Aga võib-olla leian portrees taas selle,
mida ma temas eneses enam ei märka.[1]
Voldemar (Volli) Metsamärt syndis 17. (vkj 4.) veebruaril 1902 Sürgavere vallas Pilistvere kylas Luguse renditalus ja suri 24. aprillil 1975 Viljandis. Isa õuel kasvanud, maatöid teinud ja loodusega sinasõprust pidanud poiss võttis endasse kodukoha meele. Käis kolm klassi vallakoolis ja jõudis hästi edasi. 1916. aastal avati Viljandis poeglaste gymnaasium (Viljandi vallakool). Sinna ta läkski. Luges kõike huvitavat ja kättesaadavat, kui koolisygis akna taga lahti rullus. „„Mägedes” sajab juba kullast lehevihma. Nii hea käia nüüd unistajal „Filosofiaalee” pehmel lehevaibal. Järv sinetab sügisest. Järv igatseb suplejate ja sõudejate järele. Linnud laulavad nutulaule maha jäetud supelusonne katustel ning suikuvad pikka mööda talveunesse. All karjamaal valitseb surnuaia rahu – sügis hirmutanud pastorale. „Trepi mäel” põõsastikus puhub Pan sõrmilisel viimaseid sügise viise ning valmistub reisule lõunasse.”[2]
Viljandi oli oma argise mulgimõistusliku pinna, provintslikkuse, silmahakkavama vaesuse, rikkuse ja laaberdamise all ysna muinasromantiline linn. Kuid aeg oli ärev ning nõutu. Vähesed kyyndisid selle maastiku kohal hõljuva idylli palistuseni. Esimene ilmasõda häiris yhiskonna toimimist. Suur-Venemaa kääris tugevalt. Valitses „sissisõja ja korralageduse õhkkond” ja meie väike rahvas vaagis oma saatuse võimalusi sellel ajaloo ristteel. 1917. aasta 10. novembril oli Koidu seltsimajas värske Siuru ryhmituse esinemine. Tuglas pidas kõnet ja kuulutas noorrahvale: „On tarvis jatkata teed, mille ajalooline õnnetus kord nii julmalt katkestas.”[3] Volli arvas sama, aga tema jaoks oli tolle õhtu kõrghetk Marie Underi esinemine. Näha annet tema puhkemises. See daam heitis kiiri, mis ulatusid kaugele läbi pimedate aastate. Peagi algas Vabadussõda ja mehi kutsuti appi. Vanemaid peremehi kogunes nende kandist vähe, aga koolipoisse mitu korda rohkem. Neil oli lootust ja uljust. „Koolimyts jäi vara varna, klade ootas tinti; / kiiver peas liig vara käsi söötis kuulilinti.”[4] Läks temagi Viljandi kooliõpilaste pataljoniga rindele ja osales 1919. aasta mais Läti pinnal toimunud lahingutes, „landesveeri löömises”. Passis kaevikus, tappis emapoegi ja tungis edasi yle saksade laipade. Vaenlased olid maju syydanud, Roopa alevi maha jätnud ja põgenenud. Siin-seal plahvatas mõnes põlevas häärberis laskemoon. Stolbeni mõisa all „oli võitlus elu ja surma pääle, kus tegevuses rasked suurtükid, miinipildujad, aeroplaanid ja kõik moodsad sõjatehnilised abinõud. Nii ägedaid lahinguid ei olnud kooliõpilased varem näinud, kuid tules karastatud poisse ajas nüüd võitlusele viha endiste orjastajate vastu. Kolme ööpäeva jooksul tormas saksa rauddivisjon kooliõpilasroodu kaevikute pääle, kuid löödi igakord suurte kaotustega tagasi. Võitlus nõudis ohvritena kooliõpilasroodult surnuid ja haavatuid.”[5]
Ka Metsamärt sai juuli alguses haavata ning tajus eluaeg oma armi kaudu riigi iseseisvuse hinda. Temas oli suur haridusjanu ja iseõppimise kihk. Viljandi maakonna poeglaste gymnaasiumi humanitaarharu lõpetas ta 1925. aasta kevadel ning astus ylikooli. Kuid kodu polnud kosunud ja Volli tudengipõlves oli majanduslike raskuste tõttu mitu raha korjamise pausi. Natuke elatist tuli peale talutööde ja tunniandmise ka Sakalale tehtud kaastööst – juubeli- ja mälestusartiklitest, ilmuvate raamatute tutvustustest ja kirjandussyndmuste kajastustest. „Raske on olla haritud inimene ilma uut paremat kirjandust tundmata,”[6] kirjutas ta jõuluks kirjandust soovitades. Täispika emakeelse hariduse võimalus avanes eestlastele alles tema nooruses. Seda põldu tuli harida: „Meie pole ükskõiksed oma rahva tuleviku vastu, seepärast ei tohi meie lubada milgil tingimisel, et tulevikus meie rahvusliku kultuuri loojatel – kirjanikel ei avane soodne loomisvõimalus sõnavaese ja puise keele tõttu. [—] meie keel peab arenema samuti hiiglasammul, nagu arenenud kogu meie rahva elu.”[7] Ideaalid olid paigas. Juhan Liivi mälestusartikli ning Elisabeth Aspe juubeliartikli[8] juures leiduvad portreed tunduvad tema joonistatud. Ta oli ka elavat luuletajat näinud – väärikat vana Kuhlbarsi, vabadussõjalastele julgustavaid ja leinalisi laule pyhendanud Villi Andit oma järveäärset Männimäe-alust jalutusrada komberdamas. Hiljem käis ta seda isegi. Neil aastail sai ilmsiks ta kõneand – 1926. aasta suvel toimunud yliõpilaspäeval rääkis ta Viljandi maakonna gymnaasiumi saalis August Kitzbergist ja sai põhjalikkuse eest kiita. Ettekande algtekst oli sama aasta alguses juba ilmunud. [9]
Tartust sai järgmine aste. Ta kujunes keeleinimeseks selle sõna kõige laiemas mõttes ja temast jutustamine tähendab ka eesti keelest ja meelest rääkimist, ajaloopeeglit ning sõnumist abiks võttes. Ylikoolis olid tema ainevalikuks eesti keel, eesti kirjandus ja maailmakirjandus, pedagoogika, etnograafia ning peaainena rahvaluule. Selge see, et taolise komplektiga kaasnes suur ja mitmekylgne lugemus. Tema seisukohaks kujunes, et õpetamisel „tuleb lähtuda teosest endast, mitte kirjandusloost. [—] alles siis on kirjandusel hariv väärtus, kui inimene teost ise loeb, ise tunneb ja ise tõdesid leiab. [—] kuna on tarvitusel teoste analüüsimisel kunstilis-psühholoogiline käsitlemisviis, siis peab kirjandus õpilastes äratama eetilisi, esteetilisi ja isamaalisi tundeid.”[10] Tuli vältida tsaariaegses koolis valitsenud yhetaolistamist. Lastest ei tule teha mitte impeeriumi kuulekaid alamaid, vaid mitmekylgse silmaringiga isiksusi. Ja mida avaram on õpetaja maitse ja ilmekam esituslaad, seda võluvamaks muutub teema. „Kuna viimasel ajal on hakatud õpetaja juures hindama hääleseadmist, siis õppisin seda ühes lauluharjutustega 1927 a Tartus ja hiljem kunstnik hr. Blossfelti juhatusel Viljandis.”[11] Ylikoolis oli ka loovpraktika osa. Gustav Suitsu stiilikursusel tehti sonette, ballaade, looduskirjeldusi, novelle ja tõlkeid, mis proovisid säilitada algupärandi stiili. Metsamärt kirjutas yhest kodukandi mehest loo „Aru onu”. Suits lasi seda pisut parandada, kysis käsikirja enda kätte ning saatis selle Sakalale, kus jutt ilmus.[12] Topiseid tegeva erakliku talutaadi lugu tundub tänagi nõtke ja hillarpärjasaarelik, natuke murdeline ja lapsepõlvest. Autor kasvas rahvalikult lopsakas keelekeskkonnas. Noore studioosusena kogus ta rahvaluulet – kirjutas 1927. aasta sygisel yles Viljandimaa laulikute ja jutustajate regivärsilisi laule, jutte, mõistatusi, ebausukombeid, taigu ja vanasõnu. Jaak Ais Sürgaverest. Anu Heinrichson Pärstist. Mari Lettner Vastemõisast. Kai Eller ja Mari Kink ymbruskonnast. Leenu Lapp Viljandist, Kantrekülast. Mõnikord noodinäited juures. Ja põhilised keelejuhid olid muidugi ta armsad vanemad, mõlemad kuuekymne neljandat eluaastat käinud Ema Ann Metsamärt ja Isa Jaan Metsamärt Sürgaverest. Isa teadis rohkem jutte ja uskumisi. Ema oli hea pulmalaulude tundja. Ja Ema ytles (ning Isa jätkas):
„Kõik asjad teab vanakurat ära,
ainult kana ninarätikut
ja naiste tahku ei tea ta mitte.
