Kirsi tonksas karamellistatud apelsinisektorit oma kohupiimatordi lõigul. Küünlaleegi peegeldus vilksatas metallkahvlil. Kook oli puutumata. Kirsi ei tundnud juba nädalaid millegi maitset. Üle laua istus Rein, kes põrnitses kuuma vaniljekastmega üle ujutatud marjatarretist ega tundnud erilist soovi seda maitsta. Paar oli tulnud nädalavahetuseks Pärnu spaahotelli.

„Sa ei ole näljane?” küsis naine mehelt.

„Ega vist,” vastas küsitu vaikselt, lükkas koogitaldriku endast eemale ja pööras pilgu aknast välja. Pimedus. Meri. Talv. Üksikud laternavalgusvihud.

„Ma…” alustas Kirsi.

Mees pööras väsinud pilgu naise poole.

„Ma… ma arvan, et olen sulle vabanduse võlgu.”

Rein hingas sügavalt välja ja kohendas oma asendit, ajades selja sirgu.

„Ma olen sulle viimasel ajal kohutavalt palju haiget teinud.”

Mees noogutas tasa. Kirsi pühkis silmi. Rein pani käe naise sõrmedele. Kirsi libistas oma käe ära ja hingas puhistades välja.

„Ma ei plaaninud ju, et nii läheb. Aga ka minul polnud kerge, kui sa kaks aastat… Saad aru?” Kirsi naeratas kõveralt. Ta silmanurgad punetasid kergelt.

„Lähme jalutame veidi,” pakkus Rein.

„Praegu? Õhtul pimedas?”

„Nojah, kuidagi lämmatav on siin hotellis.”

„No olgu,” jäi Kirsi nõusse.

„Arve, palun!” hüüdis Rein mööduvale ettekandjale.

Hetke pärast seisis nende laua juures sire avala ilmega noormees.

„Kuidas teile maitses?” küsis ta viisakast reipusest pakatava naeratusega.

„Suurepäraselt.”

„Väga hästi.”

Taldrikul lebas puutumata torditükk ja kausikeses tarretis.

„Maksate koos?”

Paar maksis, tõi garderoobist oma mantlid ja astus pimedasse novembriõhtusse.

Merelt puhus leebe tuul, kõrred sahisesid. Tibas.

Rein kobas taskus sigaretipakki.

„Tahad ka?” küsis ta naiselt.

„Olgu.”

Rein süütas sigaretid. Nad tõmbasid mahvi ja kõndisid edasi.

„Tahtsid sa ennist selle vabandamise jutuga midagi öelda?” küsis Rein, kui nad olid juba mõned meetrid Rannahoone poole kõndinud.

„Tegelikult mitte.” Kirsi hääles vilksatas trotslik noot.

„Ah nii.”

Naine viskas pea selga ja kiirendas kõndi oma ebamugavatel kõrgetel kontsadel.

„Ikka olen mina see, kes peab vabandama. Tuhka pähe raputama, kogu süü endale võtma. See on ju me abielu põhiline muster: naine on kõiges süüdi.”

„Või et nüüd hakkad sa mulle patriarhaalsust ette heitma?”

„Häh, patriarh missugune. Oleks siis vähemalt mees olnud või midagi.”

„Tohoh?”

„Kui sa kuude – mis kuude! – aastate kaupa voodis lesisid, kes siis pidi kõigega ise hakkama saama?”

„Sa tead väga hästi, mis seisus ma olin…”

Paari vestluse katkestas neist mööda kihutav elektritõukerattur, kes riivas paraja müksuga Kirsi peent Milanost ostetud käekotti.

„Kuradi kihutajad siin!” karjus Kirsi ratturile järele. Too pööras pea, et taha vaadata ja sõitis – põmaki! – vastu laternaposti, kukkus selili maha ega liigutanud enam.

Rein ja Kirsi jooksid ratturi juurde.

