Proosa on nõme sõna ja kõlab kuidagi… proosaliselt. Jah, ka luule kõlab luuleliselt ja poeesia poeetiliselt ja draama dramaatiliselt. Aga no mida sa siis ütled? Teed uue sõnause? Annad tehisintellektile kätte kogu olemasoleva eestikeelse sõnamassiivi pluss Roosikrantsi tänava tarkade protokollid ehk parasjagu kehtivad reeglid ning lased välja arvutada kõik tehniliselt võimalikud eestikeelsed sõnad koos käänete, pöörete ja vankrimääretega? Head teed minna. Tehniliselt täiesti võimalik. Saaduseks oleks kõigi võimalike eestikeelsete sõnade andmebaas (õnneks ei saa seda kuulutada kellegi omandiks). Edasi on see, et kui tahad spektrofotomeetri või magnettomograafia või antud juhul proosa asemele emakeelset sõna saada, otsi rõõmuga. Leia näiteks vastavalt „öik” või „põlalaum” või „olupurr”. Võta üks ja viska teist, kui vaid hoolid kõigist meist. Kui lambist tulistada. Tehise lamp võib suur ja tuline saada. Kõikide (absoluutselt, rõhutan, absoluutselt kõikide) võimaluste maa. Ühise lamp aga hämaram, vilgub väheke, tajub tuba ja teab oma inimesi. Kuidas nad sünkroonis plinkima panna, kuidas läheneda lühiproosale? Kuidas suhtuda? Nagu kolm viiesse?

Õiget ei ole ju vastust. Hakka kinni naa või nii, hätta jääd sa ikkagi. Eriti olukorras, kus stiilipuhas žanreerimine tundub üha mõttetumana. Kuhu ja kas tõmmata piire? On palju luulekogusid, mis koosnevad headest poeesidest, ent raamatut tervikuna järjest lugedes jääb mulje pigem hästi poeetilisest lühi­proosast. Moodustub lugu, vahel isegi loom lugu kui nii mõneski vormiliselt just nagu perfektses novellis. On saba, on sarved. Ent piirangusse ja määratlusse läheb ta ikkagi luulekoguna. On romaane, mis koosnevad sisuliselt novellidest, novellettidest, miniatuuridest või laastudest. Ja teinekord, lühiproosa pilguga vaadates, tahaks isegi mõnest kokkuvõttes romaanina mitte kõige sügavamat muljet avaldanud teosest välja tõsta just need tosin geniaalset lehekülge, mis eraldi avaldades võinuksid lennata novelliauhinda püüdma. Mõnikord on fragmentide tervikustamine selgelt taotluslik, aga sageli tuleb meelde, kuidas väike Tjorven vette kukkus ja ütles: „See lihtsalt läks nii.” See, et see lihtsalt läheb nii, on kirjanduse üks suuremaid võlusid. Kõik ei ole kunagi lõpuni autori kontrolli all, isegi kui viimane väga püüab. Ja ikkagi võib juhtuda, et kõik on viimase peal. Kui kõik on viimase peal, siis viimane on kõige all. Loogika. Loogikat leidub tõepoolest isegi kirjanduses, isegi lühiproosas. Mida te, prosaistid, üldse kirjandusest teate, küsis kunagi keegi, ei mäleta, kes, aga kõlab nagu Kivisildnik. Mida nad siis teavad?

Mina ei tea, sest teada ja tunda saab vaid seda, mis on kirja pandud ja ilmarahva rõõmuks avaldatud. Ei saa öelda, et avaldataks vähe. Saab öelda, et avaldatakse liigagi palju, eriti arvestades üha paisuva tekstimassiiviga maa­ilmakõiksuse võrgus­tike avarates keskkondades. Erinevalt kunagise peaministri arvamusest ei ole internet kahjuks täis saanud ning sööb oma kassipiltide, reklaami, porno ning lõpmatusse sujutuva igapäise sajapäise lühiproosaga ära juba tubli veerandiku kogu maailma energiaressursist. Ainet mõtisklusteks. Kirjutavad kõik ning tehniliselt on see ju enamjaolt lühiproosa ja harutihti ano- või pseudonüümne. On autoreid, kes tegelevad ilmavõrguvallas täiesti tasemel ega mõtlegi enam või veel muile vanamoelisile või uuesti moodi tulemata avaldumisviisele. On neid, kes oskavad võtta parima kõigist meediumidest (ning ka anda noisse oma parima) – siinkohal tuleb esimesena meelde multikirjur Mart Juur. Nendes meediu­mides avaldatu ülevaatamiseks ja hindamiseks aga läheks tarvis tehistarkuse ja -totruse võimekust või mõnd sellesse maailma loomuldasa sisse kasvanud/sündinud inimest. Kes võib juba olemas olla, ent pole veel endast teada andnud. Või on andnud, aga mattunud müha sisse. Otsata lühiproosasse.

