Põrgu on võõrutusnähtude kõrval spaapuhkus. Eelmise õhtu kodeiinikookon oli kõigest sume mälestus. Kui kuskil oli paradiis olemas, siis paradiisi ukse taha sai kodeiinikokteili limpsides. Pisike armas poiss mõnuvannis. Minevikuvaluta, kompleksideta rüblik rukkiheinas jooksmas. Täpilise kleidiga Kerttu ja esimene musi. Varem oli lapsepõlv, nüüd oli kaif, mis asendas lapsepõlve.

Kondid olid kanged. Närvilised jõnksud, vereringes nõelatorked. Bussipeatuses lõikav tuul. Märtsikuu. Sergo tammus jalalt jalale. Ihade ori. Sõltlasele reklaami pole vaja. LED-täistuledega Porsche saabus bensukasse. Lakutud tukaga Randy avas autoukse. Sergo istus tagaistmele. Puhta auto ja Valentino lõhn. Sergo nuusutas edukuse lõhna vastumeelselt. Raadiost kõlasid saksid ja Sting. Oh-oh, I’m an alien. I’m a legal alien. Randy keeras kõvemaks. Sergo üllatus: tema arvas, et ainult tema ema armastab Stingi.

„Kui täna müüd üle viiekümne euro, viskan kümneka peale,” kostis Randy. Juhiaknast paistsid reklaamid. Kellele sisutust, kellele naervaid lapsi, pereõnne.

Auto jõudis kaubanduskeskuse ette. Randy parkis piinliku täpsusega. Ikkagi Porsche, see veel puuduks, et mingi pööbel selle ära rihiks. Tagurdas kaubanduskeskuse sissepääsu kõrvale. Sergo viskas pilgu letile. Sellel oli ketšupit, kastet, tuvisitta. Randy avas pakiruumi. Kastides pikutasid maasikad. Sergo haaras räpase nartsu ja nühkis leti kuivaks. Siis tassis ükshaaval maasikakastid letile. Korrastas, sättis, asetas maasikad karpidesse.

„Mädanenud maasikad pane värskete alla,” õpetas Randy. Ise kätt külge ei kippunud panema. Tunnistas Sergot eemalt. Hindas tema töökust. Tegelikult oli ta pettunud. Eelmine müüja, armas koolilaps Mari, oli müünud palju rohkem.

Sergo oli introvert, samas ka ihade ori. Sergo vajutas nupust oma müügimehe alter ego tööle, samal ajal Randy oma Porsche. Auto mootor urahtas peenelt, Sergo hääl aga kaikus:

„Maasikaid! Ostke värskeid maasikaid!”

Noored, vanad. Koolinoored, külajoodikud, tuntud laulja oma Cabrioga, päikeseprillid ja raadiohääl, mukitud emmed, väsinud logistikud-pereisad, sulid, kelmid, kaabakad, poliitikud, aktivistid, taaskasutus-ökokotiga karvased, ainult mustas vabakutselised. Pööbel, pööbel. „Maasikaid, värskeid maasikaid,” kaikus Sergo hääl. Tema töö oli visuaalne antropoloogia. Kähiseva häälega Virve seisis pidevalt ta kõrval ja kirus: kes küürakas, kes naisepeksja, kes kibestunud koolmeister, kes vassija, kes varas. Virvel oli ratastoolis laps. Kui Sergo suitsu tegi, pidas Virve teda eriti patuseks. Kutsus kirikusse ja kiriku laagrisse. Jumal ei andestavat patte, armastas ta korrutada. Aga andestab joodikutele? Sõltlastele?

Sergo ikkagi läks kiriku laagrisse. Koos ühe sõbraga. Avarad väljad, metsatukk ja pansionaat. Hommikul alustati Jeesuse-lauluga.

Tule Jeesuse juurde. Tule Jeesuse juurde.

Iga vestlus viis selleni, et mida ikkagi Jeesus sellest arvas. Barcelona ja Manchester, kuritöö ja karistus, ilusad naised. Aga mida ikkagi Jeesus sellest arvab? Kõik jumalapuhtad piidlesid Sergot ja ta sõpra kullipilguga. Kui Sergo suitsu põlema pani, lendas kogu Jeesus-kari kõrisse. Kiskus suitsu käest. Ei tohi, ei tohi. Ei tohi pattu teha! Sergo ja sõber käisid kuskil võpsikus kesvamärjukest võtmas. Laagrilised avastasid pudelid. Noomisid ja kurjustasid.

