mil ma saan sinna, kus need ehitised asuvad — Tallinnasse.

Muid valikuid hommikusöögi rutiini leevendamiseks polnud.

Pean vajalikuks siinkohal märkida, et minu eelistused pole muutunud. Kui mulle antakse võimalus valida vaateid, mitte ainult hommikusöögiks, vaid üleüldse, siis langeb mu eelistus kas loodusele või keskaegsetele ehitistele. Ideaalis on nad mõlemad koos. Nii nagu Itaalia väikelinnas Mazza­nos, kus asub Soome ja Eesti kirjanike käsutusse antud loomemaja. Kui oled õnnelike hulgas, kelle stipendiumitaotlus rahuldatakse, siis võid seal terve kuu elada, rahumeeli kirjutades või lihtsalt mõtteid kogudes. Täitsa üksi, kellegagi midagi jagamata.

Mazzano ajalooline südamik meenutab väga keskaegse Tallinna seda osa, mida nimetatakse Toompeaks: samasugune majadekobar kõrgel paekivilaval, välimiste majade seinad tihedalt üksteise kõrval, just nagu kindlusemüür, milleni ründajatel on nagunii väga keeruline jõuda suure kõrguse ning järsu tõusu tõttu.

Mazzano meenutas keskaegse Tallinna ülalinna nii väga, et kui olin seal kuu aega, ei tekkinud mul kordagi võõra maailma tunnet.

Fakti hindamiseks lisan, et mul on autistlikke jooni — ega ma enda autismi raskust objektiivselt mõõta oska; ma arvan, et see on säärane mõõdukas, mitte kõige hullem, kuid samas ikkagi täiesti äratuntav, vägagi olemas­olev autism. Ma ei salli näiteks reisimist, sest uued kohad ja võõrad olud tekitavad minus stressi. Ma käitun uutes linnades ja maades nagu tigu, kes sirutab tundlad millimeeterhaaval karbist välja, olles iga hetk valmis ükskõik millise ebameeldiva aistingu peale need jälle tagasi tõmbama.

On linnu, kus ma ei suudagi oma karbist välja ronida. Näiteks Moskva — miskitpidi vaimustav, kuid samas ka ülimalt hirmutav linn, sinna jõudes tabab mind paaniline põgenemissoov juba sel hetkel, kui astun Leningradi vaksalis rongist maha.

Ent Itaalia väikelinnas Mazzanos, nagu öeldud, tundsin ma end just nagu kodus.

Kõrge lubjakiviplatoo, millele on ehitatud Mazzano vanalinn — osalt sellest isegi välja nikerdatud, ei, õigem oleks öelda „tahutud”, sest nikerdatakse nipsasju, aga siin on tegemist tõsise keskaegse kindluslinnaga, mitte mingi nuusktubakatoosi või kirjatarvete laekaga — pungub nagu hiiglaslik kasvaja ürgoru tühjusesse, ja selle tühjuse põhjas tormleb Treja jõgi oma teel Tiberisse.

Jõgi ürgoru põhjas… Oluline detail, muuseas.

Otse Mazzano vanalinna külje all on Parco Regionale la Valle del Treja; looduskaitseala, mille stendide pealt itaalia keelt lugedes, proovides lugeda, sest ega ma seda keelt oska, sattusin ikka sõnale acqua, millest ma järeldasin, et seal on kaitse all vesi ise — ehk Treja-nimeline jõgi. Kui kaitstakse vett, siis laieneb see kõigele muulegi, mis veega kokku puutub. Tänu sellele võib umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Roomast kohata metsa all ringi nühveldavaid metssigu.

Keskaegne linn pluss rohelusse mattunud ürgorg.

Ma olin ühteaegu just nagu Tallinnas ja samas nagu oma lapsepõlvelinnas Sillamäel.

Võin siin suure uhkusega öelda, et ka läbi minu kodulinna Sillamäe voolab üks jõgi, Sõtke-nimeline, ja sellegi jõe keskjooks vuliseb järsus paekivisse uuristunud kanjonilaadses ürgorus.

Täpselt nagu Treja jõgi Mazzano vanalinna külje all.

Ai-ai… jäin vahele, mitte täpselt — see on eestlaslik eneseupitus, mis minus välja lõi, asetada ülejäänud maailm eesti mõõdupuule ning hakata siis suurustama, et vaat kus me ikka oleme ja küll me ikka suudame; tegelikult on Treja org muidugi vähemalt viis korda sügavam ja laiem kui Sõtke jõe org.

