Soome televisiooni arhiivis (Yle Areena) leidub kõige muu hulgas kaks intervjuud Paavo Haavikkoga (1931–2008): üks on tehtud 2008. aasta märtsis ja teine 1978. aasta sügisel. 2008. aastal räägib hallipäine ja näiliselt elujõuline mees, et kuigi ta on avaldanud umbes 80‒100 raamatut (ta ei mäletavat täpselt), ei pea ta ennast kirjanikuks. Et sellisel maal, nagu Soome, kus elavad „kõrgelt koolitatud, aga vähe haritud” inimesed, ei tahagi ta olla kirjanik, sest teda ei mõisteta ega hinnata siin, kus valitseb turujõudude tsensuur ja poliitiline umbmeelsus. Ja et tema meelest polegi kirjandus midagi igavikulist, see on ikka ajaline kunst, kus kõige tähtsam on ausus. Selles saatelõigus, mis on filmitud pool aastat enne tema surma, näeb Haavikko välja nagu hea ja leebe jõuluvana.

Varasemas intervjuus, mille on andnud natuke alla neljakümnene mees, räägib Haavikko sellest, et kuigi ta on tööl Otava kirjastuses ja kulutab palju aega mitmete meediakompaniide juhatuses, on ta ikkagi ennekõike kirjanik. Selles saatelõigus arutleb Haavikko oma sugupõlve, modernistide, rolli ja tähenduse üle ning osutab, et 1950. aastatel toimus suur muutus soome kirjanduses, mille nad (tema, Tuomas Anhava, Eva-Liisa Manner, Veijo Meri, Antti Hyry, Marja-Liisa Vartio) läbi viisid. Just see intervjuu oli heaks taustaks raamatule Paavo Haavikko elust,^[1] mis käsitleb seda soome luule suurt uuendajat, üht Soome kõige isepäisemat geeniust.

Möödunud sügisel ilmus eesti keeles Paavo Haavikko „Kogutud luuletused”. Selle väljaande tagakaanel antakse teada, et vahendatud on autori „kogu luule­looming” kokku 900 leheküljel, „tõlkijateks Eesti tunnustatud luuletõlkijad mitmest põlvkonnast, mis annab tekstile ainulaadse polüfoonilise kõla”. Teos on tõlgitud Soomes välja antud „Kogutud luuletuste” järgi, mille koostas Jaakko Anhava. Tema on kirjutanud ka raamatu sissejuhatuse, saatesõna eesti väljaandele on kirjutanud Elo Viiding ja Jan Kaus. Selle suure kultuuritöö andis välja EKSA, toimetasid Kai Aareleid, Piret Saluri ja Elo Viiding ning kujundas Asko Künnap. Nii saab öelda, et peaaegu kõik, kes eri aegadel on Eestis olnud seotud soome kirjandusega, on ka selle raamatu tegemises mingil viisil osalenud.

Haavikko, Tuomas Anhava ja Pentti Saarikoski moodustavad soome modernismi suure kolmiku, midagi sellist nagu meil kümnend hiljem on (Rein Veidemanni järgi) olnud triumviraat Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja Hando Runnel. Haavikko oli kõige avaram ja ilmselt ka kõige krüptilisem luuletaja Soomes, samas ka luuletaja, kes kirjutas kõige rohkem ja kõige kauem. Eesti keeles on olemas Paul-Eerik Rummo tõlgitud Tuomas Anhava koondkogu „Aastad” (1981), mis on mahult märksa väiksem, sest Anhava lihtsalt lõpetas ühel hetkel luuletamise; ja suur Pentti Saarikoski kogumik („Luuletused”, 2012). Viimase on tõlkinud samuti kollektiiv: Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Joel Sang ja Elo Viiding, teose on toimetanud Hasso Krull ja Kalju Kruusa. Nii on kolme Soome luule kaanonit kujundanud luuletaja töö nüüd eesti keeles täielikult olemas. Kuidas see meie luule pilti saaks või võiks muuta, oskame ehk hinnata tulevikus.

