Täna hommikul otsustasin, et ma enam ei kõnni. Et ma enam üldse ei tee mitte midagi. Ma ei jaksa. Ei jaksa trepist laskuda ega pärast üles tulla. Ei jaksa tänaval vaaruda. Ei jaksa toolil istuda. Ei jaksa seista. Elukaaslane pakkus kohe välja, et ta võib mind kuni sünnituseni autoga mööda maailma sõidutada. Istun kõrvalistmel, suhtlen akna kaudu sõpradega, näen päikest ja vihma. Mina nii optimistlik pole. Üldse ma pole optimistlik enam millegi muu kui läheneva sünnituse osas, mis näib ainuke, mis mind veel päästa saab, aga siiski alustasime täna hommikul maailma vaatamist Põlvast, kust sõitsime Võrru ja läksime sööma mingisse restorani, kuhu varsti sisenes suuskadel noormees, kuigi aastaaeg on lumest kaugel. Noormees küsis meilt raha ja küsis raha kõrvallauas istuvalt paarilt ja seejärel hõikas üles teisele korrusele: „Kas teil on sularaha?” Keegi ei tahtnud talle raha anda. Noormehe selga oli kinnitatud täispuhutav seksnukk. Noormees teatas, et abiellub järgmisel nädalal ja peab korjama raha. Väljas ootas teda punt itsitavaid sõpru. Siis vaatas minu kõhtu. „Oi, palju õnne!” Seejärel lahkus. Aga hästi aeglaselt plätserdades, sest suusad olid endiselt jalas. Täispuhutav nukk rippus iharalt seljas.

Tagasiteel Tartusse päike muudkui langes ja langes meie selja taha ja vasakule küljele, varjud olid pikad. Fotograafi ideaalvalgus, aga sellise fotograafi, kes tahab teha pilti, mida on olemas juba miljoneid, metsad kõik oranžid, taevas kõrge, valgus kontrastne ja kollased lehed laperdavad õhus.

„Vabalt võin olla kümme kuud rase. Mõned on,” ütlen elukaaslasele, kui koju jõuame. Kuigi tänapäeval vist enam ei lubata.

Õhtul loen elutoa diivanil raamatut. Elukaaslane keedab köögis kõrvitsapüreesuppi. Kui supp valmis, vaarun kööki, tõstan väikese koguse kaussi. Tahaks rohkem, aga pean valima, kumb oleks suurem, kas toidunauding või kõrvetisteta uinumise nauding. Maitsen paar lusikatäit, naasen tuppa ja loen edasi. Kell on juba palju, aga on ka laupäevaõhtu. Laupäevaõhtuti võib kell olla palju, sellest ei juhtu midagi. See on nagu vanasti peol – võib veidi kauem üleval olla, isegi kogu öö võib ära olla, lõivu maksad alles hiljem, aga laupäevaõhtul on lõiv alati väiksem, kui oleks, ütleme, kolmapäevaõhtul. Nüüd ma muidugi ei tantsi, vaid loen raamatut. Ja palju ei tähenda kell neli, vaid pool kaksteist.

Panen raamatu kõrvale, tõusen ägisedes ja vandudes ning lähen vetsu. Viimastel kuudel olen saanud professionaalseks pissijaks, ja seepärast saan kohe aru, et nüüd on midagi valesti. Seda vedelikku, mis seekord tuleb, on järsku tohutult palju. See lausa plahvatab minu seest välja ja seejärel niriseb ja niriseb ja niriseb ja ilmselgelt see ei ole piss, mis tuleb sirtsti ära ja ongi endaga ühel pool. See siin ei lõpeta ega lõpeta voolamist ja ma ei saa seda peatada.

„Mul tulid veed ära!” karjun elukaaslasele. „Guugelda ruttu, mida nüüd tegema peab!” Elukaaslane ehmatab, mõtleb, et appi, kas me saamegi lapse või? Ja guugeldab, mille järel selgub, et nüüd enam sünnitusest ei pääse. Mitte et muidu oleks pääsenud. Rasedusega on algusest peale selge, et üks, millest enam kindlasti ei pääse, on sünnitus. Aga et sellest nüüd enam nii lähedalt ei pääse. Et aeg ikkagi liigub. Ja me saame lapse. See tuleb vist kõige suurema üllatusena, et me saame lapse.

Olen elanud siin ilmas nelikümmend ja pool aastat ning mu keha on teinud palju erinevaid asju, aga see siin on midagi täiesti teistsugust. Ma ei oodanud, et mu keha suudab veel uusi sensatsioone pakkuda, nii värskeid ja ootamatuid nelikümmend ja pool aastat pärast eksistentsi algust. Veed? Voolavad? Minu seest välja? Järelikult minus loksusidki mingid veed. Järelikult võib seal olla ka laps. Miks mul valus ei ole? Kas mul peaks olema valus? Kas ma juba sünnitan? Mis siis, kui beebi juba kohe kukubki mu seest välja, aga mina olen kodus? Mis siis, kui midagi läheb valesti? Kas meid aetakse haiglast koju tagasi? Kas nad pööritavad silmi, et nii vara tulite, sa kujutad neid vesi lihtsalt ette? Kas ma võin kogemata sünnitada, kui ma koju jään? Kas mul ei peaks olema juba väga valus? Mul peaks kohe hakkama väga valus. Praegu ei tunne midagi, aga võib-olla juba minuti pärast on nii valus, nagu murtaks üheaegselt kaksteist luud. Kui valus see luumurd ikkagi on? Kui valus see sünnitus oligi? Ma ei mäleta. Ja homme on meil beebi? See inimene tulebki minu seest välja?

Panen sideme pükstesse ja asun ringi sahmima. Sahmida pole tegelikult palju, aga kui käed värisevad ja tead, et kohe algavad elu muutvad sündmused, siis mõtlev ajuosa lülitab end välja. Ilma selle ajuosata on keeruline asju kokku pakkida, kõige tähendus nihkub, praktilisus hajub, ei saa enam aru, mida on tarvis, ja see kott, mis on juba osaliselt pakitud, saab pooled asjad veel juurde, sest näib, et kõike on vaja. Siis võtan jälle pooled asjad välja, sest mida mul ikka nii väga seal vaja läheb. Siis panen pooled tagasi sisse, surun teise kotti veel mõned vahetusriided ja istume autosse.

