luule

 

*

Kus Eesti kaardi nurgas Sa ka pikutaks,

aastaaeg ei kysi sellest midagi.

Õhk on hakkama pandud.

Mõte heliseb nii Petrakuudis,

Ylejõel kui Lollidemäel.

Loojangud vajutavad klahve aadamate hinges.

Linnulaul on seadistamisel

ja iga eeva häälestab oma virginaaliumi,

et kord vaiksel suveõhtul mängida kylatänaval

mööda jalutava lehmakarja tasasesse myygimisse.

Õnnelik peaks olema see, kes on vallandand

kas või yhegi laulu.

Selles loos kajavad esimene krookus ja naat,

pistab piimanõgese myrgine nupp,

luikab lagunev kulu. Aga siis on suvi.

Selleks ajaks on läbi, mis praegu veel tulemata.

Meeste profiilid on põlenud kergete pilvede alla.

Naiste naer ja nutt laotunud puhkevate sirelite vahele.

Kevade udu suvelilledeks saanud.

Teetolm hoiab noote,

kari koguneb mänguri ymber

ja lehmad lakuvad ta kleidist kaugele sööstvaid käsi.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kirjanik loeb. Andra Teede

Ma võisin olla kuskil teises-kolmandas klassis, kui pidin kirjandustundi kaasa võtma lemmikraamatu ja pettunult teiste laste „Miki Hiiri” nägin. No mis raamatud need on! Esiteks, mingi lääne värk ja teiseks,…

„Millestki rusutult puhkesid õied”

Väljend „sisepagulane” on eesti kultuuris kummaline nähtus. Selle tähendus oleks nagu selge – pagulane oma riigis –, ometi pole päris kindel, keda niimoodi nimetada, keda mitte. Meie kultuuriloos on peamisteks…

Tõsiselt, hästi ja valesti

Riste Sofie Käär (sünd 2003) on kirjutanud nii luulet, proosat kui ka kriitikat, avaldanud seda kultuuriväljaannetes, nagu Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk ja Edasi. Tal on ilmunud kolm luulekogu, lisaks üks…
Looming