Unes hobusega kihutama
tähendab tormi ja tuisku.
Kuuvarjutuse ajal mine ja raiu see puu maha,
mis sipelga pesa keskel kasvab,
tee sellest püssipära,
siis linnud ja loomad ei näe sind
ja sa saad suurt saaki.
Kui koidu ajal lapse teed,
siis tuleb ta punase peaga.
Kui sülg vee peal laiali läheb,
siis on vesi joogiks kõlbulik,
kui aga tompu jääb, siis kõlbmatu.
Kui karikakar õied sulub, tuleb äikse vihma.
Kui mets huigete peale mitmekordselt kostab,
siis tuleb ilusat ilma.
Kui kuked lauldes magama lähevad,
siis tuleb järgmisel päeval vihma.
Kui tihane talvel ree alla tuleb,
siis tuleb tuisku ja tormi.”[13]
Folkloor on keelemehele kõige vankumatum alus. Õppejõud Matthias Johann Eisen oli ta jaoks tähtis isik. Volli luges tema teoseid ning tutvustas Sakala lugejaile „Eesti vana usku”, mainides, et see on „[v]äga huvitav raamat eriti meie „taarausulistele”. Leiavad hulk aineid oma usu täiendamiseks ja süvendamiseks.”[14] Yliõpilasena kirjutas ta vanale koryfeele keset suve, kysides yhe segase soomekeelse väljendi vastet tõlgitavas tekstis. Kirja manu olid pandud mark ja ymbrik vastuse jaoks. Ta käis 1929. aasta suvel Eiseni stipendiaadina Simuna kandis murdekeelt korjamas. Sai Avandusel ja Laekveres jutule selle kandi eidekestega ja yks keskealine mees ytles lõpus paar sõna ilmaennustust. Kes nad olid? Mari Siimann, Juula Kümnik, Ann Tanilas, Ann Õunapu, Amalie Erdemann, Robert Kauklenbach ja Liisu Pender. Oleme väike rahvas. Seepärast need nimed kajavad kaude. Kusagil meie seas kõnnivad ringi nende sugulased, võib-olla koguni teie tuttavad. Metsamärt kirjutas yles murdetekste, mida hiljem põhjalikult analyysis. Eisen oli ka sõnavormide ja fraaside kysimustiku teinud ja igas kandis sai sellele erinevaid vastuseid, kohalikke nimetusi ja näitelauseid. Koloriitsemad sõnad olid näiteks „plinttama” (ehale minema), „ierikkiöni suon” (tyma koht, kuhu katku vanker kinni jäi), „plehvietter” (pliiats), „nopsis näuga”.[15] Ning veel „suti sitaauk” ja „vesivitt”, mida ei pandud kirja, aga mis jäid meelde ja leidsid kohasel hetkel mainimist. Käsikirjas on materjali hulgas ka täpse käega tehtud joonistused vankri kielelaugust ja kielikust, pastla osadest ja labida varre kargust. Häälikuloo kysimused on juba puhtalt erialased ja filoloogilist kuulmist nõudvad. Ta orienteerus neiski. („Sõna absoluutsesse lõppu sattudes lõppkao tagajärjel geminaatklusiil muutunud vastavaks poolpikaks klusiiliks.”[16]) Mida rohkem neid eri kantide variante lugeda, seda abstraktsem, kohitsetum ja kahtlasem tundub normeeritud keskmine kirjakeel. Vähemalt mulle. Keelemees rõhutaks vist just selle tugeva ja kandva yhisosa vajadust. Taluinimeste kõne koosnes ju põhiliselt kõrvalekalletest. Laekvere valla vaestemaja asukad polnud sõnaraamatu olemasolust kuulnud ja pime keelejuht poleks seda tol ajal lugeda saanud.
Metsamärt tundis rahvakeele paljusid registreid, kuid haridussfääris eelistas ilusat ja selget kõnekeelt ja taunis hiljem Viljandis õpilaste mulgimurdelisi väljendeid. Arvas, et pole vaja rääkida nagu Abja pesunaine. „Keel, mis oli kõlbuline teoorjadele, pole kaugeltki kohane iseseisvale rahvale.”[17] Siin on nooreestilikke ideaale ja ka tuumset veendumust, et keel on inimese vaimu ja ilmavaadet yles ehitav telg. Peale ylikooli lõpetamist 1932. aasta suvel nägi ta neid kysimusi juba systeemselt. Kool peab „õpilase viima sellisele arenemistasemele, kus ta suudab end väljendada igakülgselt. Ühtlasi peab see sündima korralikus, täpsas ja asjalikus keeles. [—] Igal õppeaastal peab kool kandma hoolt keeleravi eest. See algab algkooli esimeses klassis ja lõpeb keskkooli viimases. Tuleb äratada õpilastes kriitilist meelt, et nad oskaksid parandada omi ja teiste vigu. Selleks märkigu kaasõpilased üksteise kõne vigu. Hiljem võetagu need lahendamisele.”[18] Kui nad vaid sedasi viimati tylli ei lähe… Lennart Jürgenson meenutas korra, et „Viljandi Isa” mõelnud ka uudissõnu välja. „Kurm” tähendanud kulmukarva, rohkem ei olnud meeles. Et tal oli huumorisoont, selgub yhest Uku Masingu Saksamaalt saadetud kirjast. Fašism tõusis, kuid „mul on liiga vähe julgust, et Metsamärdi soovitust teostada [—] tahaksin, et seda oleks nii palju, et mõnelt haakristi kandjalt küsida, kas ta Jaapanist on.”[19] Myydiks saanud sõjaeelses Tartus osales ta Akadeemilise Emakeele Seltsi töös ja korp! Ugala kihavas yliõpilaselus ning jätkas stiiliharjutusi.
