„Jaa-jaa, Barbara,” ütles Andrus ja lükkas naise hellalt, kuid kindlalt ukse vahelt teise tuppa. „Kella poole üheksaks on kõik lõppenud.”

Mees sulges ukse, kuulas paar hetke kõrvaltoast kostvat lapsenuttu ja pöördus siis ringi. Andrus Haljara oli pikemat kasvu neljakümnendates eluaastates mees, laia keha ja sünnipäraselt punaka näoga. Ta kandis seljas kodust ruudulist särki ja jalas siniseid teksapükse, tema olekus oli teatud kahevahelolekut, ja kui ta naeratas, siis nii, nagu vabandaks kogu oma senise eksistentsi eest.

Peale Andruse viibis ruumis veel kolm meest: üks istus akna all nahktugitoolis, teine keset tuba laua ääres ja kolmas diivanil. Kaheksakümnendatel ehitatud eramaja toa seinal oli oranž luitunud tapeet ning põrandal punane vaip, sisustuseks üksteisega kokku sobimatud mööblitükid: laud ja toolid, televiisorialus sellel kõrguva õhukese ekraaniga, tugitool ja diivan, hämaras toanurgas kiiktool, millele oli heidetud kirju lapitekk. Toa üks nurk oli tühjaks tehtud, vaiba nurk üles keeratud ja põrandalamp kõrvale tõstetud. Raamaturiiuleid ruumis ei olnud, seintel rippuvad suures formaadis pildid öistest pilvelõhkujalinnadest jutustasid maja elanike ihast millegi kauge ja sädeleva järele. New Yorgi pildi kõrval paiknes vana pruunis puitkastis kell, mille tiksumist võis kuulda, kui laps kõrvaltoas vaikis. Rohelise mustriga kardinad olid akna eest kõrvale veetud ning tänavalt kostis sisse liiklushääli. Televiisorialuse kõrval seisis mahukas mähkmepakk, laua all vedeles sinine lutt, ruumis hõljusid beebilõhnad: rinnapiima ja mähkmete hõng.

„Tere veel kord kõigile,” ütles Andrus. Ta süütas tule, läks akna juurde ja tõmbas kardinad ette, kuigi väljas oli alles valge. „Mina olen Andrus Haljara,” jätkas ta toa keskele astudes, „ja ma kutsusin teid siia, et oleksite ühe ebatavalise sündmuse tunnistajaks. See, mis me täna näeme, peaks muutma inimkonna tõeks­pidamisi ja lükkama ümber ühe… noh, suure arusaama.”

„Mis suure arusaama?” küsis akna all tugitoolis jalg üle põlve istuv mees. See oli Mart Jõesuu, kuuekümnele eluaastale lähenev kõhukas pelletikaupmees, roosa triiksärgi ja laia olemisega. Mardi hallid juuksed olid küljele kammitud, firmajuhile omane enesekindel hääl sisaldas metalli ja skepsist.

Andrus vaatas küsija poole.

„Et surm olemas on,” ütles ta tasa. „Tegelikult vist ei ole.”

Firmajuhi lõug tõusis sentimeetri võrra, kuid ta ei öelnud midagi.

„Mis mõttes pole surma olemas?” küsis diivanil istuv mees ja Andrus vaatas tema poole. Raik Trink oli tagasihoidlik, soliidse välimusega, umbes viiekümne­aastane ametnik. Mehel oli kena lühike soeng, näol tõsine, veidi tõrges ilme ja seljas hall pintsak. Raik rääkis vaikselt: kas oli ta loobunud kärarikka maailmaga konkureerimast või oli ta häälepaeltega midagi lahti, ei teadnud keegi.

„Ma kohe selgitan teile,” vastas Andrus, „aga enne: kas keegi soovib teed või kohvi?”

Mehed raputasid pead. Andrus tõstis laualt mõned esemed televiisorialusele, korjas maast luti üles ja pistis taskusse. Ta vaatas seinakella, mis näitas seitse läbi nelikümmend minutit.

„Kas te võiksite palun diivanile ümber paikneda,” ütles Andrus laua taga istuvale mehele, kes noogutas ja tõusis. Astunud paari sammuga üle toa, vajus ta vabasse diivaninurka, asetas käed põlvedele ja tardus paigale nagu sfinks. Kaido Roosmäe oli turvamees, kes jälgis tähelepanelikult ümbrust, tegemata vahet kaubanduskeskuse aatriumil ja eramaja toal. Ta oli keskealine, vaikne, laiaõlgne ja tugev, hallineva pea ja tumesinise T-särgiga. Ta näris aeglaselt nätsu, nii et põselihased liikusid.

Andrus käis korraks ära ning asetas tagasi tulles lauale tikutopsi ja teelusika koos alustassiga, mille keskel seisis triibuline tordiküünal.

„Ega teil brändit või mingit muud kanget lonksu ei juhtu olema?” küsis ärimees.

Andrus ei jõudnud vastata, sest enne kõlas kõrvaltoast külm naisehääl.

„Ei hakka seal jooma! Sellist kokkulepet ei olnud!”

Vahepeal vakka jäänud laps pistis uuesti kisama, uks avanes ja diivanil istujad pöörasid pead. Sisse vaatas Barbara, Andruse abikaasa, süles beebi. Naisel olid ümarad punased põsed ja nii teravad süsimustad kulmud, nagu oleks need markeriga laubale veetud; peas krunn ja kaelas kolm-neli hõbeketti, töntsides sõrmedes sama palju sõrmuseid. Barbara oli süüdistava pilguga ja väsinud, piima täis rinnad rippusid lõdvalt särgi all.

„Sa seda inimest siin ka ikka mäletad, jah?” küsis naine ja osutas silmadega nutvale lapsele.

„Jaa, muidugi mäletan,” rahustas Andrus naist. „Keegi ei hakka siin jooma!” Ta pöördus tõsiselt teiste poole. „Päriselt ka. Enne vaatlust ei tohi alkot võtta, muidu ei usu meid keegi.”

„Ja pärast ka ei tohi!” lisas Barbara enda järel ust sulgedes.

„Mis vaatlus see on siis?” uuris ärimees.

„Ma kutsusin teid täna siia,” vastas Andrus, „et te oleksite tunnistajaks surma­järgse elu faktile.”

„Ma ei saa sellest aru.”