„Kutsun kiirabi,” sõnas Kirsi juba 112 valides.

Rein püüdis kukkunuga kontakti saada. Too oli teadvusel ja oigas.

„Selge-selge, me ei liiguta teda. Teadvusel. Ei, ei ole kiivrit. Verd on põsel. Jah. Räägime temaga kogu aeg. Siinsamas, sada meetrit Rannahoonest. Kergliiklusteel jah,” vastas Kirsi kiirabi küsimustele.

Kiirabiauto saabus üllatavalt kiiresti. Ehmunud paar seisis ja jälgis parameedikute toimetamist. Rattur oli seitsmeteist-kaheksateistaastane vilajas dressides nooruk. Mõne hetke pärast suutis poiss end pöörata ning varsti seisis parameediku toel juba püsti, põsel veritsev kriimustus, püksipõlved muda- ja veresegused.

„Olete lähedased? Tulete kaasa? Viime ta EMO-sse, midagi hullu pole. Tõenäoliselt kerge põrutus, vaja üle vaadata.”

„Ee…” ebalesid Kirsi ja Rein.

„Tulge-tulge, autos ruumi on,” julgustas muhe parameedik neid kiirabiautosse.

Nii sõidetigi EMO-sse. Ere valgustus, surisev taustamüra, palju inimesi ootesaalis.

„Saate ise edasi hakkama, eks?” küsis kiirabitöötaja.

„Ja-jah,” sõnas Kirsi ja läks noormehega registratuuri. Poisil oli isegi dokument kaasas. Joosep Eleos, kahekümneaastane.

„Peate ootama, läheb aega,” seletas registratuurinaine ja andis talle ootenumbri: 111.

Kirsi käsivarrele toetudes liikus jalga lonkav Joosep toolide poole. Istuti kolmekesi reas: noormees abielupaari vahel.

„Aitäh, et te kaasa tulite. Ja… et kiirabi kutsusite. Vabandust, et teist niimoodi mööda kihutasin. Pime oli, ei näinud hästi.”

„Ah, ei ole midagi,” ütlesid Kirsi ja Rein kui ühest suust.

„Ma olen Joosep,” tutvustas ennast noormees.

„Kirsi.”

„Rein.”

„Väga meeldiv,” sõnas Joosep, „aga te tõesti ei pea siia ootama jääma. Teil olid küllap muud plaanid.”

Paar vahetas pilke. Ei, nad tahtsid jääda.

„Te olete abielus?” küsis Joosep ettevaatlikult.

„Jah.”

„Juba kakskend aastat.”

„On teil lapsi ka?”

„Jah, tütar Diana, seitsmeteistaastane. Ta on praegu Hollandis vahetusõpilaseks.”

„Lahe,” arvas Joosep. „Pärnakad?”

„Ei, Tartust.”

Paar küsis Joosepi kohta. Selgus, et ta õpib Pärnu kutsehariduskeskuses sisetööde elektrikuks. Elab praegu õpilaskodus, pärit on hoopis Surjust.

Möödus tund. Teinegi. Elektrilambid hõõgusid ja väsitasid silmi. Aeg-ajalt toodi sisse uusi haigeid, kes lahtise haavaga, kes lihtalt purjus, uimas või näost hall. Meeldiv polnud kellelgi. Rein tõi kohviautomaadist triole kakaod. Keegi kuskil oksendas. Enamik ootajaid veetsid aega oma telefoniekraani passides. Joosep oleks tahtnud samuti meelt lahutada, aga kuna paar oma telefone välja ei võtnud, hoidis temagi end viisakusest tagasi.

„Ja mis te Pärnus teete?” võttis Joosep jutu mõne aja pärast jälle üles, sest igavus ähvardas lämmatada.

Rein ja Kirsi vaatasid teineteisele otsa.

„See on meie lahkumineku tähistamise nädalalõpp,” vastas Rein ja vaatas endiselt naisele otsa.