Kas ta pseudonyym oli Andres Tõrvalill, jääb vist lõplikult kindlaks tegemata. Too autor avaldas tollases eesti luulepildis täiesti erandliku lainetava kosmilise vabavärsi („Laul planeetidele”, Sakala 12. I 1929, kuulatav ka YouTube’is). See imetegu võiks ju olla tõlge, kuid sellist pole kirjutanud ei Walt Whitman ega myytiline laulik Taliesin. Mitme ajastu märksõnad ja mõttevoolud, astronoomia ja prohvetlus, inimesepoja synd, trubaduurlus ja väga vana vahuvein segunevad ilmaruumi kaugustes. Selliseid rytme ei olnud eesti luules veel kasutatud. Ja tipp ei kerkinud tyhjale kohale. Keegi pseudonyymi „futurist” taha peituv härra kirjutas seal lehes vähe varemgi taevastest asjadest („Taevas novembris”, „Kui sabaga täht läheneb”, „Uued planeedid”), ning mõni tema mainitud tähtkujunimi kattub luuletuses olevaga. Astronoomia oli tollaste ärksate noorte jaoks sama perspektiivikas kui geenitehnoloogia ja AI arendus tänastele. Härra kasutas stiili, mis lähtus tolleaegse astronoomia terminitest, kuid lähenes vahel muistsete kaldea tähetarkade omale. „Kõrge kuplina laotus tähtistaevas üle lumise maa. Öö neljandal tunnil (3h30min) seisid neli laotuse iludust järgmises huvitavas geomeetrilises asendis: Lõunas umbes 30˚ kõrgusel kulmisid Kuu ning Orion, asudes seega meridiaanil ning suurimas kõrguses oma ööpäevasel rännakul laotusel. Neist 90˚ vasakule ning paremale asusid vastavalt ida- ning läänetaevas Veenus ja Jupiter. Mõlemad asusid umbes 5˚ kõrgusel horisondilt, esimene otse idas, teine – läänes. Oleksin olnud ma muinaskangelane, oleksin võinud neid haarata väljasirutatud käsil üht vasakusse, teist paremasse rusikasse!”[20]
Too loodusealdis ilmavaatleja on sarnaste kirjatykkide (astronoomilised „Sabatähe aasta” ja „Päikese rõngas”, ilukirjanduslikum „Tähtede jutud” ning ka esseistlikud või natuke õpetlikud „Valguse võit”, „Mets ja inimene” ning „Kaitske linde!”) lõppu kirjutanud nimeks ka „Metsapoeg”… mis on juba soe. Mõni nimetu juhaniaholik meeleolukild, nagu „Märkmeid linnuriigist” või „Nagu algaks kevad” tundub samuti tollest sulest tulnuvat. Ehk kirjutas ta mõned Suitsu seminaris ja lasi hiljem käiku? Siin on midagi, mis leidis aastakymneid hiljem jätku Fred Jüssi vinjettides Eesti Looduse ja Nooruse veergudel. Kui see peaks olema sama isik, siis tekib kyll kysimus, miks ta end nii mitmel korral varjas? Kas häbenes omada tollal tuntud kurjategija ja lakekausi Aleksander Metsamärdiga sama perekonnanime? Või sobis talle lihtsalt mängu ilu? Meeldis ju mullegi, kui kutsusin end Lee Snowmaniks, Tormis Randiks või Helmut Prahtiks ja kirjutasin väljamõeldud luulevõistlusest või haussimise jampslikust võlust. Olla palju isikuid, olla aeg-ajalt teistsuguste omadustega Keegi Muu.
Tõrvalill debyteeris Sakalas 1928. aasta 10. novembril pikema voolava luuletusega „Kadunud poja laul”. Ilmus paar pala ka riimilist ja pisut dekadentliku hõnguga luulet („Alevikus”, „Maailm me ymber”). Ka lillelise analoogiaga tuletatud pseudonyymi Lenn Ülane (regivärsiliku sugemega „Kaks laulu kevadele”, 18. V 1929) taga võiks olla seesama poeet. Planeetidele lauljas olid tasakaalus peen stiilitunne ja mastaapne nägemus. Teada on, et neil aastatel avaldas Metsamärt Sakalas mitmesuguseid kirjatöid, näiteks uurimuse mustlaste identiteedist ja põlvnemisest („Mustlased”, 5. VII 1930). Rahvaluule arhiivi kogudes on materjali ka eesti romadelt. Selles ainevallas oli ta huvi paralleelne Paul Aristega, kes tegi ÕES-is toreda ettekande sõnade „manguma” ja „maaruma” päritolust.[21] Tsaariajal sunniti Eestit pidi rändavad ja linnu tylitavad mustlased ukaasiga Laiuse valda paigale jääma, ning nende laagreid leidunud sealsetes metsades rohkelt. Viljandi kylje all oli kaks taaboriaset – Viljandi järvekalda Viiratsi-poolne heinamaa ning Kösti uue surnuaia nõlvak. Kohalikel oli nendega tihti tylinat ja 1938. aasta augustis koostas linnavalitsus sundusliku „Mustlaste ja teiste kodutute kahjustava tegevuse vastu võitlemise määruse”,[22] mis keelas neil linna maadel asuda. Kuid Konrad Mägi leidis yhest taaborist modelli, kes võis olla laadale reisinud läti mustlastydruk. Baturin kirjeldas järveäärset elu oma „Kartlikus Nikases” ning ju oli Vollilgi mõne tulevikuennustajaga kokkupuutumist. Artiklike pidi vist olema sissejuhatus romade rahvaluulet käsitlevale uurimusele, kuid tegemised tunglesid. Metsamärt oli ajuti Sakala Tartu kirjasaatja, jagades Viljandimaaga seotud pärimusleide ja huumorit Eesti Rahvaluule Arhiivist, ka enda kogutud materjali („Luussaare” legend Simunast, Sakala 28. II 1929), edastades keele ja kirjandusega seonduvaid akadeemiliste seltside koosolekuettekandeid (palju oli Eisenit, ka Aavik sai sõna), arvustades yht-teist ning soovitades muu hulgas ka väärt lugemist.[23] Mõni lehes ilmunud tõlge võis samuti tema oma olla. Leherahad, tunniandmine ja supiköök aitasid teda läbi õpinguaastate. Ylikooli lõpetamise ajaks oli ta Sakala man ka tubli kirjatöö kogemuse saanud. Järgnes kohustuslik praktika Türi Majandusgümnaasiumis, kus ta õhtutundidel magistritööd sepitses.