Pärast teist päeva tekkis Sergol ja sõbral klaustrofoobia. Nad olid püüdnud mitu korda põgeneda, aga alati olid jumalatalled neid läbi näinud. Koonduti, valvati, piirati, jälgiti. Endised narkomaanid ja jotad ütlesid, et joomine on patt ja õige tee on jumala tee. Sergo põgenes keset ööd. Hiilis minema. Peatus keset aasa, kus korskasid hobused. Hobused tulid lähemale. Nad lohutasid üksteist telepaatia teel. Sergo ootas värisedes bussipeatuses. Ärkas, kui kuulis bussi lähenemist. Raha polnud. Hääletas. Külmetas. Sai auto peale. Mustas ülikonnas mees vaikis terve tee. Ta sõitis matustele. Ilmselt sellepärast vaikis. Vähemalt Sergo üritas. Olla kaine, proovida.

„Palahniuk ütles, et jumal vaatab meid ja kui me igavaks muutume, lööb ta meid maha. Me ei tohi igavaks muutuda,” arvas Sergo.

„Oh issand! Oh issand! Mis jumalateotust sa levitad,” vastas Virve käheda varese häälega.

Sergo oli liinitööl. Kilogramm maasikaid karpi. Siis järgmine ja järgmine. Karbid seatud, otsis klientidega silmsidet. Enesekindlad, nuhilikud, siirad, soojad, sametised, ausad, ahned, ihned. Uhke maasturiga kuri logistik-pereisa tõmbas esigabariitidega leti peaaegu maha. Helly Hanseni punane jopp, kaunilt pakitud välimus. Rikkus, mis peitis madalat enesehinnangut.

„Kurat te siin Poola solki müüte.”

„Kui ei taha, ei pea ostma. Vaba maa.”

„Ah et vaba maa. No ma võtan siis.”

Võõrutusnähud. Nõelatorked veresoontes. Higine, süda hell ja tivoli. Talvejope ei kaitsnud vilu tuule eest. Sergo võttis mädanenud maasikatega karbi ja andis pereisale. Pereisa andis kaks kümpi. Kui Sergo hakkas vahetusraha otsima, ühmas klient, et tagasi pole vaja. Nii demonstreeritakse üleolekut, oma võimu.

Vanaema tunned kaugelt ära. Range emakeele õpetaja, enesekindlus, graatsia, küpsus ja lugenud inimese toon. Ta oli tõde ja õigus, ta oli tuulest viidud, ta oli jumalaema kirik ja alliksaar. Peen proua tervitas nii kõlavalt, nii soojalt.

„Mis te head siis pakute?”

Vanaema kaalus ja juurdles. Pilk tantsis ühest karbist teise. Nuusutas ja nautis.

„Mul tuleb lapselaps külla. See karbitäis tundub tõeliselt maitsev.”

Sergo jälgis, kuidas vanaema silmad peatusid viimasel karbil. Mädanenud maasikad. „Ma püüan ta kätte saada.”

„Püüan – see ei tähenda ju eesti keeles midagi. Sama nagu: üritan. Eesti keel näitab meie apaatsust. Üritan teha. Püüan võtta. Öelge – võtan.”

„Vist küll jah.”

„Noormees, te kasutate täiesti tühjalt kõlavaid sõnu. Vist. Küll. Jah.”

Sergo noogutas. Andis maasikakarbi. Korra kaikus Sergos südametunnistus. Ta surus selle maha. Sõltlastel on see lihtne.

Kondid valutavad rohkem kui hing. Või valutavad mõlemad. Aga raha ei valutanud, raha oli lihtsalt vaja. Vanaema tänas kogu oma olemusega, nii et Sergo tundis, kuidas ta keha üleni soojusega täitus.

Päevast sai õhtu. Külma trotsides nägi Sergo varsti tuttava maasturi LED-täistulesid. Randy vilgutas nendega demonstratiivselt. Sergo tõstis mehaaniliselt tühje maasikakarpe autosse. Randy pakkus küüti ainult poole teeni. Nii, kuidas endale kõige mugavam. Tee peal uuris, palju kassa oli. Samal ajal kuulas „Ööülikooli” järele. Saates räägiti sellest, kuidas Soomes on ilveseid väheks jäänud. Üks ilvesekutsikas oli trakatsi all surma saanud. Randy poetas pisara. Varjas seda Sergo eest. Lubas, et teeb koju jõudes loomade varjupaigale annetuse. Headus pole mõte. Headus pole protest. Headus on tegu. Headus on raha. Sergo andis rahanutsaku ja palus üle lugeda. Randy väitis, et ei pea lugema, et ta usaldab. Sergo läks välja ja lõi uks kogemata liiga tugevalt kinni, Randy mühatas, siis pani muusika käima ja hakkas raha lugema.

