Kõik jääb kuhugi alles,
kõik käib maailmas ringi,
kõik on kusagil tallel,
murrab ja muudab hingi.
Valeeria Villandi

„Hingelt ma olen kõigepealt luuletaja olnud. Kirjanduskriitikat olen ma selle­pärast kirjutanud, et olen tahtnud sõna sekka öelda. Ja toimetamise tööd olen ma elus kõige rohkem teinud. Seda multikate-asja, mille kaudu mu nime kõige rohkem tuntakse, olen ma endale ikkagi ainult kõrvaltööks pidanud.” Nii on Valeeria Villandi 2013. aastal oma elutöö ise kokku võtnud.

Lasnamäel üles kasvanud tüdruk tundis juba noorena tõmmet filosoofia ja kirjanduse poole. Eestis oli Saksa okupatsioon, kui tema luuletas ning kirjutas Henrik Visnapuule ja Gustav Suitsule, et saada tagasisidet oma värsside kohta. Nõukogude okupatsiooni ajal astus ta Tartu ülikooli õppima eesti filoloogiat. Tartu kirjandusringkonnis oli tollal üpris elav ajajärk ning Erni Hiire järgi nime saanud nn Hiire klubis said kokku mitu põlvkonda, alates Oskar Lutsust, jätkates Felix Kotta ja Aira Kaaluga ning lõpetades noortega. Sealsamas loodud Tartu Noorte Autorite Koondise ridades algas kirjanik Valeeria Villandi katkematu loometeekond.

Ametlik kirjandusringkond kiitis Villandi heaks juba 1945. aastal, mil ta debüteeris värssidega „Loomingus”. Neist värssidest hõngub bettialverlikku luulekooli: „Töökasse maisusse rakendub keha, / vaim suudab teostada enda. / Viimaks sa tead, mida tuleb sul teha: / vabana kõrgusse lenda!” Kuid ei suutnud vaim end teostada, ei lennatud vabana kõrgustesse. 1940. aastate teisel poolel kirjandusse tulnuid võib tagasivaateliselt nimetada märkamatuks põlvkonnaks. Nende hulgas justkui puuduvad suured nimed, kirjandusreaalsuse jõulised kujundajad, inimesed kui märgid, olgugi nende loomingulises pärandis sisu ja kaalu. Ometi on Villandi põlvkond eesti kirjandusloos väga oluline. Nende enesekehtestamise aastad olid poliitiliselt need kõige rängemad, nooruse igiloomulikku tungi ja sära närvutasid, loomulikku talenti kammitsesid stalinistlik tsensuur ja ankeediplekid, isikupärale polnud sotsialistliku realismi vormikaanonis jäetud palju ruumi. Nad hoidsid, mida hoida oli, ning võitlesid juurde, mida võidelda sai. Võib ehk öelda, et nad hoidsid tule noorte tarvis vähemalt põlemas. Sulaaja superstaarid Jaan Kross, Ellen Niit ja Ain Kaalep ei astunud uue põlvkonnana tühjale kohale.

Niisugune on Valeeria Villandi põlvkondlik raamistus kirjanikuna. Sellesse ajajärku jäävad tema ülikooli lõpetamine, töö kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas, toimetajapõli ajalehes „Edasi” ning siirdumine Tallinna, kus ootas ajakirja „Stalinlik Noorus” toimetus. Ilmusid luulekogud „Päikese ring” (1957) ja „Kaja” (1969) ning lasteluulekogu „Hüpe homsesse” (1974). Hiljem on ilmunud Viire Villandi koostatud „Momentvõtted aegluubis” (2015). Alates 1964. aastast oli ta vabakutseline kirjanik, kuni asus 1973. aastal tööle ajakirja „Looming” toimetuses, olles esialgu toimetaja ning aastail 1982–1991 vastutav sekretär. Villandi tollane kolleeg Rein Veidemann: „See kõlav ametinimetus tähendas tegelikku­ses toimetuse perenaist, umbes midagi sarnast, keda rahvasuu kutsub majalukuks. See tähendas poognate lugemist ja trükikoja vahet sõelumist, aga ka hoolitsemist, et toimetajatel jätkuks paberit ja pliiatseid, kirjutusmasinal linte ja ülepea, et toimetuses valitseks kord ja heaolu. Nii oligi siis, et Valerka – nagu teda kolleegide keskel kutsuma harjutud – teadis kõike ja tema käest võis küsida nii grammatilisi vorme, kujundi sobivust kui ka ehitusmaterjale ja kruvikeerajat.”

Valeeria Villandi loominguline tegevus hõlmas ka kriitikutööd ja tõlkimist. Kokku poole sajandi jagu väärikat kirjandustegu, mõttepüüdmist ja sõnaloomist, hoolsat osalemist eesti kirjanduseks nimetatava põllulapi harimisel. Niisuguseid inimesi ei ole väikeses kultuuris iial piisavalt.

Eesti Kirjanike Liit
Ajakiri „Looming”
Kultuuriministeerium