Triinu Meres: „Omasid ei jäeta maha”.
Fantaasia, 2024. 207 lk.

Triinu Merese romaani „Omasid ei jäeta maha” tulipunktiks on inimsuhete ja moraalsete valikute keerukus sõjaolukorras. Mitte et need suhted ja valikud rahuajal keerukad ei oleks, aga sõda keerab paljule vindi peale ning sunnib sageli julmalt langetama otsuseid, mida tavaolukorras tegema ei pea. Mille peale ei pea mõtlemagi. Nagu autori eelmistes romaanideski, toimub ka siin tegevus fantaasiamaailmas, ning lugema asudes mõtlesin veidi murelikult, et kas lugu veab end ulmejutuna välja – liigagi tihti juhtub, eriti millegi­pärast just sõjateemade puhul, et kogu fantaasiakeskkond on vaid drapeering süžee ümber, mille võiks täiesti rahulikult reaalsesse maailma ümber tõsta ‒, kuid selle loo puhul seda õnneks ei juhtu.

Sõda maagia pärast

Romaani tegevus leiab aset maailmas, milles võluvägi näib üsna harilik asi – võimed avalduvad inimestel juhuslikult ning varieeruvad nii oskuste laadi kui ka väe tugevuse poolest. Aga just nimelt võluvägi saab sõja põhjuseks, sest ­Hartuvi vabariigi naaberriiki valitsev prints on mingil moel omandanud võime seda teistelt kokku varastada. Kui ablas prints, kelle enda vägi oli alguses niruvõitu, on oma riigi võluritest tühjaks teinud (kõik käsu korras tema juurde viidud võluvägised kaovad jäljetult), asub ta kohutavate tulilohede toel naabreid ründama. Mis tema eesmärk täpselt on või mida ta saavutada tahab (peale veel suurema võimu), jääb selgusetuks, kuid see polegi ehk antud juhul oluline – värdjaid, kellel võimust küllalt ei saa, on meiegi maailmas kaugelt liiga palju ning sõdu loodusressursside pärast on peetud aegade algusest ‒, küll aga on oluline see, kuidas raamatu peategelased selles olu­korras toimetavad.

Luurerühm Vikatid, raamatu kollektiivne peategelane, ei ole ehk klassikaline sõjaväeline üksus: suhted ja rollid on üsna võrdsed, hierarhia toimib praktilisel, igapäevast väljakujunenud toimetulekut kõige paremini edendaval tasandil ja erandid üksnes kinnitavad reeglit. Suhted üksuse liikmete vahel moodustavadki selle (põhiosas) „sinna-ja-tagasi” loo keskme.

Suur osa loo algusest kulub tegelaste kirju kamba tundmaõppimisele. Need ei anna ennast sugugi lihtsalt kätte ja see on vähemalt minu silmis üks raamatu suurimaid võlusid. Mulle hirmsasti meeldib, et nende kohati täiesti jaburad hüüdnimed (Lahkus Ise, Kole ja Rõve, Norm ja De Jure jpt) ei anna mingit aimu, mis soost või mis sorti tegelane on, ja see selgub päris mitmel puhul väikese toreda üllatusena. Sealjuures on enamik naisi (eriti Rõve) kohati üle­paisutatult ilusad ja oma võludest teadlikud, aga ka mehed ei jää üheplaaniliseks, vaid eristuvad selgete isiksustena: naisi jumaldav Lahkus Ise, klassikaline karune elu näinud sõdalane Sinel, kaunimast kaunim Kole, heasüdamlik, aga täiesti kasutu De Jure jne. Enamikul neist on oma nägu, mõnel ka rohkem või vähem lahti kirjutatud minevik ja loos oma roll. Kuid. Ehkki tegelaste rohkus ja nimede mängulisus pakub lugemisel lusti, teeb see alguses looga kaasa mineku keeruliseks ja sunnib aeg-ajalt lehekülgi tagasi pöörama, et aru saada, kes on kes. Näib, et autor on püüdnud teadlikult vältida ühe tegelase esiletõusu, kuid sellises (pigem väikesepoolses) mahus romaani puhul on paratamatu, et enamikku karakteritest ei saa nõnda põhja­likumalt süveneda.

Mingil määral hakib lugu ka see, kui tegevus hüpleb ühelt tegelaselt teisele. Kirjandusliku võttena oleks see vägagi tervi­tatav, kuna annab võimaluse süveneda konkreetsete tegelaste hingeellu ja tegutsemis­motiividesse, kuid seda võimalust on autor minu arvates liiga kasinalt kasutanud. Õiget sidet ei teki nii tegelikult ühegi tegelasega, kõik jäävad justkui võõrasteks, kelle tegemisi lugejana küll huviga jälgid, aga kes südamesse ei suuda pugeda.

