Foto: Karoliina Kagovere

Heidad voodile pikali,
    seista enam ei jaksa.
Annad igatsusele voli,
    valetada enam ei jaksa.

 

Võõras keel jõuab kohale,
     tõlkida enam ei jaksa.
Lased valguse endasse,
     hämarust enam ei jaksa.
Lased helid endasse,
     vaikust enam ei jaksa.

 

Lähed riietega vette,
     vahetada enam ei jaksa.
Lased elust lahti,
     hoida enam ei jaksa.

 

 

Rohkem Kätlin Kaldmaa luulet Loomingus nr 7.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kirjanik loeb. Andra Teede

Ma võisin olla kuskil teises-kolmandas klassis, kui pidin kirjandustundi kaasa võtma lemmikraamatu ja pettunult teiste laste „Miki Hiiri” nägin. No mis raamatud need on! Esiteks, mingi lääne värk ja teiseks,…

„Millestki rusutult puhkesid õied”

Väljend „sisepagulane” on eesti kultuuris kummaline nähtus. Selle tähendus oleks nagu selge – pagulane oma riigis –, ometi pole päris kindel, keda niimoodi nimetada, keda mitte. Meie kultuuriloos on peamisteks…

Tõsiselt, hästi ja valesti

Riste Sofie Käär (sünd 2003) on kirjutanud nii luulet, proosat kui ka kriitikat, avaldanud seda kultuuriväljaannetes, nagu Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk ja Edasi. Tal on ilmunud kolm luulekogu, lisaks üks…
Looming