Istusin kollasel plasttoolil nagu hunnik kallerdist. Mingi vastik võdin oli sisse tekkinud. Minust vasakul oli väike valge külmkapp ja see väike valge külmkapp laulis:

„Kristus on ristil, Kristus on ristil, Kristus on ristil, Kristus on ristil, Kristus on ristil, Kristus on…”

Aga ta ei laulnud seda niisama laa-laa-lal-lal-laa, vaid laulis nii, nagu ortodoksi kirikus lauldakse, ja laulsid ainult naiste hääled, pehmed, sulnid, kõrgemad ja madalamad, hingest laulsid, väga ilusasti laulsid… nagu inglite koor… Ma sulgesin silmad ja andusin hüpnotiseerivatele häältele, mis kandusid läbi külmkapi minuni vanast Bütsantsist. Tundsin, kuidas pisarad kohe voolama hakkavad, mõni hetk hiljem hakkas õudne, ja ma tegin silmad lahti. Mulle tundus, et kui ma kohe silmi lahti ei tee, siis need laulvad hääled viivad mu kaasa, kuhugi, kust on väga raske tagasi saada, kui üldse… Teisest küljest ma ju sain aru küll, et külmkapp tegelikult ei laula… ei saa laulda, ega ju? Ja kui lauliski, siis oli see ainult vahend sõnumi edastamiseks. Ega ta alguses ei laulnudki, ainult surises vaikselt nagu külmkapid ikka, aga mida rohkem ma seda surinat kuulasin, seda veidramaks see läks ja mingi hetk hakkasin ma eristama sõnu. Sõnum oli üks – Kristus on ristil.

Arst laua taga tundus põlglik. Võib-olla ta ei olnud põlglik, oli tüdinenud ja lihtsalt väsinud, nagu need arstid ikka tavaliselt on. Ta hääl oli rahulik, pilk tühi ja huvitu, hüübinud. Ta lükkas üle laua minu poole valge A4 paberilehe. Ei, ikka mingi kergelt põlastav hoiak oli kogu ta olekus.

Kiirabi oli mu siia toonud, ma ise kutsusin endale abi, ma olin saanud vererõhku alandava tableti, süda oli tahtnud rinnust välja karata, ja nüüd olin ma nagu sült, kergelt võdisev, aga püsisin siiski kuidagi omas vormis, päris laiali veel ikka ei vajunud. Minu üllatuseks oligi kiirabi kohale kihutanud. Kiirabiõel olid ilusad pikad kunstripsmed ja ripsmetel silmanurgas tilluke särav smaragd­roheline kivike, tõeline Hõbesõrakese sõsarake. Ta andis mulle enne kiirabi­autosse istumist tableti keele alla. Nitroglütseriin äkki? Ja see on põhimõtteliselt üsna sama kraam, mida lõhkeainetes kasutatakse.

„Vaadake, mis te seal paberil näete?”

Mu liigutused olid nagu aegluubis, kui paberilehe poole küünitasin. Paberi valge oli kiiskav, lausa helendav – sulgesin silmad selle helenduse ees ja siis uurisin ripsmete varjust poolsuletud laugude vahelt paberilehte lähemalt. Valge paber A4 – nagu neitsilik lumi, puhas… Vaatasin paberilehte lähemalt ja aegamisi hakkasid sellel välja joonistuma õrnad jooned, valge peal valge, nagu vesimärgid. Ma nägin väikseid kuusekesi, oravaid, karukesi, printsesse, mingeid nimeta veidraid fantastilisi olendeid, kõik olid sõbralikud ja nunnud, muster muutus järjest tihedamaks, keerasin paberit ühte- ja teistpidi, keerasin oma pead koos paberiga, vaatasin lähemalt ja kaugemalt… Põnev.

„Mis te seal näete?” küsis arst.

„No siin on üks koheva sabaga oravake, siin on kuuseke, mingi muster, nagu lumehelbed, printsess… mingi lasteraamatu pilt nagu oleks…”

Näitasin püüdlikult, nagu laps, näpuga paberile.

„Orav. Siin. Näiteks.”

Arst vaatas mind üle prillide, oravakese paberile ei pööranud ta suuremat tähelepanu.