Sammuke tulevikulisest olevikust tagasi astudes tuleb pähe, et pideva ja silmanähtava lühiproosaga tegeleb iganädalaselt ju Andrus Kivirähk. Aastakümneid annab ta meile iga jumala nädal tükikese enam või vähem ajakajalist kirjandust. Vana hea lehesabajutu traditsiooni jätkumine. Lehesabajuttudest ju Andruse tõeline läbimurre aastakest kolmkümmend tagasi alguse saigi, kui Ivan Orav end igaveseks ajaks eestikeelse lugeja ajaloomällu vajutas. Kahjuks ei ole inter­netis mugavat võimalust aastate kaupa noid nädalalugusid järjest lugeda ning pole neid kõiki ka raamatuteks trükitud. Ometi võiks ju, väiksemat sorti kauaketrav rahamasin siit kirjastusele paistaks. Need lood on pika pilguga vaadates ehe ja elus lähiajalugu ja samas ilukirjandus sõna parimas mõttes. Lühiproosa, teadagi.

Novellistika paremikku koondab juba aastaid Armin Kõomäe algatet „Eesti novell” (ka Kõomäe viimatine romaan „Taevas” kuulub nende hulka, mida saab soovi korral novellikoguna lugeda ja on säändsest aspektist pihutäis tõhusat lühiproosat). Sari sajaks aastaks, nagu nad ise ütlevad. Nonde saja-aastaste asjadega ongi nii, et kui nendega ühel heal aastal pihta ei hakka ega käimas hoia, siis ei tule seda sadat mitte kui kusagilt. Kunagi uutmistuulte puhudes kerkis ja kõnges ajastuomaselt kehva trükikvaliteediga brošüür „Eesti luule aasta­raamat” – kui see oleks püsima jäänud, oleks tänaseks olemas vinge läbilõige neljast aasta­kümnest eesti luules. Aga ei ole. Nüüd otsi mõne aasta mõnes hetkes olulisi luulendikke taga nagu rosinaid saia seest. Äkki tuleks taaselustada? Lootus helgele tulevikule püsib ju veel?

Jah, selle ajalise piiranguga on ka just täpselt nii, nagu on, ja mitte kuidagi teisiti. Aasta ei ole kirjanduse kulgemises miski õige ajaühik, kirjanikud ei kirjuta graafiku järgi, kui nad end just kulka toetuste või mõne muu bürokraatlise süsteemi toimimise järgi sättima ei pea. Settima peab aines ju omasoodu ja kunas ja kuidas ta loomingulisest settetraktist väljub, on Jumala juhitav juga. Suurepärane näide karmi ajaraami ebakohasusest on siinkohal Joel Jans oma „Rõngu roimadega”. Lugesin esimest kolme juttu koondavat kogumikku mineva aasta alguses ja alles nüüd nägin, et kirjade järgi ilmus see tunamineva aasta lõpus, nii et tehniliselt siia loosse ei mahuks. Ja teine osa järgmise kolme jutuga ilmus tänavuse aastanumbriga. Meelepildis on nad mõlemad mu jaoks aga 2024. aastaga seotud. Ja ütlemata hea lühiproosa, sealjuures jätkusuutlik. Usun, et üsna mitme jätku suutlik. Olgu, jah, mulle meeldivad ajaloolood ja meeldivad ka krimi­vikud, tunduvalt rohkem kui ühiskondlikke paineid ja autori sisekaemust lahkavad verbaalvirinad. Ent Jans teeb korraga mitut head asja – kirjutab lahti aega ja kohta ja seda lugude kaudu, mida saab lugeda nii meelelahutuslikus kui ka meelt koondavas võtmes. Ta keel on hea ja kirjutusviis loomulik. Vabalt põnev, ei mingit punnitamist ega kistud vägivalda. Samas sugugi mitte nunnukrimi. Näe, saigi natuke aastat murda ja võib tuletada meelde, et minevane, olevane ja tulevane on kirjasõna keisririigis lahutamatult seotud ning kohtuvad kui mitte mujal, siis komberuumis.