Kuigi teisalt… teate küll seda fenomeni, et lapsepõlves nähtud asjad tunduvad suuremad, vägevamad, mastaapsemad kui needsamad asjad või maastikud täiskasvanuna vaadates. Kunagine mäekõrgune kalju muundub vaevu õlgadeni ulatuvaks sammaldunud kiviks, hirmkaugel asunud hämar muinasjutumets, kuhu andis jalgrattaga vändata ja vändata, osutub kümneminutilise autosõiduga kättesaadavaks võsastunud puudesaluks. Me kõik oleme neid pettumusi üle elanud.

Mina kümneaastase poisina Sõtke jõe veerel mängimas maadeavastajat, kes kavatseb laskuda hirmsügavasse ja ületamatusse kanjoni, olen võrreldav neljakümne kaheksa aastase minaga, kui ma seisan mitu sajandit vana maja rõdul ja vaatan tundide viisi alla Treja jõe orgu.

Mõeldes ei tea millest. Või eelistades üldse mitte mõelda. Sest on hirm minna rõdult tuppa, istuda arvuti taha ja hakata selle ekraanile toksima tähenduseta sõnu.

Muidugi oli võimalus minna toast läbi ja trepist alla välisukse juurde, avada see, ning — voila! — astuda keskaegse kindluslinna tänavale, sattudes justkui Tallinnasse, otse hästi teada ja tuntud Toompeale. Kuigi see Itaalia teisik seal Mazzanos on pindalalt tunduvalt väiksem.

Kuid kassid olid seal täpselt õiged. Nagu varahommikusel või hilisõhtusel Toompealgi võib neid näha kogunemas siis, kui inimesed enam ei sega neid mingeid omaenda kassi-asju ajamast.

Parim aeg Tallinna vanalinna hoomamiseks on suvine varahommik, kusagil kella viie paiku, kui isegi kojamehed pole veel tänavatele jõudnud ning baaridest ja kõrtsidest on viimasedki pikalt kojuminekut edasi lükanud joodikud lahkunud.

Inimtühi linn ja siin-seal hiilivad või kükitavad kassid.

Lavastaja Adolf Šapiro on öelnud ühes intervjuus, et Tallinna Linnateatri kodutänav — Lai tänav — on nagu kunstiteos. Öeldust saab aru siis, kui kõndida mööda seda tänavat suvisel varahommikul. Suunaga Toompealt mere poole. See on nagu impressionistlik maal: murtud jooned, ootamatud varjud, hüppevalmis päikesejänkud, kes hakkavad karglema, niipea kui ärkavad inimesed lükkavad aknad valla ning lasevad kardinad lehvima; taamal kõrgub Oleviste kiriku vertikaal, mille kohta turistidele öeldakse tingimata kolme asja: et see on Ulmi toomkiriku järel kõrguselt teine Euroopa kirik, et XVI sajandi alguses tõmbasid Itaaliast tulnud köietantsijad Oleviste tornist köie kuni Kalamajani ning kõndisid siis mööda seda peadpööritavas kõrguses (ma pole kunagi sattunud lugema hüpoteese selle avantüüri tehnilisest teostusest — see ei ole võrreldav köie tõmbamisega kahe pilvelõhkuja vahele; itaallaste köis pidi olema mitmesaja meetri pikkune kaldtee — üks ots seotud kiriku tornis mõne kandetala külge ja teine veetud väljapoole linnamüüri, kus see oli kinnitatud… jah, kuidas ja kuhu?… see köieots ei saanud ju olla tühjuses; üldse on see kõik väga kummaline, sest arvestades köie pikkust — võib-olla isegi pool kilomeetrit — pidi see kaaluma kohutavalt palju, see pidanuks katkema omaenda raskuse all), ning kolmandaks räägitakse turistidele seda, et nõukogude ajal asus kiriku tornis KGB pealtkuulamisjaam, mille antennid või sensorid, või kuidas seda nimetataksegi, olid suunatud Soome poole.

Kagebistid, põrgu sigidikud, istumas kiriku tornis, kõrvad kikkis „vaba maailma” poole.

