Tänavu möödus 30 aastat Nobeli kirjanduspreemia omistamisest Wisława Szymborskale, mispuhul kuulutas Poola seim aasta 2026 Wisława Szymborska aastaks, mida tähistatakse ülemaailmselt.
Eestis toimus 8. mail Prima Vista ja UNESCO kirjanduslinnade kongressi raames Wisława Szymborska loomingule pühendatud luulekohvik kultuuriklubis Salong. Szymborska tekste Hendrik Lindepuu tõlkes kandsid ette Tartu Jakobi Mäe Teatristuudio õpilased Maarja Johanna Mägi ja Leena Luhse juhendamisel.
Õhtu teisel poolel kohtus Szymborska-nimelise preemia laureaat UNESCO kirjanduslinna Tartu stipendiaadi Joanna Lechiga. Üritus korraldati koostöös Poola Vabariigi suursaatkonnaga Tallinnas.
UNESCO kirjanduspealinna Krakówi esindaja Mateusz Nykiel-Biełhorodski sõnul on Wisława Szymborska üks neist kirjanikest, kes oskab rääkida kõige olulisematest asjadest nii, nagu heidaks ta justkui möödaminnes pilgu aknast sisse ja kommenteeriks seda, mida näeb. Ta ei kõnele „pjedestaalilt”. Pigem istub pisut eemal ja jälgib kerge muigega kõike toimuvat. Tema luule on erakordne just seetõttu, et see algab näiliselt tavalistest asjadest: sibul, kass tühjas korteris, vana foto, mõned liivaterad. Szymborska puhul võib kõik saada lähtepunktiks küsimusele armastuse, surma, juhuse ja elu mõtte kohta. See on luule, mis ei teeskle, nagu teaks ta kõiki vastuseid. Hoopis vastupidi − see väljendab imestust. Nykiel-Biełhorodski toob veel välja, et Szymborska ei armastanud paatost. 1996. aastal Nobeli kirjanduspreemiat vastu võttes ütles ta oma kõnes, et kõige olulisemad sõnad igale loojale on „ma ei tea”. Nendega tunnistab ta alandlikkust, aga ühtlasi ka suurt uudishimu maailma vastu. Võib öelda, et Szymborska oli argi-imetluse luuletaja. Tal oli ka suurepärane huumorimeel. Ta lõi kollaaže, saatis sõpradele naljakaid postkaarte, korraldas absurdsevõitu loteriisid väikeste, sageli koomiliste auhindadega. Tema huumor oli peen ja intelligentne nagu tema luulegi.
Eesti lugejatele võib ta olla eriti lähedane oma lakoonilisuse ja täpsuse tõttu. Tema luules ei ole liigseid sõnu. Iga sõna on õiges kohas. Nagu põhjamaises maastikus, kus näiv lihtsus paljastab sügavuse.
Szymborska tuletab meile meelde, et maailm on ühekorraga tavaline ja hämmastav. Tuleb vaid hetkeks peatuda ja hoolikamalt vaadata. Siis ilmneb, et isegi kõige väiksem asi võib rääkida loo kogu universumist.
Kass tühjas korteris
Surra – kassiga ju nii ei tehta.
Sest mis peaks peale hakkama
kass tühjas korteris.
Ronima mööda seinu.
Nühkima end vastu mööblit.
Nagu ei oleks midagi muudetud,
ometi on muutunud kõik.
Nagu ei oleks midagi nihutatud,
ometi on paigast nihkunud kõik.
Ja lamp ei põle enam õhtuti.
Trepil kajavad sammud,
aga need pole õiged.
Ka taldrikule kala poetav käsi
pole enam endine.
Asjad ei alga siin
enam tavalisel ajal.
Midagi ei toimu enam,
nii nagu peab.
Keegi oli siin ikka ja aina,
siis kadus ära
ja keeldub kangekaelselt tagasi tulemast.
On vaadatud igasse kappi.
Igasse riiulisse heidetud pilk.
Vaiba altki järele kontrollitud.
Keelust üle astudes
tuhlatud paberiteski.
Ei jää muud üle
kui magada ja oodata.
Kui ükskord tagasi tuleb,
kui lõpuks välja ilmub,
küll ta siis taipab,
et kassiga ju nii ei tehta.
Läheks talle vastu,
otsekui vastu tahtmist,
pikkamööda,
ülimalt solvunult käppasid tõstes.
Ja ei mingit hüplemist ega näugumist!
Poola keelest HENDRIK LINDEPUU
Lisa kommentaar