*
Lill on laul,
hingeke hiidkooris
laulmas hümni
põllule ja päikesele.
Tänumeelt täis,
tuules põlvini
iga alandlik põllulill.
*
Vanaema käristas mu käise lõhki,
et sõjasõdurid näeksid
mu räbaldunud pluusi,
mitte mind.
Vanaema hoidis mind toas peidus,
sõjasõdurite silme alt eemal,
ei lubanud isegi
üle õue minna.
Ükskord jooksin siiski
salaja karjamaale
lauda taha, pohlapuhmani
ja tardusin soolasambaks.
Pohlapuhmas sõi üks
punaväelane minu marju!
Tormasin hirmunult tuppa tagasi,
ei kuulnud isegi oma pea kohal
undamas lennukeid,
pommid kõhus.
*
Pommiauk karjamaal.
Seitsekümmend aastat
püüab haav kinni kasvada.
Tagajärjetult.
Kogub vaid muda oma põhja.
Ja mürgist vett.
Ei ühtki lillemaimu.
Ainult kassikäpp hiilib lähemale,
katsub aeg-ajalt oma käpaga
puhastada haava.
Pommiauk mädaneb endiselt.
*
Sõjal ei ole sünnipäeva.
Sõjal loetakse aastaid,
nii nagu mina loen sõrmi
oma sünnipäeval,
palju mul veel sõpru
on järele jäänud.
Sõrmedest tuleb puudus.
Sõbrad roomavad kui jaaniussid
laternatulede välkudes
lapsepõlvemetsadest välja
tooma mulle kollaseid tervitusi.
Kollaseid roose,
kollaseid tulpe,
kollaseid nartsisse.
Kollased krüsanteemid
nagu sünnipäeva-päikesed.
*
Päike tuli mu tuppa
ja jäigi siia elama.
Pikapeale kippus talle külm kallale.
Võttis tabureti
ning istus pliidi ette
jalgu soojendama.
Tuli läks elevile.
Suitsuandurid hakkasid tööle,
huilgasid meile pulmamarssi.
*
Terve öö olin ääretus augus.
Pärapõrgus, kust ämblik
tõmbas mind niidiotsa pidi välja.
Ämblik oli nagu luu ja nahk.
Või olin mina luu ja nahk,
koonduslaagri vang?
Nüüd koon elu edasi.
Koon oma võrgusse päikest,
lootuse lohutust.
*
Kõrguses, kerguses,
pihlapuu karguses,
liblikatiival,
lepatriinutäpil,
mesilase suminal,
rohu sosinal.
Kõigil ma olin.
Kõigel olen praegugi,
suve osake
lõpmatust suvest.
Latv ja laulud
maailma tüvel.
*
Maa juured ja minu juured
jooksevad kokku.
Oleme aastaid olnud
teineteise poole teel.
Tuleviku ja mineviku
ligitõmme.
Millal tundsin ma
maa kutset?
Mitte lapsepõlves.
Mitte täiseas.
Tean vaid, et nüüd lähen õhtuti
voodisse nagu ürgrohtu.
Olen rohust madalam,
must sügavus silmis.
*
Öösiti kajab mu kõrvus:
karjamaa! karjamaa!
Kajab nagu püha sõna.
Karjamaal on äkki nägu.
Silmad, suu ja lõug.
Ta tõuseb õhku
otsekui linnupoeg
kulli nokas.
Karjun:
karjamaa! karjamaa!
Lisa kommentaar