Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

 Jaak Jõerüüt Diplomaadi kevad(Kaheksa memo) Nr 1. Kiirele Lava. Kibu. Viht. All nurgas toober.Ahi köeb. Kas tund või igavik?Haod on märjad. Kriiskad peal. Oktoober.Naks ja naks jääb kinni tagumik.  Nr 2. Liblele Palk on väike. Elumured suured.Köster siunab. Mari terav keel.Viinaviga. Nohu. Läti juured.Töö ei tapa. Surm on siiski teel. Noorest peast ei olnud mingit vaevatorni tõusta iga ilmaga.Puudeladvamerelt õnnelaevaleida ainukese silmaga. Siis kõik muutus. Tekkis teine tõelus.Teine mõõde. Teine sentiment.„Kristjan,” ütles mulle vana õelus,kuigi lahke näoga Kruusement. „Kahjuks ma ei näe sind oma filmis.Liblel pole mingit magu ees!Ta on kõhn. Just nii näeb rahva silmisvälja tüüpiline kellamees.” Muidugi, eks kinomehed teavad.Kahjuks minu kahjuks langes liisk.Nüüd on nii, et inimesed peavadminuks meest, kel nimeks Kaljo Kiisk. Nr 3. Tõnissonile Miks on lakkamatult süüa kole? Ma ei tulnud siia nälgima!Koolis endokrinoloogi pole.Keegi ei pea kaalu jälgima. Moodsad õpetused mind ei stööri.Tuimalt tammun jalalt jalale.Hoidun oma IHUinterjööri.Tõmbun KEHAkaitsealale. Kasvab vimm ja kestab saksaviha:neid on õuel lugematu arv.Läikiv lõug. Praekartul. Leib. Sealiha.Potis kapsasupp. Jõe põhjas parv. Nr 4. Imelikule Kalmud. Ristid. Hauakivi raskus.Lehkav lehekõdu kütab ängi. Kommid kokku kleepunud on taskus.Määrib sõrmi. Kannelt siin ei mängi. Kommipaberitel tähtsad näidud:Made in Sweden, Latvia, Italy.Hirmus mõelda, kus küll kõik on käidud,lausa oldud — kuku pikali! Sadu läbi. Poriloik veel püsib. Peegelpildis jalakas ja kask.Nüri nuga nimetähti nüsib.Päikest pillub ristisildi vask. Kuni tuul kaks ringi tõmbab veele:minu ja mu sugulase Teele. Nr 5. Tootsile Pikad juuksed. Rõugearmid. Vinnid.Tahaks minna Jurjevisse hipiks!Teha mõned toonikuga džinnid.Võtta hoogu kõrgendatud stipiks.Kuigi mõrvakatse kooli õues,haige tarve oma taskuid täita,silgud köstri uksel, Pitsu põues —vaimset küpsust eriti ei näita. Pigem ikkagi provintsi taset.Meeles püsib tõotus tunane:täidab õige ilmavaate asetgloobus, mis on puust ja punane. Nr 6. Kuslapile Heal lapsel mitu nime:Tiuks, Kuslap, Tiugu.Ja tema seljas Ime-lik laseb liugu. Nr 7. Teelele Tõmbed. Tõuked. Pilgud. Vahetund.Tüdrukute sädin. Poiste jutt.Kõrvad kikkis. Uudishimu sund.Enne naer. Siis häbi. Lõpuks nutt. Tootsi kutse polnudki nii süütu:„Vähid, parv ja sägad näha läbi jää!”Saare Arnoga on kergelt tüütu,Imelikuga nii imelik ja hää. Nr 8. Õpetaja Laurile MINU KALLID ABITURIENDID!Kevad murrab sisse hirmsa hooga!Ärge enam katkestage endidkatekismuse ja piiblilooga! Õppige, mis kestab üle aja!Seda ütleb õpetaja Laur.Aineid, mida läheb elus vaja —sinna mingu lõpetaja aur! Rehkendamist õppige ja keeli:kolme kohalikku. Maadeteadust.Ajalugu köitku teie meeli.Teada võiks ka mõnda loodusseadust. Ükski neist ei nõua teab mis annet,elus aga abi leiab neist.Kes ei jõua tervet ülesannet,tehku minu poolest või poolteist!


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Juhan Habicht 24. I 1954 – 12. II 2026

On inimesi, kes valivad eriala. Juhan Habicht valis ruumi.
Ta õppis matemaatikat Tartu ülikoolis väga piiratud ja reeglistatud ajal. Vähemalt oli eriala ideoloogiliselt neutraalne ja tõotas vastuseid paljudele küsimustele. Tema ruum…

Suure rännumehe lahkumine

11. veebruaril asus 92-aastasena oma viimsele rännakule XX sajandi suurkuju Cees Nooteboom (1933–2026). Korduvalt Nobeli kirjanduspreemiale esitatud hollandi erudiit astus taevaste tähtede ritta Willem Frederik Hermansi, Gerard Reve, Harry Mulischi…

Ott Raun 19. VII 1940 – 21. II 2026

Kui mind oli ära sigitatud
siis tulid venelased
seejärel tulin mina
Tallinnas sündinud Ott Raun, Vaimu vend, nagu ta end vanema venna Vallo järgi määratles, on jäädvustanud oma esimese mälestusena ärkamise Tallinna pommitamise…
Looming