Kui ma sellele mõtlen, siis tahaks kohe teada, kas infernaalse jõu väljaajamise järel toimus selle koha ülepiserdamine püha veega, kas loeti palveid ning toimetati eksortsistlikke riitusi? Mul pole kunagi olnud meeles küsida seda neilt, kes võiksid asjast midagi teada, tuttavatelt kirikuõpetajatelt ning teoloogidelt, sest nendega on alati millestki muust ja pakilisemast rääkida.

Kunagi ma kindlasti küsin, toon selgust sellesse olulisse küsimusse.

Tallinn ei seondunud mul varases lapsepõlves mitte ainult ema maitseainetopsidega. Veel on mingi väga ähmane mälestus loomaaiast.

Mul on kusagilt pärit teadmine, et ma käisin emaga esimest korda Tallinnas siis, kui olin nelja-aastane. Külastasime loomaaeda. Käigust endast ei mäleta ma midagi. Tähendab, mäletan, aga ma ei tea, mida nimelt.

See võis olla lõpuks ka Leningradi loomaaed. Leningradi sattusin ma koos emaga viieaastaselt. Kuna sellest east pärinevad mälestused põimuvad harutamatuks puntraks, siis praegu ei saa enam midagi kindlalt väita — oli see Tallinn või Leningrad. Need linnad olid mu kodust võrdsel kaugusel: sõidad kaks ja pool tundi lääne poole, oled Tallinnas, sõidad kaks ja pool tundi ida poole, oled Leningradis.

Aga loomaaed oli igatahes olemas. Ükskõik siis, kas lääne või ida pool. Lugu ise juhtus jõehobu juures. Loom pikutas mõnusasti tiigis, pool keret veest väljas. Ja kui ta siis peeretas! Perse oli tal vaatajate poole, täpselt nii, et urruauk oli natuke nagu veepiiri kohal, aga samas nagu ka veepiiri all. Tänu üpris õnnestunud positsioonile paiskas peeretav jõehobu kõik tema juurde kogunenud vaatajad veepritsmetega üle. Nagu kastmisvoolikust, mille otsa on pandud pihusti. Ilus oleks mõelda, et jõehobu andis oma peeretusega teada, mis ta õigupoolest arvab tema juurde kogunenud inimestest. Naised kiljusid, mehed kirusid, lapsed kilkasid. Vist rõõmust. Ma sain samuti jala peale ühe tilga seda vedelikku sealt jõehobu vannist; näitasin seda uhkelt emale ja ütlesin, et näe, mul on ka. Ma ei öelnud, et ka mina sain jõehobu sitta endale kaela, aga just seda ma mõtlesin.

Vesi, milles jõehobu mõnules, oli kahtlaselt rohekaspruuni värvi ja tookord ma mõtlesin, et ju see ropp ja samas koomiline elukas lamab omaenda virtsa sees, umbes nagu siga.

Lõhna mäletan ma ikka veel, loomaaia lõhna; see oli vänge, kohati jalustrabav, keegi suurtest inimestest avaldas mu mäletamist mööda kartust, et see jääb riietele külge.

Mul on kuri kahtlus, et nõukogude loomaaiad haisesid rohkem kui need, mida ma olen hiljem Lääne-Euroopas näinud, või ka praeguse Tallinna uue loomaaiaga võrreldes. Vaesed linnaloomad olid nõukogude inimeste kombel kitsastesse oludesse kokku surutud. Ka neil olid omaenda ühisköökide ja -vannitubadega kommunaalkorterid ning ühiselamu laadis barakid.

Sittuvate ja peeretavate elukate tihedus ühe ruutmeetri kohta oli kindlasti kordades kõrgem, kui seda peetakse lubatavaks praegu.

Ma käisin paar aastat tagasi selles kohas, kus vanasti asus Tallinna loomaaed. Kadrioru pargi servas, seal, kus praegu lõikub Balti klindi paeseina kiirtee, mis viib Lasnamäele.

Panete tähele? Jälle kõrge paekivisein nagu Sillamäel, nagu Mazzanos, nagu Toompeal. Minu elus mängivad olulist rolli paekiviseinad, looduslikud, aga ka inimeste rajatud. Ma aiman nende seinte tähendust, aga praegu on veel vara sellest rääkida. Küll ma jõuan.

Loomade elupaigad olid osalt uuristatud paekivist klinti. (Teadmiseks, see on Gotlandi saarest kuni Laadoga järveni ulatuv looduslik sein, mis omandab Põhja-Eestis eriti imposantse kõrguse.)