Viie minuti pärast peatume EMO parklas. Osakonda sisenemine ajab segadusse, iga nupu juures on tekst, et ära seda vajuta, ma ei tea, mis nuppu siis peab vajutama. Tuleb turvamees ja vajutab ühte, mida me ei näinudki. Möödume erakorralistest patsientidest, keda laupäevaõhtu kohta on vist vähe, sõidame liftiga teisele korrusele ja kui uksed avanevad, tuleb vastu ämmaemand, keda mäletan kuskilt ammusest ajast, aga kust? Teatan elevusega, et ma vist hakkan sünnitama. Ilmselt see pole talle eriline uudis, mis muul põhjusel ma siia võingi tulla. Ta juhatab meid läbivaatuse tuppa, mõõdab emakakaela avatust ja kokkutõmmete sagedust, kuulab beebi südamelööke ning ütleb, et tema sisetunde järgi hakkan ma varsti sünnitama. Kui soovin, võin jääda.

Ka elukaaslane on valmis end lahti pakkima, aga saadan ta koju. Eelmisest korrast mäletan, et mehel ei ole esialgu siin midagi teha. Tukub tugitoolis, proovib paremat asendit leida, aga tugitoolis magada niikuinii ei saa. Siis proovib aidata. Aga mina tahan omaette valutada, ei taha puudutusi ega sõnu.

„Lisaks, üks meist võiks olla puhanud. Ma helistan, kui sünnitama hakkan.”

Elukaaslane toob autost kotid, asetab need mingi aparaadi najale püsti, kallistab ja poolenisti vastu tahtmist läheb koju. Kell hakkab saama kaks ja midagi ma juba nagu tunnen. Mingit valu.

Palatis on lai üheinimesevoodi, mille ülemist poolt saab istuliasendisse tõsta. Tugitool. Vann. Laud ja monitor ja teine laud ja tool. Järid ja pallid ja mu kraam, millele nõjatuda ükskõik mispidi, kui keha ütleb, et just nõnda tahaks last ilmale tuua. Vets ja dušš. Kui üksinda jään, võtan seljast rasedapüksid ja rasedapluusi ja rasedarinnahoidja ning riietun oma öösärki. Viie minuti pärast siseneb ämmaemand ja soovitab selle vahetada haigla oma vastu, mis lebab koos käterätiga toolil. „Kui see sünnituse käigus määrdub, siis siin pestakse see puhtaks. Kodus jälle üks asi vähem teha.”

Kui ta lahkub, vahetan öösärgi haigla puuvillase ürbi vastu, ja tuju kohe langeb. See on kulunud ja jäik ning tal on rinna ees kaelusest nabani ulatuv lõhik. Selle saab kurgu alt kinni sõlmida, aga ülejäänud osa jääb avatuks. On ilmne, et sellest lõhikust on väga mugav hakata sinu seest just välja vupsanud last toitma. Ei pea isegi neid nööre lahti sõlmima, just sünnitanult ei jaksagi ju midagi sõlmida, lihtsalt tõmba hõlmad lahti ja tissid on kohe olemas. Ainult et kõik aeg kuni lapse sünnini on ka tissid väga olemas, kukuvad sealt kogu aeg välja, ja see kõik näib mulle nii ebaesteetiline, et rõivastun tagasi oma musta värvi kodusesse öösärki.

Kustutan laetuled, keha ihkab hämarust. Heidan külili voodile. Mul on valud iga seitsme minuti tagant. Või kuue? Palatit valgustavad tänavalaternad. Liiklust ei ole, linn seisab, niiske asfalt läigib. Iga natukese aja tagant tõmbub emakas kokku ja valutab minut aega. Kõik ülejäänu on tavaline, igav unetu öö võõras ruumis, kus pole midagi teha. Nagu oleks sõbral külas, teised on magama läinud, aga minul und ei tule. Leban üksinda voodil ja ei tea, mida endaga pihta hakata. Kotis on raamat, aga lugemiseks peaks süütama tule. Valu tuleb, valu läheb. Pistan kõrva klapid filosoofia podcast’iga. Kell on kolm. Kõik nii vaikne. Kõrvalpalatites ka keegi ei sünnita, või kui, siis sosinal. Kell on pool neli. Valu tuleb, valu läheb. Tšätin sõbrannaga, kes on parajasti New Yorgis ja ärkvel. Kõik teised magavad. Taas tuleb valu, see on huvitav valu, toob hetkesse kohale, sunnib endale keskenduma, aga ta on alles leebe. Valu püsib veidi ja läheb, nagu teda poleks üldse olnudki. Podcast’is räägitakse Mary Wollstonecraftist. Käin vetsus, teen peeglist rasedaselfi. Juba homme imestan, kas tõesti oli see minu keha? Kas tõesti olin mina kunagi nii suur? Täna öösel viskan kesta maha – ei, ma paiskan sisu välja – ja kahanen kuus protsenti. Täna öösel pooldun. Täna öösel tuleb minu seest välja inimene. Kaon valu sisse. Tõmbun krampi. Suren ja sünnin uuesti. Klappides räägitakse, et Wollstonecraft võitles valgustusaja silmakirjalikkusega – haridus ka naistele, ütles ta, ka naised võivad olla midagi enamat kui teenija, kui hooldaja, kui keha.

Ämmaemand tuleb uurima, kas tahan epiduraali. „Ei, ma vaatan, äkki ikka saan ilma,” vastan optimistlikult. Mitte et tahaks olla kangelane. Või äkki siiski natuke? Ikka on ju hea pärast öelda, et ma tegin seda valuvaigistiteta. Ikka oleks siis vist veidi kangelane. Lihtsalt poetad jutu sekka, et mina sünnitasin täitsa ise. Tegelikult morjendab mind tuimus, mis epiduraaliga kaasneb. Et ka väljutamise ajal ei tunne lihaseid piisavalt, et last välja suruda. Ja kui valu jääb selliseks, nagu on praegu, võin vabalt jätkata. Äkki ma juba natuke nagu olengi kangelane?