Metsamärdi elu olulisim ja eesti kultuuri laiemalt mõjutanud aeg oli õpetamine Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumis (1935–1944). Kooli aastaraamatus seisab tema kohta: „aine: eesti keel, reaalkooli 2 kl. juhataja, dramaatilise ringi abihooldaja, HTG Noorkotkaste Malevkonna Kotkaringi hooldaja.”[24] Läks ta sinna Johannes Voldemar Veski soovitusel, andis eesti keelt, kirjandust ja vabaainena soome keelt ning ta tundides istunud Rein Sepp, Ivar Grünthal, Leo Metsar, Ain Kaalep ja Artur Alliksaar said sealt kaunis ränga kirjanduspisiku kaasa. Hea õpetaja on selline, kelle õpilased tema taseme yletavad. Neist aastakäikudest tulid yhed keeletundlikumad meie luuletajate, prosaistide ja tõlkijate hulgast. Kaks viimast on oma tänuvõlga väljendanud. Kaalep õpetajatest rääkides: „Ja lõpuks tuligi Voldemar Metsamärt, leebe ja heatahtlik, alustades sellega, et andis määratu nimekirja soovitatavat lektüüri, mille lugemisega minusugune mees siis kaks rikast poisipõlveaastat veetiski.”[25] Lugemisnimekirjas olid stiilivarjundite kirjuses nii eesti panteon kui ka moodsad tõlked maailmakirjandusest – Baudelaire’i „Väikesed poeemid proosas”, Émile Verhaereni luule, Rolland’i mahukas „Jean-Christophe” ning ka Leino ja Juhani Aho põhjamaine retro. Punase okupatsiooni algusest meenutab Ülo Alo Võsar kõnekat seika: „Esimene konflikt Voldemar Metsamärdiga oli kuskil kümnenda klassi alguses: klassikirjandi teemaks andis ta „Eesti rahva võitlus tõe ja õiguse eest”. Oli okupatsiooniaeg. Otse ära öelda oma arvamust ei tohitud, pidi tarvitama mitmesugust ümberütlemist, kuulutama mingit patriotismi üleüldse – ja see, mis seal teha, võis üht ägedat noormehehakatist tüüdatagi. Algasin oma oopust siis umbes nii: „Raske on välja mõelda teemat, mis kutsuks veel rohkem valepaatost esile kui see…” Mis ma edasi kirjutasin, ei mäleta enam, aga väga meeles on Voldemar Metsamärdi ääremärkus selle alguse juurde: „Kas Tammsaare „Tões ja õiguses” on valepaatost?””[26] Siberist naasnud Artur Alliksaar nentis „Nimetu saare” (1966) pyhenduses: „Voldemar Metsamärdile tõendamaks, et Teid saaksin unustada sama vähe kui oma kirjandusliku kultivatsiooni algmeid.”[27]
Õpetaja ergutas kujunevat noorsugu raamatuist laia silmaringi pyydma, oma keelt lihvima ja tõlkimisega katsetama. Ning muidugi poeetika ja mälu. Yks hilisem õpilane meenutas, et Metsamärt austas väga Marie Underi luulet. „Ta andis meile pähe õppida Underi ballaadi „Merilehmad”. [—] Kirjandusõpetaja luges meile ette teisigi Underi ballaade („Porkuni preili”, „Nahaparkija Pontus” jt.).”[28] Koolist saadud oskus luulet meelde jätta ja ykskõik kus esitada kulus õpilastele sõja, okupatsioonide, repressioonide ning depressioonide aastatel väga ära. See oli hingetugi. Metsamärt jõudis ylikoolis ka põgusalt soome keelt õpetada. „Oli tuntumaid ja tunnustatumaid omaaegseid eesti keele õpetajaid. [—] Oma keeleteoreetilisi huvisid, mis temal olid tugevad juba üliõpilaspõlves Tartus, kus ta võttis elavalt osa Akad. Emakeele Seltsi tööst, ta neis olukordades ei saanud oma ürgeesti vaimsuse tõttu rakendada,”[29] meenutas pagulusse siirdunud kolleeg. Metsamärdil valmis magistritöö „Vägilased eesti rahvaluules”. Parimad õppejõud tutvusid sellega ning tunnistasid kaitsmiskõlblikuks, kuid töö hävis sõjatules. 1940. aastal elas ta veel Tähtveres, ysna pargi ja Tallinna maantee veeres, Koidula 17–2. 1941 oli mõne kuu Tartu Sanatooriumis. Sai tervemaks ja õpetas edasi. Miks Metsamärt Tartust lahkus, selle kohta on kaks versiooni. Väliseesti allikas väidab, et punane nõiajaht pagendas ta ylikoolist kui ideeliselt sobimatu ja ta „pensioneeriti aegsasti 30-rublalise kuupensioniga”.[30] Magistrikraadi puudumine oli muidugi lisaargument ta vastu, kuigi sõjaaegne kraadiõpe oli tervenisti häiritud. Teine, tema õpilase poolt kodumaal esitatud ametlik versioon kõlab nii: „1944. aasta sügisel tehti V. Metsamärdile ettepanek asuda TRÜ-s sõja ajal vakantseks jäänud soome keele lektori kohale, kuid süvenev kopsuhaigus ja paremad korteriolud Viljandis sundisid jätkama endist kutsetööd koolipõllul.”[31] Kui tööraamatusse sai kirja „lahkunud omal soovil”, siis ei jäänud vähemalt ametlikku sulge sappa. See puhastuslaine tabas kymneid andekaid inimesi.
„Perpetum mobile, tarkade kivid
kuulsate köidete kulunud trükk
valemid, katseklaaside rivid,
jäägu ootama paremaid aegu –
ainsaks otsitavaks on praegu
teab kuhu kadunud leivatükk.”[32]
„Kurb deemon. Pagendatud vaim.”
Need neli sõna on kirjas yhel näidendikausta vahele pandud lehekesel.
Kuid seal ei mõeldud teatrit. Ikka elu.
Kateeder keerati lukku. Kogu Tartu vaimuilm, tema võimalused, Werneri latrid, jalutuskäigud Raadil ja Toome raamatukogu salved. Eemale, minevikku.
Linn seisis varemeis.
Eilsest maailmast jäid ainult saared.
Ta kyynal pandi vaka alla.
Kuni selleni, et hiljem tuli Vollil sanatooriumi sõbrannalt Mare Saalilt soome keele sõnastikku nuruda. See vene bardakk hakkas häbematumal kombel linna peal laiutama, aga midagi ilusat säilis ellujäänutes. Neis, keda mõnesuguse vedamise tõttu ei olnud tapnud sõda, viinud pagulus või neelanud Siber. Kelle sydames säilis vaba maailma vaatepiir. Seda säilis ka rääma jäävate majade juugendlikes detailides ja kõige rohkem looduses linna ymber. Ei olnud sõda suutnud hävitada Karula alleed ega Viljandi järve! Keset punastavat linna, kyttepuudust ja toidunappust säilis tahtmine valada pokaali vein ja käivitada grammofon:
„Kui saadab unelmate valda
mind džässi kurb ja kaeblik toon,
ei muule enam mõelda malda
vaid kujutlusi sinust loon.”[33]
Uduste klaveriakordide vahelt ja krabina keskelt laulis madal naisehääl. Kyynal põles. Mõtted, kes neid takistada suudaks… Kord oli kylast linna jõudmine suur asi, nyyd tundus Tartust tagasitulek langusena. Kuigi Kamalinn polnud mingi Siber, sugulased kõrvaltänavas ja selle linna tänavail ju alatasa käidud. Nõnda asus ta 1944. aasta sygisel oma vanas koolis (Viljandi 2. Keskkoolis) õpetama ja jätkas Viljandi 1. Keskkoolis ja hiljem Õhtukeskkoolis. Olusid arvestades tegutses vaoshoitult, väärtusi ning veste edasi kandes, mõjudes lääpas töölistest täidetud tänavapildis kummaliselt inglaslikuna. Viljandi Maagümnaasiumi vilistlane Jaan Lepajõe meenutab: „Õpetaja Metsamärt paistis eelkõige silma korrektse välimusega: ta käis ikka halli korralikult pressitud ülikonnaga ja kingad olid alati viksitud. Nii tunnis kui väljaspool tundi käitus ta väljapeetult, rääkis selgesti, valitud sõnadega. Tunnis ei naernud ega vihastanud. [—] Tunni ajal liikus ta klassis ringi, parem käsi hõlma all. [—] Ta naeruvääristas nõmedust ja kultuurihuvide puudumist. [—] Jäi mulje, et õpetaja Metsamärt hindas eriti prantsuse ja soome kirjandust. Ta luges meile tunnis Juhani Aho laastu „Nukrameelsuse ülistus”.”[34] Ehk on selle valiku melanhoolsusega seotud ka mu Isa oletus: „Vist oli nii, et ta naine jäi murranguaastatel Saksamaale?”[35]