Karusid ma vist isegi mäletan. Nad olid kusagil all, justkui mingi suure kaevu põhjas. Üldse on nagu meeles, et Tallinna loomaaias pidi loomi vaatama ülevalt alla. Meie, inimesed, olime üleval ja nemad olid all. Klassikaline vangla, eks ole — uuristad kalju sisse sügava kaevu ja lased õnnetud vangid nööriga sinna põhja. Ei põgene nad sealt enam kuskile.

Ma ei kujuta ette, kuidas loomade järelt koristati, millise sagedusega seda tehti ja kui põhjalikult. Mäletan lapsepõlvest vaid seda vänget haisu, mis loomaaedade kohal lehvis.

Kas uskuda iseenda aistinguid või mitte, aga kui ma seisin ühel vihmasel soojal päeval vana loomaaia asemel, see juhtus paar aastat tagasi, siis tundsin ninasõõrmetes kunagist loomaia kirbet-vänget lehka. See immitses kusagilt paekivikihtide vahelt. Hallutsinatsioon? Võib-olla. Vana loomaaed oli selles kohas 1983. aastani. Ja mina seisin seal 2013. aasta paiku. Nii et möödunud oli kolmkümmend aastat. Raske uskuda, raputan ma pead seda praegu kirja pannes. Võimatu.

Samas, mine tea. Äkki on loomade elutegevuse jäljed, lõhnajäljed, nii tugevad, et need salvestuvadki paekivikihtidesse aastakümneteks?

Ei, jõehobu, kes peeretas põlglikult ja uhkelt inimeste peale, oli ikkagi Leningradi loomaaias. Aga paekivisüvendis vaevlevad karud, see on ikka Tallinn.

Naljakas lugu nende lõhnadega. Kunagi aastaid tagasi ma küsisin Lennart Merilt, meie tollaselt presidendilt, millisena ta mäletab sõjaeelset Tallinna. See oli ühe noore kirjaniku küsimus vanemale elu näinud kolleegile. Meil oli enne seda olnud juttu memuaarikirjandusest, vanema põlvkonna sõjaeelsetest mälestustest, millele ma heitsin ette keskendumist poliitikale ning igapäevaelu seikade järjekindlat ignoreerimist.

Kurtnud seda emigrantliku memuaristika puudujääki, palusin Meril meenutada tema mälestusi Tallinnast.

  1. aastal sündinud Meri pidi nende esilemanamiseks kanduma samasse ikka, milles olin mina köögis riiulil seisvaid kuivainetopse imetledes. Varane lapsepõlv. Mida me mäletame?

Kuna Meri isa oli olnud diplomaatilisel tööl Berliinis ja Pariisis, siis tuli ilmselt Lennartilgi kunagist Tallinna esile manades võidelda pealetükkivate Berliini või Pariisi assotsiatsioonidega.

Jõehobu, kus ma teda küll näha võisin…

Meri mõtles paar hetke ja hakkas siis rääkima lõhnadest. Tallinna atmosfääris olid valdavad kaks lõhna — sünteetiline põlevkivist aetud bensiin, millega sõitsid tookord meie autod, ning õunte aroom. Õunte aroom? — imestasin mina.

Õunad jah, kinnitas president. Neid vist müüdi igal pool lahtistel lettidel, lisas ta mitte väga veendunud häälega.

Vaat siis, õunad… Paljud minu tuttavad Venemaalt meenutavad oma kunagisi käikusid Tallinna, kuhu nad tulid kas või selleks, et nautida kohalikku kohvikukultuuri. Nad mäletavad tänavatel lehvinud kohvi ja värskete saiakeste lõhna.

Miks küll on minu esimene assotsiatsioon loomaaia jalustrabav lehk?

Mingi minu kiiks. Ei tea, kas peaks seda häbenema. Laskumata psühhoanalüüsi ohtlikesse labürintidesse, tunnistan siinkohal, et Eesti poliitika analüüsimisel (kirjandusega ei elata end kusagil ära, ikka peab midagi sinna kõrvale tegema) heidetakse mulle ette aeg-ajalt ilmnevat parandamatut pessimismi ja tusameelt.