„Noo. Nii. Või siis nii,” venitas ta lõpuks ja tippis midagi arvutisse.

Ja järsku ma taipasin – mind oli lolliks tehtud! Seal paberi peal polnud midagi, see oli tühi tavaline A4 leht, mitte mingi muinasjuturaamatu illustratsioon.

„Mis kuupäev täna on?” küsis arst minu käest. Asjalikult. Kas ta ise siis ei tea kuupäeva? Võiks ju nagu teada, ise veel nii tähtis oma prillide ja valge kitliga.

„Mmmm, ei teagi kohe täpselt… mingi aprillikuu päev peaks nagu olema.”

Vaatasin aknast välja. Puud polnud veel lehes, aga taevas oli värske ja helesinine, päev päikeseline, kuid külm, tuul keerutas tolmu ja lume all talvitunud kuivanud pruunikaid krõbisevaid puulehti. No ikka kevad ju…

Külmkapp surises vaikselt kabinetinurgas. Huvitav, mida nad seal hoiavad? Ravimeid ja suitsusinki, koort kohvi peale, mingeid ampulle, kreemikoogikesi, piiritust… Tundsin korraks kerget iiveldust, aga päris oksele õnneks ikka ei ajanud. Meloodiline laul oli vaikinud. Ka surin oli vaikinud. Täielik vaikus.

„See külmkapp teil siin…” tegin jutuga algust, aga sain kohe aru, et üles­tunnistus õigeusu kirikulaule laulvast masinast kõlaks ikka väga veidralt. Ega siis kõike ei ole vaja ka välja rääkida. Mis siis, et arst. Jah, just, eriti neile ei tohigi midagi rääkida. Pärast on mingi diagnoos otsa ees elu lõpuni.

„Jah, mis selle külmkapiga on?” küsis arst ja vaatas arvutiekraani.

„Imelikku häält tegi enne nagu… Huvitav paber teil see, kust selliseid saab, polegi enne taolist näinud, mingi hookuspookus või?” keerasin jutu mujale, aga seegi avaldus kõlas kuidagi tobedalt. Mingi sogamine. Jah, just seda see oligi.

„No ega siis midagi, minge nüüd õega kaasa, võtame teilt vereproovi ka ja siis vaatame, mis ja kuidas edasi.”

„See pole teil tegelikult mingi trikiga paber, ma sain nüüd aru küll, see on täitsa tavaline valge paberileht… on ju.”

Arst vaatas paberilehte laual, siis mind, otse silma sisse vaatas seekord ja küsis kergelt krõbiseva häälega:

„Arvate?”

Arst köhatas, vist oli külm petlik kevadine tuul ta kurgule liiga teinud, ja tõmbas paberilehe enda ette, vaatas seda ning keerutas siis lehte sõrmega laual ringi, tõstis silmade kõrgusele, uuris seda vastu valgust.

„Arvate?” küsis ta uuesti ja libistas paberilehe sahtlisse.

Tõusin püsti ja tundsin kogu kehas nõrkust, kas ma jõuan ikka kõndida… See kiirabist saadud vererõhualandaja oli ikka üks vinge tablett, selliseid võtaks kohe peotäie! Haarasin oma mantli ja õlakoti, õde hakkas ees mööda pimedat koridori minema. Nii, nüüd viimane võimalus – astusin paar sammu tagasi, tõmbasin kabinetiukse lahti ja pahvatasin ühe hingetõmbega, kogu oma jõudu kokku võttes, arstile:

„See teie lollakas külmkapp laulab muide õigeusu kirikulaule! Seda te kindlasti, nagu arvata võib, ka ei tea! Mida te üldse teate, tädi!”

Lõin ukse kinni. Oleks tahtnud pauguga lüüa, aga uks vajus pehmelt kinni.

Õde oli poole koridori peal seisma jäänud ja ootas mind.

„Miks siin nii pime on?” küsisin.

„Öö on. Kõik magavad.”

„Kuidas öö, ma nägin ju enne kabinetiaknast selget sinist taevast, puid ja tuult.”

„Sel kabinetil polegi akent,” ütles õde leebelt.