Kui Jansiga tuli ajarada painutada, siis klassikaline näide žanri piiritulba nihutamisest on Juta Kivimäe „Nõmme novellid”. Romaan mis romaan, aga lühiproosa on juba pealkirja sisse kirjutatud ning keegi ei keela teda sellisena nautida. Ongi igavesti äge raamat, lohistab lugejat rõõmuga läbi aja ja inimeste, soe ja sakiline korraga. Näis, kas ja kui palju Kivimäe sees jutustajajaksu jagub, ent hetkel on ta küll üks huvitavamaid prosaiste Eestis. Ja mingit masti elu­tunnetuse, kuigi vast mitte keelekasutuse kaudu, haagib ta mu lugejameeles Asta Põldmäega, kelle „Talvine teekond” on pärl omaette. Vana hea kirjandus ei ole kuhugi kadunud, teda vahest ei panda piisavalt tähele, ent peaasi ju, et ta olemas on. Kunagi ei tea, mil saabub just see aeg just selle kirjanduse jaoks, ja oleks kole kurb, kui tulvil riiuli asemel haigutaks tühevik.

Kivimäe ja Põldmäe juhatavad tõepoolest kodumaise ajaloo rajamaadele ning toda põldu künnavad tulemuslikult veel mitmedki, säragu tähed ne vagude kohal! Lilli Luuk astus kirjandusse sisse sedavõrd intensiivsete tekstidega, et raske kohe võrdlust leidagi. Mineva aasta Loomingutes ilmunud novellid (jätame suure­pärase romaani siinveerul lahkamata-lõhkamata) näitavad, et rada on autorit suurde tulevikku viimas ning autor väänab rada ohtlikus olevikus virtuoosselt ja omatahtsi. Võib ju suurt eesti romaani, valget laeva või kedagi, kes kunagi ei laeku, edasi oodata, aga lühiproosa näikse olevat see kant, kus aegade pilt sünnib, ja meie aja oma sealhulgas. Väga vägevasti sünnib. Algul ma natuke tõrgestusin Luugi sõnaseade suhtes, liig tasapaks kuldmassiiv näis, aga mida aeg edasi, seda enam kostab mu lugemuspõuest tunnustavat mõminat ja tunnen kevadisi ootuskrookusi tärkamas.

Katrin Ruusi „Prügimaja Dionysos” tarib taas Tartu seest järjekordseid Tartuid välja. Nii selliseid, määndseis, olgu või määnduvais, ise muudkui elakski, kui ka selliseid, mis on päriselus minust õnnelikult mööda voolanud. Lugemiselamusena üks raputavam kogumik, ajab segi iseoma elukogemuse ja väljamõeldised ja jutud, mida oled ja ei ole moel või teisel kuulnud või erinevais hämarolekuis võib-olla lausa tükati pealt näinud. Paadunud (loodetavasti mitte veel panetunud) lugejasilmale igatahes uudisväärtuslik. Miskipärast ümises Ruusi raamatu kõrvale end salamahti Tarmo Teder oma „Kärakajuttudega”. Oli mingi aeg, mil iga kolmas prosaist võttis oma joomistest kirjutada, just nagu need oleksid teab mis huvitavad asjad. Vahel olidki, enamasti ei, tüütuks läks. Pole ma isegi tost pahest prii olnud. Aga Tarmo Teder on klass omaette. Kärakas kärakaks, ta kirjutab hoopis muust ning ta vaade ajale ning selle kulgemise sootuks muusugustele võimalustele on nakatav. Kohati ka naerutav, ja siiras sõbralik nukrus jookseb joonena läbi. Kui Teder just kalal ei ole, siis ta kirjutab, ja hästi. Võib-olla kirjutab ka kalal olles, mina ei tea, pole kaasas käinud, pelgan avarat merd.

Aega ja pigem lähiminevast aega kannavad lugemislauale veel päris mitmed nii-öelda vanas heas tunnustet kirjanduse võtmes teosed. Olgu siinkohal märgitud Elo Viiding („Suurte hingede kannul. Pühendused”), Jaak Jõerüüt („Sõjast äratatud mälu”), Imre Siil („Randevuu Bertolucci väljakul”) ja Rein Veidemann („Koera-aastad. Kaksteist omaeluloolist esseenovelli”). Väga mitmekirev seltskond ja põnev loostik, kuid mingis heas mõttes harjumuspärane. Kirjanduse tugev selgroog ehk? Jõerüüt ja Veidemann on esseelisemad, Viiding ja Siil ilu­kirjanduslikumad, ent kultuuri ja ajaloo tunnetamisest näikse neil miskit põhiväärtuslikku paljuski ühine olevat. Loed natuke üht ja natuke teist, üks Eesti pusle hakkab üha enam kokku tulema. Ses pusles on palju puudu ja mõndagi üle, suure pildi kokku saamiseks on osa autoreid ununenud ja osa veel sündimata ja erinevalt tavalisest mosaiikpildist pole tükkide arv määratletud ning servi ei saa kohe alguses paika panna. Kuhu iganes kirjandus ja Eesti ühes temaga, tema juhatusel oma kildpilti ei arendaks, need raamatud on ses pildis kindlasti sees. Võib-olla mõni annab vaatenurga, mõni teine loob ootamatu motiivi alles sündi­vas kontekstis. Ei pruugi olla tüvitekst, et saada kandvaks oksaks vilja­kandvas võras.