Mulle näib, et eesti rahvus vananeb nii kiires tempos, et väljasuremine tundub juba vältimatu, aga mulle öeldakse vastuseks, et asja peab nägema hoopiski helgema külje pealt, tuleb vaadata seda nii, et rahvus muutub küpsemaks ja lojaalsemaks ning elukogemusega inimeste lisandudes muutub ka riik stabiilsemaks.

Kui te olete kuulnud Leonid Utjossovi laulu, mille refräänis korratakse maniakaalse järjekindlusega „vsjo horošo, prekrasnaja markiza” (loss on maha põlenud ja markii on end maha lasknud, kui temani jõudis uudis laostumisest, aga muidu on kõik väga hästi, kõik on kohe suurepärane, nagu kinnitab lossi teenijaskond), siis mulle heidetakse ette vastupidist — üksikute veel esinevate puuduste ülespuhumist.

Õunad, sünteetilise bensiini hõrk hõng, röstitud kohvioad, ahjusoojad saiakesed, soolane meretuul, puiesteede mesine aroom kastanite õitsemise ajal, selline peabki Tallinn olema… aga minul, häbi tunnistada, on esimene assotsiatsioon loomaaiast levivad miasmid.

Ah jaa, ma pole mitte ainult autist. Ma olen ka astmaatik. Mul on lõhnadega mingi oma värk. Te ei peagi sellest aru saama.

Pikemaks ajaks tulin ma Tallinna esimest korda viieteistkümneaastasena. Pärast põhikooli lõpetamist Sillamäel tundus, et on tore mõte minna õppima Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi. Tööstus- ja tsiviilehituse erialale. Ilmselt olid mul peas ikka veel need maitseainetopsidel kujutatud keskaegsed ehitised.

Kui ei saa niisuguseid asju ise ehitada, siis äkki on võimalik hakata neid restaureerima? Ühe minu kunagise õpingukaaslasega muuseas nii juhtuski: pärast kooli lõpetamist anti talle meistri koht kusagil vanalinna restaureerimisvalitsuses. Ja mina ei lõpetanudki oma ehituskooli. Pärast kahte semestrit suurlinnaelu läksin norus peaga tagasi oma väiksesse provintsilinna. Tallinna olud osutusid mulle liiga raskeks. Ei suutnud seda kõike taluda. Lõpuks ei käinud ma koolis enam üldse. Redutasin kas ühiselamus või siis istusin ühes Pirita majas.

Järgmine tulek Tallinna juhtus üheksakümnendate aastate alguses. Oli jälle raske aeg, valuline kohanemine, aga seekord ma juba oskasin sellega kuidagimoodi toime tulla.

Sain kõrvalt tuge. Jah, võib-olla tulin ma sellega toime tänu nendele naistele, kes vedasid mind kättpidi läbi selle linna, kes üürisid kõiki neid kortereid, kus ma nendega voodit ja külmkappi jagasin (ma ei suudagi enam kokku lugeda mitmesuguseid kohti, kus ma olen selles linnas elanud), ja panid mind sammhaaval unustama seda esimest ehmatust, reaalse Tallinna kogemise traumat — olgu see õudsevõitu loomaaed või katastroofilise läbikukkumisega lõppenud katse omandada ehitaja elukutset, mis olid ajaliselt ikka väga lähestikku, neid kogemusi lahutab vaid kümme aastat.

Tallinnas on muuseas väga ilusad naised. See on muutunud klišeeks, see väide, aga ma kinnitan, et mõned klišeed on puhas tõde.

Tegelikult ei saa ma sellest linnast seniajani aru. Tallinn oli 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn. Mulle tehti ettepanek osaleda kultuuriinimeste ekspertrühmas, kes pidi nõuandva organina töötama kultuuriaasta korraldustoimkonna juures. Pidime andma hinnangu erinevatele projektidele, kõigele sellele, mida loomeinimesed pakkusid kultuuriaasta sisustamiseks.

Ma nõustusin selle rolliga, sest mulle tundus, et linn linnaks, aga kultuur, millega seda linna peab täitma, see on midagi üle-Eestilist.

Muidugi otsiti Tallinnale kui Euroopa kultuuripealinnale oma tunnuslauset. Pakuti igasugust jama. Mingi aeg oli kindel otsus meelitada väliskülalisi kohale lubadusega, et meil on siin Everlasting fairytale, eesti keeles aga „Linn, mis ei saa kunagi valmis”, mis lõpuks asendus tunnuslausega „Mereäärsed lood”.