Joosep pungitas silmi.

„Ee… heh,” naeratas ta närviliselt, „pole sellisest asjast varem kuulnud.”

„No meiegi teeme esimest korda,” vastas Kirsi. Ta suunurk tuksatas.

„Ah nii.”

Joosep kahetses, et oli nende abielu kohta üldse küsinud.

„Asi on selles, et… pikad kooselud,” alustas Kirsi, justkui soovides poisi ebamugavust kuidagi leevendada.

„Ei, ma saan aru küll, mu vanemad on ka lahutatud,” vastas Joosep.

„Kahju,” ütles paar jälle nagu ühest suust.

„Ei-ei, see on okei. Mu isa oli joodik. Tööl ei käinud, kamandas kodus. Peksis ema, noh. Normaalne, et ema lahutas. Paljud naised ei julge. Isa jõigi ennast pärast surnuks. Ses mõttes kõik on nüüd okei. Ema elab uue elukaaslasega koos ja see on normaalne vend. Ei ole alkohoolik ega idioot, nagu mu isa oli.”

„Kahju, et sul isa enam pole,” pomises Kirsi.

„Ei, ma ei põe. Siukest isa ei taha keegi,” ütles Joosep.

Rein pigistas oma varbaid liiga kitsastes nahksaabastes. Kirsi vaatas tabloole, kas juba Joosepi number lähenemas pole. Kaugel sellest. Nad tundsid piinlikkust, et poiss pidi valusatest asjadest rääkima.

Rein tõi uued kakaod.

„Sealt saab krõpse ka osta. Kas keegi tahab?”

Ei tahetud.

Möödus jälle tükk aega.

„Vabandust, aga tundute nii toredad inimesed, raske uskuda, et lahku lähete,” alustas Joosep jälle juttu. Nooruki enesetunne oli muutumas kummaliseks, ta tundis, et jalad on nagu vatist ja silmade ees virvendab.

„No mu naine pettis mind,” sõnas Rein järsult ja vaatas Kirsile salvavalt otsa.

„Mis asja sa teed, Rein? Siin, võõraste ees,” sisises Kirsi läbi hammaste.

Nende kõrval istuv karkudega mees pööras imestusest pead.

„Mis siin põdeda. Petmine. Igapäevane asi. Loomulik ja inimlik, eks ole,” laiutas Rein käsi ja ta kulm tõmbles. Nii tegi ta alati, kui ärritus.

„Palun, Rein, lõpeta ära!” tõstis Kirsi häält ja tõusis püsti.

Nende vastas istuv vanem naine hoidis oma paistes põsest kinni ja vangutas pead. Registratuuritöötaja saatis rangete prillide tagant nende poole noomiva pilgu. Ta osutas nimetissõrmega seinal olevale sildile „Palume vaikust ootesaalis”.

Joosep hingas suu kaudu välja. „Oi jah…” Talle tegi olukord isegi pisut nalja, kui vaid pea poleks ebameeldivalt tuiganud, põsk tulitanud ja iiveldustunne peal.

Rein vaatas võidukalt Kirsile otsa. See mõjus kui bensiin söetükkidele.

„Ja petmisele eelnes see, et mu mees ei tulnud kaks aastat oma toast välja,” sõnas Kirsi häält madaldades Joosepile.

Joosep vaatas üllatunult Reinu ega öelnud targu midagi. Ta oleks tahtnud pikali visata.

„See ei olnud minu valik,” seletas Rein enesekaitseks.

„Jah, ma usun. Aga ma olen ka inimene. Algul oled kannatlik, mõistev, aga lõpuks hakkab see su ajusid sööma. Kui kogu vastutus tütre kasvatamise, finantside…”

„Kuulge, võtke vaiksemaks palun,” pöördus üks noor sülelapsega ema nende poole, nägu täis etteheidet.

„Vabandust,” pomisesid Kirsi ja Rein.