*

Sõltlase elu on lihtne. Elus peab eesmärk olema. Kui eesmärk on kaif, ei pea muu olmega tegelema. Ei valude, puuduste, vigade, kibestumuse, tegematajätmistega. Ei pea neid läbi elama, taluma, nendega võitlema. Sergo valas apelsinimahlaga segatud kodeiini tassi peal istuvale kohvifiltrile ja vaatas vaikiva rahuga, kuidas kodeiini tasapisi tassi tilkus. Tema elujuga. Tema kookon.

Laks tuli sahmaki. Taevas, värvilised pikslid. Muusika oli maagia. Tormituuled väljas kui muusikal. Uni nii magus, nii hea. Uni oli taevas.

Unes nägi ta oma isa. Maja ehitamas. Lapselapsi kasvatamas. Aitamas hea sõna ja nõuga. Murulappi kõpitsemas. Ta nägi isa taevatrepil seismas ja midagi ootamas. Spaa koos oma ürtide, martsipanilõhnaliste neidude, maitsekate brošüüride ja rohelusega. Adminn kontrollis nime, aga väitis, et isa nime pole taeva broneeringutes. Tal ei jäänud muud üle kui isa põrgu saata.

Isa saadetigi põrgu. Kuradid, diktaatorid, lõgisevad maod. Isa püüdis kõigiga läbi saada, kuulas, soovitas, naeris, ei solvunud, pani tähele, aitas, tegi komplimente ja žeste. Andis tagasisidet Hitleri esimesele draftile, lõikas Stalinil juukseid.

Oli helge, avatud. Luciferile käis see närvidele. Läks Peetrusele kituma, et miks selline tüütus talle kaela on saadetud. Nõudis, et isa ruttu taeva tagasi saadetaks. Saadetigi.

Poja-poja. Ela nii, et kui sind kogemata põrgusse saadetakse, viib Lucifer sind ise taeva.

Sergo ärkas pisarais ja vappudes. Kooserdas ruttu üles. Jope selga ja troll number kolm. Jälle bensukas. Tuttava maasturi tuled. Kaubanduskeskuse ees tõstis Sergo mehaaniliselt maasikakaste. Randy vaatas pealt, aga kätt külge ei pannud.

„Kui müüd kõik ära…” alustas Randy. Tegi mitmetähendusliku pausi, et Sergo mõistaks, et „kõige” all mõtles ta ka mädanenud maasikaid.

„…saad viieka peale.” Sõltlase elu on lihtne.

Noored, vanad. Mukitud, vaesed, enesekindlad, juhmid, arukad, head ja halvad inimesed. Sergo pani nupust oma müügimehe, Randy oma Porsche tööle. Esimesena läksid puhtad, headuse maasikad. Kilkavad lapsed asetasid värisevate kätega emme kaasa antud sendid letile ja tormasid peagi seitsme tuule poole. Hell abikaasa võttis tänulikult lausa mitu kilogrammi. Andmise rõõm. Samas jõnksud. Nõelatorked, poomisärevus, keegi saagis Sergo kontidel ja jäsemetel.

Hommikust sai õhtu. Kaks kasti jäi alles. Sergo püüdis kohapeal tammudes endale sooja teha. Kondivalu ja võõrutusnähud olid juba talumatuks muutunud. Sergo kirus ja kannatas. Hakkas tasapisi letti koristama.

„Palun mulle karp maasikaid.”

Väljapeetud hääl kõlas tuttavalt. Sergo tõstis pilgu ja nägi ranget eesti keele õpetajat. Värvilist palitut ja rosinasilmi. Sergo tundis ta ära. Püüdis tema silmadest ja olekust lugeda enda sooritatud kuritegu.

„Ma käisin ka eile siin.”

Sergo tahtis, et tema kuritegu lagedale tuleks. Ärevil ja alandlikult ootas ta oma vitsa. Aga seda ei tulnud. Naine vaatas teda ausalt, rõõmu ja lustiga. Esmalt pidas Sergo teda hullumeelseks. Ei, uus pilk prouale, tema värvitud huultele, uhketele kinnastele ja nendele ausatele-ausatele silmadele lubas arvata, et see naine päriselt tahtiski maasikaid osta. Oli see andestus? Oli see õpetus? Oli see emalik hool? Oli see kaastunne? Oli mis oli. Midagi seal oli.

