Täna hommikul kontoris kohvi juues jõudsin ootamatult tõdemuseni, et on aeg minna. Tundsin kohe vajadust lipsusõlme lõdvemaks kohendada, see oli viimasel ajal nagu köis mu kaela ümber. Need äratundmised tulevadki mul niimoodi äkki, nagu uni saaks otsa, ärkad üles ja teine reaalsus tervitab sind. Psühhopaat, kelle eest sa terve öö oma unenäos põgenenud oled, on haihtunud ja sa ei pea mingit strateegiat kavandama, et pääseda, sest ärkamine ise on see lahendus, deus ex machina.

Otsus oli hommikuga küpseks saanud ja endale nii tugevad juured alla ajanud, et teda ei olnud võimalik ära rääkida, argumentidega veenda ega meelitada, kui, siis ainult hirmutada. Lahkumisavalduse kirjutasin ka kohe valmis, selleks et lisada oma mõttele kaalu, teod väljendavad otsustavust, sõnadega on nii ja naa, pidevalt reastavad end ümber ja tähendus muutub.

Alguses ma ei tahtnudki oma Otsust kuidagi kriitilisemalt analüüsida, temas vigu või nõrkusi otsida. Ma olen üldiselt kahtlemises küllalt osav ja see oleks nii või teisiti halvasti lõppenud. Ma ütlesin talle pigem komplimente stiilis vägev otsus, julge samm või siis jälle, et jumala õige, elus tulebki mugavustsoonist välja liikuda, teadmatusse, tundmatusse, kus saab midagi uut õppida. Loopisin ka tsitaate, nagu elu kasvab ja kahaneb vastavalt meie julguse hulgale ja elada tähendab pidevalt edasi liikuda. Ja iga kord, kui lõpetasin, kõlas vaikusest küsimus: ja mis edasi? Ma summutasin selle otsustavalt – ole nüüd, vara veel, see on juba järgmine samm, ära rutta sündmustest ette.

Mulle tundus, et ta oli tänulik, isegi õnnelik, eks kõigile meeldi, kui nende läbinägelikkust, julgust võtta riske, mitte piirduda rahulolematusega, vabaduse­iha või eneseleidmist tundmatul maastikul julgustatakse.

Aga Otsus suskas vahele: „Mugavustsoonist ma küll ära ei lähe, või kui sa arvad, et pidev ülekuulamine on kuidagi mugav, ristküsitlused, lamp näkku, kui kurnatusest ära vajun, siis ämber külma vett, siis uued küsimused, piinamine, jälle küsimused lojaalsusest, süüdistused vastutustundetuses. Mis järgmiseks, ühendad mu valedetektoriga?”

Selline reaktsioon üllatas mind. Ja mina arvasin, et me saame üsna sõbralikult läbi.

„Ole nüüd, ma ei saa ju su südame löögisagedust ja vererõhku mõõta,” vastasin ma ja küsisin samas endalt, et kas minu lahkumine muudab ka midagi minu edasises käitumises, kas minust saab nüüd krooniline lahkuja nagu hasart­mängija, kes ei suuda lõpetada panustamast, aina lootes ja küsides: aga mis siis, kui…?

„Sa kahtled minus,” jätkas ta ja nähvas: „Tõesta, et sa ei kahtle.”

„Kuidas?” Minu soov kellelegi midagi tõestada oli ammu aegade hämarusse kadunud. Ma olin võtnud kohustuse, mis ei olnud päriselt minu oma, vaid piira­tud ajaks laenatud roll, ja see rituaalne teenistus oli nüüd läbi. Ma isegi ei teadnud, miks ma seda just nüüd tegin, mingit perfektset ajahetke ma tabada ei üritanud. Öeldakse: timing is everything. Mul on aga kogu elu olnud tunne, et ma jään hiljaks, et ma kahtlen liiga kaua, lükkan vajalikke samme edasi, kuni keegi või miski ise mu eest vajaliku sammu ära teeb.

„Ma ei kahtle, ma lihtsalt küsin endalt, et miks just nüüd ja mis edasi saab.” Olin hakanud unustama, miks ma üldse siia viis aastat tagasi tulin. See uus teadmine, et ma ei kuulu enam siia, vabastas mu sellest küsimusest, aga pani mind teisel viisil muretsema.

„Ma tahan teada, miks sa siia tööle asusid, ja veel rohkem tahan ma teada, miks sa, mees, lasid end tagasi valida?”

Mul on piinlik, viimasel ajal on mul kogu aeg piinlik. Ma ei tea, millal see juhtus, et ma hakkasin valesti elama.