Hoopis teisest kuvanurgast lehvib me ette Ave Taavet. Novellikogu „Kasukas”. Võrratu värk, ja üpris võrreldamatu. Kui üldse, siis tõmbaksin miskeid jõujooni Urmas Vadi suunas. Nad ei ole sugugi sarnased, aga millest iganes nemad ka ei kirjutaks, on tugeva terava tuuma tagant tunda sügavat südamlikkust ja see laseb lugudega suhestuda palju isiklikumalt. Ei luba jääda kõrvaltvaatajaks, lihtsalt-läbi-lugejaks. Pullitegu ja vaba vaimukus on see kooruke, aga mis on see iva, tolleni peab vist iga lugeja ise jõudma. Siin ei saagi seletada, tuleb tunda. Ja tundmisele aitab kaasa soodumus muinasjutulisuse, pärimuse, absurdihuumori ja, kui soovite, ka ulme suundadel mõtestatult liikuda.

Ulmest ei saa eestikeelsest proosast rääkides ammugi mööda minna, sedavõrd tugevalt on selle ala kirjanikud end kehtestanud nii kirjanduse parimas, kehvemas kui ka keskmises osas. Ulmega suhestuvatel loojatel, tõsi küll, on oma loodu lahkamiseks nii palju omi keskkondi ja võimekust nois ka toimetada (ütleksin, et harjumuspärasest kirjandusest märksa enam), et midagi uut on raske öelda. Üldse ütlemata jätta poleks aga kuskilt otsast õiglane.

Tendentsi üht suunanäitajat Joel Jansi sai mainitud; tendentsiks on ulmest ja/või alternatiivajaloost (ajaloolise) põneviku juurde suundumine. Siinkohal on mineva aasta parim näide Indrek Hargla, kes on kirjutanud ümber Juhan Liivi elu ja selle meile lühiromaanidena serveerinud. Kas me sellist Liivi tahtsimegi? Mina küll. On juba ka Liivi-film, nagu on ka Melchiori-filmid. Ja nagu tublisti üle keskmise kirjanduse puhul ikka, mõjub sõnand linandist veenvamalt.

Heinrich Weinbergi „Mitmekihilisem” segab kokku juba väga paljut ja koondab tegelikult seitsme aasta jutte varasemast, ent sobib sellisena ilmselt ka enamatele lugejatele. Ajastute miksimise ja puhta fantaasia rajamaadel rokkimine täiesti 2024. aasta mõttes on neljast pikemast loost või lühiromaanist koos seisev Jaagup Mahkra „Must vend”. Parim osa me ulmest (ja mitte ainult) on end leidmas just sedasorti formaadis. Ning kellele seiklusvaim võõras pole, siis hoidku just ulmeilmal silma peal. Autoreid, kes päriselt kirjutada oskavad ega piira end tänapäeva tüütute painetega, on siin ohtrasti.

Läinud aastasse jääb ka oluline kogumik „Põhja konn. Eesti fantaasiakirjan­duse antoloogia”. Siin pole küll ühtki mineva aasta teksti, uusimad jäävad aastasse 2018 ja kõik ülejäänu sealt alates varasema poolteisesaja aasta sisse. Kuid hästi paljuvärvilise pilgu veidi ootamatust vaatevinklist me kirjandusele ta annab ning seda nimelt ja täpselt lühiproosa kaudu. Jälle see kogumike, valimike, antoloogiate võlu – kuskilt otsast tuttavad tekstid hakkavad nii omavahel kui ka lugejaga kõnelema muul moel. Võimalik, et üks 2024. aasta olulisemaid kogumikke.