Ise teeme oma jumalad

Romaani esimeses pooles liigub luure­üksus metsas vaenlase positsioonide suunas, eesmärgiks hankida infot ja teha kindlaks võimalikud maagilised lõksud, mille vaenlane võis olla üles seadnud. Ja leitaksegi imelikke anomaaliaid, mida ei saa isegi õigeks lõksuks nimetada (nt sinna sisse astudes muutub ihuvärv). Hämmeldunud sõdurid teevad lõpuks kindlaks ka veidrate „maagiaaukude” põhjuse – neid pole metsa tekitanud mitte vaenlane, vaid laanes üksi ringi kondav hiigelsuur väikelaps. Väikelaps, kes on pungil võluväest.

Metsast leitud sootu/hermafrodiitse jumalavõsu liin on raamatus kandev ja moraalselt kõige keerukam. Olend, kelle päritolu on tundmatu ja kelle maagiline vägi ületab kaugelt inimvõimete piiri, kuid kelle mõistus on väikelapse tasemel, seab üksuse keerukate valikute ette. Kas jätta laps metsa, kust nad ta leidsid, või tuleks tema eest hoolitseda ja teda kaitsta? Miks mitte „võtta ta endale” ja ühtlasi kasutada tema võimeid vaenlase vastu? Muidugi, lapsel ei näi metsas midagi häda olevat, seni on ta seal hakkama saanud, aga siis selgub, et teda tõmbab vastupandamatult just nende inimeste poole, kellel on suurem võluvõim. Ja mida lähemale jõuavad loheprintsi väed, seda enam näib laps kippuvat just nende suunas… Mis saaks aga siis, kui prints lapse väe anastaks? Lapse kaasaviimine näib olevat hädavajalik, et vaenlane nii vägevat relva enda võimusse ei saaks… Üksus ei ole sugugi ühel nõul, igaühel on oma arvamus, ja nõnda kompab autor inimlikkuse ja vastutuse piire. Hiidlaps kehastab ühtaegu nii carte blanche’i kui ka tohutut potentsiaali: võimatu on arvata, kas tegu on loteriivõidu või hoopis Trooja hobusega.

Lapse ja teda ümbritsevate võluväega inimeste kaudu käsitleb raamat nii maagia sotsiaalset kui ka eetilist rolli, mida on väga lihtne üle kanda ka reaalsesse maailma. Kuidas sobituvad ühiskonda inimesed, kellel on erilised võimed? Milliseid privileege need pakuvad ja millise vastutuse võimed neile panevad? Kui kaugele peab inimene olema valmis minema, kui tema kaaslased või kogukond on ohus? Kelle elu on rohkem väärt? Ehk siis kõik sõjaolukorras eriliselt teravnevad variatsioonid teemal: kas mõned meist on võrdsemad kui teised?

„Suure võimuga kaasneb suur vastutus” on kahtlemata üks äraleierdatumaid sententse, kuid Meres suudab seda siiski käsitleda värskest vaatepunktist, keerates beebijumala tegelaskujuga asjale vindi peale. Lapse eest vastutavad alati vanemad. Kui nemad seda ei tee, kes siis vastutab? Mõistatuse (niimoodi hakkavad sõdurid last nimetama) ema jättis lapse metsa, et too leiaks oma inimesed, kellega koos edasi kasvada. Luurerühma liikmed alguses seda ei tea, nad on eriarvamusel, aga kollektiivselt teevad nad otsuse ‒ last ei jäeta maha. Nad võtavad vastutuse. Nende jumal on ühtlasi nende laps. Ja edasi kasvavad nad juba koos, nende jumal on sõna otseses mõttes nende enda teha. Ja nende otsus on ka see, kuidas (ja kas) nad oma jumala­pommi (ära) kasutavad.

Kui elust saab kaup

Raamatu teiseks suuremaks ja huvitavamaks dilemmaks on minu meelest küsimus sellest, kui palju ja keda on ühiskond valmis ohverdama, et kindlustada oma püsima­jäämine. Nagu öeldud, neelab riigile kallale tunginud prints teiste võluväge, raamatu sündmuste algushetkeks on ta sel moel kasvanud juba nii vägevaks, et teiste maagide seas talle vastast pole. Prints kehastab ahnust ja võimuhimu, mis ohustab ühiskonna aluseid, kuid hullem veel, tema haardeulatuses saab võlujõuga inimelust kaup, väärtus, mille eest on võimalik osta rahu ja teiste ellujäämine.