„No me tõestame täna ära, et elu ei lõpe surmaga. Keha kaob, aga meie ise säilime: lihtsalt me ei saa enam tavalises mõttes suhelda.”

„Ja kuidas keegi sellisele asjale tunnistajaks saab olla?”

„Kohe saate kõigest teada,” lausus Andrus ja naeratas vabandavalt. „Natuke kulub veel aega, siis läheb lahti. Me hakkame ühe teispool olijaga suhtlema; või noh, õigemini hakkab ta siin toas tegusid tegema.”

Andrus pani käed puusa ja vaatas ringi, kontrollides, ega ta midagi unustanud pole. Ta pilk peatus nurgas seisval kiiktoolil ning tema silme eest kerisid läbi paari nädala tagused sündmused. Sellel toolil oli enne oma lahkumist istunud Andruse isa, vana ja surmani auahne keevitaja Ants Haljara. Noorena oli Ants olnud tugev ja kena mees, kõrgete ootustega elule, aga ootusteks need jäidki. Lapsena oli ta tahtnud saada presiidiumi esimeheks, kuigi ei teadnud täpselt, mis asi presiidium on; ta oli ihaldanud seista kõnepuldis ja rääkida mitmesse lapikusse mikrofoni korraga. Õnnetuseks selgus aga koolis, et tarkuse omandamine on uinutava toimega protsess, ning kuidas poiss ka ei püüdnud, pärast viit minutit raamatu taga vajus põsk paberile. Nii viis elu Antsu põhikoolist ameti­kooli, kus ta omandas keevitaja kutse. Selles ametis töötas ta aastakümneid, tähelepanu­maias hing piinlemas saavutuste puudumise tõttu. Läbi keevitus­maski ava põleti­otsa jälgides kujutas ta ette, et see on kuulsusesära, mida saab küll vaadata, aga mitte käega katsuda. Ta teenis hästi ja ehitas perele maja, selle­sama, kus külalised praegu viibisid. Vene aja lõpp ja uute võimaluste avanemine muutis ka Antsu hingamist ning ajakirja Kroonika lapates tundis ta rinnas torkeid. „Ma olen sama hea,” sosistas ta põlgusega piduriietes poseerivaid inimesi silmitsedes. „Ma olen veel parem: lihtsalt mul puuduvad saavutused, sest okupatsiooniaeg poos kõri. Aga nüüd on kõik teisiti, tõprad. Nüüd läheb lahti!”

Antsu tähetund saabus siis, kui ta osales populaarses televisiooni tutvumissaates vaatamata sellele, et tal olid kodus naine ja laps. Naine nuttis, nähes meest kikilipsu ette sättimas, kuid Antsu naise jutt ei kõigutanud.

„Ära ulu,” ütles ta. „Ma ei lähe sinna võõraste eitedega tutvuma, vaid kaamerate pärast. Televisioon on nagu kullast toru: tundmatu hall inimene imetakse ühest otsast sisse ja puhutakse hetk hiljem kuulsa ja sädelevana teisest otsast välja. Täna õhtul näed sa raketi starti!”

Saates käik kujunes Antsu tuttavate silmis triumfiks, kuigi televaatajate üldsus pidas meest naeruväärseks. Ants ei olnud teravmeelne, ent rääkis palju ja lõpetas lauseid ä-de ja vä-dega. Ta püüdis küll televisioonis esinemise mälestust läbi aastate elus hoida, kuid viimaks see siiski tuhmus ning elu lõpufaasis piinles mees teravama tuntusjanu käes kui eales varem. Viimased aastad veetis Ants kiiktoolis, võimetuna omal jalal ringi liikuma, hall habemepundar lõua otsas ja silmis kustumatu leek. Kui vanamees midagi vajas, toetas ta varba vastu seina ja lükkas tooli kiikuma, mispeale keegi tema juurde läks.

Ühel õhtul jälle kiikuvat tooli nähes istus Andrus diivaniotsale ja ootas. Ravimite järele haisev vanamees vaikis, hingeldas ja vaikis siis jälle. Vaip isa sülest oli pooleldi maha libisenud ning poeg kohendas seda.

„Üleminek on lähedal, poiss,” sosistas Ants Haljara lõpuks.

„Mis asi on lähedal?” küsis Andrus.

„Üleminek,” kordas isa. „Aga see asi, mida inimesed praegu surmaks nimetavad, omandab tänu minule täiesti uue sisu. Rahvas arvab, et ma olen pildilt maas, kuid see pole nii: mu rakett tõmbab nina uuesti taeva poole ja tõuseb igaveseks kosmosesse. Pane tähele, poiss, et järgmises uusaastakõnes tänab president televiisoris mind nimeliselt.”

Andrus arvas, et isa sonib, ega öelnud midagi.

„Sa ju mäletad mu teles käiku?” kähistas isa leekival pilgul. „Ma tean, ma tean,” jätkas vanamees vastust ära ootamata ja köhis. „Ma tean, et nad naersid mu üle… haritlased, ülikoolirahvas, tainapead.” Surija luine käsi haaras kramplikult Andruse randmest. „Nad naersid, aga nüüd virutan ma need irvel lõustad lukku. Minust saab uus Gagarin, mu raketi ots lööb Veenuse poole sööstes särama nagu keevitamise leek. Saad aru?”

„Ei saa,” vastas Andrus, tundes end ebamugavalt ja püüdes kätt vabaks saada. „Kes see Gagarin on?”

„Gagarin oli kosmonaut, kes tungis esimese inimesena sinna,” ütles isa, laskis poja käest lahti ja osutas pika küünega lae suunas, „teispoolsusse, ja mina teen nüüd sama. Siin kiiktoolis istudes olen juba mitu korda piiritsoonis viibinud. Teie arvate, et see on deliirium, mina aga hõljun valgete pilvede vahel, kusjuures maa asemel on all mingi kollane pehme vaip, mis meenutab lõpmatut madalakarvalist mesilasekeha. Tead, keda ma seal kohtasin?”

„Ei tea,” vastas Andrus isale otsa vaatamata ja kohendas uuesti tekki, kuigi seda polnud vaja.

„Ma kohtasin seal endisi inimesi. Nad kõik on alles. Saad aru, poiss?”

„Ei saa.”

„Hakka siis saama!” urises vanamees. „Inimene elab pärast surma edasi, selles on asi. Keha kukub maha nagu mädanenud tupp mõõga ümbert, kuid haljas vaim jääb igavesti alles. Ma nägin seal igasugu rahvast, tuttavaid nägusid ka. Kas mäletad Prangli-papit, kes kaheksakümnendatel kõrvalmajas elas? Prangel on alles. Ta lendas minust mööda, lehvitas ja hüüdis: „No terekest! Teil läks kehast vabanemisega päris pikalt! Kuidas Põllumaade valge puudel elab?” Ja selle sealpoolse elu olemasolu, poiss, me sinuga koos ära tõestamegi.”

„Minuga!?” ehmatas Andrus. „Miks just minuga? Mina ei puutu ju asjasse!”

„Mul on vaja kehalist partnerit. Ilma siinpoolse abiliseta peetakse mind järjekordseks kummituseks, kes nürilt vastu seina kopsib ja asju loobib.”

„Mina ei tea sellest valdkonnast midagi,” puikles poeg hädiselt näppe mudides ja naeratas vabandavalt. „Ma ei taha; lepi ikka mõne asjatundjaga kokku või palkame näiteks sensitiivi, kelle suu läbi saab rääkida, nagu telekas tehakse.”

Külm kooljakäsi haaras taas valvsuse kaotanud pojal randmest ja pigistas nagu jäätisepulkadega.

„Kas tahad pärandusest suu puhtaks pühkida või?” küsis vanamees kalgilt, jõllitades sorgus kulmude alt välja. „Pole midagi lihtsamat kui testamendi muutmine.” Märgates poja olekus alistumist, jätkas surija rahulikumalt. „Sensitiiviga on riskid liiga suured, sest võõras paneb kuulsuse pihta. Tegelikult ei jagaks ma kuulsust üldse kellegagi, aga kahjuks sellist võimalust pole. See tähendab,” vanamees köhis kuivalt, „et mängu tuled sina.”

Andrus ohkas. Ta oleks veel puigelnud, aga hirm majast ilma jääda oli liiga suur.

„Mis sa teha tahad siis?” küsis ta vastumeelselt.

„Idee tekkis selgeltnägijate telesaadet vaadates,” seletas vanamees ootamatult erksaks muutudes ja osutas pilguga televiisori poole. „Sealt on näha, mida üks kummitus, üks teispool olija üldse teha suudab. Saad aru, poiss?” Vanameest haaras köhahoog. Ta krabas kätega kiiktoolist, nagu hakkaks see ümber minema, kõõksus ja ajas silmi punni. „Juua,” ägises ta siis. „Juua!”

Keegi köhatas. Andrus ärkas tardumusest ja vaatas ringi: teda silmitses kolm meest.

„Jajah,” pomises Andrus ja noogutas paar korda. Ta lükkas teise toa ukse lahti ja vaatas sisse. „Palun anna siis oma telefon,” ütles ta naisele, „nagu enne rääkisime.”

„Telekat vaadata ei saa, telo võtad ära,” kuulsid külalised Barbara õiendamist. „Kuidas ma nii elan? Kas sa kuskil mujal ei või oma katseid korraldada?”

„Isa ei surnud kuskil mujal, ta hõljub siin toas ja ootab.”

„Hõljub toas ja ootab!” hüüdis naine irooniliselt. „Tere, tali!”

Vahepeal vaikinud beebi hakkas uuesti nutma ja Andrus sulges ukse, naise telefon käes.

„Kuuled, jah?” hüüdis naine. „Tita hakkas sinu pärast jälle pihta: tule istu ise siin selle karjumise sees ilma telota!”

„Rahu nüüd, meil ei lähe palju aega!” hüüdis Andrus. Ta naeratas toas viibijatele ja ütles tasa: „Vabandust.”

Näppinud natuke aega naise telefoni, asetas mees selle televiisori najale.

„Panin filmima,” ütles ta, võttis tagataskust enda telefoni ja vaatas kella. „Käivi­tan liikuva kaamera,” lausus ta siis ja pani ka enda telefoni filmima. Ta võttis mõned suured plaanid toast ning peatas pildi iseendal.

„Tere!” ütles ta. „Mina olen Andrus Haljara. Täna on 14. mai 2025, kell on 19.43 ja me viibime aadressil Aparaadi 6, Tallinnas, Eestis, Euroopas. Siinsamas lahkus täpselt ühe nädala eest meie seast mu isa Ants Haljara. Me leppisime isaga kokku, et…” Mees vakatas, sest nägi, et tugitoolis istuv ärimees on tõstnud sõrme. „Mis on?” küsis Andrus ja keeras kaamera Mart Jõesuu poole.

„Mis mõttes lahkus?” küsis too kuivalt.

„Suri ära,” vastas Andrus.

„Suri ära kuskohas? Siin toas?”

„Jah.”

„Niisama kuidagi või vägivaldselt?” küsis turvamees, kelle madal hääl passis kehaga hästi kokku.

„Ei-ei, mis vägivaldselt!” hüüatas Andrus, jätkates filmimist. „Lihtsalt vanadus, haigus, une pealt valutu minek.”

„Kus ta siin suri täpsemalt?” küsis turvamees ja tõstis käe diivani käsitoelt sülle.

„Selles kiiktoolis seal,” ütles Andrus ja näitas näpuga toanurka.

Külalised silmitsesid pealtnäha tavalist heledast puidust kiiktooli, kumerate jalastega, krobelise seljatoega. Uue teadmise valguses omandas tool justkui neljanda mõõtme nagu kõik surmaga seotud esemed: nüüd ei olnud see mitte kiik-, vaid suritool.

„Enne seisis see tool seal, jah?” küsis ärimees ja osutas lagedaks tehtud toanurgale.

„Ei, tool on kogu aeg selles kohas olnud,” vastas korteriperemees.

„Aa, okei,” ühmas ärimees. „Ma lihtsalt vaatasin, et imelik tühi nurk.”

„See nurk on meie vaatluse jaoks väga oluline,” seletas Andrus. „Ma räägin varsti täpsemalt, aga praegu paar sõna sellest, mis juhtuma hakkab. Enne isa lahkumist leppisime kokku, et ta paneb siin ruumis täna täpselt kell kaheksa toime mõned teod, mis kinnitavad mõistusliku elu olemasolu pärast surma.”

„Mis teod?” küsis turvamees. Ta nõjatus ette ja toetas küünarnukid põlvedele; tundus, et mees väldib millegipärast diivani puudutamist.

„Isa võbistab küünlaleeki ja viskab lusika nurka,” vastas Andrus. „Selle jaoks nurk ongi lage, et kõik ilusti näha oleks.”

„Kas ta teeb neid asju surnuna?”

„Jah.”

„Kust surnu kellaaega teab?” uuris ärimees.

„Kõik toimub suure kella järgi,” ütles Andrus ja viitas lõuaga seinale. „Kui kell lööb, siis peaks pihta hakkama.”

„Selle kella pendel ei liigu ju.”

„Ei liigu jah, aga kell käib ja teeb häält ikka. See ongi selline kell: Vene ajal ostetud.”

Andrus lähenes kaameraga diivanil istuvale ametnikule, kes tõmbus eba­mugavust tundes pingesse.

„Surmajärgse mõistusliku elu dokumenteerimiseks oleme kohale kutsunud eriti usaldusväärsed isikud,” rääkis Andrus salvestatavale pildile juurde. Raik Trink vaatas tõsiselt kaamerasse ja hõõrus korraks käega otsmikku. „Palun öelge oma nimi ja isikukood!”

„Isikukood?” küsis ametnik tasasel häälel. Ta otsis rahakoti välja, ütles oma nime ja luges ette isikukoodi.

„Väga hea,” kiitis Andrus. „Raik Trink esindab täna teadust: ta töötab arstina.”

„Ma ei ole arst,” ütles ametnik ja raputas pead. Ta pistis ID-kaardi tagasi rahakotti ja rahakoti taskusse. „Mu kontor on lihtsalt haigla naabruses.”

„Selge. On teil toimuva kohta mingeid kommentaare?”

„No ma arvan, et kui keegi tõesti suudab pärast oma surma veel kellaaegadest lähtuvalt tegutseda, siis oleks see arstiteaduse seisukohalt vaadates ilmselt päris kõva asi. Võib-olla oleks see teadusharu jaoks isegi pöördelise tähtsusega.”

„Mis eriala doktor te olete?” küsis ärimees.

„Ma kordan: ma ei ole arst,” vastas ametnik. „Ma lihtsalt töötan haiglaga samas majas ja aastatega jääb üht-teist külge.”

Kindla eriala esindajate tunnistajaks kutsumine oli olnud isa nõudmine, mis Andrusele ei meeldinud. Ta ei tundnud ühtegi arsti ega õigusteadlast, kuid just need olid Ants Haljara arust vajalikud, et surmajärgse elu ilminguid pädevalt hinnata.

„Asjatundjad on võimelised ajakirjandusele ja teadlastele ütlusi andma,” oli vanamees seletanud. „Arst kinnitab, et avastus on suur, jurist vastutab toimingute korrektsuse eest.”

Isa lahkumise järel oli Andrus esmalt mõelnud asjameestest loobuda ja piirduda vaid filmimisega, kuid südametunnistus hakkas piinama. Otsides nõutud isikuid tuttavate vahendusel, jõudis ta ärimehe ja ametnikuni, kes mööndustega sobisid. Andrus, nagu ta isagi, pelgas kõrgharidusega inimesi, tegeles teemaga vastu tahtmist ning ei hoolinud nüüdki sellest, et ametnik ei olnud arstindusega seotud. Turvamehe kutsumine oli Andruse enda idee, kuna ta pidas mõistlikuks, et ruumis, kus hakkab juhtuma ettearvamatuid asju, hoiab keegi korda.

„Nii,” ütles Andrus ja pööras filmiva telefoni turvamehe poole. Ta ei saanud jätkata, sest enne avanes kõrvaltoa uks ja sisse vaatas Barbara, süles intensiivselt lutti imev beebi.

„Tule siia!” käsutas naine järsult ja nõksas peaga.

„Mis on?” küsis Andrus häiritult ja läks naise juurde.

„Mis on, mis on!” sosistas naine, nii et kõik kuulsid teda. „Kui sa mu telefoni ära lõhud, ostad ise uue! Seal on kontaktid sees, Egiptuse pildid ja videod – kui need kaotsi lähevad, tead…”

„Kuule, palun praegu, ausalt,” ütles mees. „Meil on siin maailma saatust muutev vaatlus pooleli.”

„Ma sul muudan siin maailma saatust!” sosistas naine kurjalt ja põlglikult. „Vaatlus! Kui vaadelda tahad, mine tähetorni!”

„Võta, palun, asja rahulikult,” sosistas mees, püüdes Barbarat enda kehaga tagasi ukseavasse trügida. „See lusikas peab nurgast ikka väga mööda lendama, et su telefoni pihta minna. Pealegi on see kerge alumiiniumlusikas, tead küll, see ei löö võib-olla isegi mõra ekraani sisse.”

„Mõra! Selle mõra lased sa ise korda teha! Tead sa üldse, palju ekraani vahetus maksab?”

„Ei tea.”

„Ma ka ei tea,” kähvas naine ja lükkas ukse kurjalt kinni. „Aga odav see ei ole!” hüüdis ta teisest toast, mida kuuldes laps nutma hakkas. „Kuss-kuss-kuss!” sussutas naine valjult ja demonstratiivselt. „Issi on lolliks läinud, ära nuta!”

Andrus vaatas kella ja keeras kaamera enda suunas. „Vabandust selle vahepala pärast,” ütles ta, „aga ma ei saa filmimist kinni panna, sest siis võib jääda mulje mingist trikitamisest. Ma jätkan nüüd kiiremas tempos tunnistajate tutvustamist, sest varsti läheb lahti.” Ta astus turvamehe juurde. „Palun teie nimi ja isikukood!”

Turvamees oli ID-kaardi välja otsinud ja näitas seda kaamerasse. „Mina olen Kaido Roosmäe,” ütles ta. „Isikukood on kaardil näha.”

„Kaido on kohale kutsutud julgeolekukaalutlustel,” lisas Andrus.

„Jah, ma olen turvatöötaja,” ütles turvamees ainiti kaamerasse vaadates, „aga ega ma täpselt aru ei saa, mis siin toimuma hakkab. Kui asi kontrolli alt väljub, küll ma aitan.”

„Hästi,” ütles Andrus ja liikus üle toa ärimehe juurde.

„Mina olen Mart Jõesuu,” ütles too. „Isikukood pole minu arust hetkel oluline.”