Kaus ja Viiding viitavad järelsõnas Haavikko „loomingu kodeerimise ja mõistmise keerukusele olevikus”. Soome kirjandusloolased rõhutavad Haavikko rolli Soome luuleuuenduses, teisalt kohtab Soomes hoiakut, et tema tekstid jäävad sageli lugejaile kättesaamatuks. Haavikko eestin­damise kirgliku eestkõneleja Piret Saluri õhutusel lugesin läbi Tuomas Anhava poja ja Paavo Haavikko ristipoja Martti Anhava raamatu „Nii kadus maailmast kasum. Paavo Haavikko elu”, mis autori sõnul on „subjektiivselt objektiivne ja esseistlik käsitlus meile tähtsast kirjanikust”.

„Analüüs eluloo põhjal ei anna just eriti häid võtmeid Haavikko luule avamiseks,” kirjutab koondkogu eessõnas Jaakko Anhava, elulooraamatu autori vend. Sellest hoolimata kavatsen refereerida Martti Anhava eriti põhjalikku tööd, mis pealkirja järgi peaks kirjeldama elu (ja teebki seda), kuid süveneb üsna suurel määral ka loomingusse. Haavikko on soome kirjandusloos tuntud eelkõige luuletajana, soome luule suurima uuendajana, kuid ta on kirjutanud palju ka romaane, novelle, aforisme, kuuldemänge, ooperilibretosid, arvamuslugusid ajakirjanduses, ettevõtete ajalugusid ja tekste televisioonile. Vanema põlve tallinlased võiksid mäletada „Raua-aega”, 1980. aastate Soome Televisioonis nähtud sarja „Kalevala” ainetel, sest seal tegi ühe peaosalisena kaasa Elle Kull.

Helsingis väikeametniku pere kolmanda pojana sündinud Paavo Haavikko noorusaega jäi sõda ja ülikooli ta ei läinud, vaid liitus perekonna äridega. Luuletama hakkas ta varakult ja oli esikkogu ilmumisel 21 aastat vana. Ta liitus oma aja kirjandusliku noorusega vendade Lasse ja Seppo Nummi salogis.^[2] Seal tutvus ta menuka proosakirjaniku Marja-Liisa Vartioga, kes oli temast kuus aastat vanem. Abielu sõlmiti 1955. aastal ja perekonda sündis kaks last. Tihedalt käidi läbi teise kirjandusliku perekonnaga, Tuomas ja Helena Anhavaga, kellel olid sel ajal samuti väiksed lapsed. Tuomas Anhava oli „Parnasso” toimetaja, töötanud mitmes kirjastuses ja olnud pikka aega soome luule kõige autoriteetsem arbiiter, kes ise küll rohkem tõlkis kui avaldas oma luulet. Helena Anhava oli luuletaja. Ujeda ja trotsliku noore Haavikko jaoks oli just Tuomas Anhava see ankur, kelle juurde ta kõikide oma kirjanduslike (ja vist mitte ainult nende) probleemidega pöördus. Nii nägi elulooraamatu autor „onu Paavot” lapsest peale ja kuulis (ning talletas!) seda, mida tema vanemad kirjandusest ja kirjanikest rääkisid. Marja-Liisa Vartio, andekas kirjanik ja raske saatusega naine, suri 1966. aastal. Haavikko jäi üksikisaks ja kuigi abiellus ka teist korda, leinas kaua just Vartiot ja kirjutas temast palju oma mälestustes.

1967. aastal kutsuti Haavikko tööle tollal raskes majanduslikus seisus olevasse kirjastusse Otava, mis oli (ja on) perefirma. Haavikko oli Soome Kirjanike Liidu juhatuses varem tegelenud raha ja kinnisvaraga ja see oli Otava omanikele soovituseks, et kinnise loomuga, kuid andekas ja mainekas kirjanik firmat saneerima tuua. Haavikko töötas Otavas 16 aastat ja lahkus pigem intriigide tõttu kui omal soovil. Sel ajal oli tal olemas juba oma kirjastus Art House, kus tegevjuhiks oli ta kirjandus­lugu õppinud poeg Heikki Haavikko. Martti Anhava, kes ka ise töötas mõnda aega Otavas, pühendab palju lehekülgi Otavale ja kogu Soome kirjastus­maailma muutumistele ning Haavikko rollile seal. Oli aeg, kus kaks suurt kirjastust (WSOY ja Otava) määrasid soome kirjanduse praktikas ja retseptsioonis väga palju. Eesti lugeja jaoks võiks piltlikustamiseks ütelda, et selline võiks olla tulevane monograafia Hando Runneli elust, kui autor seal pühendaks pea kolmandiku oma uurimusest Ilmamaa ajaloole ja selle toimimise mehhanismidele.

Martti Anhava kirjutab haaravalt Paavo Haavikko ja Tuomas Anhava suhetest, Haavikko teisest abielust ja tema äridest ning raamatu teises pooles ka sellest, kuidas kujunes välja tema maine endasse­sulgunud ja arrogantse inimesena, kellel on suuri suhtlemisraskusi. Kirjaniku suhted Kekkosega, kellest ta kirjutas tellimuse peale isikupärases stiilis eluloo, on samuti põnev – keskklassi kuuluv ja end parempoolseks lugev Haavikko hindas ja imetles Kekkost, ent kui president ta enda juurde sauna kutsus ja auto talle järele saatis, jättis minemata. Koivistot, „viletsat pankurit”, Haavikko ei sallinud. Palju tähelepanu pühendatakse raamatu lõpus intriigidele, kus juba vana ja alkoholiprobleemi­dega kirjanikku „abistas” Soome aja­kirjandus­maailmas tuntud Mauno Saari, kelle raamatu „Haavikko-nimeline mees”^[3] ilmumist varsti pärast asjaosalise surma tema poeg püüdis takistada.

Haavikko loomingust räägib raamat palju – kirjeldatakse teoste loomise ajendeid, autori hinnanguid sündinud raamatutele, kollegiaalseid suhteid jms. Teoste analüüs on pädev ja huvipakkuv. Siinkohal jätan muu loomingu kõrvale, räägin pisut vaid luulest. Anhava on vahendanud noore Haavikko kommentaare oma luuletamise viisile: „Mulle on luuletus kõige lühem viis midagi väljendada. Kui ma tean mõne asja nime või seda tähistavat mõistet, miks peaksin siis kirjutama 10‒30 rida?” Noore Haavikko murranguline luule oli lüüriline mõtisklus elu suurte küsimuste üle. Hiljem on Haavikko pöördunud isiku­pärastes interpretatsioonides nii Soome, Venemaa kui ka maailma ajaloo poole, aga ta interpreteerib neid sündmusi omatahtsi. Üldiselt valib ta aga oma allikad, kust ainet ja/või süžeed laenata, unustatud ja vähe­tuntud teoste hulgast. Seda, mida Haavikko teeb oma hilisemas luules, nimetatakse praegu enamasti intertekstuaalsuseks.

Kirjastuses imetleti peatoimetaja (selles ametis Haavikko Otavas sisuliselt oli) imelist vaistu, kui ta põgusa käsikirja lehitsemise järel langetas otsuse ja tundis pea eksimatult ära potentsiaalsed menukid. Kuigi väliselt jättis ta endast mulje kui ärimehest, kes liiga palju ei loe, olevat ta olnud suurte teadmistega ja vaibumatu huviga ajaloo vastu. Ta on helilooja Aulis Sallisele ütelnud, et keegi ei peaks kirjutama subjektiivseid lüürilisi luuletusi veel pärast seda, kui on saanud 40, aga pikki poeemilaadseid kompositsioone võib kirjutada seda enam. Kõik tema ooperi­libretod olid ajalooainelised ja tal oli 1980. aastatel suur huvi „Kalevala” vastu, mille interpretatsioone folkloristid karmilt kritiseerisid (Eestis leiab paralleele erialainimeste skepsisest Lennart Meri ja Valdur Mikita teoste puhul).

Oma pikkades rolliluuletustes ja ajalooainelistes poeemilaadsetes teostes on Haavikko otsinud suuremaid vorme. Ta on mälestusteraamatus kirjutanud kuidagi nii, et lugu on hea laenata, kuid raamatu „keel ja vaim” tuleb ise luua. Maailmas on lugusid küllalt, need tuleb uuesti ümber kirjutada, ära kasutada. Niisuguse loo näiteks on teos „Neliteist valitsejat”, mille Haavikko kirjutas 1970. aastal ja mille „Loomingu Raamatukogu” avaldas koos valitud aforismidega kogust „Rääkida, vastata, õpetada” 1976. aastal. Ajaloolane Tõnu Tannberg on hiljuti leidnud arhiivist EKP Keskkomitee dokumendid, mis kõnelevad meie kõrgema parteivõimu ehmatusest teksti ilmumise puhul eesti keeles. Nii on 1976. aasta augustis EKP Keskkomitee büroo liikmed, seltsi­mehed Käbin, Utt, Ojamaa, Vaino, Johanson, Väljas, Kaik, Lebedev võtnud vastu otsuse „Vähesest nõudlikkusest „„Loomingu” Raamatukogu” toimetuses”, kus esimese punktina märgitakse, et „ajakirja „Looming” pea­toimetaja asetäitja „„Loomingu” Raamatu­kogu” alal J. Ojamaa ei ole teinud kõiki vajalikke järeldusi NLKP Keskkomitee ja EKP Keskkomitee juhistest avaldatavate teoste ideelise sisu ja kunstitaseme vastu nõudlikkuse tõstmise kohta. Avaldada Jüri Ojamaale noomitus vähese nõud­likkuse eest, mille tagajärjel sai võimalikuks Soome kirjaniku P. Haavikko nigela ja sisulageda, mitmeid väärseisukohti sisaldava teose „Neliteist valitsejat. Rääkida, vastata, õpetada” tõlke ilmumine.”^[4] Selle otsuse sisuosas korratakse, et Haavikko teose ilmumine oli „ränk viga” ja teoses nähakse „žanrilist laialivalguvust, sihitut kodanliku korra kriitikat, paljude ­sotsiaal-poliitiliste mõistete (diktatuur, terror, fašism jms) kasutamise abstraktsust.”

Nüüd, selle teadmise valgusel teksti lugedes võib vaid aimata, et seltsimehi, kes teose sisust palju ei mõistnud, ehmatasid vahest viited tsaar Peetrile ja akna raiumisele, nagu ka fraas „kui tähtsaid asju hakatakse paberilt lugema, on riigil lõpp lähedal” ja muud sellist. Martti Anhava sõnul on see poeem, kus Haavikko jätab hüvasti oma muusaga ja liigub kaugesse Bütsantsi, Konstantinoopolisse, kohtuma Psellosega, omaaegse retoorikaprofessoriga, kellega ta arutleb Bütsantsi valitsemise üle. Anhava näitab kätte ka Haavikko allika, milleks on väike ingliskeelne teos „Fourteen Byzantine Rulers”, mille Haavikko oli leidnud Tuomas Anhava raamatu­riiulilt ja mida ta kunagi tagasi ei toonud.

Haavikko roll Soome ühiskonnas ja kirjanduselus oli omamoodi paradoksaalne. Kirjandusringkond tunnistas tema geniaalsust, kuid laiem publik luges rohkem tema rahandus- ja majandusalaseid kolumne ajakirjas „Suomen Kuvalehti”. Tundliku kirjandusliku vaistuga Ivar Ivaski Neustadti auhinna pälvis siinsest areaalist (Baltimaad ja Soome) ainukesena just Paavo Haavikko 1984. aastal.