Ämmaemand kinnitab mu külge EKG vöö, mis mõõdab emaka kokkutõmbeid ja beebi südamelööke. Mäletan varasemast, kuidas EKG masin mind ärritas, takistas palatis ringi käimist, aheldas voodi külge. Seekord pakub EKG meelelahutust, saan ekraanilt vaadata kehade toimimist. Numbrid näitavad, et beebi süda hakkab kiiremini lööma iga kord, kui tuhu läheneb, ja numbrid näitavad, et tuhu läheneb. Ma ei tunne midagi. Tuhu tõuseb ja liigub oma tippu. Ma ei tunne ikka veel midagi. Ja siis äkki tajun tugevat valu! Aahmm, oigan õrnalt. Tuhu on nüüd juba läinud, ütleb masin, aga mul on endiselt valus. Aitäh masin, nüüd ma tean alati, millal valu oodata. Neli ja pool minutit, siis uuesti. Numbrid tõusevad, tuhu tuleb, beebi süda hakkab peksma, aga mina ei tunne midagi. Ja siis äkki, aah, valus!

„Aga naerugaasi prooviksin ma küll,” meenub mulle äkki, kui ämmaemand juba hakkab palatist lahkuma. Mask ja voolik ripuvad mu selja taga voodi peatsis. „Kas saaksid juhendada, kuidas?”

Eelmine kord püüdsin samuti kasutada naerugaasi, aga siis ajas see mind oksele. See oli suur pettumus, sest olin kogu elu seda oodanud – tõmmata end pilve, naerda, tunda kergust samal ajal, kui sünnitan. Ent mul oli vahepeal neliteist aastat, et sellele mõelda, ja seekord ei aja ma maskile kohe sõrmi taha, vaid küsin juhendust. Mitte et ma ise oleks nii tasakaaluka lähenemise peale tulnud – seda soovitati paar päeva tagasi perekooli loengus. Nii et tegelikult ei mõelnud ma neliteist aastat oma käitumisele, vaid kahetsesin, et minu keha ei kannata naerugaasi. Ja nüüd selgubki pärast juhendamist, et kui ma sisse hingan gaasi, ent välja ilma maskita, ei lähe süda pahaks, vaid tunnen järjest suuremat kergust, pearinglust, uimasust, ärakulgemist kuhugi teise hajusamasse ja ilusamasse maailma. Kas isegi mitte natuke nagu õndsust?

„Soovitan palatis ringi liikuda,” ütleb ämmaemand ja võtab EKG masina mu küljest jälle lahti. „Liikumine kiirendab sünnitust.” Ent ma ei taha. Mulle meeldib lebada hämaras ruumis voodil ja oma filosoofia podcast’i kuulata. Ämmaemand väljub, jään üksinda. Podcast’is räägitakse nüüd tujukusest. Kas inimestel on moraalne kohustus oma meeleolu kontrollida? See ju mõjutab teisi, kui paiskan kõik niisama välja. Või võib igaüks oma tunnetega teha, mis heaks arvab? Kust läheb vastutuse piir, kes peab kelle tunnetega tegelema? Valud nagu muutuvad tugevamaks. Kell hakkab saama kuus ja nad on nüüd juba iga nelja minuti tagant. Helistan elukaaslasele, kes on ligi neli tundi saanud magada. „Ma nüüd vist varsti hakkan sünnitama. Kindel muidugi ei saa olla. Jaa, söö rahulikult, nii kiire ka pole.”

Kell on pool seitse, kui lõpuks tuleb valu, mis ka sünnitusvalu nime väärib. Nüüd on see valu, mis võtab terve keha üle. See on, nagu keegi pigistaks sisemuse kokku, väänaks ja painutaks alakõhtu, ülakõhtu, tõmbab kaasa puusad, selja, hiilib sealt kogu kehasse laiali, võtab endaga kogu mu olemuse. Maailmas ei ole olemas enam midagi vaimset, efemeerset, kujutluslikku, ei mingeid mõtteid, arutlusi, ideid. On ainult keha, ainult valu. Ei ole võimalik mõelda, mõtestada, tähendusi anda, valu endast lahutada. See tõmbab lihased pingesse, teadvusest eemale, ajast ja ruumist välja, ja kuigi tean, et viimane, mida teha, on minna pingesse, ja tuleb hingata sügavalt ja üle valu, ja mõelda, et see möödub minuti jooksul, siis miski ei võta ära seda, et mu keha on üks suur väljakannatamatu valu, mis on kohal siin ja praegu. Ei ole minevikku, tulevikku ning ükski teadmine, idee, teooria, tarkus, arutlus ei vabasta mind kehast ega olevikust.

„Ooooooohmmmmmm,” tuleb mu seest välja, nagu mediteeriksin, sügavalt, ürgselt, keha põhjast. Hääl tundub järsku nii võimas. Olen alati oma hääle suhtes ebakindel olnud. Hääl on kommunikatsioon. Hääl on selleks, et öelda teistele, et anda sõnumit edasi, et väljendada end. Häält tuleb kontrollida, selle toon, valjus, kõrgus, sügavus räägib sageli rohkem kui sõnad. Mu hääl vastab sellele, mida maailm ootab. Mu hääl toob välja sõnu ja silpe, mis sobivad, on viisakad, vahel ületavad mõnd piiri, mida on turvaline ületada. Mõni silbikooslus paneb vahel naerma, mõni punastama, kõik on hallatav. Mu hääl on teiste jaoks, alati on olnud.

Ja nüüd see hääl, mis minust tuleb, on midagi muud. See pole selleks, et suhelda, et öelda, näidata, väljendada. See on minu enda jaoks. See on keha, mis räägib iseendaga, vahetult, filtriteta, reegliteta, otse ja enda jaoks. Mu keha vajab seda heli, et kanda valu, milleks ta on muutunud. Hääl on nagu kanal, mida mööda saab valu voolata, hääl tõmbab tähelepanu, ma muutun ise hääleks.

Siseneb ämmaemand. Võib-olla on sellel häälel siiski ka kommunikatiivne aspekt? Võib-olla annab see teada, et vajan abi? Kas mu sõnad üldse oskaksid küsida nii selgelt abi, kui seda teeb keha?

„Ma ei mäletanud, et see nii valus on!” oigan, kui kokkutõmme on möödunud. Veider, et seda nimetatakse kokkutõmbeks. Kokkutõmme kõlab nii süütult. Umbes nagu sünnitusvalu kohta öelda kõhuvalu. Nagu aatomipommi kohta öelda plörts.