Ta avas kaardiga ukse, mis viis koridorist järgmisse koridori, uks mu selja taga vajus kinni – siit nüüd niisama enam välja ei saa. Olin ennast ise lõksu ajanud. Vabatahtlikult. Miks ma olin arvanud, et keegi mind siin aitab?

Ma olin märganud, et tühjade hämarate koridoride tõmbetuules lendlesid õlekõrred ühe suletud ukse tagant teise taha. Koristaja oli oma tööd lohakalt teinud, kuidas saavad olla ühe suure haigla koridorides õlekõrred…

„Ma vist tahaks ikka koju nüüd minna,” ütlesin õele.

„Praegu ei saa, äkki homme või ülehomme, ärge nüüd muretsege, küll kõik saab korda, praegu on öö, hommikul…” lohutas õde. Ta oli väike ja kõhn, heledate juustega, näost sinine ja hall – see pidi olema see haiglavalgus, mis teeb kõik näost siniseks ja halliks, ole sa haige või terve, arst või patsient, õde või külastaja.

Õde avas kaardiga järjekordse ukse. Astusime väikesesse ruumi.

„Ma arvan, et oleks mõistlik, kui te oma ehted hoiule annaksite.”

Keerutasin punase granaadiga hõbesõrmust sõrmes ja katsusin miniatuurset kuldset risti ja ketti kaela ümber. See rist oli tibatilluke, sinna oleks ehk riisiterasuurune Jeesus peale mahtunud.

„Miks?”

Mõte anda ära oma ehted, mis olid omamoodi talismaniks muutunud, kuna kandsin neid iga päev juba hulk aastaid, ei meeldinud mulle.

„Kui te magate, võib keegi tulla ja need ära varastada, siis olete küll neist lõplikult ilma,” vastas õde ja ulatas mulle mini grip kilekoti. Võtsin keti kaelast, libistasin ka oma sõrmuse kotikesse ja tõmbasin selle pealt kinni.

„Saate tagasi, kui koju lähete, ei ole vaja muretseda,” lisas õde hoolitsevalt. Vähe puudus, et ta oleks mu pead silitanud.

Kuskilt ilmus veel üks õde, tal olid tumedad lühikesed juuksed ja üsna tugevad tumedad vurruudemed huulekaare kohal. Mulle tundus, et ta on purjus või parajas pohmellis. Ega purjus õde ole mingi enneolematu ilmaime.

„Tõmmake varrukas üles, võtame nüüd selle vereproovi ära,” kamandas ta järsult.

No muidugi ei leidnud ta veeni üles. Sonkis siit ja sealt, nohises ja mühises, lõpuks andis alla ja kutsus abi. Appi tuli reibas susliku olekuga noor õde, kes ühe nõelatorkega hakkama sai. Tumepunane, paks ja kleepuv veri valgus katsutisse, siis teise, siis kolmandasse. Aitab nüüd küll, vampiirid, imete mu tühjaks…

Mulle anti minu jaoks liiga suur sinine punaste ja kollaste ruudukestega flanellist pidžaama, jakk, millesse ma uppusin, ja püksid kippusid alla vajuma – kuidas ma pean nende pükstega siin olema, mis alla vajuvad, aga no polnud parajamat paari hetkel võtta. Jalga sain suured pruunid pehmed klounisussid, mingid vanad lääpas viisud. Ma nägin välja nagu tõeline tola.

„Juukseklambrid ka siia. Ühtegi teravat eset ei tohi olla.”

Võtsin juustest kaks väikest traatjat klambrit. Jah, teravust neil oli… kui just üritada ennast või kedagi teist nendega vigastama hakata, võib see tõesti omajagu haiget teha, või kui piisavalt oskust on, saab ka suisa otsa peale teha. Ohtlikud asjad need juukseklambrid.

Minu palati aknad avanesid hoovi, seal oli laste mänguväljak, puud, põõsad, muruplats, parkla nurk paistis.

„Proovige nüüd magada natuke, ma toon kohe teise teki ka, siin on jahedavõitu,” sosistas õde ja patsutas kergelt mu käsivart.

