Harri Jõgisalu 24. VIII 1922—18. IX 2014

Meie hulgast on lahkunud Harri Jõgisalu. Koolimees, kirjamees, öeldi hiljuti lugupidavalt ta juubelil. Lisan siia: suur, väga suur töömees, kes elas pika värvika elu ning jõudis sellest palju edasi anda. See läbielatu, kogetu on nüüd rohkem kui kahekümne viies raamatus.

Erilise soojusega kujutab ta vanu inimesi, toonitades nende elu- ja töötarkust. Nii on lugeda „Eesti kirjarahva leksikonis”.

See pole kogu tõde. Veel suurema südamlikkusega panid Harri tegutsema ja maailma avastama lapsed, nii Kihnus, Manilaiul, Läänemaal ja mujalgi.

„Ta võtab lugeja käekõrvale ja asub kiirustamata teele,” on öelnud lastekirjanduse uurija Krista Kumberg. „Lugeja on kärsitu, tahaks sihtkohta tormata, aga autor osutab tee ääres kasvavale lillele, näitab eemal talukohta, millest vaid vundamendikivid ja õuepuu alles on.”

Mul on olnud rõõm korduvalt Harri käekõrval käia. Tema tegi mind tuttavaks Manilaiu rannamere ja inimestega. Harri kutsel jõudsin esimest korda Kihnu saarele, ammu enne seda, kui tuli trükist saare elu ja murret avav „Maaleib”, kaks kõrget kirjandus­auhinda saanud teos.

Sealt edasi Sangelaid, roheline pärl keset sinivett, peremeheks Tumapietri Kolla, enamasti Sangevanaks kutsutu. Kolla oli ehe Kihnu taat, Harri mõttekaaslane ellu ja loodusesse suhtumises.

Need jutud, jutud kivide vahel leegitseva lõkke paistel. Tutkaste mängud, salakavalate pardiemade peresuurendamise röövid, hüppeline minek mineviku radadele, kui Sangelaiul magasid püügipäevade öid eakad kalurid kolme ilmakaarde vaatavas lakapealsega suvekuuris, sealse nimega koius.

„„Ei mool nüid kolmel päiväl süömamuret,” andis Kolla paja ja leemekulbi Harri valdusesse. Ta teadis paljudest eelmistest kohtumistest külalise kokavõimeid. Ja tõi ahvenauhhaa patta kaks prisket angerjat.

„Ühest aitaks küll,” tõrjus siingi tagasihoidlik Harri. „Teil ju kroonu keeld peal.”

„Sie pistku nad änna alla.””

Oi aegu ammuseid! Kaluritele oli ülalt kõrgelt antud kõva käsk: „Mõrda või õnge sattunud angerjat ise süüa ei tohi.”

„Igaühel meist on oma osa möödunud ajas, sealt maalt, kust keegi lõputult kulgeval ajal, võiks öelda, ajarongil, on olnud kaasasõitja.” Nii alustab Harri eessõna oma kaalukamale teosele „„Grand Marinast” Kadriorgu”, teosele, mis ületab kõrgelt lastekirjanduse lati.

Tema kaasasõit ajarongil on nüüd lõppenud.

Jaan Rannapi järelehüüdega ühineb Eesti Kirjanike Liit


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Prima Vista liitus Versopolisega

Kirjandusfestival Prima Vista liitus septembris luuleplatvormiga Versopolis, mis tutvustab inglise keeles Euroopa luuletajate loomingut ning kus on praeguse seisuga esindatud enam kui 580 luuletajat ligemale 50 riigist. Versopolise eesmärk on…

Õnne Kepp 15. IX 1955 – 21. IX 2026

Mihklikuul lahkus meie hulgast hea luuletundja, kirjandusteadlane Õnne Kepp.
Mihklikuul 1955 oli Õnne Kepp ka sündinud, kuuludes sellesse kirjandusteadlaste põlvkonda, kelle õpingud toimusid ühe riigikorra ja kogu elutöö sai teoks hoopis…

Kirjandustänava festival 2026

12. septembril toimus Tallinnas Koidula tänaval X Kirjandustänava festival, mille korraldas Tallinna Kirjanduskeskus.
Festivali esimene sündmus toimus juba päev varem, 11. septembril paigutati Mats Traadi kunagise kodumaja (aadressil Ants Lauteri 8)…
Looming