„Kas sa nüüd tahad epiduraali?” uurib ta.

„Ega ta vist poole tunni jooksul veel sündima hakka?” vaatan kella. Pool tundi võib-olla saaks hakkama. Pool tundi tegelikult olekski aeg, millal epiduraal mõjuma hakkab.

„Ei tundu küll.”

„Siis tahan kindlasti.”

Ämmaemand väljub palatist, et anestesioloog kutsuda. Tundub hullumeelne, et sellist valu on naised talunud aastatuhandeid. Tundide viisi, iga mõne minuti tagant. Mõnikord päevade viisi. Terve keha on üks valutav kramp. Vedelen voodil, ootan epiduraali ja uut valu. Filosoofia podcast’is räägitakse nüüd ebakindlusest, mille kaudu saab inimeste käitumist mõjutada. Ent ma ei suuda jälgida. Valud tulevad juba iga kolme minuti tagant ja võtavad kogu keha üle, ja kui valu võtab keha üle, kui kogu keha muutub valuks, siis helil, mis kõrvadest sisse voolab, ei ole oma tähendust.

Paarikümne minuti pärast sisenevad palatisse kaks arsti. Mu jalad hakkavad ärevusest värisema. Ma ju tean, et mu kehaga hakatakse nüüd midagi tegema. Ma ju tean, et minu sisse sisestatakse kateeter. Ma pole ju lugenud ainult headest võimalustest, mida sünnitusel pakutakse, vaid ka neist, mis räägivad, mis kõik võib valesti minna.

Pean tõmbama särgi üles. Nad puhastavad selja. Seejärel pean tõmbama põlved krõnksu ja pea rinnale – nii palju, kui hiigelkõht mahutab – ning nad teevad selga tuimestava süsti. Võpatan. Vaigisti hakkab kohe mõjuma. Seejärel sisestavad nad mu seljanärvi sisse kateetri ning kinnitavad selle külge peenikese vooliku, mille kleebivad selgroogu pidi üles kuni kaelani, nii et näen nüüd välja natuke nagu humanoid. Sellesse voolikusse süstitakse kaela juurest valuvaigistit, mis jaheda joana liigub alla minu seljanärvi ning muudab kokkutõmbed tundetuks.

Ent kui rohi mõjuma hakkab, selgub, et mitte ainult tundetuks, vaid ka aeglaseks, mispeale ämmaemand kinnitab mu vasakule randmele veel ühe kanüüli, mis aheldatakse selle posti külge, kust hakkab minu sisse tilkuma oksütotsiini, mis peaks sünnituse jälle kiiremaks muutma. Olen juba veidi mures, kus mu elukaaslane on. Nii palju seiklusi on pärast meie telefonikõnet juhtunud. Mõelda, kui laps vupsab välja enne, kui ta siia jõuab! Helistan. „Hakkan just tulema,” ütleb ta. Ma ei jõua ära oodata, et kõigest rääkida, ja nüüd, kus valud on tänu epiduraalile peaaegu kadunud, hakkab mul jälle veidi igav, aga ka elev, sest kohtumine minu sees elava inimesega liigub ja liigub ju järjest lähemale, ja seda hetke ei tahaks üksinda läbi teha.

Ämmaemand kinnitab mu külge taas EKG masina ning näen ekraanilt kokkutõmbeid, mida ma enam ei tunne. Tõmme vuhiseb tippu, numbrid ütlevad, et see on suur ja võimas, ent mina olen kõigest imestav aju. Numbrid ütlevad, et nii tugev pole täna veel ükski tuhu olnud, aga mu kõht on tuim. Vaatan numbreid ja kujutlen, kui valus see võiks olla. Mul on ju meeles. Mul peaks olema praegu meeletu piin. Aga ma ei tunne midagi. Kui suures teadmatuses on inimene, kes parasjagu ei sünnita! Kui teistsugused on tema prioriteedid. Olla kangelane? Kannatada valu? Kuidas ta võib supelda päevade viisi kujutluses, et see, mis tähenduse teised talle annavad, on olulisem kui see, mida ta ise tunneb.

Uksest astub sisse elukaaslane, suur naeratus näol. Aga ta on ju ka saanud magada ja kohe hakkab ilmale poetuma tema esimene laps. On ainult tundide küsimus, kuni kohtume inimesega, kellest oleme rääkinud kuude viisi, oleme temast rääkinud juba aastaid enne, kui ta üldse olemaski oli, oleme teda kujutlenud ja soovinud ja oodanud ja tahtnud ja küpsetanud ja nüüd ta peagi tulebki välja ja näitab, milline ta siis sai.

Nüüd hakkavad valud tagasi tulema. Mitte kogu kõhtu, vaid ainult paremale poole, nii et vestleme elukaaslasega, aga iga mõne minuti tagant pean tegema pausi, sest tõmbun valudesse. Kell kaheksa uuritakse mult, kas soovin hommikusööki.

„Kas ma tohin siis sünnitades süüa?” imestan.

„Jah, ikka, kui isu on,” ütleb ämmaemand.

Ja isu on mul hea, oli ju mu viimane toit kell kümme õhtul mõni lusikatäis kõrvitsapüreesuppi. Siin on puder ja singivõileivad, puuvili ja isegi kohvi on mulle toodud. Istun voodil, minu vastas elukaaslane ja kahe vahel lauake toiduga. Just nagu deidil. Või nagu mõne hotelli hommikusöögilauas. Ainult et kui võtan ampsu singileiba, tunnen, et valu hakkab tulema.

„Kas saad mulle suhkrut kohvi sisse panna?” küsin ja oigan, kuni tema avab suhkrupaki, valab tassi ja segab. Valu möödub. Võtan lonksu. Kohv on mulle alati meeldinud, ent on olukordi, mil see muutub imeliseks. Kui oled öö läbi üleval olnud, aga tead, et magama ei saa enne uut õhtut. Kui oled tundnud üha suuremaid valusid ja need ei leevene niipea. Kui kohe hakkab juhtuma midagi erakordset. Kui sa pole kümme tundi midagi söönud. Kui üheksa kuud kestnud süümepiinad tassi kohvi pärast on kadunud. Väikesed naudingud muutuvad äärmuslikes olukordades suureks. Õues läheb valgemaks, ruloo vahelt tuleb päevavalgust, maitsen putru ja oigan järgmise valu käes.