Aga uni ei tulnud. Tundsin, kuidas küljealune krõbises vaikselt, lina all oli kile… Aa, nojaa, arusaadav milleks. Keerlesin ja püherdasin ühte- ja teistpidi, nii et linad ja tekk olid sõlmes, ühelt küljelt teisele, kõhuli, selili, lamasin käed-jalad laiali, tõmbusin looteasendisse – see pidavat kõige parem asend olema, proovisin olla loode alguses selili, siis külili, hetk hiljem panin peod põse alla, tegin hingamisharjutusi, sügavalt sisse ja välja… Magama ma ei jäänudki. Ausalt öeldes ma ei mäletanudki, kunas ma üldse viimati korralikult magada olin saanud. Vahtisin lakke ja nägin seal ümarat valvekaamerat. Siis vahtisin aknast välja. Hele kevadhommik paistis mulle näkku, sinises taevas sõudsid pehmed valged pilveloomad. Sulgesin silmad. Andke ometi mingi tablett või midagi, et magada saaks…

Kuulsin, kuidas seina taga mehed mörisesid – need olid joodikute hääled, mingi lällamine, kaklemine, sõimlemine… Jumal küll, kuhu ja kellega koos mind nüüd pandud on? Tundsin ligi hiilivat külma hirmu. Ja kuhu see õde siis selle lubatud teise tekiga jäi? Meeste mölin muutus aina intensiivsemaks ja järsku prahvatas laul! Teisel pool seina hakkas esinema RAM! Sekka laulsid naiste kõrged hääled ja kostsid kiledad meloodilised karjed. Veljo Tormise „Eesti ballaadid”! Ai! Ei! Palun ärge tehke, palun jääge vait! Tütarde saatus, Karske neiu, Eksinud neiu, Mehetapja, Naisetapja, Kuldnaine, Kalmuneiu… Ei taha! Palun pange kinni need laulud! Ma tahan magada. Loomulikult ei mõelnudki keegi vait jääda, laul muutus aina hoogsamaks ja jäi siis kuhugi luupima… Surusin kõrva vastu seina.

„Emakene hellakene, mesimarja memmekene, emakene hellakene, mesimarja memmekene, emakene hellakene…” kostis järelejätmatult.

Surusin käed kõrvadele, aga sellest polnud vähimatki abi. Jäin alistunult selili lamama.

Õde tuligi lõpuks teise tekiga, ikka meeles pidas. Kuigi see oli hoopis üks uus õde, sest päevane vahetus oli tööle tulnud.

„Paneme nüüd teile kanüüli, siis saab kohe ravimit ja varsti hakkab parem, saate magada. Kuidas enesetunne on?”

„Pole väga viga. Kui ainult see meeskoor koos nende kiljujate naistega teisel pool seina vait jääks lõpuks…”

„No küll nad jäävad varsti vait ka, kaua siis see kooriproov ikka kestab, eks ole,” naeratas õde. Küll ta oli armas. Tal oli seljas lugematult paljudest pesemistest veidi kulunud ja luitunud äiksepilvesinine jakk ja püksid, valged jalatsid, mis astudes vaikselt krõksusid. Õel oli pikk küpse rukki karva pats, tedretäpid ninal ja põskedel, üksikud pikad elektrit täis peened juuksesalgud hõljusid ta lauba kohal, ja kui ta aknast paistva kuldse kevadise hommikuvalguse taustal toimetas, näis justkui helendav pühapaiste olevat ümber ta pea.

„Issand,” sosistasin ma vaikselt. Õest hoovas kuivanud heinte, värske äsja lüpstud koorese valge piima, küpsete punaste metsmaasikate lõhna, aga nende koduste lapsepõlvelõhnade alt aimus teravat piirituse hõngu. Õe nitriilkindad lõhnasid kummiselt. Ja selle kummisuse alt õhkus niiske mulla ning tomati­lehtede lõhna nagu kasvuhoones.

Õe silmad olid heledad ja selged nagu suvetaevas, kui ta kanüüli nõela mu veeni surus. Ai, kui valus, nüüd torkas küll vist veresoone läbi.

„Aaah…” ägasin vaikselt.