Kui Haavikko hakkas pärast pausi 1980. aastatel taas luuletusi kirjutama, avaldas ta järjest mitu kogu, kuid need jäid tähelepanuta, sest just siis, 1980. aastatel, kaotas kirjandus Soomes oma senise tähenduse, nagu see oli juhtunud mujal maailmas juba varem, kirjutab Martti Anhava. 1990. aastate alguses kirjutas Haavikko palju „Suomen Kuvalehtis”, ja oli majanduslanguse ajal kui „prohvet, kes kuulutas häda patusele rahvale ja tema lolli­dele juhtidele”.

Oma tähenduse ja haarde poolest võiks Paavo Haavikko rolli Soomes võrrelda Eestis Jaan Kaplinski omaga, kuigi nende luule on väga erinev. Kaplinski luule lugejaid on alati olnud palju ja nad ei ole vist kunagi kurtnud tekstide keerulisuse üle. Kaplinski ei lõpetanud subjektiivsete lüüriliste luuletuste kirjutamist ka vanana, ta ei vajanud oma fantaasia toeks teisi allikaid ja oma arusaamisi ühiskonnast ja poliitikast avaldas ta otse. Haavikkole olid huvitavamad mängud vähetuntud tekstidega, poliitiline satiir, mis oli rüütatud mõistujuttude vormi, aga vahel ka lihtsalt lüüriline vabajooks.

Kui olin Anhava paksu ja põhjaliku raamatu lõpuni lugenud, olin natuke nõutu. Peab siis kõike kirja panema? Tuttavad Soome kirjandus- ja kirjastuse­inimesed kaitsesid raamatut: seal on nüüd kõik sees. Kas peab olema kõik? Kas „kõik” on üldse võimalik? Jäin mõtlema, et soomlased on viimasel ajal kirjutanud oma tähtsate autorite kohta väga põhjalikke eluloo­raamatuid. Kohe tuleb meelde Pekka Tarkka kaheosaline mammutteos Pentti Saarikoskist, kes oli ta koolivend. Veel on Pekka Tarkka kirjutanud kaks köidet Joel Lehtosest, keda ta isiklikult ei tundnud. Panu Rajala kirjutas ligi tuhande­leheküljelise telliskivi Mika Waltarist. Tuttav soome kirjanik viitas, et alguse sellele suundumusele tegi tõenäoliselt L. Onerva kaheköiteline mammutteos tema elukaaslasest Eino Leinost, kus ka oli justkui „kõik kirjas”, kuid samal ajal ei olnud seal sõnagi sellest, millest sai hilisemate uurijate maiuspala, s.t Leino suhtest Aino Kallasega. Sellega tahan öelda, et ka põhjalikult süvenedes ja pikalt kirjutades saab ja võib olulisi seiku maha vaikida. Aga need olulised seigad annavad raamatus käsitletavatele inimestele nende inimlikud jooned. Sedalaadi raamatud (meil näiteks hiljuti ilmunud Maarja Unduski suure­pärane raamat oma emast Ellen Niidust) on kindlasti huvitavamad kuivadest akadeemilistest käsitlustest, sest nende kirjutajad üldiselt teavad, millest nad kirjutavad, ja mõjuvad usaldusväärselt. Kui neil jätkub selget pilku ja  nõtket sulge, saab lugeda köitvat ja veenvat teksti. Paavo Haavikko luuletused ei avane küll kuidagi rohkem või selgemalt, kui tunda tema elukäiku, aga samas on luuletused nii intrigeerivad, et soov rohkem teada saada nende loojast tekib lugejal niikuinii.

---

^[1] M. Anhava, Niin katosi voitto maailmasta. Paavo Haavikon elämä. Helsingi, 2021.

^[2] Vt: L. Nummi, Taeva ja maa märgid. Tallinn, 2002.

^[3] M. Saari, Haavikko-niminen mies. Helsingi, 2009.

^[4] EKP KK büroo otsus 23. VIII 1976. Vt: T. Tannberg, Eesti tippkommunistid jäid Soome kirjaniku raamatu tiraaži hävitamisega hiljaks. „Eesti Ekspress” 3. II 2022.