Pärast hommikusööki tunnen endas uut jõudu, nii et nüüd tahan palatis ringi käia. Tõmban öösärgi peale haigla hommikumantli. Tõusen, haaran vasaku käega postist, mille all on rattad ja kust tilgub voolikut mööda minu vasaku käe sisse vedelikku. Epiduraal muudab jalad tuimaks, astumine on vaevaline. Tuterdan vetsu ukseni, pööran ringi ja liigun palati teise otsa vannini. Siis tuleb tuhu, toetun kätega vanni äärele, oigan kõik välja, mis minu sees on. Aga on suur erinevus, kas tunda midagi väga valusat või midagi väljakannatamatut. Nüüdne pole midagi sarnast sellega, mis tabas vahetult enne epiduraali, kui nagu teerull oleks üle sõitnud. Oigan minut või poolteist, õõtsutan puusi. Siis lõppeb valu, tõusen ja asun taas aeglasele teekonnale vetsu ukseni ning sealt tagasi vanni juurde. Oma rännakul räägin kogu aeg. „No vaata nüüd, ma ütlesin, et see sünnitus on selline. Mina tuterdan ringi, kõik võtab aega, midagi teha ei ole. Hea, et kohvi sai. Ma enam ei kavatsegi süümekat tunda kohvi pärast.” Elukaaslane istub akna all tugitoolis. Noogutab. „Aaah,” kummardun valu pärast, seekord vastu vetsu ust. Pooleteise minuti pärast tõusen, võtan oma postist kinni ja asun tagasiteele vanni poole. „See söök siin oli päris hea. Täiega tore, et nad meile ikka süüa andsid. Ma imestan, et mul nii hea söögiisu on. Seda kõrvitsasuppi ma vist nüüd enam ei saagi,” meenus kodune roog. „Loodan, et teed seda mõnikord veel. Beebi saab ka varsti seda sööma hakata. Kevadel vist. Neile tuleb ju mingeid püreesid sisse sööta. Oota… Aaaaah!”

Kogu valuvaba aja voolab minu seest lakkamatult sõnu välja. „See ämmaemand on meil täiega tore. Ma tegelikult tean teda juba ammu, ma pole kindel, kas ta mind ka teab. Võiks küsida. Nüüd on veidi imelik, me oleme siin terve öö juba koos veetnud. Selliseid asju öeldakse ju kohe alguses, kui sa kellegi ära tunned. Nüüd mulle meenub küll. Ta oli ühe mu sõbra tuttava abikaasa. Aaaaammmmmmmmm.” Kas see ongi tugiisiku funktsioon, et segab kohvis suhkrut ja kuulab lõppematut sõnadevoolu? Loengutes räägiti, et tugiisik peaks masseerima. Ma üldse ei tahaks, et keegi mind praegu masseeriks. Kell on juba pool üheksa. Kell on üheksa. Ma muudkui tuterdan ühest palati otsast teise, lobisen ja valutan. Vahepeal tuleb ämmaemand: „Kas pressid on pihta hakanud?”

„Ei ole. Pole üldse tunda, et neid kusagilt tuleks.”

Aga laps laskub, teab ämmaemand pärast läbivaatust öelda.

Siis nad tulevad. Sügavad, kogu keha haaravad pressid, nii et vapun, nagu oleksin seestunud. Olen jõudnud voodisse pikali ja minu sisse oleks nagu tulnud deemon, kes võtab keha üle. Kõik vabiseb, ma ei saa enam aru, mis väljaspool mind toimub, kaon ära, vajun tahapoole, lülitun teisele sagedusele. Siseneb ämmaemand ja veel mingid inimesed, ent ma ei suuda järge pidada, mida mu ümber tehakse või räägitakse. Vapun üle kogu keha minutite viisi.

Pressidega on nii, et nad tulevad ja siis lähevad ära, ja kui see esimene hoog möödub, muutuvad nad regulaarseteks just nagu enne valud. Nad tulevad koos kokkutõmmetega, kogu keha väriseb ja teeb, mida tegema peab. Kõik surub ja pressib inimest minu seest välja, valguse poole liikuma. Ämmaemand ütleb, et suru nüüd, punnita, nagu oleks kakahäda. See oleks tõesti veidi nagu väga raputav kakahäda, ainult et teiste lihaste ja värske eesmärgiga. Suruda, punnitada, lükata uus inimene läbi kitsa kanali välja õhu kätte. Epiduraal on muutnud mind tuimaks, kuid mitte nii tuimaks, et ma üldse ei saa aru, mida oma lihastega teha.

Voodi seljatugi on nüüd üles tõstetud ja toetun sellele, seljaga palati poole. Tegelikult ei toetu – ma ripun kätega seal otsas, ja iga kord, kui tuleb press, tõmban kopsudesse suuri mahvakaid naerugaasi pilvi ja punnitan uut elu maailma jõudma. „Laps liigub allapoole,” ütleb ämmaemand.

„Anna mulle vett,” ütlen mina elukaaslasele.

„Punnita nüüd,” ütleb ämmaemand, kui tuleb uus press, ja „Aaaaaarghhhh,” vastan mina, kui olen maski näolt võtnud. „Sa oled väga tubli,” ütleb ämmaemand, kuigi mul nüüd enam väga ei ole varianti mitte tubli olla, üldse midagi teisiti teha kui siin rippuda ja iga pressiga kaasa lükata. Puhkan ja ootame järgmist pressi ja korraldust: „Suru, suru nüüd!” Ja ma surun, nagu jaksan, ja kui valu läheb, ütlen elukaaslasele: „Anna mulle vett.” „Sa oled väga tubli,” ütleb ämmaemand ja elukaaslane kinnitab.

Selliste kordustega saadame mööda poolteist tundi. Mul ei ole kiiret ja kui lõpuni aus olla, siis ega ma ei surugi, nagu jaksan. Ebamugav on mõelda, et kui ta tuleb, rebib kogu alakeha lõhki, ja seepärast surun rahulikult. Mitte et ma sellest viimaks pääseks. Lihased lõhki. Sooled lõhki. Kliitor lõhki. Seal on neid asju palju, mida ta võib tõmmata lõhki, ning ma hea meelega lükkan seda edasi. Võib-olla voolab ta minust siis ise välja, kui ei kiirusta takka? Kergelt ja sujuvalt, justkui silitades nahka.

Ent siis saan aru, et midagi on valesti. Ämmaemanda hääletoonist vist, kui ta ütleb oma punnita-nüüd-fraasi nüüd veidi ärevamalt. Selle peale surun järgmise pressi ajal tõepoolest tugevamalt. Beebi on nüüd laskunud sinnamaale, kust tagasiteed enam pole. Tähendab, tagasiteed pole tal niikuinii. Ent nüüd ei ole ka enam teist teed, keisrilõiget. Ta asub vaagnas just seal, kust tal on ainult üks suund edasi, ja kõigile on parem, kui ilma meditsiinilise sekkumiseta. Nüüd ma tõepoolest punnitan. Ja ülejärgmisel korral. Üle-ülejärgmisel. Ent midagi ei liigu. Ta seisab paigal. Tuleb uus press, ma punnitan. Ent endiselt tulemusteta. Palatis heljub ärevuse hõngu.

„Kas hakkate juba vaakumpumpa otsima?” küsin irooniliselt, kui järgmine tulutu press mööda saab. Ma isegi ei tea, mille suhtes irooniliselt. Iseenda hirmude? Tulevikuperspektiivi? Selle suhtes, et ma ei suru piisavalt?

„Nii ei tasu ka mõelda,” vastab ämmaemand täpselt sellise hääletooniga, et on selge, et see mõte on tal peast läbi käinud. Ma surun iga pressiga kogu jõust kaasa, aga laps seisab vaagnas kinni. Huvitav, kaua ta seal vastu peab? Mis saab, kui ma ei jaksagi teda välja punnitada? Kunagi käisin lisaraha teenimas arheoloogilistel väljakaevamistel, ülikooli peahoone kõrvalt oli järjekordselt avastatud surnuaed. Asfaldi ja kruusa alt ilmus välja hulgaliselt inimluid, ja üks, millelt aastasadade vanust mulda pintsliga maha pühkisin, oli naise skelett, kellel oli vaagnas väike luukere. Ma vahel mõtlen sellele. Et kui kaua nad seal sedasi olid. Kuni enam ei olnud.

Ent siis, nagu värske õhk oleks palatisse vohanud, ütleb ämmaemand: „Ma näen pead!” Muidugi. Oli ka aeg. Ja kohe kohanen uue olukorraga, uudishimu sõidab üle kõigest, millega keha parajasti hõivatud on, ja küsin: „Mis värvi juuksed tal on?” Oleks huvitav üllatus, kui ta oleks brünett. Et kust ta selle sai.

Ämmaemand hakkab naerma. „Ma ei ütle! Siis on motti suruda.”

Järgmise pressiga surun nii tugevalt, et pool inimpead veab end minust välja. Ning siis jääb press järele. Tunnen enda sees midagi tohutu suurt ja pigistavat. Ta püsib seal. Inimene. „Kas ma pean nüüd ootama, kuni uus press tuleb?” küsin voodi seljatoel lõõtsutades. Finaal paistab. „Ei tohi teda ise välja lükata?”

„Jah, oota järgmist pressi.”

„Üsna ebamugav olukord,” ütlen, samas tajun, et kõik on kuidagi nii selge. Nii kohal. Nagu hüperrealistlikul maalil, kus jooned on sügavad, detailid intensiivsed, värvid tugevad, ja kõik on nii tundlik, nii tähenduslik, nii siin. Minu seest paistab välja pool pead terve minut. Pressi ei tule. Vaatan seina. Vaatan aparaate, mis on riiulitele paigutatud. Juhtmed voolavad neist välja ja voolab sinine naerugaasi voolik nagu siuglev madu, tema sees on korrapärased kortsud ja õhk, mida ei ole näha, ning riiuli kohal on stepsleid väga palju, nad on ristkülikukujulised ja eri värvi. Kui palju juhtmeid läheb ühel sünnitajal tarvis? Mitu voolikut on vaja, et tuua ilmale inimene? Mitu last mul hetkel on? Kas üks ja pool? On ta juba indiviid, maailma kõige noorem inimene, või alles loode? Mis termin kehtib inimese kohta, kelle seest parajasti tuleb välja teine inimene? Mis sõna kehtib tema kohta, kes on poole peaga siin ilmas, aga ülejäänud kehaga veel lootevees?

„Anna mulle vett,” ütlen elukaaslasele. Ta ulatab tassi. Joon mitu sõõmu. Siis hakkan tundma, et ta tuleb. See viimane press.

„Aaaaaagh,” karjun valjult ja kusagilt väga sügavalt enda seest, läbi kõhu ja roiete, selja ja vaagna pisikese inimese enda keha seest välja. Õhu kätte. Ämmaemanda kätte. Ta libiseb siia ilma nüüd päris kergesti ja pistab kohe valjult kisama. Ma ei saa aru, kuidas ta oskab nii valju häält teha, kui teda hetk tagasi veel ei olnudki, kui ta teeb üleüldse esimest korda mingit häält. Ja hakkan nutma. Mis üllatab mind, seda ma ei osanud oodata. Ootasin hetkelist vaikust, äärmisel juhul mõnda halba nalja, mis kogemata tuleb, irooniat äkki. Aga hoopis nutt saab must võitu jõu ja vappumisega. Tunded vahelduvad nagu jõulupuu tuled. Kergendus. See ajab nutma. Siis haledus. See ajab ka nutma. Siis suur õndsus. Seejärel armastus. Kõik ajab nutma. Nutan ka siis, kui ta harutatakse nabanöörist lahti ja pannakse mu rinnale. Ülevoolav soojus. Lausa eufooria. Suurte silmadega hämmastus. Kui teda puudutan, nutan, sest ta on liiga reaalne, tegelik, liiga siin ja aega paigal hoidvalt praegu. Nutan, sest on lähedus ja jahmatus. Nutan, sest olen väsinud. Ja sellepärast, et olen nii uhke selle üle, et ma tegingi selle ära ja see on möödas ning kõik on hästi. Beebi oli nende kuude jooksul mässinud end nii tugevalt nabanööri sisse, et käed ja jalad ja keha olid nagu kinni seotud, ja see hoidiski teda minu sees nii kõvasti kinni, et ta peaaegu olekski vaagnasse takerdunud. Nutan ka siis veel, kui elukaaslane lõikab läbi nabanööri, ja nutan, kui ämmaemand ja õde tõmbavad linu kokku, viskavad veriseid rätte ära, sätivad ruumi korda. Mu nutt ei paista kedagi üllatavat. Isegi terapeudi kabinetis ei ole nii hea ja rahulik nutta kui voodis vahetult pärast sünnitust. See tundub kõige normaalsem asi, mida teha.

