Trump on äsja inaugureeritud Ameerika Ühendriikide presidendiks, uue juhtkonna sõnavõtud kuulutavad ette vaikivat ajastut ja faktide väänamist, Ameerika naised on korraldanud ajaloo suurima meeleavalduse, Türgi vanglates on rekordarv ajakirjanikke, Lähis-Ida ei jää palju maha, sõnavabadust üritatakse piirata Euroopas, rääkimata Venemaast ja selle lähinaabritest. Kui vaba on selles valguses meie väljendusvabadus? Ja mida selle kaitsmiseks ette võetakse? Eesti on õnneks selle Euroopa osa, kus kõik võivad veel vabalt kirjutada ja rääkida, nii et Eesti PEN-i põhitegevus on olnud nõukogudeaegsest keelatud kirjandusest kõnelemine. Samuti oleme juba mitu aastat tegelnud eelkõige Euroopa tõlkekirjanduse tutvustamisega kirjanduskohvikute üritustel. Neid on nelja aasta jooksul korraldatud üle kolmekümne, selle ajaga on jõutud kolida Euroopa Majast „Kloostri Aita”, 2017. aasta veebruarist toimuvad kirjanduskohvikute õhtud kohvikus „Wabadus”.Kõige vastuolulisem sõnavabadusega seotud juhtum on meil loomulikult Kaur Kender ja süüdistus lapspornograafia valmistamises. Sel puhul on arvamusi niisama palju kui arvajaid, ka PEN-i sees, lõppkokkuvõttes tahaks loota, et juhtum ei too kaasa süüdimõistmist, vaid seadusemuudatuse, mille järgi pornograafia on visuaalne žanr. 2010. aastal taasasutatud Eesti PEN-i tegevus on aastate jooksul üha rahvusvahelisemaks muutunud. 2016. aasta septembris toimus Helsingis esimene Põhjamaade ja Eesti PEN-i ühis­seminar. Taani, Eesti, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi PEN-keskuste esindajad kogunesid 8.—9. septembril Helsingis, et kõnelda pressi- ja sõnavabadusest. Tegemist oli esimese Põhja-Euroopa piirkondliku kogunemisega. Kõigepealt rääkisid keskused oma tegevuse fookusest, arutati, kuidas ühistele probleemidele läheneda, neile lahendusi leida. Vanemad keskused jagasid oma teadmisi ja kogemusi, järgmistele kokkusaamistele kutsutakse juba ka Läti ja Leedu kolleegid (kui ka Läti PEN äratatud saab). 9. septembril, mil tähistatakse Põhjamaade sõnavabaduse 250. aastapäeva, toimusid avalikud arutelud. Vestlusringis „Õigus kõnelda” osalesid Eestist Rein Raud, Norrast Elisabeth Eide ja Taanist Niels-Ivar Larsen, vestlust juhtis meedia­uuringute professor Anu Koivunen.Teine vestlusring oli kirjanduslikum, teemal „Kas kirjandus võib olla ohtlik?” vestlesid Soomes elav Iraagi kirjanik Hassan Blasim, Islandi kirjanik Sjón ja allakirjutanu. Paneeli juhatas Soome PEN-i president, kirjanik Sirpa Kähkönen.Seminaril vormistati ühispöördumine, milles sooviti põgenikele ja varjupaigataotlejatele võimalust enda nimel sõna võtta. Septembri teises pooles toimus PEN-i kongress Galicias Ourenses, Eestist osalesid seal juhatuse liikmed Mari Peegel ja Kätlin Kaldmaa. See oli esimene kongress, mille korraldamisel oli oluline roll PEN Internationali esimesel naispresidendil Jennifer Clementil. Asjalike aastakoosoleku teemade kõrval tõsteti senisest enam esile kirjandus ja PEN-i 100. aastapäeva künnisel (2021) oli üks päevakorra punkt PEN-i ajalugu. Ühtlasi oli see kongress, kus esimest korda valiti PEN Internationali välissekretäriks eestlane. Välissekretäri peamine ülesanne on suhtlemine ligemale 150 kohaliku keskusega, neile toeks olemine ja abi pakkumine, koos Londonis asuva peakorteriga nende probleemide lahendamine. Välissekretär tegutseb tihedas koostöös laekuri (Jarkko Tontti) ja presidendiga (Jennifer Clement). 2017. aasta keerukamad ülesanded ootavad PEN Internationali Türgis ja Venemaal. Türgis on vangistatud 151 ajakirjanikku ja kirjanikku, suletud on ridamisi ajalehti ja telejaamu, enam kui 30 kirjastust. Kinni on pandud pea­aegu kõik kurdi keelt ja kultuuri õpetavad asutused. Inimestelt võetakse võimalus töötada, seda niihästi praegu kui ka tulevikus. Opositsioonil puudub sõnaõigus. Kuna olukord on äärmiselt kriitiline ja nõuab rahvusvahelist sekkumist, toimus tänavu aasta jaanuaris PEN Internationali missioon Türki. Tegemist oli PEN-i ajaloo suurima ja olulisima delegatsiooniga. Selle koosseisu kuulusid president Jennifer Clement, välissekretär siinkirjutaja isikus, kaks endist presidenti — John Ralston Saul ja praegune Nobeli kirjanduspreemia komitee esimees Per Wästberg, kuus PEN-keskuste presidenti, kirjastajatest Eva Bonnier Rootsist, romaanikirjanik Peter Schnei­der Saksamaalt, delegatsiooniga olid kaasas ka Norra advokaatide esindajad. Eestist osales veel ajakirjanik Mari Peegel, kes kirjutas kogetust „Eesti Päevalehte” põhjaliku reportaaži. Nädala jooksul kohtuti Ankaras saatkondade, Türgi parlamendi liikmete ning kultuuri- ja turismiministriga. Istanbulis toimusid kohtumised niihästi türgi kui ka kurdi kirjanikega, praeguste ja endiste kirjastajatega, käidi külas ajalehetoimetustes ja korraldati pidulik kirjandusõhtu, kus esinesid parimad Türgi autorid. Pärast PEN-i missiooni on Türgi sõnavabaduse poolt kõnelnud niihästi meie riigikogu delegatsiooni liikmed kui ka Angela Merkel, kes külastasid Türgit hiljem. Probleemid Vene PEN-iga algasid 2014. aastal, kui Ljudmila Ulitskaja otsustas organisatsiooni tuua värsket hingamist. See katse lõppes Ulitskaja kõrvaldamisega juhatusest, vastuolud organisatsioonis on aina süvenenud, 2017. aasta alguseks on Vene PEN-ist välja astunud peaaegu kõik rahvusvaheliselt olulised vene autorid. Kolmas oluline tegevussuund sel aastal puudutab Kagu-Aasiat. Aprilli lõpus saavad Indias kokku sealse piirkonna keskused, arutatakse edasist tegevust ja turvalisusega seotud küsimusi. Iga-aastane sügisene kongress toimub seekord Ukrainas Lvivis.