Kas märkate? Tunnuslaused, mis vajavad lisaks juurde veel mitut selgitavat lauset. Ükski linn ei saa kunagi valmis, iga piisavalt pika ajalooga linn on nagu fairytale, kõikidel mere ääres paiknevatel linnadel on „mereäärsed lood”. Selgita siis, et miks on Tallinna puhul tegemist millegi unikaalse ja eripärasega.

Mina pakkusin tunnuslauseks „Euroopa kõige inetum pealinn”, seletades lõbustatult või ka hämmeldunult sumisema hakanud nõukogu liikmetele, et ma ei tea ühtegi teist pealinna Euroopas, mis oleks arhitektuuri poolest nii eklektiline kui Tallinn.

Kogu see äraneetud ajalugu, mis on Eestist üle käinud, kajastub Tallinna arhitektuuris.

Teate, miks on Tallinnas linnamüür ning keskaegsed kvartalid selle müüri sees võrratult paremini säilinud kui Riias? Sest lätlaste pealinn oli XIX sajandil rikkam, mis tähendab seda, et neil oli märksa rohkem vahendeid oma pealinna moderniseerimiseks vastavalt tollastele arusaamadele ja maitsetele. Nii nad siis kiskusidki reipalt maha oma linnamüüri ja kukkusid vanalinna püstitama moodsaid maju.

Tallinnas aga jätkus raha vaid Pika tänava majafassaadide ümberkujundamiseks. See on tänav, mis jookseb paralleelselt Laia tänavaga, sellesamaga, mida Šapiro nimetas kunstiteoseks.

Muidugi, täna me ütleks, et olgu jumal tänatud omaaegse vaesuse eest — keskaegne Tallinn ongi tänu sellele heale säilimisele kantud UNESCO maailmapärandisse.

Kuid tollane rahapuudus tähendas seda, et ega mujalgi linnas suurt midagi ei ehitatud, või kui ehitati, siis midagi õige juhuslikku ja ajutist. Ajutine osutus, nagu tihti juhtub, millekski väga kestvaks.

Tallinnas on küllaga arhitektoonilisi vaatluspunkte — ristmikke, tänavaid, õuesid, kus seistes ja end aeglaselt omaenda telje ümber 360 kraadi pöörates võib näha kuut-seitset erineva arhitektuuristiiliga hoonet. Kahekorruseline puumaja surub end tihedalt vastu kuueteistkümnekorruselist klaasist ja terasest kõrghoonet; selle kõrval häbeneb iseennast hruštšovka, seal lähedal on iseenesest armsa välimusega puust õigeusukirik, kuid naabrust arvestades tahaks talt kohe küsida — mida sina, vaeseke, siin teed? —, sest selle kiriku taga laiutavad 1970-ndate ülbed paneelelamud, edasi mahub samale plaanile stalinistliku tornikesega esindushoone 1950. aastast ning tema vastas uhkeldav kaubamaja otsekui kiidulaul õitsvale turumajandusele. Ja maja ise on ümber ehitatud kunagisest paberivabrikust, ning kui sealt veel edasi kõndida, siis ei taha see arhitektuuriline kaos kuidagi järele anda, üllatades jalutajat mingite arusaamatute tühikutega tänavafrondis, siis kunagise pangamajaga, mille projekti tellijal oli ilmselt lapsepõlves olnud unistus saada auriku kapteniks, aga kuna see ei teostunud, siis laskis ta ehitada oma pangamaja aurikutaoliseks.

Ma ei tea, milline oli Tallinn siis, kui tema tänavatel hõljus õunte ja sünteetilise bensiini lõhn, ega tea ka seda, kuidas nägi linn välja pärast 1944. aasta õudset märtsipommitamist, mille käigus hävis väidetavasti kolmandik Tallinna hoonetest, aga kui ma kõnnin tänases Tallinnas, siis pean ütlema, et sõjajärgse ülesehitustöö arhitektuuriline kontseptsioon on olnud täiesti jõle ja isegi kuritegelik.

Ilmselt pole mingit läbivat kontseptsiooni olnudki.