Selle teadmata looga seoses meenub yks võimalik. Tema noorpõlves ilmus Sakalas Arvid Laiki nime all nukkerlyyriline armastuslugu „Virve”, dateeritud sygiskuul 1920. Yhel õnnelikul õhtul „jalutlime seekord kaua kirikumäel. [—] Veel mäletan sest õhtust, et ta kirikut vaadelden ütles: „kirik mõtleb…” Ja tõepoolest tundus nagu mõtleks kirik suuri ja sügavaid mõtteid oman üksindusen.”[36]
Puitpitsist uksekaarte ja vanade puude all synnivad sõnad. Kirikumägi oli yks mu nooruse kultuspaiku, kus yhes myyrinukas orelihelisid kuulasin ja taevast vahtisin. Ka toredate tydrukutega on seal käidud ja mõndagi räägitud. „Virves” on kolm paralleeli Metsamärdi eluga – tegelased osalevad joonistamistunnis, mainitakse yht tema lemmikautorit Juhani Ahot ja sobib ka nende vanus (muusa lahkub peagi keskkooli lõpetanult ylikooli). Loo lõpuosaga kaasnes „Kiri Virve’le linna”. „Tean, et tema silmin mu kirjutus on andeksandmatu kergemeelsus, mis langetab suurelt ta lugupidamist mu vastu ning tema lapsehinge täidab julmal pettusvalul. – Ent aetuna üksildaseelu tühjusest ja egoistlikust enda maksmapanu tungist, kirjutan kõigi ebasoodsuste kiuste, vaevelden ise võimetun vihan abitusest mahutamisel omi elamusi ilukirjandus kunsti avaraisse raamidesse.”[37] Kyllap oleksin nooruse ahastuses või ka mõnes hilisemas umbes sama kirjutanud. On nukrusi, mis ei muutu, ja mustreid, mille kaudu inimhinged tajuvad kaaslust. Mõlgutamises leidub oma lohutus, olgu noorele või vanale. Tydrukutirts teisest pingist mäletas järgmist: „Kirjandusõpetaja Voldemar Metsamärt luges meile mõnikord mõtteteri. Need olid vaimukad ja õpetlikud. Üks tabavamaid neist oli järgmine: „Inimene ei ole ingel ega kurat, aga kui ta hakkab end inglina tundma, on ta väga lähedal kuradile.””[38]
Seosed Ugalaga võisid alata teatrisaalist ja syveneda õemehe, teatri majandusjuhi Oskar Härma kaudu. Metsamärt oli mingis sealses operetis ka kergejalgne tantsija olnud. 1950-ndate alguses kujunes põhitööks näidendite tõlkimine. Kuuekymnendatel töötas ta paar aastat Ugala kirjandusala juhatajana. Materjali valimine toimus koos lavastaja Aleks Satsiga. Ta ise pakkus pigem klassikalisi teoseid, Sats leidis uuemaid. Tõlkimine algas koolipoisina Oscar Wilde’i kallal pusides. Lõpuks vahendas ta kokku yle 50 näidendi. Metsamärt kujunes väga fennofiilsel ajal. 1927 sygisel nenditi, et igal aastal ilmub tõlgituna kümmekond soome kirjandusteost. „See on hää ja tarvilik: kajastub ju Soome kirjanduses osalt meie rahva hingeelu.”[39] Soome sild kandis. „1930 a suve veetsin Soomes (Jyväskyläs), kus täiendasin end vennasrahva keeles ja kirjanduses. Võimalus selleks oli kohane, sest elasin Soomes tunnustatud luuletaja Simo Korpela perekonnas. Ühtlasi tutvusin sealse kooliharidusega.”[40] Vanahärra Korpela oli yhtlasi pastor. Ka Metsamärdi esimene tõlkeraamat tuli põhjanaabritelt – Maria Jotuni „Mehe kyljeluu” (1936). Eredalt rahvalik, humoorikas ja mitmete paaridega armujant, mida Kuusalu rahvateater on sellelgi sajandil mänginud. Muhedaid ytlemisi ja runolaule sisaldav tekst klappis kenasti Metsamärdi hea folklooritundmisega. Jotunilt vahendas ta hiljem veel kaks näidendit.
Vollist sai esimese avaldatud nõukogude näidendi tõlkija eesti keelde. Selleks oli Aleksei Arbuzovi „Tanja” (1941). Tõlkijanimeks pani ta Vello Metsart. Põhiliselt ikka sydameasjade ja inimese kasvamise lugu. Taigas käiv ylesehitustöö ja translatsioon Punaselt väljakult on vaid lyhikesed lõigud. Seal öeldakse, et „ei tohi olla ükskõikne… isegi enda suhtes mitte. Elu on väga tark nähe… ja ei andesta seda.”[41] Tsaariajal hariduse saanud poisile oli vene keel tuttav, aga selle uus asend yhiskonnas ikkagi harjumatu. Aeg muutus peagi ja Saksa ajal „kutsuti ta Tartus aru andma (Gestapo keldrisse või mis asutus see oli?). Nimelt oli keegi susanud, et Metsamärt on eestistanud Arbuzovi „Tanja”. [—] Kui ta siis sinna asutusse läks, kohtus ta seal tundmatu noorepoolse mehega, kes möödaminnes õpetas: „Kõike eitada! Kõike eitada!” Eks ta siis eitanudki. Ja tulnud rahulikult välja.”[42] Kolmas trykki jõudnud teos, Lessingi valgustusaegne draama „Emilia Galotti” ilmus juba ta pensionipõlve lävel, 1965. aastal. Raamat, mis lebas avatuna end mõrvanud noore Wertheri kirjutuslaual.
Peale sõda muutus ideoloogiast nõretav nõukogude kultuur lämmatavalt yheylbaliseks. Tasapisi sai ilmsiks rahva igatsus selle elu järele, mis kulges teisel pool raudset eesriiet. Aseaineks olid kinodes jooksvad trofeefilmid ja teatris yksikud „kapmaade” näidendid, kus teisi aegu ja kombeid markeeriti. Ja siin oli Metsamärt abiks. Mitmete eesti teatrite tarbeks tõlkis ta näidendeid soome (Wuolijoki, Canth), inglise (Shaw, Wilde), prantsuse (Pagnol ja Nivoix), saksa (Lessing, Zweig), norra (Ibsen) ja itaalia (Goldoni, Nicolaj) keelest. Ning peale selle muidugi ka huvitavamaid vene asju, nagu lavale seatud Gorkit, Turgenevit ja Ostrovskit ja nn vennasvabariikide draamat (Vigante, Drutse, Hikmet). Tõlkija nime ei leia alati näidendi juurest ega kavalehelt. Aga vahel tehaksegi varjus need parimad tööd. Hea keelevaistuga Metsamärt valdas teatriteksti spetsiifikat ja tema tõlked olid väikesed kunstiteosed. „Näitekirjanduse saatus on juba kord selline, et suurem jagu läheb masinakirjas paljundamisele kümnele-kaheteistkümnele osalisele ja jääb siis arhiiviriiuleile.”[43] Juhtuski nõnda, et need sujuvad sõnastused ei pääsenud eriti raamatukaante vahele. Aga jõudsid lavadelt sadade kuulavate kõrvapaarideni, mille omanikud imetlesid neid sõnu lausunud näitlejaid. Ja kindlasti jäi publikule etendusest vahel mingeid nutikaid või naljakaid ytlemisi meelde, mida siis hiljem sobival puhul kasutati. Vähemalt minu teismeeas kirjandusõpetaja Helle Leppiku raudteetaguse maja Heade Klubi kambas toimis see nii. Jõlkusime Ugalas lõputuil kordadel, tihti mitu korda sama etendust vaadates. Teater oli koht, kus koos hängida, ja mõnedest kuuldud fraasidest sai kultus (praegu meenub kyll ainult „liiga palju mõdu, kaim” lavastusest „Jumalad lahkuvad maalt”, kuid näiteks „Armastus kolme apelsini vastu” oli suur killuvaramu). Selliseid teatrile andunud noortekampu on Viljandis ikka olnud. Lavalt kostev tõlge peab autori stiiliga kokku kõlama. Jääma vajadusel märkamatuks (nagu Ibseni „Kummituste” lavavariandis) ja teisal panema tugeva pirni, kasutades mõnd ytelust, mida keegi ehk kunagi kuulnudki pole. Väljendama skandaalset või ootamatut mõtet. Mulle kinnistus neid teatripärle terve kaelakee jagu.
Kirjandusteadlane Eerik Teder ytleb Metsamärdi 75. synniaastapäeva artiklis, et tõlkijale olid „südamelähedased isikupärase stiili ja teravate probleemidega, aga ka lüürilist laadi näidendid”.[44] See parimate vastete leidmine ja mõtete ylekandmine on ka omamoodi maailmavaade. Valet täis yhiskonnas on tõlkija yks väheseid, kes kunagi ei luiska. Osa tõlkeid tekkis ka puhtalt oma huvist. Mõnele, nagu Lilian Hellmanni näidendile „Väikesed rebased”, ei leidunudki lavastajat. Ehk ootavad rebasekutsikad endiselt igavikus etendumist.
Ta oli ereda ilumeelega originaal. Kinkis 1963. aastal Viljandi Rajooniraamatukogu lugemissaalile yle 30 aasta vana suure kauni agaavitaime. Härra jäi oma välimuses väljapeetuks, suitsetas salamisi, hindas vaimukat vestlust ja pakkus kylalistele omavalmistatud pannkooke, nn Cologne’i kooke moosiga. „Kaabu peas ja käed seljal koos – nii mäletan teda ikka Viljandis jalutamas,”[45] meenutab Kaja Susi. Volli oli suur loodusearmastaja, nautis jalgsimatku, paadisõitu ning suusatamist, kasvatas aias lilli ja käis koos Karl Aderi või mõne teise sõbraga lossimägedes jalutamas. Toitis peopesalt linde ja rääkis nendega. Kirjutas sulissõpradest ka sydamlikke luuletusi, mis ilmusid Ott Kangilaski piltidega kogumikus „Linnud-laulikud” (1949). Sealt pärinev „Leevike” jõudis ka kooliõpikusse.
Näe, sireli otsas kaks leevikest! –
päev selge ja pakane väljas.
Nad lendasid siia metsadest,
et toitu otsida näljas.
Nad otsisid härmatand sireli alt
üles kuivanud sirelitarjad,
mis maitsesid neile magusalt
kui Mallele maasikmarjad.[46]
Luuletada koledal sõjajärgsel ajal lindudest – see on iseloomulik. Neile mõtles ta veel lõppude lõpuski. Oma viimasel kevadel kirjutas ta Lennartile suure sisseelamisega sellest, kuidas kuldnokad tema yles pandud pesakasti vaatamas käisid, selle korda seadsid ja isalind sissetungijaga võitlust pidas. „Aga uskumatult vapper sõjamees oli meie kuldnokk. Võitlus kestis ligi tund aega. Suled lendasid, vastase minemakihutamine oli nii äge, et otse lust vaadata. Jagu sai, minema kupatas. Ma plaksutasin talle selle toreda elamuse eest. Imelik, emalinnud vaatasid rahulikult pealt, justkui mõnes põnevusfilmis naised, kui mehed elu ja surma peale võitlevad. Nüüd on siis rahu taastatud ja puuri sisustamine käib taas lakkamatult. Mul on nüüd uut sorti silma- ja kõrvarõõmu.”[47]
Eluloojangul tunnistas Metsamärt, et tõlkimisega syvenenud kriitikameel on oma isiklikud vaimusynnitised aina kaugemale sahtlinurka taandanud. Tema sõjajärgsed värsid on noore Ilmi Kolla, Juta Kaidla ja teiste lyyrikutega samal lainel. See pehme ja pisut laululik laad, mida ei tohtinud ilmuda ajakirjades, kuid mida igatsesid sõjast räsitud inimeste sydamed. Ja hiljem oli ta vist liig uhke, et kerjata mingeid tunnustuse raase sellest ametliku kultuuri maailmast, mis oli talle nagunii suletud. Aga väikese siseringi jaoks pani ta vanuigi siiski yhe luuletsykli kokku. See on adresseeritud „klassikaaslastele”. Kuid ärgem laskem end esmasest assotsiatsioonist petta – nii kutsus ta poisse, keda oma elutipul Treffneris õpetas ja kes ta ideaale edasi kandsid – „valudeks valitud / vihatud aastakäik – kakskymmend kolm”.[48] Neid, kelle käekäigule ta vägagi kaasa elas, sest oli nad oma parima äratundmisega ellu saatnud. „Voldemar Metsamärdi juures käisid tihti külas tema õpilased. Ka Artur Alliksaar. Viimane on mõnda aega isegi Viljandis töötanud.”[49] Töö oli ilmselt raudteenduse liinis. Kaugemas plaanis võib öelda, et julma aja grimassid ei kustuta inimlikku panust. Ta oleks neis avaldamata luuletustes nagu oma poiste elust stseene visandanud. Seal on õppursõduri noorus, karme luuletusi sõjast, võtmata jäänud suudlusest, põgenikest, metsavendadest ja asumisest. Ja ilust, millest noorukid ilma jäid, kuid mis naasis ellujäänute juurde pisut muutunud kujul. Ta vaatas tagasi ning sai aru, et eksiil oli siiski ilus olnud…
Viljandi tund
Kümnendat tundi veab üle linna
laupäevaõhtune tornikell.
Üle agulist metsadesinna
ronivad viimaste löökide kajad.
Õhtupäikeses tukuvad majad,
punased peeglid akendel.
Katuseharjult
venivad varjud.
Ühte on sulamas hämaras rahus
halltoonjad plangud ja pargipuud.
Pilvedepitsid on pruunkuldjas vahus
kroonimas kesklinna katusekamme.
Idataevas säeb mõõdukaid samme
hajameelne ja onulik kuu.
Silmalaug loodel
uinakuootel.
Uniselt pilvelt viimase punagi
tumeda lapiga eemaldab öö.
Viljandi tornikell, mulle veel kunagi,
olgu siis saanijalaste sahinas,
laineteõõtsus või palmide kahinas,
palun, see õhtutund tagasi löö![50]
Mu perealbumis on yks jõuluõhtu pilt Jämejalalt, kus minagi Metsamärdi syles istun. See oli 1974. aastal, kui ta minu vanematel kylas käis. Tema oli siit maailmast minekul, mina just hiljuti kohale jõudnud. Minu jaoks on selles kohtumises yhe lõime jätk. See, et minagi teen tegemist keele, tõlkimise ja poeetikaga. Et tema andekaimast õpilasest Alliksaarest sai yks mu elu suunavaid valgusi. Ja muud taolist, mis ulatatakse „kohvrist kohvrisse”, ilma et saajal ega andjal sellest parasjagu aimu oleks. „Õhtu annab oma valguse uuele hommikule, noored uuel kujul istutavad enda südamesse möödunud põlvede tulised otsimised, püüded ja iha.”[51] Edasiulatamine on yks elu omadusi, nyyd juba minu teha ja täita. Siin tagatoa alumisel riiulil lebab Vollile kuulunud Wiedemanni sõnastik, mis aeg-ajalt kasutamist leiab. Yhe lehekylje allosas on rebend, nagu oleks Metsamärt vihastunud mingi sõna (jyväkene?) või sellest hargnenud assotsiatsiooni peale ja selle kohale sõrmega augu torganud. Aga seegi on vaid kujutlus.