Romaani lõpuosas on luurerühm jõudnud tagasi oma baaslaagrisse Sinilinnas ja talle on antud kohustus takistada võlu­väeliste inimeste linnast põgenemist, sest lähenev anastaja on andnud käsu kõik vähegi maagilise väega inimesed kokku korjata ja tema juurde saata. Ka lapsed. Nii et sõdurid on jälle valiku ees: kas alluda nõudmistele ja hakata vaenlasele üle­andmiseks püüdma oma inimesi, või hakata vastu ning riskida linna jõhkra hävitamise ja kõigi hukkumisega. Üks kõige liigutavamaid ja tähenduslikumaid kohti raamatus on inimjahi vahikorrast tulnud Sineli sõnad: „Tead, mis see poiss mulle ütles? Sõimamise vahele? „Ära vaata mu peale nende heade silmadega, muidu mul tekib lootus.”” (Lk 132.) Ja jällegi on otsused iga inimese enda teha, ka nende puhul, kes kuuluvad käsuliini.

Kogu selle olukorra lõpplahendus on paraku deus ex machina nii otseses kui kaudses mõttes. Näib, et autoril oli selleks hetkeks tekkinud probleem otste kokku tõmbamisega. Tegelikult oleks see romaan võinud siin lõppedagi, selle seltskonna edasine tegevus ei paku loole enam midagi juurde ning otsad jooksevad enne viimast peatükki tegelikult liiva, jäävad kõige häiri­vamal moel ripakile. See ehk ongi kõige karvasem kana, mis mul selle raamatuga on kitkuda. Sest viimane peatükk on juba ooper omaette.

Relvade taaskasutus

Kui Merese jutt „Relvade kasutus” kunagi ilmus, meeldis see mulle väga. Meeldib endiselt. Veatu seikluslugu, suurepärased tegelased, täpne tempo, mitu kena knihviga pööret lõpus ja otsad kenasti lehviga kinni seotud. Hea jutu näidis, ülinauditav lugemine. Minu suureks üllatuseks on sellest jutust aga saanud romaani „Omasid ei jäeta maha” viimane peatükk. Kogu eelnevalt arendatud narratiiv, tegelased ja süžee­liinid koos kogutud emotsionaalse kapitaliga visatakse üle parda ja avaneb võimalus tutvuda täiesti uue vana kangelase ja tema kaaslaste seltskonnaga, kes kurja printsi probleemi lõpuks ära lahendab.

Mitte et ma otseselt kurdaksin, Oliveri ja juttselgade kangelaslugu on kena kirss selle tordi peal. Aga selline hüpe lükkab kogu romaani tasakaalust välja, ja milleks? Tõsi, romaani käigus mainitakse paar-kolm korda, et printsi pärast pole vaja muretseda, temaga juba tegeletakse ja lahendus on käima lükatud, aga ikka kuidagi ootad, et loo algus ja lõpp oleksid omavahel veidi rohkem seotud. Ehk oleks võinud jutu katkeid põimida romaani loo vahele? Leida pisikesi seoseid, mis oleks neid kaht tugevamalt ühte köitnud?

Ka temaatiliselt on viimane peatükk eelneva looga vastuolus. See ei käsitle enam indiviidi isiklike otsuste ja valikute küsimust, vaid, lausa vastupidi, on sügavalt fatalistlik. Praegu jääb vägisi mulje, nagu oleks raamatus midagi vahelt puudu. Ma hindan autori julgust, kuid antud juhul ei ole eksperiment edukas. Romaan jääb õige lõputa, lisatud suurepärane boonuslugu ei ole selle loo finaal.

Kokkuvõtlikult julgen raamatut soovitada küll, eriti ehk neile lugejaile, kes sõjalugusid muidu ei armasta, nagu enamasti ma isegi. „Omasid ei jäeta maha” on väga inimlik, mitmekihiline lugu, mis räägib inimsuse säilitamisest ka kõige raskemates oludes, nende kiuste. Kuigi kogu romaan on üles ehitatud sõjaolukorrale, jäävad suured lahingud, taktikalised manöövrid ja relvakonfliktid pigem taustaks, autor keskendub inimloomuse kohanemisele kriisiolukorraga ning teeb seda mõninga­test konarustest hoolimata usutavalt, kaasa­haaravalt ja nauditavalt.