„Tsst,” sosistas õde ja pani sõrme oma huultele ja siis minu huultele. See oli nagu suudlus. Nagu lubadus, et kõik saab kohe korda, et… Õde kummardus mu kohale, tema pikk pats puudutas mu laupa, ja mingi hetkelise tunde ajel haarasin ma tal kaela ümbert kinni, haarasin nii, nagu laps haarab ema järele, ja vajutasin oma huuled vastu tema kahvatupunaseid huuli. See polnud mingi kirglik suudlus, muidugi mitte. See oli lapse soov saada memme musi, memme musi, mis teeb vapraks ja võitmatuks ja terveks, memme musi, mis viib valu ära. Muidugi ma kohkusin kohe oma teost ja õde vist ka. Ta taganes paar sammu ja jäi mind vaatama. Mu näppude vahele oli jäänud tolknema peenike ja veidike muljutud õlekõrs.

„Andke andeks, ma ei tahtnud, ma ei tea, mis juhtus, miks ma nii tegin,” pomisesin häbi tundes. Sellisel teol on kindlasti mingi tagajärg… mingi karistus.

Aga tundus, et õde polnudki pahane ega mõelnudki kaebama joosta, et patsient ründas… Ta liikus vaikse sahinaga ümber voodi ja naeratas endiselt, aga see naeratus oli järsku surnud naeratus. Nagu mask. Õe sõrmed olid jahedad, kahvatud ja haprad. Nende puudutus oli õrn, sulgkerge. Õhukese valge naha all kumasid sinakad veresooned. Temas kohtusid korraga sume soojalt embav suvi ja jäine südatalv. Ta oli nagu teisest ilmast. Tundsin, kuidas külm sulalumevesi aeglaselt mu veeni tilkuma hakkas, jõudsin veel tunda, kuidas käsivars ja keha muutusid jahedaks ja lõdvaks, enne kui halastav uni mu pehmelt ja soojalt endasse mässis. Jõudsin poolsuletud laugude vahelt näha, kuidas õde võttis taskust mõned õlekõrred ja pistis need mulle padja alla.

Ma nägin unes, kuidas me emaga metsmaasikaid korjama läksime, ma lükkisin marju heinakõrde, see oli nagu punane pärlikee, nagu rida väikseid magusaid veretilku. Väikse päevinäinud plekk-kruusi põhjas, millel valge email mõlgi kohalt maha oli tulnud, lõhnasid magusalt maasikad, üle me peade lendlesid pehmed pilveloomad – näe-näe, ema, vaata, see on nagu karu pea ja seal on üks pika sabaga imelik elukas, taevas on helesinine, haabade lehed võbelevad tuules, laperdavad, plagisevad. Me kõnnime mööda metsarada ja keset rada mõnuleb päikese käes priske rästik, ilusasti rõngas, ja ema astub ühe jalaga otse rästiku rõngasse. Aga enne veel, kui magav rästik midagi taipab, on ema juba edasi astunud ja hetk hiljem siugleb siksakiline selg kiirelt kõrgesse rohtu. Ürgne hirm ja ohutunne ärkavad hetkega kuskilt ajukäärude sügavusest ja sööstavad elektrilöögina läbi kogu keha. Õhtul läheme emaga magama pööningule värsketesse heintesse, sinna on laotatud tekid ja padjad, kuid ma ei saa hetkekski uinuda, sest heinte lõhn, kahin ja krabin ning ema nohisev hingamine hoiavad mind ärevil ja ärkvel. Ma näen unes, et ma ei saa magada – kas ma ei saa mitte iialgi enam magada?

*

Kui ma ärkasin, istus mu voodi serval arst-resident. Ta oli kaunis nagu ilmutus – tumedad pikad juuksed hobusesabas, tumedad silmad, sale ja noor. Tundsin end järsku eriti näruselt, nagu vana kalts. Sellise iluga vastamisi olek ehmataks ilmselt igaüht.

Peaks pärast peeglit küsima, mõtlesin loiult.

Ja siis hakkasid residendi kitlikaelusest võrsuma lopsakate õite ja lehtedega eksootilised lilled, need levisid rinna pealt üle kaela ja näo, lillede küllastunud toonid lausa leegitsesid – sügav oranž, mürkroheline, tume purpurlilla…

Vaatasin enda käsi ja nägin, et iga mu sõrmelüli oli eri värvi.