Kogumikest, mille olulisust on hetkel keerukam hinnata, ent mis jutuvestjate maailmas kindlasti siin ja praegu tähtsad on, tuleb esile tuua „Kübeke elutervet vihkamist”. Koostajad Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees on määratlenud selle looduskeskseks ulmekogumikuks. Teatav temaatilisus on ilmsesti valimiku n-ö keskmist taset tiba ühtlustanud ega lase ühegi loo puhul täielisel vau-efektil tekkida, küll aga on kõiki uuema aja tegijate uuemaid lugusid korraga lugedes võimalik esile manada pilt lühiproosa ühe osa hetkeseisust. Ning see on vägagi lootusekeskne.

Ulme alla ja tegelikult ka tollesse eespool mainitud raamatute kategooriasse, millistest tahaks teatavaid lõike eraldi lühivormidena esile tõsta, liigitaksin ka Arne Merilaidi „Puuinimesed”. Ent seda rada pidi liiga julgesti edasi astudes võime end varsti piiblit dekonstrueerimas leida. Lühiproosast ega ulmest pühakirjas puudust ei tule. Liiga palju erandeid ei või reeglile ometi head teha.

Siit kõigest saaks küll kokku luua imetabaseid või igavaid, süngeid või sütitavaid sümbioose minevase, olevase ja tulevase, dokumentaalse ja väljamõeldis­liku, elusa ja ilusa ja valusa vahel. Aga tõesti, plahvatuslikult suurenevas kirjanduses nagu meie oma, on üks aasta väga lühike aeg. Kindlasti lühike üldistusteks, heal juhul pildistusteks. Pildistus saab ju päris põnev ja kindlasti on tegelikkuses veelgi põnevam, kõik ei jõua kunagi pildile, hea, kui keegi pildi ära teeb. Või, mis tänapäeval tõenäolisem, pildistavad kõik ning suur pilt koosneb pildistajaid pildistavatest piltnikest. Nii tundubki, et üht silmatorkavat üllatajat, üht geniaalset lühivormi ei leid(u)nud. Mis pole iseenesest halb ega samuti mitte üllatav. Pilt ju edeneb loodetavasti igavesti. Ja kui palju on praegusekski näha omas ajas kiiret kiitu teeninud teoseid, mis nüüd õlgu kehitama panevad või tõesti vaid kirjandus­loolist iseväärtust omavad. Samas ja õnneks on hulgaliselt noidki (ja on alati olnud), mille tähendus ja mõju jõuavad kohale suure hilinemisega. Hilinemisega ilmumisaja mõttes, sisuliselt võib-olla just täpselt õigeks ajaks. Mis tähendab, et kogu seda eestikeelse kirjavara kapsaaeda tuleb ikkagi järjepidevalt harida, heide­tagu sinna või kümneid kivisid. Kirjanduse klientuur ei ole ainult need, kes uudistavad praegu raamatupoes või -kogus, meie lugeja on suuresti tulevikus. Kirjanikud elavad paraku olevikus.

Selle oleviku kirjeldamiseks tuleks põhjalikumalt ette võtta suur hulk perioodikat ja küllap ka võrguväljundeid. Luuletajate proosast üllatasid mind sel aastal kõige enam Triin Soometsa lood Loomingus ja Kristjan Haljaku omad nii Loomingus kui ka Vikerkaares. Vägevaid välgatusi oli veel paljudelt, nii oodatuid kui ootamatuid. Ent nonde vääriliseks võrdlemiseks läheks mu meelest veidi enam ajalist vahemaad tarvis. Kuidagi ja kuhugi me ühisesse kildpilti nad mahutuvad, aga kuidas kujuneb pilt, kas nende järgi või nad alles sobituvad tekkinu ja tekkivaga, ma praegu ei ennustaks. Väge on kirjanduses sees küll ja üle hulga aastate näib proosas tulemuslikumalt käärivat kui luules. Las mulksuda, küll valmib ka väärtuslik vaimuleem.

Ja lõpetuseks isiklik lemmik mineva aasta lühiproosast – Valdur Mikita „Kodukäija koodeks / Codex somnambulicus”. See raamat (l)ühendab kogu võimaliku eestikeelse proosa tõepoolest väga lühikeseks ning teeb seda meeldivalt pikalt. Siin jooksevad kokku suundumused ja koondumused, see on eesti proosa sisu, süsi, siirup ja (ess)entsüklopeedia. Nii nagu flakoon kanget spiritus’t aitab korrastada käsi- ja sisikonda, võimaldades ka lõputut hulka segusid, saab Mikita baasil soovi korral valmis mõelda suure osa tuleviku eesti kirjandusest. On lootust, on.