Maailma kõige noorem inimene on vagusi mu rinnal, ei tee eriti midagi. Tema silmad on suured ja avatud ja ta ise kusagil omaenda universumis. Mõnekümne minuti pärast pannakse ta mu rinna otsa. Ta hakkab imema, vaikselt. Ega meil seal muud teha polegi. Ootame platsentat. Elukaaslane mu kõrval. Ämmaemand ja veel keegi naine mu jalgade juures.

„Kui rebenenud ma olen?” tuleb meelde küsida.

„Üldse ei ole.”

Ma vist kuulsin valesti. „Et kui palju rebendeid mul oli?”

„Rebendeid ei ole,” ütleb ämmaemand. See tundub võimatu. Kuidas saab rebenemata inimese nii kitsast avausest läbi suruda? Rebendivaba sünnitus tundub sama suur ime kui see, et minu keha üleüldse lõi inimese. Muude tegemiste kõrvalt valmistas elusolendi. Ma ei ole kindel, et mina üldse asjasse puutusin. Ma ainult lasin sel juhtuda. Talusin. Seisin kõrval. Nagu laevuke tormisel merel lihtsalt ootad. Kord on süda paha, kord enam ei jaksa. Kord on raskem, siis jälle näib, et hakkad kohale jõudma. Ent ookean on sinust alati tugevam. Oled just nii kaua, kui loodus ütleb.

Platsenta üldse ei taha tulla. Hakkan juba veidi ärevaks muutuma. Möödunud on peaaegu pool tundi. Siis tunnen, et miski kõhus tõmbub kokku, ja hetke pärast virutaks keegi nagu jalgpalli minu seest pauhti ämmaemanda sülle. See on suur ja punane, kohati sinine lihakeha. „Kas ma saan ka näha?” uurin. Ämmaemand seisab mu jalge juures ning keerutab platsentat käes, tutvustab selle erinevaid osi – kus oli laps ja mis osa mu keha küljes –, uurib iga külge ja ütleb siis mõtlikult: „See on väga huvitava kujuga platsenta…”

„Mulle ei meeldi, et mul on huvitava kujuga platsenta,” vastan kohe. Meditsiinis ei ole kunagi hea, kui miski asi on huvitav.

„Mingi tükk on nagu puudu,” ütleb ämmaemand. „Väike osa on vist sisse jäänud. Tuleb uurida.” Ning lisab siis: „See on ebamugav. Kui sealt on just laps väljunud. Nii et me anname valuvaigisteid.”

Tuppa lisandub inimesi, voodi kõrvale veeretatakse suur ratastel ekraan, epiduraali kaudu lastakse minusse uut valuvaigistit, naerugaasi mask antakse mulle kätte ja minu sisse viiakse peeglid ja muud tarvikud, et uurida, kus midagi on. Hingan gaasi sügavale kopsudesse, tõmban end pilve, teadvus hägustub, oigan, on natuke valus, aga ma ei taha sellele mõelda, mis minuga toimub. Mulle üldse ei meeldigi enam mõelda, ja järsku ei ole selleks ka enam põhjust. Mu ümber koguneb ükskõiksuse narkopilv, on ka valu, ent see on kusagil kaugel, sama kaugel kui kõik need inimesed ja elukaaslane, kes läbi udu ütleb, et kohe saab mööda ja „Sa oled väga tubli”. Ma oigan veel, aga nagu viisakusest, et nad ei arvaks, nagu mul oleks ükskõik, kuigi seda naerugaasi on saanud nüüd juba nii palju, et olen kusagil ära, iseenda sees, unustuses, ja see maailm kõikide masinate, inimeste, valude ja vastutustega on minust kaugel eemal. Hingan naerugaasi veel sügavamalt ja mind ei huvita enam, mis minu kehaga toimub. Beebi on endiselt kõhu peal, elukaaslane istub meie kõrval, hoiab meid mõlemat, silitab beebit ja minu kätt. Ja siis näevad nad ekraanilt, et mingi osa platsentast on tõepoolest minu sisse jäänud. Ja see on halb.

Beebi võetakse mu rinnalt, sest nüüd on mind kiiresti vaja viia operatsioonisaali. Masinad eemaldatakse, mask võetakse eest ning kui mind voodiga välja lükatakse, on viimane asi, mida näen, kuidas elukaaslane võtab särgi seljast ja laps pannakse tema rinnale. Mind sõidutatakse läbi koridori, vaatan laes olevaid valgeid ruudukujulisi ripp-paneele, õhk liigub näol, kaks ämmaemandat lükkavad voodi lifti. Liigume, ma ei saa päris hästi aru, kuhu, liftiuksed avanevad, jälle on laes tuled, ämmaemand naeratab julgustavalt, ning mind lükatakse läbi suurte uste operatsioonisaali.

Saal on valge ja rahvastatud, seal on palju maskides inimesi. Tervitan viisakalt: „Tere!” ja mõned neist vastavad: „Tere”. Mul on tunne, et tahaks nende inimestega juttu ajada, pole ammu nii palju inimesi koos ühes ruumis näinud, olen ju suurema osa ööst üksinda veetnud, aga see ennistine naerugaas natuke nagu tegi tunde, et tahaks uute inimestega tutvuda. Olen pikali, mind hakatakse kohe ümber pakkima, pannakse operatsioonilauale. Jalad tõstetakse kõrgendustele, seotakse liikumatuks, neile pannakse lina, mu kaelal olevasse voolikusse süstitakse veel mingeid aineid, nii et ma ei tunne enam üldse oma alakeha. Näole surutakse mask ja ma jälle hingan midagi ja veeni lükatakse kanüül – kas nad ütlesid fentanüül?! – ja olen pilves ja see operatsioon on täitsa meeldiv, ma ei tunne oma füüsilist keha, ent ma tunnen, et mul on olla hea. Püüan vestelda nende inimestega, kes tunduvad nii professionaalsed ja samas hoolivad, huvitav, kas nad on juba palju inimesi täna opereerinud. Kell on ju alles vähe, isegi keskpäev pole veel käes. Küsin näha seda tükki, mis mu seest välja kaabiti – seda tehti kinnastatud käega –, aga saame kokkuleppele, et nad ei näita seda mulle. „Sa oled esimene inimene, kes seda näha tahab,” ütleb üks neist mulle ja see tundub uskumatu, nii et ma ei usugi seda, aga ei hakka ütlema, sest nüüd juba ongi see protseduur möödas ja see tükk vist juba visati kusagile ära.

Mind vabastatakse köidikutest, linadest, voolikutest ja maskist, tõstetakse tagasi sünnitusvoodile ja veeretatakse taastumisruumi. Jälle on minu ümber soe siseruumide tuul, kui mind sõidutatakse, ja kui silmad avan, vaatan taas valgeid paneele laes, aga ma väga palju enam ei ava, sest olen uimane. Mind veeretatakse taastumisruumi kuhugi kardina kõrvale nurka. Nüüd leban siin omaette. Mu ümber on vaikus ja rahu ja mida aeg edasi, seda rohkem tundub ka, et üksindus. Mu parema randme küljes mõõdab masin iga viie minuti tagant vererõhku ja vasaku käe keskmise sõrme küljes pesulõksutaoline klamber midagi muud, kanüüli kaudu tilgub koos valuvaigistiga verre mingit vedelikku. Leban seal ega tunne oma jalgu. Uinun. Ärkan taas. Jalgu ei tunne endiselt. Kas juba ei peaks tuimestus mööduma hakkama? Uinun. Ärkan. Endiselt ei suuda liigutada ühtki lihast oma jalgades, neid nagu ei olekski. Äkki nad visati koos selle tükiga prügikasti? Tõstan pea ja näen, et nad siiski on alles. Hulga aja pärast tuleb õde, vaatab ekraani, vajutab mingit nuppu ja hakkab minema. Jõuan talt küsida, kui kaua olen siin olnud. „Ma ei tunne ikka veel oma jalgu. Kas kõik on ikka korras?”

„Kümme minutit. Praegu veel ei saagi tunda.”

Jään üksinda. Kuulen kaugemalt õdede hääli. Kui aeg nüüd kavatsebki edaspidi nii aeglaselt liikuda, siis pean siin veel aastaid lebama. Ja siis tuleb esimest korda õõnes küsimus: kas lapsega on kõik korras? Ega tal ei ole mingit varjatud haigust, mis nüüd sündides alles ilmnes? Mõnd sündroomi? Traumat? Ilmatuma aja pärast tuleb õde. Küsin, kuidas mu lapsega on.

„Lapsega? Mina ei tea sellest midagi.” Õde vaatab ekraani ja lahkub.

Vedelen, taastun. Vahepeal proovin liigutada varbaid. Ebaõnnestunult. Püüan mitte mõelda, mis kõik võib olla. Tuleb arst. „Kuidas mu lapsega on?” küsin.

Arst uurib arve ekraanil ja ütleb: „Mina ei tea lapsest midagi.” Ta palub mul varbaid liigutada. Ma ei tunne, et nad liiguksid, kuigi pingutan. „Liiguvad kenasti,” ütleb arst.

„Tõesti?” imestan, siis tõstan pea ja näen, et varbad, mille liikumist ma ei tunne, liiguvad siis, kui ma neid liigutan.

„Taastud väga hästi. Varsti saad minna,” ütleb ta.

Mulle tundub, et nad vaatasid kõrvale, kui vastasid lapse kohta. Et nende pilk hakkas rändama ja võib-olla nad ei taha mulle lihtsalt öelda, et midagi on väga halvasti. Olen veetnud siin ilmatuma aja, kui viimaks mind tagasi sünnitustuppa veeretatakse. Kõik on siit koristatud, mu asjad ära viidud, elukaaslane koos lapsega läinud. Enam ei valuta keha, vaid see küsimus, kas kõik on korras, pigistab sisemust kokku. Jään üksinda. Jalad liiguvad, kuid vaevu ning seista pole võimalik. Jälgin, kuidas veeni tilgub füsioloogilist lahust. Peast käib läbi erinevaid versioone, mis on see, mida nad ei taha mulle öelda. Meenutan, kuidas ta mu rinnal oli. Kas mul võis midagi kahe silma vahele jääda? Vedelik tilgub nii aeglaselt, aga see peab ära tilkuma enne, kui mind veeretatakse pere juurde. Äkki on tal avastatud midagi? Ma ei julge enam küsida uuelt ämmaemandalt, kes veeretab palatisse kandiku lõunasöögiga. Ma tahan, et seda ütleks mulle elukaaslane. Söön ühepajatoitu, selle peale kohupiimakreemi. Joon teed. Heidan tagasi pikali. Lahus tilgub veeni väga aeglaselt.

Möödunud on viis tundi, kui mind ratastooliga sünnitusjärgsesse palatisse veeretatakse. Elukaaslane seisab keset tuba, telefon käes. „Ma just mõtlesin tulla uurima, kus sa oled!”

„Kas lapsega on kõik korras?” küsin enne, kui uksest päriselt sisse saan.

„Jah,” vastab elukaaslane. „Sa olid üle viie tunni ära. Keegi ei öelnud ka, millal tuled. Hakkasin juba muretsema.”

„Päriselt? Kõik on korras?” küsin vastu.

„Jaa, väga hästi on,” vastab ta imestunult, nagu polekski selle peale tulnud, et lapsel üldse midagi viga võiks olla.

Pisike inimene magab akna all läbipaistvast plastikust voodikeses, sisse pakitud stereotüüpseks beebikookoniks, nagu nad nõuka ajal igal fotol olid. Aknast paistavad kollased puud ja sügisene päike.