Luule

 

*

Lill on laul,

hingeke hiidkooris

laulmas hümni

põllule ja päikesele.

Tänumeelt täis,

tuules põlvini

iga alandlik põllulill.

 

*

Vanaema käristas mu käise lõhki,

et sõjasõdurid näeksid

mu räbaldunud pluusi,

mitte mind.

Vanaema hoidis mind toas peidus,

sõjasõdurite silme alt eemal,

ei lubanud isegi

üle õue minna.

Ükskord jooksin siiski

salaja karjamaale

lauda taha, pohlapuhmani

ja tardusin soolasambaks.

Pohlapuhmas sõi üks

punaväelane minu marju!

Tormasin hirmunult tuppa tagasi,

ei kuulnud isegi oma pea kohal

undamas lennukeid,

pommid kõhus.

 

*

Pommiauk karjamaal.

Seitsekümmend aastat

püüab haav kinni kasvada.

Tagajärjetult.

Kogub vaid muda oma põhja.

Ja mürgist vett.

Ei ühtki lillemaimu.

Ainult kassikäpp hiilib lähemale,

katsub aeg-ajalt oma käpaga

puhastada haava.

Pommiauk mädaneb endiselt.

 

*

Sõjal ei ole sünnipäeva.

Sõjal loetakse aastaid,

nii nagu mina loen sõrmi

oma sünnipäeval,

palju mul veel sõpru

on järele jäänud.

Sõrmedest tuleb puudus.

Sõbrad roomavad kui jaaniussid

laternatulede välkudes

lapsepõlvemetsadest välja

tooma mulle kollaseid tervitusi.

 

Kollaseid roose,

kollaseid tulpe,

kollaseid nartsisse.

Kollased krüsanteemid

nagu sünnipäeva-päikesed.

 

*

Päike tuli mu tuppa

ja jäigi siia elama.

Pikapeale kippus talle külm kallale.

Võttis tabureti

ning istus pliidi ette

jalgu soojendama.

Tuli läks elevile.

Suitsuandurid hakkasid tööle,

huilgasid meile pulmamarssi.

 

*

Terve öö olin ääretus augus.

Pärapõrgus, kust ämblik

tõmbas mind niidiotsa pidi välja.

Ämblik oli nagu luu ja nahk.

Või olin mina luu ja nahk,

koonduslaagri vang?

Nüüd koon elu edasi.

Koon oma võrgusse päikest,

lootuse lohutust.

 

*

Kõrguses, kerguses,

pihlapuu karguses,

liblikatiival,

lepatriinutäpil,

mesilase suminal,

rohu sosinal.

Kõigil ma olin.

Kõigel olen praegugi,

suve osake

lõpmatust suvest.

Latv ja laulud

maailma tüvel.

 

*

Maa juured ja minu juured

jooksevad kokku.

Oleme aastaid olnud

teineteise poole teel.

Tuleviku ja mineviku

ligitõmme.

Millal tundsin ma

maa kutset?

Mitte lapsepõlves.

Mitte täiseas.

Tean vaid, et nüüd lähen õhtuti

voodisse nagu ürgrohtu.

Olen rohust madalam,

must sügavus silmis.

 

*

Öösiti kajab mu kõrvus:

karjamaa! karjamaa!

Kajab nagu püha sõna.

Karjamaal on äkki nägu.

Silmad, suu ja lõug.

Ta tõuseb õhku

otsekui linnupoeg

kulli nokas.

Karjun:

karjamaa! karjamaa!


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tõlkija loeb. Heili Sepp

Tõlkija loeb. Mina loen. Siin pole mingit kahtlust. Aga mida olen mina lugenud nimelt tõlkijana? Millised raamatud – ja mingem konkreetseks: millised ilukirjandusteosed – on teinud minust tõlkija ning just…

Ühisnimetaja otsija traktaadid ja jutlused

Rein Veidemanni läheneva juubeli eel tema raamatuid üle lugedes või lehitsedes hakkas mind mitme tähelepaneku ja küsimuse kõrval eriti kiusama üks. See küsimus võiks kõlada nii: mis ühendab nõukogudeaegset legendaarset…

Läti Henriku Estonia ja Estones: mitte eesti rahvas, vaid poliitiline ühendus

Artikkel on valminud teadusprojekti PRG 1931, „Eesti 12.–14. sajandil: kohalik ühiskond, traditsioonid ja kultuur muutuste ajastul” raames ja põhineb Eesti Arheoloogiaajakirja temaatilises erinumbris ilmuval artiklil.
XIII sajandi allikates viidati Eesti alale…
Looming