Metsamärdi korter, Kivi tänav 3–1, oli oaas nõukoguliku korratuse keskel. Vanad raamatud, valitud maalid, naiseskulptuur, lilled… Vahel elas seal ka mõni töökoha kaotanu või Siberist tulnu. „Ta andis põlatutele ulualust.”[52] Lihalikke lapsi temast maha ei jäänud. Aga kui Ugala näitleja Lennart Jürgensoni Ema Hilda siitilmast lahkus, siis võttis ta nooruki eest hoolitsemise enda peale. Lennart leidis Vollis nii isakuju, sõbra kui õpetaja. Ta kutsuski Metsamärti alati „Isa” või „Viljandi Isa”. Huvi luule vastu ning selle esitamine. Kunstiarmastus, vanad raamatud, syvenemine soome kirjandusse, kodu sisustamine, härrasmehelik stiil – seda oli palju, mida nooruk talt päris. Vanaduspõlves Männimäel viiendal korrusel elades syytas Lennart tähtsatel päevadel tihti kyynla – Reinu tee viiekordse maja aken oli Pärnu maantee kalmistu poole, kus Metsamärt puhkas – vaatas surnuaia suunas ja rääkis Isaga tasakesi. Ivar Rüütli mäletab: „Enne kohvijoomist või viinapitsi võtmist tõusis köögis püsti, vaatas aknast välja kalmistu poole ja langetas pea.”[53] Kasupoja ymber oli palju Vollilt päritud asju. Võib-olla mängis ka mõni plaat, mida nad olid koos kuulanud. Hiljem lahkus Lennartki ja sai viimse aseme sinnasamma Voldemari kõrvale. Muld yhendas sõprade luud.
Peale muu oli Metsamärt ka hobikunstnik, tundliku käega lillemaalija, loodusvaadete ja natyyrmortide autor, kes armastas ka niisama joonistada. Tema kunstiteele juhatajaks oli gymnaasiumis õpetanud Villem Ormisson. Sõber Elmar Kits maalis portree temast endast. See oli 1957. „Ma kohe pean värve segama. Eriline nõrkus on mul valge värvi suhtes,”[54] lausus ta Ülo Alo Võsarile. Mõne maali mõnel pinnal ta isegi liialdas selle tooniga, aga looming on muu hulgas ka mäng, kus vahel võib eksida endale nauditaval moel. Lyyrika ise oli ju täpne. Ta armastas õlimaale ja akvarelle kinkida. Neid leidub mitmetes kodudes ja vilksatab aeg-ajalt ka myygil. Yhed tema sinililled, mis maalitud mu syndimise aastal, on meil eluaeg Kauge tänava kodus seinal olnud. Vist oli see tema, kes oma kauges nooruses kirjutas: „Polnud ammu, kui leidsin metsa alt esimesed sinililled, see oli kuu alul, ent nüüd ju nad kaovad. Nagu kogemata pudeneb mulda sinine kroon, püsib vaid roheline tupp, millel areneb vili. Nad on täitnud oma ülesande. Kord tähistasid nad kaugelt kevade tulekut, nüüd on selle saabudes täidunud nende mõte. [—] Siis pühitseb maa päikese võidurõõmu.”[55] Valgus kevadistel õitel – seal on sõnastamatul kombel peidus kõik see ilus, mida inimene oma paremail hetkil kogeb. Heledad päevad on väärt, et neid jäädvustada – abiks järgmistest muremurdudest läbi minekul. Ka kevaded pole yhte nägu ja vahel vajab meenutamist, et nad on yldse olnud. Võib-olla korjas noor tydruk need sinililled kodumetsa alt, sidus punti ja tõi linna ning väsinud härra, endine hulkur, kes ise enam suurt käia ei jõudnud, ostis need turult, mis asus paarisaja meetri kaugusel ta kodust. Sadas lörtsi ja puhus kiuslik tuul, nii et tagasiteel tuli kimbukest hoolikalt põue ligi hoida. Alles koduse sooja käes ärkasid lilled ellu, ning lõid päevavalgel sinetama. Aknalaua ymber hõljus vaevutuntav aroom. Volli kapis leidus neile sobiva tooniga tass. See maalimine oli tema igakevadine ja -suvine rituaal. Lillevaatluse hetked pole raisatud aeg. Kusagil õielehtede vahel olid peidus tydruku lootvad silmad, tema soovid metsa all tollel kevade hommikul.
Metsamärt oli yks neist, kel nõukogude võim ei lasknud oma andeid vääriliselt rakendada, kuid kes elasid siiski nii ausalt, avatult ja huvitavalt, kui said. Vaimsed rikkused olid endiselt käeulatuses. Veel võis käia Filosoofi alleel. Linnud said söönuks ja Lossimägede kohal laius päratu taevas…
*
Andres Tõrvalill
Laul planeetidele
Mu hinge nägematu kuju asub päikese valguses,
mis on Kõikvägeva põletav silmavaade,
kelleni ulatuvad kõik aated,
kelles surevad kõik aated,
kelle juures on asjad omas alguses.
Ma olen kahvatu kuu sarnane,
mille valgus tuleb taevastest hoonetest;
ma olen alles sündiva, kosmoses tundmatu
taevakeha sarnane.
Minus tekivad päikesesüsteemid kaosest,
minus sünnivad uued maailmad tundmatuilt jumalatelt,
minus tekivad maakerad ja teised planeedid,
mis on kaetud veega ja millel pole pimeduse mõõtu,
siis saab valgus ja öö esimeseks päikesetõusuks.
Minus asuvad esimesed paradiisiaiad, kus elab palju loomi
ja madusid ja esimene inimene;
suur patulangemisepäev tuleb ja inimene leiab end alasti olevat,
siis suletakse paradiisi väravad ja
surma kaheterane mõõk jääb inimese südame lähedale;
mu hinges luuakse veeuputuse ohvririkkaid päevi,
ma näen oma südamepeeglis ehitatavat Paabeli torni,
kus seginevad inimeste keeled ja kus inimene ei jaksa liigutada
tolmuiva oma silmaläätsalt,
mu’s kisendab Aabeli süüta veri vennatapja Kaini pääle,
ja jumal jagab kummalegi nende õigust.
Rahvad tulevad vangipõlvest ja sammuvad vabaduse poole,
prohvetid laulavad nutulaule põlenud linnade müüridel;
ma näen püha inimesepoja sündi,
ma näen sellesama inimese pekstud ihu ja okaskrooni,
ning märtrisurma ühel hommikumaa mäel. –
Mu õhtused igatsused on Marsi roheliste kiirte sarnased,
mis rändavad kaugele ilmaruumi,
sünni ja surma lähedusse,
planeetide pöörasesse tiirlemisse,
põlemistesse, millest sünnib elu,
põlemistesse, millest snnib surm. –
O, kosmose rikas ja suuremeelne isand!
Mu silmad hüüavad su rahustavate kiirte järele,
mis tulevad Veenuselt,
mille tuli on ilusaim uinuva looduse aegu,
mille paistus on armas suveõhtul,
kui taluneiud tulevad lauldes koju lõhnavate heinte juurest,
ja mille valgus tuletab meelde Püha Neitsi
vaga näoilmet,
kui see õnnistab armastajaid.
Saturni kuldvalged kiired tungivad otsekohe
läbi sinisest udust,
need helgid on jahedad kui
külm ja valge viin,
mis siiski joobnustab meele
ja tiivustab inimese mõtlema hulljulgeid mõtteid.
Mu silmad ihaldavad kiirte järele, mis tulevad Siiriuselt,
mille iga paistus on ise värvi,
mille hiilgusel on väga vana vahuveini rõõmsakstegev võim.
Ma palvetan teie poole salaja, tuntud ja tundmata tähed,
kes teie määrate inimeste saatusteid,
kes teie olete sugulased inimestele nende eneste teadmata.
Ja sina Suurvanker, kes oled suur taevajutlustaja
Põhjanaela läheduses,
kes sa asud Lendmao saba sfäärides
ja kelle lähedal asuvad Jahipeni, Arktuurus, Kastor ja Polluks,
ja kelle lähedal istub Kassiopeia oma hõbetet troonil;
sina, siniste udude jutustaja,
sinult liugleb alla igal õhtul muinasjutt
ja astub tasahilju inimeste juurde. –
O, kuis tunnen teid, mu tähed!