Peaks pärast peeglit küsima, mõtlesin uuesti. Kui juba sõrmed sellist värvi on, nagu oleks näpumaali teinud, milline see nägu siis veel on?

„Te olete väga ilus,” pidasin ma vajalikuks noorele arstile öelda.

Ta küsis midagi, mina vastasin, ta küsis veel ja veel ja mina vastasin püüdlikult. Kiitis mind, et ma ei häbene abi otsida ja seda vastu võtta, et kaugeltki kõik polevat selleks suutelised. Tundsin kõrvetavat piinlikkust ja häbi ja seda, kuidas mu suu oleks justkui karvu täis. Keerutasin ja tõmbasin keelt suus rulli, et neist karvadest lahti saada. Mis jama see veel nüüd on?

„Varsti on lõuna aeg, te peate kindlasti midagi sööma. Ma pean nüüd minema. Ma soovin teile kõike head ja ma loodan väga, et me mitte kunagi enam ei kohtu,” ütles kaunis resident ja läks lopsakate õitega kaetuna ja ümbritsetuna uksest välja. Lillede õielehed õõtsusid tema sammude taktis. Ta soov oli siiras ja aus. Ka mina soovisin, et me kunagi enam ei kohtuks. Selliste kohtumistega kaasnevat häbi, maapõhja vajumist, on raske ja lõpuks lausa võimatu üle elada.

*

„Minu nimi on Maria, kas ma võin su kõrvale korraks tulla?”

Maria oli punapõsine ja lopsakas, kõige rohkem 20-aastane, ta puges vastust ära ootamata minu juurde teki alla, surus pea mu rinnale ja rääkis, et tal kõht valutab, et tal on päevad. Me ei mahtunud ühte voodisse hästi ära, aga Maria ei heitunud sellest, ta litsus end mulle lähemale. Selline agressiivne ja samas süüdimatult lapselik läheduseotsimine ei meeldinud mulle, ma proovisin talle selgitada, et see ei sobi nüüd küll kuidagi, et niimoodi ühes voodis pikutame, et tal on oma voodi, mingu sinna. Sealsamas tuli mulle meelde, kuidas ma ise olin mõned tunnid tagasi õele suud andnud… memme musi nurunud. Või kas ma ikka tegin seda? See oli vist ikka mingi veider unenägu… mitte päriselt. Ma pistsin käe padja alla ja mu sõrmede vahele jäid õlekõrred. Siis ikka päriselt. Kui need õlekõrred olid ikka päris.

Maria mu kõrval rääkis vurinal, kuidas tema tahaks ka, et tal oleks oma peika, boifrend, aga endale peksa ta küll anda ei laseks, isegi siis mitte, kui oleks väga suur armastus, ikka ei laseks, või kui just väga suur armastus on, äkki siis natuke …

„Keegi ei pea peksa saama, siis see ei ole mingi armastus ega asi, isegi hästi natukene ei tohi peksa saada,” ütlesin Mariale.

„Jah…? Ohh…” ohkas Maria, kergitas oma õhetavat nägu mu rinnalt, vaatas mõtlikult oma suurte sõstrasilmadega mulle otsa ja siis aknast välja. Pilvede peegel­dus ujus ta tumedates silmades.

Ta tahtis veel midagi lisada, aga samal hetkel astus sisse hooldaja – ta nägi välja nagu puurivõitleja, väikest kasvu ja sitke noorem mees, üleni puhas lihas, nina natuke viltu löödud, tumedad juuksed üle pea kammitud, lõug hoolega puhtaks kaabitud. No on ikka lõust. Lõust andis mulle telefoni.

„Ema helistab, soovite rääkida?”

Võtsin telefoni vastu.

Puurivõitleja vaatas Mariat minu kõrval, ütles, et mingu ära.

„Pärast räägime,” sosistas Maria vandeseltslaslikult, puges kiiresti teki alt välja ja libistas end pooljoostes ukse vahelt koridori.