„A kuulge, kas te nagu armastate teineteist?” küsis Joosep järsku siiralt nagu laps ja niheles toolil.

Rein ja Kirsi vaatasid poissi kui nõdrameelset. Peapõrutus on vist tõesti mõjuma hakanud.

Rein vahetas asendit, kingad pigistasid, püksid pigistasid, ribid pigistasid.

„Nagu see oleks olnud minu valik,” sosistas ta Kirsile.

„Ikka ja jälle mina-mina-mina!” kõrgendas Kirsi jälle häält.

„Ära karju!” kutsus Rein teda korrale.

Inimesed heitsid nende poole etteheitvaid pilke. Keegi kaugemal oigas. Kellegi telefoni TikToki video mängis taustaks imbetsilseid helisid.

„Kas te saate palun oma kodutüli mujal jätkata?” tuli ärritunud noor ema uuesti paari juurde korda nõudma.

„Aga kas see jõnglane seal võiks oma kuradi TikToki idiootsuse kinni panna! Kõrvaklappe kasutatakse, elementaarne!” vihastas äkki Kirsi.

Kõrge kunstsõnajala kõrval istuv ehmunud laps vajutas telefoniheli kinni ja puges vanaema külje alla, kes saatis Kirsi suunas hävitavaid pilke.

Number 110 ilmus ekraanile.

„Ma olen järgmine,” sõnas Joosep lootusrikkalt. Ta tahtis oma heategijate käest juba pääseda. Kirsi ja Rein noogutasid heasoovlikult. Oldi vait, keegi ei küsinud kelleltki enam midagi. Kümne minuti pärast oligi viimaks Joosepi kord.

„Kas te tõesti tahate edasi oodata?” küsis noormees, lootuses, et veider Tartu-paar ta nüüd rahule jätab.

„Ei-ei, me ootame su ära. Tellime takso ja viime su õpilaskodusse. Kaua sul seal nüüd enam minna võib,” pakkus Kirsi.

„Just-just,” oli Rein nõus.

„No okei,” naeratas Joosep ja mõtles, et vähemalt paar maksab siis tema taksoarve kinni.

Rein ja Kirsi jäid vaikides istuma. Ei vahetanud sõnagi. Möödus viisteist minutit.

„Kuulge, teie seal,” pöördus registratuuridaam paari poole.

Rein ja Kirsi tõusid kärmelt ja astusid lähemale.

„Teie poeg jääb ööseks siiski siia. Järelevalve alla. Arstid peavad seda peapõrutust veel uurima.”

„Aga, kas võime teda korraks veel näha? Head aega öelda?” küsis Kirsi.

Reinu näol vilksatas üllatunud ilme.

„No hea küll, aga ainult hetkeks,” seletas karmiilmeline naine ja näitas neile suuna kätte.

„Mis see nüüd on?” sosistas Rein.

„No ütleme lihtsalt head aega,” nähvas Kirsi poolihääli vastu.

Joosep lebas rohelise kardina taga voodil, käsivarrele kinnitatud mingi voolik, põsk plaasterdatud.

„Ah teie…” ütles ta kurnatult. Joosep nägi kehvem välja kui enne. Ta pilk veikles veidralt vasakult paremale ja keha oli lõtv.

„Tulime head aega ütlema. Kuulsime, et jääd ööseks siia. Väga hea, et nad su põhjalikult üle vaatavad,” ütles Kirsi.

„Jah, parem karta, kui kahetseda,” kinnitas Rein.

„Teate,” ütles Joosep end vaevaliselt voodil istuli ajades, „te võite lahku minna küll. See on okei.”

Kirsi ja Rein vaatasid teineteisele otsa. Kõrvalvoodis keegi oigas. Õuest kostsid läheneva kiirabiauto sireenid. Uksed plaksusid. Miski tirises. Kuskil seletas sanitar midagi patsiendile.

„Aitäh,” sõnasid nad kui ühest suust.