Kuis vihkan mõõte maiseid, kuis tunnen oma jalgade
nõtra jõudu, kuis mannetu on mu käsivarte pikkus.
Oma silmi ma ülistan,
nende kaudu ehitan silla lõpmatuse teemantidest teede poole,
ja oma südame verega kirjutan tähised verstapostele lõpmatuse kuldsiniseil teil. –
Ma ülistan kõiki taevasi külalisi:
seal kiirgab Veega sinakate helkidega,
mis rändavad miljoneid kilomeetreid,
et meid külastada;
Jupiiterit ja kauget Neptuuni.
Kõikidele teile on antud imeliselt kõlavad nimed:
Pegaasus, Valaja, Vibukandja,
Skorpion, Hüüdra, Kapella,
Lõukoer, Jäär, Lüüra, Vähk,
Eridanus, Orion, Neitsi, Karikas,
Regulus ja Kroon.
Need armsad nimed ikka jatkuvad.
Ja Linnutee võluv valgus,
mille äärtel õitsevad sfääride kuldliiliad,
miljarde uuritud ja uurimata tähti.
Teid ülistan, et elavad ja surnud tähed,
te, kes igal õhtul paistate
ja teie, kes pimedad olete. –
Mu hing saab valgust teilt, kui valge nartsiss kuukiirtelt,
kui punane roos päikeselt,
kui põllunälkjas igast kiirest, mis ulatub maa pääle.
Ma olen sündinud kerjuseks,
ma olen olnud kuningas,
olen olnud karjane mäenõlvadel,
olen olnud haavatud,
olen mänginud heledat mänguriista laatadel,
olen pildunud nuge kahele poole
mu armsamat silmanägu,
olen käinud ringi kaevates ja needes,
süda tühjaks lastud verest;
olen surnud ja jälle sündinud –
kuid teid, mu imelised tähed, olen ikka näinud.
Teie olete laskunud tulena mu südamesse,
olete surmanud kõik maakera mustad ja tumepunased inglid mu hinges.
[1] G. E. Lessing, Emilia Galotti. Tlk V. Metsamärt. Rmt: G. E. Lessing, Valitud teosed. Tallinn, 1965, lk 101.
[2] Bohême, Väikene sissejuhatus ja minu „Sügise intermezzo”. Sakala 22. IX 1917.
[3] F. Tuglas, Kirjanduslikud väljavaated. Sakala 13. XI 1917.
[4] V. Metsamärt, Jälitatu. Käsikiri. Lennart-Hans Jürgensoni arhiiv. EKM EKLA, reg. 2019/91.
[5] F. Sch. ja R. H., Mälestusi võitluspäevilt. Viljandi kooliõpilased Eesti vabadussõjas. Sakala 23. II 1925.
[6] [V. Metsamärt?], Kirjandus jõululauale. Sakala 22. XII 1925.
[7] -ii- [V. Metsamärt?], Ajakirjandus ja keeleuuendus. Sakala 30. VII 1925.
[8] [V. Metsamärt?], Juhan Liiv. Sakala 1. XII 1923; Eliisabet Aspe 65-aastane. Sakala 17. XII 1925.
[9] [V. Metsamärt?], August Kitzberg 70-ne aastane. Sakala 7. I 1926.
[10] Voldemar Metsamärt. Eesti keele õpetuse ülesanded. Käsikiri 5. V 1933. Tartu Ülikooli Muuseum. ÜAM 808 32-3Ar.
[11] Voldemar Metsamärt. Eluloost. Käsikiri. EAA.2100.1b.463.
[12] V. Metsamärt, Aru onu. Sakala 30. VII 1929.
[13] Voldemar Metsamärt. Viljandimaalt kogutud rahvaluule. ERA-23017-44098-95651.
[14] -m- [V. Metsamärt?], Uusi raamatuid. Sakala 15. XII 1927.
[15] Voldemar Metsamärt. Simuna kihelkonna vokalism ja konsonantism. 1929 AES nr 100.
[16] Sealsamas.
[17] -ii- [V. Metsamärt?], Ajakirjandus ja keeleuuendus.
[18] Voldemar Metsamärt. Eesti keele õpetuse ülesanded.
[19] U. Masing, Uskuda, elada. Tartu, 2006, lk 137.
[20] Metsapoeg, Vaatlusi oktoobrikuu laotusel. Sakala 3. XI 1927.
[21] Mustlaskeelseid sõnu eesti keeles. Sakala 9. XI 1934.
[22] Lõpp mustlasromantikale Viljandi linnas. Sakala Pühapäev 13. VIII 1938.
[23] Näiteks: Raamatusõber, Kirjanduslik pühadelaud. Sakala 7. IV 1928.
[24] H. Treffneri Gümnaasium Tartus. 1937./38. õppeaasta tegevuse aruanne. Tartu, 1938, lk 11.
[25] A. Kaalep, Minu õpetaja. Edasi 2. X 1982.
[26] Sealsamas.
[27] Ü. A. [Võsar], „Ma kohe pean värve segama…” Tee Kommunismile 28. IX 1974.
[28] J. Lepajõe, Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Voldemar Metsamärt. Sakala 25. III 1995.
[29] Kolleeg, V. Metsamärti mälestades. Eesti Päevaleht 11. VI 1975.
[30] Sealsamas.
[31] P. Alvre, Voldemar Metsamärt. [Nekroloog.] Rmt: Emakeele Seltsi aastaraamat 22, 1976. Tallinn, 1977, lk 221.
[32] V. Metsamärt, Pettuja. Käsikiri. Lennart-Hans Jürgensoni arhiiv.
[33] V. Metsamärt, Kui saadab… (dateeritud detsember 1947). Kaustik. Lennart-Hans Jürgensoni arhiiv.
[34] J. Lepajõe, Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Voldemar Metsamärt.
[35] Ilmar Soomere e-kiri autorile 3. I 2025.
[36] Arvid Laik [V. Metsamärt?], Virve. Sakala 3. VI 1921.
[37] Arvid Laik, Kiri Virvele linna. Sakala 10. VI 1920.
[38] I. A., Südamelt ära. Sakala 9. VIII 2003.
[39] J. Lp., Kaks noorsoo raamatut. Sakala 18. X 1927.
[40] Voldemar Metsamärt. Eluloost.
[41] A. Arbuzov, Tanja. Tlk V. Metsart. Tartu, 1941, lk 32.
[42] Ü. A. Võsari kiri autorile 30. I 2025.
[43] Ü. A. [Võsar], „Ma kohe pean värve segama…”
[44] E. Teder, Mees, kelle hinges oli kirjandus. Sirp ja Vasar 4. III 1977.
[45] K. Susi, Mälestusi Metsamärdist. Käsikiri, 2023.
[46] Tsiteeritud: Ü. A. [Võsar], „Ma kohe pean värve segama…”
[47] V. Metsamärt L. Jürgensonile 13. IV 1975. Koopia autori valduses.
[48] V. Metsamärt, See. Käsikiri. Lennart-Hans Jürgensoni arhiiv.
[49] Ü. A. Võsari kiri autorile 30. I 2025.
[50] Lennart-Hans Jürgensoni arhiiv.
[51] [V. Metsamärt?], Mõtteid muinasjuttude ööl. Sakala 31. XII 1929.
[52] Ü. A. Võsari kiri autorile 30. I 2025.
[53] Ivar Rüütli e-kiri autorile 21. XII 2024.
[54] Ü. A. [Võsar], „Ma kohe pean värve segama…”
[55] [V. Metsamärt?], Loodus jutustab. Sakala 30. V 1929.
Lisa kommentaar