Rääkisin emaga. Emakene hellakene, mesimarja memmekene, ära muretse, kõik on enam-vähem hästi, jaa, sõin just, väga head söögid on siin, jaa, kõik on hoolivad ja lahked, jaa, saangi uusi sõpru ja tuttavaid, jaa, kõik saab korda, no ülehomme vast saab päris korda, jaa, siis saan koju.

Andsin telefoni hooldajale, kes seisis, käed rinna peal risti, ja vahtis tuima ilmega lakke, ootas.

„Kas ma peeglit saaksin korraks?” küsisin. „Kas ma näen väga õudne välja?” pinnisin edasi.

„Ei ütleks,” vastas puurivõitleja ja uuris oma küünealuseid.

„Tahaks ennast korraks näha.”

„Olgu, ma kohe toon. Kuigi siin pole peeglid lubatud, aga korraks saab vaadata ikka.”

Ta tuligi üsna kiiresti tagasi, ovaalne lauapeegel jalgapidi peos. Tahtsin peeglit haarata.

„Ei saa, minu käest vaatate!”

Hooldaja tõstis peegli mu näo ette. Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin…

No pole viga, täitsa kena, värvid ei leegitsenud, vaid olid nagu pehme akvarellide seguga üle otsaesise ja põskede tõmmatud, kõrvad olid rohelised, silmade ümber ja nina kõrval olid sinised varjud, huuled punased – üsna loomulik vaate­pilt… Nagu kunstniku maalitud. Uurisin oma nägu ja kaela ja rinnaesist. Värvid olid üsna lahjad, aga ikkagi olid, sulasid pehmelt üksteise sisse.

„Ma tahtsin küsida, et kas see puurivõitlus toob muidu hästi raha sisse?”

„Mis puurivõitlus?”

Kerge nõksatus käis hooldajast läbi ja ta astus koos peegliga pool sammu tagasi.

„Mulle tundus, et ma olen teid näinud kunagi võistlemas. A. Le Coqi spordimajas, kunagi eelmisel sügisel… Päris vihane andmine käis! Aga mulle meeldis! Ma poleks arvanudki, et minus selline verejanuline poolus pesitseb ja välja­laskmist ootab… Ega ju ei tea, enne kui päriselt ja lähedalt näed! Ja siis ongi, kas meeldib väga või ei meeldi üldse. No mulle ikka hullult meeldis, sihukese adreka viskab üles, et…! Ega see hooldajapalk pole ju teab mis, puurivõitlusega teenib ikka kena kopika juurde. Mis seal ikka häbeneda. Ei olnud teie?”

„Ei olnud.”

„Aga äkki võiksite proovida?”

Hooldaja läks mühinal välja. Solvus või? Imelik inimene. Ega sellist tööd ei saa teha, kui muudkui solvud iga küsimuse ja arvamuse peale.

„Aitäh peegli eest!” hõikasin talle järele.

*

Mul polnud aimugi, mis tablette mulle anti ja mida veeni tilgutati, aga jubedalt väsinuks ja jalust nõrgaks tegid need ravimid küll. Käimine oli üsna vaevaline, kuid vetsu oli vaja lõpuks ikka minna. Ja siis otsustasin ma puhketuppa minna. Puhketoaks seda nüüd küll vaevalt päriselt nimetati, see oli mingi suurem ruum koridori otsas, seal olid lauad, toolid, diivan, isegi telekas – seal võis siis passida, kui palatis igavaks läks, see oli ühine söögiruum ja võib-olla tehti seal ka mingeid muid ühistegevusi, joonistati ja mängiti ringmänge, teate küll seda mängu, et „Kes aias, kes aias?”, või seltsiti niisama.

Diivaninurgas kössitas väike sassis juustega naine ja vaatas telekast mingit Venezuela seebikat, kus oli palju paksu armastust, kireleekide möllu, jõhkraid reetmisi, raskeid pisaraid, veriseid arveteklaarimisi, lõpuks ka leppimisi ja andestamist…