„Okei,” pomises filmija ja naeratas kahetsevalt. „Mart on jurist: ta vaatab, et mingit pettust ei oleks.”

„Väike täpsustus,” ütles ärimees ja tõstis jälle näpu. „Ma töötasin kunagi kohtu­majas küll, aga enam mitte. Ma müün juba umbes kümme aastaid pelleteid.”

„Mulle öeldi, et teil on juuraharidus,” ütles Andrus.

„Jah, mul on kõrgharidus, aga mitte juuras. Samas mingeid õigusteaduse loenguid ma kuulasin, üht-teist on meeles.”

„Okei,” pomises Andrus. „Ja milline võiks olla õigusteaduslik vaade surmajärgsele elule?”

„No kohtupraktikas tuleb viiteid teispoolsele elule ja selle avaldumisvormidele ikka ette, aga neid käsitletakse kui pettekujutlusi ning neid viiteid ei saa tunnistusena kasutada.”

„Selge,” ütles Andrus ja liikus kaameraga keset tuba. Ta vaatas kella. Täis­tunnini oli veel aega.

„Ma saan aru, et me ootame praegu, et siin ruumis hakkaks kummitama,” ütles ärimees ja muutis istumisasendit, nii et tool vaikselt kägises. „Sellist asja on ju telekaski nähtud. Mis täna teisiti on?”

„Siiani on kummitusi kontrollimatuteks peetud,” vastas Andrus, „aga täna nii ei ole. Meie eesmärk on näidata, et surm on lihtsalt üks elusündmus, nagu näiteks kooli lõpetamine; see toimub ära, aga elu läheb edasi, kuigi teistmoodi. Selle teooria pani püsti isa, tema on katse väljamõtleja ja elluviija, meie lihtsalt vaatame pealt ja talletame inimkonna jaoks andmed. Isa tahab tõestada, et surm pole jube sündmus: ta rebib köögipoole eest kardina maha, ja kui kõik on selge, kaob hirm. See oleks inimkonna arengus suur samm. Vanasti kardeti äikest, sest arvati, et Jumal on kurjaks saanud ja prõmmib taevas, aga tänapäeval teab igaüks, mis äikest põhjustab. Sama lugu!”

„Ja mis seda äikest siis põhjustab?” küsis ärimees kuivalt.

„Guugeldage palun pärast ise,” ütles Andrus ja naeratas vabandavalt. „Meie näitame täna, et kummitustel on mõistus peas.”

„Kuigi neil pead pole,” ütles ametnik tasa vahele.

„Jah,” noogutas Andrus. „Kuigi neil pead pole.”

„Ristiusk on ju alati öelnud, et elu jätkub pärast surma,” ütles ärimees. „Selles mõttes edasiminekut pole.”

„No kuidas edasiminekut pole!?” hüüdis Andrus. „Kas ristiusk kirjeldab mõnda surnut, kes on võimeline täpselt kell kaheksa lusika nurka viskama? Risti­usu aluseks oli ime, aga meie teeme teadust, mille abil saab üleloomulik loomulikuks. Igaks juhuks ma kordan,” lisas Andrus vaiksemalt, „et kogu tänasest avastusest tekkiv kuulsus läheb isale. Isa ütles, et ta lahkub siinpoolsusest pauguga nagu šampusepunn, jättes endast maha vahutava maailma. Isa ütles, et ta raputab teadust nagu Gagarin, kes ohverdas ennast inimkonna nimel.”

„Gagarin ei ohverdanud ennast,” ütles ametnik tasa.

„Ikka ohverdas!” kinnitas Andrus ja filmis ametnikku, kes punastas seda nähes kergelt. „Gagarin oli kosmonaut, kes jäi teadmata kadunuks seal.” Mees näitas näpuga üles. „Usklikud ütlevad, et Jumal kõrvaldas Gagarini, kuna ta tungis keelatud tsooni, aga isa arvates on see vale. Isa arvates ütles tal mõni aparaat üles või ta lämbus kuidagi ära, sest kosmoses pole ju õhku.”

„Gagarinit ei kõrvaldatud ja ta ei lämbunud ära,” ütles ärimees ja Andrus pööras telefoni tema poole. „Ta tuli tagasi ja oli kuulus mees.”

Andrus filmis ärimeest viis sekundit tummalt. „Olgu,” ütles ta siis, „pärast saame guugeldada, kõrvaliste detailide üle pole praegu mõtet vaielda. Tähtis on, et isa tungib nagu Gagarin tuntud alalt Jumala omale ehk kosmosesse. Gagarin kõrvaldati, aga isa see oht ei ähvarda, sest ta juba on surnud.”

„Gagarinit ei kõrvaldatud,” kordas ärimees.

„Olgu-olgu,” ütles Andrus närviliselt. „Vahet pole!”

„Mingi koer vist hukkus küll kosmoses,” ütles järsku ametnik.

„Koer?” küsis Andrus ja pööras telefoni järsult diivani poole. „Mis koer?”

„Ma täpselt ei tea. Oli mingi Vene koer.”

„Vene koer hukkus kosmoses?”

„Minu arust jah,” vastas ametnik ja punastas jälle. Ta nõjatus tagasi, diivan tema all ragises ja oli näha, et mees tunneb ennast ebamugavalt. „Ma ei tea, ükskõik.”

Andrus vaatas kella: paar minutit puudus kaheksast.

„Kuulge, vabandust nüüd,” lausus ta, „püüame fookust hoida. Aega on kaks minutit, isa on ilmselt juba levis ja kuulab meid pealt.” Mees vaatas lakke ja noogutas. „Tere, isa!” ütles ta. „Ma ei tea, kus sa täpselt oled, aga ära veel midagi tee! Ootame õige aja ära, eks?”

Ärimees ja ametnik jälgisid vaikides Andrust, turvamehe pilk libises kiirelt üle teiste tunnistajate, kuid mees pead ei pööranud. Ruumis oli kümmekond sekundit vaikust, siis tõstis turvamees harali sõrmedega käe.

„Üks küsimus, enne kui asjaks läheb,” ütles ta. „Ma pean teid kaitsma, jah, aga kummitusel pole ju keha, pole pead ega nägu. Kuhu ma teda löön?”

Andrus vaatas diivani poole. „Ma ei oska sellele küsimusele vastata,” ütles ta. „Tegutseme vastavalt olukorrale.” Mees pani telefoni korraks käest, võttis laualt tikutopsi ja süütas küünla. Nihutanud lusika lauanurgale, tõstis ta taas telefoni ja jätkas filmimist. „Palun veel natuke kannatust,” ütles ta. „Kohe peaks algama.”

Mehed ootasid. Andrus filmis küünla ja lusikaga lauda, seistes nii, et ei varjaks kellegi vaatevälja. Tugitoolis istuv ärimees pani käed kukla taha ja jälgis ainiti küünlaleeki, endiselt pinges olev ametnik mudis abielusõrmust ja tegi sama. Turvamees püsis liikumatu, vasak küünarnukk diivani käsitoel, kuid tema silmad käisid ringi, püüdes kontrollida kogu ruumi.

Kell lõi kaheksa, kuid midagi ei juhtunud. Küünlaleek ei võbisenud ja lusikas püsis paigal. Mehed ootasid veel ja pinge kasvas, kuid valitses täielik vaikus, mida rikkusid vaid akna tagant mööda sõitvate autode kauged hääled.

„Ega seda asja oligi päris raske uskuda,” ütles ärimees lõpuks, pani käed tugitoolile ja trummeldas pehmel nahal näppe.

„Ootame veel natuke,” palus Andrus ja vahetas telefoni hoidvat kätt. „Isal võis midagi vahele tulla.”

Möödus veel paar minutit.

„Ilma peata ei saa mõelda,” ütles ametnik ja lõpetas sõrmuse mudimise. „Kella tundmiseks ja küünlaleegi väristamiseks on mõistust vaja, aga mõtlemine käib aju abil. Aju on materiaalne: kui seda pole, ei saa mõelda.”

„See on teadlaste teema,” ütles Andrus masinlikult, ise klaasistunud pilgul küünlaleeki silmitsedes. „Meie ülesanne on ära tõestada, et auto liigub. Kapoti avavad teised inimesed, kes loevad mutrid üle, kirjeldavad väntvõlli ja karburaatoreid. Vanasti imestati vihmasaju üle ka, aga meie teame hästi, kuidas vesi taevasse satub.”

Mehed vaikisid veel veidi aega, siis patsas ärimees lahtiste kätega reitele, lõhkudes vaikse õhkkonna lõplikult.

„Kuulge, olgu,” ütles ta ja tõusis tooli raginal püsti. „Ma pean paar kõnet tegema, ma ei saa väga kaua eemal olla, asjad seisavad.”

„Ootaks igaks juhuks veidi veel,” pomises Andrus.

„Ootamisel pole mõtet. Kell lõi ära, midagi ei juhtunud, kümme minutit on möödas. Kui lusikas isegi veel lendab nurka, siis see ei loe enam.”

Ka teised mehed tõusid ja kohendasid riideid, turvamees tegi mõned käte­ringid ja ettepainutused.

„Äkki ajas isa päevad sassi,” lausus segaduses Andrus justkui iseendale. Ta pani enda telefoni kinni, jättis naise oma tuba filmima ning läks koos külalistega esikusse. „Võib-olla saate homme tagasi tulla?” küsis ta masendunult. „Kümme enne kaheksat? Igaks juhuks, asi on ju tähtis.”

„Kahjuks pole aega,” ütles ärimees kingi jalga pannes. „Ma olen homme Helsingis messil.”

„Ma ka homme ei saa,” ütles turvamees välisust avades, kuid ametnik lihtsalt vaikis.

Mehed jätsid hüvasti ja lahkusid.

Üksi jäänud Andrus läks tagasi tuppa ja lülitas Barbara telefoni välja. Ta istus diivanile, toetas küünarnukid põlvedele ja silmitses väsinult laual põlevat küünalt, millest oli alles jäänud alla sentimeetrine jupp. Kõrvaltoa uks läks lahti, naine sisenes, astus sõnatult Andruse juurde ja asetas tolle sülle helesinise tekikese sisse mähitud magava beebi. Naine tõmbas kardinad eest ja kustutas laetule, võttis oma telefoni ja pani selle aknalauale laadima. Ta tõi köögist pekipirukakarbi ja klaasitäie apelsinimahla, lülitas teleri sisse, istus diivanile ja hakkas jalgu enda alla tõmmates seriaali vaatama. Andrus tahtis midagi öelda, kuid abikaasa oli kiirem.

„Vaikust!” nähvas ta sosinal, pööramata pead mehe poole. „Nüüd on minu aeg!”

Andrus tõusis, beebi süles, puhus küünla ära ja viis lusika kööki. Ta läks teise tuppa ja asetas lapse voodile.

„No ei tulnud vanaisa meile külla,” sosistas ta lapse tekki kohendades. „No ei tulnud.”

Laps avas silmad ja ägises vastuseks.

Visanud voodile pikali, võttis Andrus sülearvuti, avas tekstitöötlus­programmi ja üritas tööasju ajada, hakates telliskivide hindu võrdlema. Keskenduda oli raske, mõtted keerlesid möödunud sündmuste ümber ja hinges kriipis. Mis mul viga on, küsis Andrus endalt, pilk seismas arvutiklaviatuuri j-tähel. Ma ei vedanud ju isa alt, miks ma siis pettunud olen? Avastusest tulenev kuulsus oleks võib-olla tore olnud, kuid kuulsus oli ikkagi isa unistus, mitte minu oma. Nüüd on kõik rahulik nagu enne: ei ole isa, ei ole saavutust ega ka kuulsust, ja polegi vaja! Suhtlemine teadlaste ja ajakirjanikega oleks vastik.

Andrus leidis internetist neli uut tellisepakkujat, kopeeris nende nimed teksti­dokumenti ja pani hinnad juurde.

Huvitav, mõtles Andrus, kui isa oleks surmajärgse mõistusega elu ära tõestanud, kas siis oleks inimeste hirm surma ees tõesti kahanenud? Inimesed ju teadsid, miks äike taevas paugub, kuid hirm selle ees jäi alles, sest kärgatus kui sündmus oli liiga hull asi. Eks olnud surmgi omamoodi kärgatus, ning kas siis toimus pärast seda elutegevust või mitte, sündmuse ebameeldivus jäi alles. Teispoolsuses ringi hõljuva koolnud naabri kohtamine võis normaalne olla, aga kui tikutops laual iseenesest liikus, satuti ikkagi paanikasse. Võib-olla tulevikus, mõtles Andrus, kui uued teadmised on kinnistunud ja neist kooliõpikutes kirjutatakse, saab näiliselt põhjuseta nurka lendava lusika lendu rahulikult suhtuda, kuid praegu mitte. Kui isa teooria on õige, läheb ikkagi aega vaja, põlvkondade kaupa aega, ning teadlaste põhjalikke selgitusi toimuva kohta.

Voodil lebav beebi oli juba mõnda aega kummalisi hääli teinud, kuid sügavalt mõttes Andrus ei pannud seda tähele.

„Sa oled kurt või!?” hüüdis naine teisest toast.

„Ah!?” hüüdis mees vastu. „Mida?”

„Mis Matt-Larsenil viga on?”

„Midagi ei ole viga!”

„Mis imelikke hääli ta teeb siis?”

„Ma ei tea, ägiseb niisama.”

Andrus vaatas enda kõrval voodil selili lebavat last. See häälitses nagu beebid ikka, ägises, naeratas ja pööritas silmi, ila suunurgas. Mees pani arvuti lahtiselt voodile ja pühkis lapse näo lapiga puhtaks. Beebi keeras ennast kõhuli ja hiivas raskustega paarkümmend sentimeetrit edasi. Väike roosa käeke sattus arvuti­klaviatuurile; mees tahtis seadme kaugemale nihutada, kuid nähes, et lapse näpp ühekaupa klahve toksib, naeratas. Vahva, mõtles Andrus, ise alles nii pisike, aga juba matkib vanemate tegevust.

„Ää, ää, möääk,” ähkis laps, pead raskustega üleval hoides. Andrus võttis lapi ja pühkis tema lõualt tati ära. Väike värisev sõrmeke toksis klahve: näpp oli pehme ja paindus iga puudutuse ajal, kuid tähed näisid beebit huvitavat ja vahepeal võttis ta teisegi käe appi. „Lää-lää-lää,” häälitses laps ja muudkui toksis. Natukese aja pärast vaatas beebi isale õnnelikult otsa ja hambutu suu naeratas laialt. Andrus tegi udujuustes peakesele pai ja kummardus lähemale.

„Ää, ää, möääk,” seisis ekraanil. „Lää-lää-lää.”

Mees kortsutas kulmu ja silmitses teksti mõtlikult: teda ei pannud imestama mitte selle sisu, vaid vorming. Tähed olid esmapilgul mõttetult reas ja sõnad juhuslikult moodustunud, kuid üllatas korrektne kirjapilt. Jutumärgid, komad ja punkt, isegi suurtähed olid kõik õigete kohtade peal. Andrus silmitses beebit, too ähkis ja vaatas nii laia naeratusega vastu, et kahelda polnud võimalik: tal ei olnud mõistust peas.

„Mämmä-mämmä,” häälitses laps ja tema lõuale valgus jälle ila, mille Andrus ära pühkis. Käeke sattus taas klahvidele ja vajutamise ajal viltu painduv näpuke asus tööle. Andrus jälgis beebi tegevust hinge kinni pidades.

„Mämmä-mämmä,” ilmus ekraanile nii jutumärkide, sidekriipsu, suurtähe, koma kui punktiga.

Mehe keha tõmbus kuumaks, kui laps trükkimist jätkas. Beebi ähkis ja hingeldas, väikesel sõrmel oli palju tööd, eriti raske oli suurtähtede ja jutumärkide tegemine, sest siis läks vaja kaht kätt. Lapse lõua otsa tekkis ilatilk, kuid mees ei teinud sellest välja. Andruse värisev käsi leidis voodilt padja ja ta toppis ühe nurga suhu, et mitte karjuma hakata.

„Andrus,” kirjutas laps, „ära nüüd ehmata! Isa siin. Ma olen alles. Kõik inimesed on alles ja meid on tõesti palju: ruum omandab ilma kehata olekus uue tähenduse.

Ma ei hakanud enne küünlaleeki võbistama ja lusikat loopima, sest kuulsus ei huvita mind enam. Las see raketiasi jääda. Saavutust vajab inimese keha: tuleb välja, et ilma selleta puudub edukohustus. Keha on surmaeelse elu heaolu baas, kosmosejaam, mis peab korras olema, et võimaldada raketi lendutõusmist. Kehasse tuleb iga päev sööki sisse pista, seda tuleb pidevalt küürida ja alluda selle lõpmatutele vajadustele, aga sa tead seda isegi. Inimvaim sellist hooldust ei vaja, see tahab tunda lihtsalt olemasolemise rõõmu. Siin, teispoolsuses, on küll ka teatud skaalad, kuid neil pole osuteid; on jaotised, kuid neil pole ääri.

Siin on ilus ja valge ja me hõljume lõpmatu liblikasülemina sooja tuulekese käes aasa kohal. Keegi kedagi ei häiri, kusagilt kostab mingi ilus tasane vaheldusrikas heli: ma ei tea, mis see on, aga see sarnaneb klaverimuusikaga, kuigi klimberdus on nii kerge ja õhuline, noodid üksteisesse sulanud, et inimkäsi seda küll esile ei too. Mingeid pingeid pole, tunne on hea nagu rahustite all viibides, tuul puhub minust läbi ja kõditab. Aas meie all ei koosne heinast ja lilledest, see ei ole olelusvõitlusest ja tapmisest tiine maapealne rohumaa, mis eemalt vaadates on kaunis, kuid lähedalt võigas paik. Maa-aasal heitlevad karikakrad ja rukkililled nii omavahel kui ka orasheina ja maltsaga toitainete ja valguse pärast, nad lämmatavad üksteist ja poovad vastastikku mulla sees juuri. Sitikad varitsevad õielehtede varjus, et väiksem kinni püüda ja sisse õgida, mutid rebivad vihmausse sabapidi suhu ja kugistavad alla. Ma ütlen sulle, miks selline saamahimust pakitsev hullumaja püsti pandi: kehad käskisid! See aas, see inimeste idülliline aas, mis sulle nii ilus, nii kirju ja sumisev tundub, on tegelikult miljardite pidevalt toimuvate tagakiusamiste ja tapmiste tallermaa.

Siin on seevastu kõik nagu maalil: ilus eemalt ja kaunis lähedalt. Ilma kehata olendit ei saa tappa, sest pole, mida kirvega pooleks raiuda. Me ei vaja maad, toitu ega partnerit; me oleme vabad, poeg, kas mõistad? Siin me oleme lõpuks vabad!”

Andrus oli šokist üle saanud, silmitses raskelt hingates beebit, püüdes mõista, kuidas sellise roosa, pehme ja pringi, rinnapiima täis olendi sisse mahtus ära surnud ja karvane, kondine vanamees. Niiske lapp oli mehel endiselt käes, ta märkas seda ja kukutas vastikusgrimassiga voodile.

Beebi oli kirjutamisega ametis; kui kael pea hoidmisest väsis, puhkas ta natuke, põsk tekil, ise ainiti Andrusele otsa vaadates. Mees suutis kogu maailma rahu ja armastust kiirgavale beebipilgule vaevaga vastata, kuna teadis, kes tegelikult selle taga on. Kui imik tippimist jätkas, tõmbles Andruse keha korraks tahtmatult: mees jälgis seda uskumatut ebanormaalsust mõnda aega klaasistunud pilgul ning siis vajus üle tema soe äratundmise laine. Kuna isa ei huvitunud enam kuulsusest, oli see vaba, ja kõik, mis seostus selle hankimise või mitte­hankimisega, oli Andruse asi. Kuulsus, mõtles Andrus, tähendab kindlasti ka raha: kes teab, kui palju välismaa telejaamad kirjutada oskava beebi näitamise eest maksavad! Kuigi Andrusel auahneid kavatsusi polnud, tundus võimalus ahvatlev, sest raha oli tal hädasti vaja: lagunev maja ootas remonti ja uus auto ostmist, samuti soovis mees lisaks Egiptusele ja Türgile ka mujal reisimas käia. Omanikuta kuulsus auras Andruse ees liual, rahapakid lisandina servades: mees pidi lihtsalt kahvli võtma ja sisse pistma.

„Kui ma seda ei tee,” sosistas mees, „olen ma hull tibla.”

Beebi vaatas korraks tema poole ja naeratas. Mees ajas ennast ettevaatlikult püsti. Ta võttis telefoni ja vajus, selg vastu seina, hääletult lapse pulkvoodi taha toanurka. Tõmmanud sealsamas vedeleva pehme kaisutiigri tagumiku alla, valis Andrus ärimehe numbri.

„Tere veel kord,” sosistas ta, silmitsedes samal ajal hällipulkade vahelt beebit, kes parasjagu kirjutamisest puhkas, põsk sinililledega tekil. „Andrus Haljara siinpool.”

„Jah,” kostis telefonist ärimehe kärsitu hääl. „Mis on? Unustasin midagi maha või?”

„Ei-ei! Asi läks nüüd ikkagi käima. Isa andis endast märku, aga hoopis teistmoodi, kui plaanis oli. Ta on praegu siin minu juures toas olemas: kas te saaksite palun tagasi tulla ja sellele tunnistajaks olla?”

„Ma olen juba kesklinnas,” uratas ärimees. „Ma tõesti täna ei…”, kuid Andrus ei lasknud tal lõpetada.

„Sada eurot,” pistis ta vahele. „Ma maksan teile sada eurot, kui te kohe tagasi tulete.”

„Kakssada,” vastas ärimees külmalt, „ja kohe ukse peal, enne ma sisse üldse ei tulegi.”

„Okei,” ütles Andrus, olles hetke kõhelnud. „Sobib. Jään ootama!”

Mees helistas ka ametnikule ja turvamehele ning sai nemadki raha eest nõusse, kuigi mehed olid esialgu tema kõnest selgelt häiritud. End püsti ajades vaatas Andrus päevakardina vahelt tänavale, jälgides silmanurgast beebit, kelle näpukesed ikka täheklahvidega ametis olid. Nähes esimest autot tänaval peatumas, käis Andrus köögis ja võttis plekist jahupurgi tagant ümbrikust neli sajaeurost. Kui kõik mehed kohal, maksis Andrus esikus neile ära: ärimehele kakssada, teistele sada, misjärel mindi üheskoos edasi. Elutoas käis televiisor, diivanil tukkus kerratõmbunud Barbara, jalad kollase räti all.

„Siiapoole,” sosistas Andrus, pani sõrme suu ette ja astus hääletult teise tuppa. „Hästi vaikselt, et isa ära ei ehmataks.”

Tagatoas oli olukord vahepeal muutunud. Tasa ägisev beebi lamas külili tekikuhja kõrval, silmitses liikumatult üht sinilille ja tundus kohe magama jäävat. Arvutiekraan oli tühi.

„Õu, mis tegid!” hüüatas Andrus ehmunult, astus kahe pika sammuga voodi juurde ja haaras arvuti kätte. „Ma ei saa aru,” pomises mees, „kus see fail jäi siis?” Ta vajus voodiservale istuma ja asetas läptopi põlvedele, otsis igalt poolt, kuid dokumenti polnud. „Isa, kus see tekst jäi?” küsis mees teravalt ja vaatas beebi poole.

Külalised seisid ukse juures ja jälgisid Andruse tegevust tummalt. Ärimees nõjatus õlaga vastu seina ja muigas mõrult, teiste taga seisev turvamees pani käed rinnale risti ja mälus läbitungimatul pilgul nätsu, ametnik näppis tõsisel ilmel sõrmust. Mehed tõmbusid eest ja lasid unise Barbara läbi.

„Mida sa teed, lollakas?” küsis naine kurjalt ja võttis beebi sülle. Ta vaatas Andrusele otsa. „Kas sa oled täiesti segi pööranud peast või?” Naine viipas peaga ukse poole ja küsis: „Kuidas need jälle siia said?” Ta surus lapse vastu rinda ja sosistas: „Pole midagi, kullake, emme on siin. Issil lihtsalt kuplialune vahutab, muud ei midagi. Kuss-kuss-kuss!” Ta vaatas ukse poole ja sosistas kurjalt: „Kaduge minema! Kohe, kõik, välja!”

Ärimees noogutas mõistvalt ja tõstis naise poole pöidla, mehed väljusid toast. Andrus tahtis midagi öelda, kuid naine tõstis tema poole keelavalt näpu.

„Üks sõna, mees,” hoiatas ta. „Üks sõna, ja sa lendad koos ülejäänud kambaga tänavale.”

Naine istus voodiservale, tõstis särgi üles ja hakkas beebile rinda andma. Andrus astus aga akna juurde ja ohkas. Kolm autot sõitsid maja eest minema.