Sergo püüdis värisevaid käsi trotsides asetada kilekotti viimase maasikakarbi, aga karpi ulatades peatus käsi poolel teel.

„Ma ei saa seda anda.”

Proua näolt ei peegeldunud ei üllatust ega pettumust. Sergo viskas mädanenud maasikatega karbi letile, korjas välja terved maasikad, et need prouale kinkida. Proua võttis rahakoti.

„Ei, palun lubage.”

Proua naeratas. Ja siis pakkus raha. Oli see kasvatus? Oli see armastus? Oli see õppetund? Oli see inimlikkus? Oli mis oli. Midagi seal oli.

Hommikust sai õhtu. Randy vilgutas tuledega. Vaatas pealt, kuidas Sergo maasikakaste autosse tassis. Tagasiteel ulatas Sergo talle raha ja palus üle lugeda. Randy ütles, et usaldab teda. Ta viskas Sergo bussikas maha, pani autoukse kinni. Sõitis natuke eemale ja luges kassa üle.

*

MA TOON SIND PORSCHEGA TÖÖLE JA SINA JULGED MU TAGANT VARASTADA?

Kuna Sergo polnud eelmisel ööl kodeiini teinud, lajatas Randy kale hääl eriti valusalt. Sõim tekitas samasuguse tunde, nagu kunagi suguhaiguste testi vastust saades. Aga seekord polnud tuline ork tal all, vaid hinges. Keegi põletas džäksiga tema elujanu. Nüüd oli kontides täielik saagimise sümfoonia.

Randy ropendas. Luges üles, mida kõike ta Sergo nimel teinud on. Milline juht ta oli olnud. Milline ohverdus on tulla talle autoga järele ja tööle viia. Kusjuures: mitte suvalise autoga, vaid luksusmaasturi, Porschega! Mis sest, et poolele teele. Mis sest, et sulejopega kaubanduskeskuse ees maasikaid müüa pole just unistuste amet. Randy muidugi teadis seda, aga kõik peavad ju kuskilt alustama.

„Ma arvan, et see oli eksitus.”

Sergo teadis, et tema süda on puhas. Vanatädile antud tasuta karbi maksis ta ise kinni. Sergo püüdis ennast kaitsta. Aga Randy ei kuulanud. Vahtis üleolevalt, kuidas Sergo kaste letile tassis. Tõmbas autoukse pauguga kinni. Autost kostis Stingi. Siis uhas parklast ülbelt minema, sest ta oli kõva mees.

Sergo müüs ja müüs. Müüs ilusatele, koledatele, õigetele, valedele tüüpidele, igasugustele. Müüs ausalt, müüs puhtaid maasikaid. Tundis siirast rõõmu. Koolivaheaeg ja lapsed. Vanatädid ja noored emmed. Väsinud perearstid, õpetajad, lasteaiakasvatajad. Aus müük läks libedalt.

*

Kui Randy õhtul kaubanduskeskuse ette jõudis, ootas teda puhas lett ja selle kõrval kast mädanenud maasikatega. Istus autosse, närveldas seal, sest kõva vend ei näita pööblile emotsiooni. Pommitas Sergot telefoniga.

Sergo ostis samal ajal bussipiletit. Bussiaknast möödusid metsasalud, suitsujoad taluõuedel, korskavad hobused. Olla teel pääsemisse on olla ilusal teel. Hüvasti mured ja pained, hüvasti nõrkus ja allaandmine. Buss peatus.

Sergo higisena tagaistmel. Konte saeti nagu Prokofjev, kõikide viiulitega. Sergo surus hambad huulde. Kannatas ja kannatas. Kas ikka astuda maha või ei? Tõeliselt tahta või loota tahtele? See oli viimane peatus enne põrgut. Ta jälgis reisijaid, ees ootavat maanteed, uuesti reisijaid. Bussijuht lükkas käigu sisse. Sergo palus väriseval häälel oodata.

Üksik mees, spordikott käe otsas ja taskus viimased kolmkümmend eurot. Korra vaatas tagasi ning süütas viimase suitsu. Siis surus valud maha ja astus edasi. Taamal paistsid juba päästvad Lootuse Küla väravad.

Buss sõitis edasi, Sergo ei mäletanud, mitu inimest ta kaasa võttis.