Kui vana see naine oli, seda oli raske öelda. Võis olla 50, aga võis olla ka 70 või 35. Ta jõllitas telekat nagu hüpnoosis, noogutas ja raputas vaheldumisi pead. Istusin diivani teise otsa. Ekraanil hargnes lugu omasoodu, aga minu tähelepanu kandus koridori, kus hargnes üks teine lugu: sinises vormis politseinikud lohistasid kahe vahel vastu siplevat ja kõigest kõrist lõugavat tüdrukut… Tüdruk röökis ja sõimas, sülitas ja vingerdas. Ta käed olid küünarnukkideni paksudes sidemetes. Rabeleva kolmiku järel kõndisid kaks hooldajat, üks neist oli see, keda ma sala-puurivõitlemises kahtlustasin, siis kaks õde ja protsessiooni lõpus, väikese vahega, arst, käed kitlitaskus. Mulle tundus, et tohtrihärra lõi vaikselt vilet. Rongkäik suundus ühte palatisse, uks tõmmati kiiresti kinni, kostis ainult tüdruku südantlõhestav kisa ja ropp sõim, asjade kukkumise kolin, rähklemise hääled.

„Te kuradi vereimejad, minult ei saa te mitte ühtegi piiska!” karjus tüdruk. Mul tuli meelde, et ma olin ise ka õdesid vampiirluses kahtlustanud. Mingi tõetera võis selles olla küll, kui hästi järele mõelda. Ja ega ma ka esimene ega viimane pole, kellele see mõte pähe on tulnud…

*

Tõmbasin teki üle pea, mõtlesin sidemetes kätega tüdrukule, kes vaheldumisi magas ja karjus, kui üles ärkas. Meenutasin, kuidas ma ükskord väikese nüri kartulikoorimisnoaga olin oma randmetel kumavate peenikeste veresoonte kohalt nahka kraapinud, õrnalt… Isegi kassipoeg kriimustab hullemini. Kui mage. Und ei tulnud ikkagi, hoolimata suurest väsimusest ja unerohust, mis lihtsalt ei mõjunud.

Maria ja väike sassis peaga naine, kes enne telekat vaatas, seisid mu voodi kõrval.

„Kas teed tahad? Õdede juures saab teha,” küsis Maria ja sirutas minu poole valget plasttopsikut, kust tolknes välja teekoti nöör.

„Ei taha,” vastasin vastumeelsust tundes.

„Mina tahan, anna mulle, mul on puhas suu, pisikuid ei ole ühtegi,” susistas sassis pea.

„Kas te kuskil mujal ei võiks oma teed juua?”

Ma oleks tahtnud magada, puhata, mitte külalisi vastu võtta.

„Ütle talle ka seda, mis sa mulle enne ütlesid? Ta mind ei usu!” nõudis Maria.

„Mis ma sulle siis enne ütlesin?”

„Noh seda, et isegi natukene ei pea peksa saama, ja et võib päris armastus olla!” oli Maria elevil ja luristas teed läbi hammaste.

Ta kaaslane kahmas teetopsi enda kätte, võttis sealt suure lonksu ja vaatas mulle otse silma.

„Isegi natukene ei pea peksa saama ja võib päris armastus olla,” kordasin ma.

„Noh, kuulsid nüüd,” müksas Maria sasipead. Nad vahtisid mind ja ei mõelnudki minema hakata, lonksasid muudkui vaheldumisi topsist teed.

„Te mõlemad saate väga-väga hea mehe ja kõik on õnnelikud. Nagu seal seebikas.”

Ja sel hetkel uskusime me kõik, et see võib olla võimalik ja et just nii lähebki.

Maria itsitas ja punastas, tõstis häbelikult käe näo ette.

Ja siis sasipea naeratas. Ta suu venis õnnelikult laiali, seal polnud ühtegi hammast, ta müksas Mariat vastu, nii kõvasti, et selle teetops jõnksatas, ja ise aina naeratas ja naeratas oma tühja suuga.

Keerasin neile selja ja tõmbasin teki üle pea. Lükkasin käe padja alla ja tundsin sõrmede all õlekõrsi. Mis jama sa ometi ajad, ise ka usud või… Ja et kõik saavad õnnelikuks ja et on armastus, jõudsin veel mõelda. Tõmbasin käe padja alt välja. Mu pihku oli jäänud üks õlekõrs, viimane õlekõrs… ja siis tuli uni – nägemusteta, lõhnatu ja vaikiv.

Ma olin selleks korraks pääsenud.