Kuidas on mõjunud XX sajandi ajalugu Euroopa linnadele, seda saab kõige paremini vaadelda Berliinis — veel üks üpris inetu linn —, kuid Berliinis on arhitektuurilist kaost leevendamas mõningad terviklikult säilinud suured linnaosad, nagu Prenzlauer Berg Ida-Berliinis, või siis uhked tänavalõigud, nagu Fasanenstrasse Lääne-Berliinis.

Saksamaa pealinn on inetu, ärge hakake üldse vastu vaidlema, seda on mulle kinnitanud ka sealsed kunstiteadlased, kuid tänu selle linna suurusele ja ajaloolisele struktuurile (ta on tegelikult linnastu, mistõttu iga linnarajoon on ajalooliselt võttes iseseisev linn või küla) võib Berliinis siin-seal leida midagi terviklikku ja isegi vaimustavat.

Väikeses ja vaeses Tallinnas on asjalood keerulisemad. Lähed vanalinna müüridest väljapoole, kõnnid kümme minutit, ja juba hakkabki paha. Ajab iiveldama. Mõnes suunas kulgedes hakkab talumatult paha. Nii paha, et parem on ümbrust mitte vaadata. Või kui vaatadki, siis enne seda tuleb võtta valuvaigistit.

Sellepärast ma pakkusingi sellise tunnuslause 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks valitud Tallinnale. Las tulla kultuurihuviliste hordid, las koguneda arhitektuurifriikide ekspeditsioonid, kes tiirutavad mööda seda vaest väikest linna ning ahmivad endasse ümbritsevat kakofooniat.

Schelling on öelnud, et arhitektuur on „hangunud muusika” (erstarrte Musik), ning sadakond aastat hiljem teatas tema kaasmaalane, arhitektuuri muusika kõrval ülimaks kunstiliigiks pidanud Saksa diktaator, et arhitektuur on Wort aus Stein ehk kiviks saanud sõna.

Mis on see muusika, mis on need sõnad, mis kajastuvad Tallinna ebaühtlastel tänavatel, tema sürrealistlik-eklektilistes kvartalites, tema purukspommitatud ja kuidagimoodi kokku lapitud kehamis, mida surub kokku nõukogude viisaastakutel kavandatud ehitusprogrammide betoonrõn­­gas — kõik need magalarajoonid, mille edasiehitamisel oleks praegune Tallinn kuuesaja viiekümne tuhande elanikuga suurlinn. Valdavalt venekeelne linn, olgu lisatud, sest nii palju inimesi nende magalarajoonide täitmiseks poleks Eesti pealt suudetud kokku kraapida.

Kas selle praeguse Tallinna loomust annab edasi Schönbergi atonaalne muusika? Tõepoolest, nõukogudeaegse „Tallinnfilmi” linateostes kõlas taustaks ängi ja närvilisust tekitav muusika, à la Schönberg.

Juhul kui meie heliloojad olid ümbritsevast arhitektuurist mõjutatud, ei saanudki „Tallinnfilmi” muusikakeel olla rahulik kindla rütmiga kulgemine.

Pidage mind muusikavõhikuks, või kui tahate, siis labast wagnerlikku kitši armastavaks isikuks, aga ma ei kuula Schönbergi vabatahtlikult. Ma ei salli atonaalset muusikat silmaotsaski. Ei talu kohe üldse.

Ei seda muusikat ega sellele muusikale vastavat arhitektuuri.

Ainus põhjus, miks ma Tallinnas suudan elada, on müüridest ümbritsetud vanalinn.

Seesama vanalinn, mis vaatas mulle nelikümmend viis aastat tagasi vastu meie köögis olnud kuivainetopsidelt.

Kui ma kõnnin selle linna tänavatel, sellessamas linnas, mis vaatas mulle vastu, kui ma lapsepõlves köögis putru sõin, siis kõlab mu kõrvus ainuvõimalik muusika — Hortus Musicuse keskaegsed variatsioonid, selge ja üleva struktuuriga helindid, mis otsekui voolavad välja keskaegse Tallinna kirikutest ja esindushoonetest. Mind hoiab selles linnas hulluks minemast ajas püsiv muusika, mind kaitsev linnamüür, mille muusika harmoonia tuleneb sellesse müüri ehitatud kaitsetornide kindlast intervallist.

Tihedalt üksteise kõrval seisvad kuivainetopsid neile maalitud piltidega.

Ja tegelikult on seal kusagil ka kaneeli lõhn.

Vaevutuntav, aga on.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon