See päev algas bussi tulekuga. Tõsi, algas muidugi varem, kodus, kus jõudsin enne tööd süüa napi eine ja käia pilguga üle viimased uudised. Meil riigis toimuvast ei teatanud need midagi erilist, oli üldine kesksuvine loidus. Mõned reportaažid India katastroofist tekitasid küll huvi, ent jäid siiski kaugeks, tol hetkel kindlasti võõraks. Ees ootas hoopis väljasõit maale. Meie kõrged ülemused olid juba nädal varem mõista andnud, et õiget töötegemist reedel ei toimu. Niisiis ajasime kohale jõudes tunked selga rohkem moe pärast; koristasime firma territooriumi suvalisest prahist, mida tuul oli laiali kandnud, ja pidasime igal teisel tunnil laisalt kohvipause.

„Ma lähen siit ära,” ütlesin Artjomile.

Ta noogutas teadvalt. Minu tuju oli kehv, kohe talumatult kehv. Ma ei suutnud isegi ilma rahustita magama jääda ega seetõttu ka hommikul tõusta. Hiiliv tõdemus sai mu kätte. Jäin mõtlema oma noorusele, tervelt kakskümmend aastat, mis väärisid küll alles alguse nime. Sellega pidi ometi ette võtma midagi, millel oleks tähendus. Töö tehases oli lämmatav. Seetõttu otsustasin minna ja anda teada enda peatsest lahkumisest. Veel enam, mul oli hea meel teha lõpp neile pikkadele päevadele, täis füüsilist jahvatamist, mis venisid varasest hommikust õhtuni. Nii et koju jõudes oli alati tunne, nagu oleks sada aastat möödas.

„Kuule, enne õpetad mulle masinat.”

„Siis ma pean veel nädala olema,” virisesin.

„Ega nad sind kohe minema ei lase,” vastas Artjom.

Me korjasime veel mõned plastitükid kokku ja kõmpisime tagasi sisse. Lõunaks olid kõik töötajad palutud sööklasse, ka need, kes pidid selleks kodunt välja tulema ja ohverdama muidu vaba aja. Tegevjuht pidas mingi kõne, mis läks kõrvust täiesti mööda, pärast seda lükati pruunid lauad kokku ja toodi söögikraami. Mõnikord seda tehti, mis tähendas, et enda makaronid visati prügikasti. Me sõime koos ja meiega liitusid inimesed kontorist, kellega muidu polnud mingit põhjust suhelda.

„See tänane päev on paras lastelaager,” ütles Rannap.

Ta töötas oma kabinetis, kuskil bossi ligiduses, ajas mingeid paberiasju, tegeles tellimuste ja kes teab mille kõigega. Vahel harva astus ka tsehhi sisse, vaatas siis paremale ja vasakule, tegi targa näo ja kirjutas midagi üles.

Igatahes oli meil poolik päev, töö läbi ja ootasime nädalavahetust. Veel viimase asjana tuli kaasa teha üritus, personalijuhi välja hõigatud kanuumatk, kusagil looduskaunis kohas, kuhu oli kõva pool tundi sõitu. Üldiselt telliti meile meeskonna tarvis suurem buss, see seisis juba värava taga. Ka sellised asjad kuulusid palga sisse. Möödunud korral kihutasime karti ja enne seda aeti meid lasketiiru, mis ei olnud iseenesest halb mõte, kui mõelda jama peale, mis lask lasu haaval märklauda lendas. Nüüd oleksin ma kanuutamisest kohe loobunud, kui polnuks vaikivat tava, mis soovis iga üksikisiku panust koosvaimu edendamiseks. Umbes nii nad seda nimetasid. See oli rohkem büroo mõttelend, selge see, et kontoril oli oma vaim ja meil tootmises teine.

„Istu minu kõrvale,” ütles Artjom. Meid oli kokku nii umbes paarkümmend inimest, kui kõrvale jätta juhatus, kes sõitis ees minema.

„Noh, kas tuleb tore?” küsisin irooniliselt ja panin klapid pähe.

Sõit ei olnud liiga pikk ja meid ootas turismitalu, mis kuulus vist ülemuse vanale tuttavale. Aga enne viidi terve meeskond lagendikule, kästi jätta telefon ja muud isiklikud asjad bussi, et need vees kaotsi ei läheks. Siis sõitis buss minema ja olime sunnitud veel vähemasti kilomeetri jõeni kõndima. Maastik oli ilmetu karjamaa. Mõne metsatuka ääres võis näha talukohti. Artjom arvas, et ta tahaks kunagi maal elada. Ma jäin esialgu mõtlema, kas miski suudaks mind linnast võõrutada. Sest linna olme mulle sobis, need võimalused ja poed ja tavaline sagimine. Ja seda oli linnal pakkuda. Vaikuse ja üksindusega seevastu ei osanud ma midagi peale hakata. Me astusime edasi ja korraga silmasime enda ees vähemalt kümmet luitunud punast värvi kanuud. Nende vahel askeldas keegi mees ja meid nähes puhus ta vilet.

„Nii jah, tere kõigile. Ma annan nüüd kiire ülevaate, kuidas nende riistapuudega toimida,” ütles mees.

Vaatasime Artjomiga jõge. See tundus olevat üsna kiire loomuga. Artjom lõi mehe jutule käega ja rääkis mingist üritusest, mingist peost, kuhu ta tahtis veel õhtul jõuda ja mind endaga kaasa võtta. Instruktor vehkis samal ajal aeruga, või oli see mõla, ja ütles, et ümber minnes tuleb kiiresti kaldani jõuda. Sealt leiab õige tee taluni mööda kaldaäärt tulles. Kanuud lasti siis vette ja esimesed kadusid juba käänaku taha. Meile anti selga päästevestid. Need oli imelikud ja rasked. Artjom ulatas mulle mõla. Selgus, et läheme rajale viimastena. Ei jäänud muud üle kui kaasa teha. Ma ronisin kanuusse, Artjom istus minu ees ja ma püüdsin talle veel midagi öelda, kui instruktor lasi saba lahti ja vool hakkas meid kohe kandma. Sõudsime mõne aja täiesti huupi, ühel hetkel riivasime vette vajunud jändrikku puutüve.

„Sellest ei ole kasu,” ütlesin keset veekohinat.

Me olime kolmandiku peale jõudnud, kui äkki kanuu jõega risti keeras ja meid välja kukutas. Mõne sekundiga kergitas kulunud päästevest mu pinnale, ja ma nägin enda kõrval Artjomi pead kaduvat kord vee alla ja siis jälle tõusmas. Ta ahmis suu lahti taeva poole. Oli tohutu mühin, mille sees oli raske õiget suunda leida. Lasin voolul end kaasa tirida ja avastasin korraga, et olen päris kalda ligi sattunud. Püüdsin veidi ujuda ja sain lõpuks kinni esimesest võsaoksast. Nii olin vees mitu minutit, justkui kogudes jõudu, kuni proovisin viimaks välja ronida. Minu õnneks oli kallas madalal. Kui olin sellega toime tulnud, nägin imestuseks, et olin mõla endaga kaasa toonud. Jõgi seevastu kohises ja vahutas, nagu oleks äsja juhtunu juba ammu ajalugu. Ma ei näinud Artjomi ning ronisin kaldast päris üles.

„Aidake,” ütlesin pisut valjemini kui tavaliselt.

Päike kadus pilve taha ja heinamaa tundus täiesti mõttetu. Kohatu paik. Mulle näis, nagu oleksin mõnda teise maailma ära kadunud, esiti sisendasin endale, kuidas see kõik ei ole üldse tõsi. Kaugemal vilksatas keegi, umbes saja meetri peal, just enne metsatukka. Ta paistis vaatavat minu poole ja kadus siis puude varju. Esimesed vihmapiisad langesid maha, tõusis tuul, liigutas kõrkjaid ja sahistas lehti ning tungis läbi mu märgade riiete. Külm hakkas. Vesi lirtsus iga sammuga, aga pidin minema. Hoidsin mõla käes ja pigistasin seda, ning korraga meenus mulle, kuidas ma lapsena isaga ujumas käisin ja ta mind aitas, kui jalad enam põhja ei ulatunud.

Mõne aja pärast jalutas vastu üks noor ema lapsevankriga, keset suvalist põllu­äärt, nägi mind ja mõla ja ütles naeratades tere. Vastasin talle, nagu poleks midagi lahti. Siis tabas mind paanika ja ma hakkasin kiiremini astuma, kuni lõpuks jooksin taluni välja. Kanuutajad sõid juba midagi, osa ootas vist bussis minekut, keegi tegi suitsu. Läksin üle hoovi sörkides otse ülemuse juurde, see katsus parajasti peldiku ust.

„Artjom uppus ära,” ütlesin tavalise häälega.

Tegevjuht silmitses mind ja tal tuli hetkega kusi püksi. Hallid püksid märgusid mööda sääri kuni tossudeni välja. Seda oli väga halb vaadata.

„Mul on kahju,” lisasin tuimalt.

Kusagil ukseavas ilmus samal ajal nähtavale Rannapi kuju. Ta hõikas valju häälega, kuidas ma ikka mööda maad tulen, kui meile kanuu anti. Ja naeris siis ise laialt, mille peale tegevjuht autoni jooksis, nii et kõik eemalolijad söömise pooleli jätsid ja mind surmtõsiselt vaatama jäid. Rannap tuli minuni.

„Mis juhtus?”

„Artjom uppus ära,” ütlesin ja hakkasin tugevasti värisema.

„Nalja teed või?!”

„Ma ei tea, ma ei näinud teda enam,” kokutasin vastu.

„Mis sa teed nalja või?!”

„Ei tee.”

„Oh, ei ole, oh, ei ole,” hõõrus Rannap oma nägu.

Ta märkas, et olin päris kivistunud. Siis küsis, kas mul vahetusriided on kaasas, ma noogutasin ja läksin bussi seljakotti tooma. Saunamajani oli veidi minna ja ma olin krampis. Kõigi pilgud saatsid mind, tundsin seda ilma vaatamata ning astusin jäikade sammudega.

Sauna lõhn ajas öökima. Panin ukse enda järel kinni ja hakkasin koti lukku lahti tõmbama, see läks kohe katki. Käed värisesid kohutavalt. Pimedas nurgas mängis raadio. Vahetasin riided ja muutusin aina uimasemaks, pea käis ringi ja silmad ujusid mööda ruumi. Õues vilistati ja keegi jooksis akna eest läbi. Ma tuiku­sin lavani ja viskasin ennast selili, haigutasin peaaegu lõua paigast, siis panin käed rinnale ja näis, et nüüd ongi lõpp. Kohutav väsimus hakkas mind piinama, ma haigutasin veel ja veel ja mu silmad vajusid kinni.

Nägin valgeid mäetippe, uurisin jalamaid, kas sinna saab minna. Mulle öeldi, et seal on karge õhk ja et ma pean seda üksi tegema. Mõne viivu jooksul olin juba üles rühkinud, kesk nõlva, jalad põlvini lumes, ning seisatasin, et tagasi vaadata. Olin ainus tulija, aga kummalisel kombel tunnetasin teisi endaga koos olevat, nagu seisaksid nad lähimate mäerünkade varjus, või ka kõvasti allpool ja teaksid täpselt, mida ma teen. Sügav koobaltsinine taevas laius üle minu. Mul ei olnud mingeid muresid; ei mõtteid tegemist nõudvatest asjadest, perekonnast, kellega seotud oleksin olnud, ei aimu maise elu lõplikkusest ega väsimust. Ka hingata polnud raske, õhk oli tõesti karge ja lund palju, ent see ei pimestanud mind. Tipust kutsus miski ja ma taipasin, et minna on veel tublisti maad.

Olin taas jõe ääres, vaatamas huviga, kuidas võõrad inimesed näitemängu lavastasid. See pidi olema lavastus, ja veel eriti hea, sest tegelased kilkasid suurest rõõmust ja näitasid kätega noorele naisterahvale suunda. Too kärutas hoolikalt lapsevankrit ja käis ning kuulatas jõevee pahinat. Seejärel võttis sisse kena hoo, tormas otse järsaku poole ja lasi käed vankrist lahti. See ragises ja kukkus jõkke, et täituda kiiresti veega ning uppuda vaatajate silme all. Sellele plaksutati tormiliselt. Ma lähenesin lavastajale ja küsisin:

„Kas õnnestus?”

„Jah. Ma arvan küll,” ütles ta, „aga me ei tea veel, kas me kasutame seda kohe alguses või jätame hilisemaks, vahest kogu asja lõppu.”

Meeldiva välimusega tüdruk astus ligi ja võttis mult päästevesti seljast, katsus siis mu laupa ja teatas, et aeg on käes. Ei saanud enam viivitada. Me astusime kõik koos servale lähemale, ütlesime rasked, väga keerukad fraasid ning valmistusime hüppeks.

„Lubage endale nüüd puhkust,” käskis lavastaja.

Seda kuuldes leidsin end jälle mägedes ja sedapuhku istumas laua ümber, kuhu oli asetatud kõiki mõeldavaid maiustusi. Eriliselt torkas silma marmelaadi valik, ma kiitsin seda, tõstes tassi kohviga laviini suunas, mis kauguses kihutas. Lauda istus üks meesterahvas; mitte eriti vana, aga mitte ka enam noor. Tema jakk oli leidlik, selline öötaeva-mustjas, millele olid tõesti tikitud väljapaistvad tähed.

„Lubage mulle, et te mõtlete oma noore elu üle järele,” ütles mees ja võttis sulepea sõrmede vahele.

„Ma tahaksin küll muutust,” vastasin talle.

„Siia sedelile on kirjutatud nimi. See inimene on elus ja päris. Kui te vähegi saate, siis minu soovitusel, palun külastage teda.”

Ta tõusis ja pani sedeli mulle rinnataskusse.

Ja seejärel kuulsin selgesti, kuidas koputatakse uksele ja hüütakse minu nime. Ma ehmusin ärkvele. Möödas oli mitte rohkem kui paarkümmend minutit ning ma ronisin lavalt alla ja läksin tegin ukse lahti. Seal seisis Artjom ja tema selja taga ülejäänud.

„Mis jama sa ajad?” naeris Artjom. „Ma ei ole uppunud.”

„Kus sa olid?” küsisin uniselt.

„Ma olin vastaskaldal. Ma nägin sind küll, aga sa hakkasid kohe liikuma. Noh, ma ei hakanud karjuma,” ütles Artjom rahulikult.

„Ma jõudsin enne sind.”

„Jah. Mis sa teed siin?” küsis ta.

„Ma jäin vist magama.”

Teised naersid ja vangutasid pead. Tegevjuht suitsetas Artjomi selja taga ja vaatas mulle üsna kibedalt otsa. Siis tuli bussijuht ja küsis, kas kõik inimesed on viimaks valmis lahkuma. Me sõitsime terve tee tagasi vaikides.