„Inertsist, kognitiivne viga, ma olen liiga palju ennast siia sisse pannud, et loobuda. Oled nüüd rahul?” küsin ma.

„Rahul? Ma ütleks, et sa oled nüüd muutunud mugavaks partneriks ma isegi ei tea kellele ja ebamugavaks iseendale.”

Tal võib õigus olla, aga ta võib ka liialdada ja see, et oma otsuseid ristküsitletakse, on ka loomulik, palju on kaalul ja otsused ongi vaja läbi tunnetada.

„See on su enda heaolu nimel,” vastan ma ja lisan kindlalt, „mitte keegi ei taha olla Vale ja Halb Otsus.”

Ta on kuradi jonnakas meeleolus ja vastab: „Mina riskin.”

„Sina riskid, millega riskid sina, sul puudub üldse igasugune iseseisvus, sa oled minu Otsus, mina riskin.”

„Tead, sul on eelmise generatsiooni juhi kompleks, kes arvab, et tema on kõiges A ja O. Aga nüüd on asjad muutumas, uued märksõnad on kaasamine, emotsionaalne intelligentsus, autentne juhtimine. Aga mis on emotsionaalne intelligentsus? Oma tunnete ja mõtete mõistmine, eneseregulatsioon…”

Ma arvan, et nüüd on teda tabanud mingi mania grandiosa või eneseimetlushoog ja ta püüab juhtimist üle võtta, katkestan ta järsult.

„Otsustamine ongi üldse kollektiivne protsess, selles osalevadki kogemused, intuitsioon, lühimälu ja pikaajaline mälu, sealhulgas episoodiine mälu, semantiline mälu…” püüan ma selgitada.

„Sinul ei ole mingit mälu, sa unustad kõik olulised asjad ära, surud alla või tõrjud öösse, õigemini unenägudesse, sellepärast sa ei saagi magada. Tsiteerides klassikuid – mälu kõhetumine.”

„Mis klassikuid, mis mälu kõhetumine?”

„Just nimelt.”

„Hea küll, ma ei pane ju su eksistentsi kahtluse alla, ma lihtsalt proovin aru saada, kas su motiivid on piisavad, õiged ja head. Kas sa oled piisavalt motiveeritud Otsus.”

Püüan veel meenutada, mulle ju meeldis mu töö kunagi või ei meeldinud? Eelkõige meeldisid mulle rahas ja kõikvõimalikes muudes ühikutes mõõdetavad tulemused. Midagi meeldis mulle veel – võib-olla otsustusvabadus, positsioon, karjäär, hea palk, mulle meeldis pildil olla ja tunnustus meeldis ka. Kuulge, kellele ei meeldiks?

Ta vaatab mind pika pilguga ja küsib siis vastu, et kuidas ma ise tunnen, on mul siin vabadust või ehk üldse mitte või ehk täidan ma hoopis mingit veidrat poliitilist tellimust. Ja lisab: „Annad sa endale aru, mis on sinu otsuste varjatud tagamaad – heaolu ja vastutuse vältimine?” Ohkab siis: „Minu asi ei ole sind veenda, ma olen sinu Otsus.”

„Hea, et sa lõpuks koostööle asud,” ohkan nüüd mina kergendusega.

„Kes seda väitis? Koostööst jahvatavad tavaliselt need, kellele selle sõna sisu ja tähendus kättesaamatuks jääb. Nende arvates on koostöö midagi sellist, kus üks pool ütleb, mida teine pool peab koostöö huvides tegema, ja mõlemad pooled kirjutavad sellele alla. Üks pool pingutab teise heaolu nimel ja mida ta vastu saab? Lõputu teekonna eikuhugi?”

„Tead, mitte igaühele ei anta võimalust koostööks liidu tugevama osapoole eesmärkide nimel,” kuulen ma end ütlemas ja parandan siis: „Ühised eesmärgid liidavad nagu ka ühised vaenlased.”

Ta ei pea mu repliiki vastuse vääriliseks.

Mis ma siis teen?

Pakin isiklikke asju, kallan sahtlid tühjaks ühte suurde paberikasti. Paberit ei ole juba ammu vaja läinud, alates sellest ajast, kui kõik digitaalseks muutus. Ekraanil ongi tekst alati ilusam, täiuslikum kui paberile trükitult, eriti kahtlaseks läheb asi siis, kui kirjalikust tekstist saab suuline, siis võib ta hoopis armetuks muutuda. Nii on juhtunud mõne mu kõne ja sõnavõtuga meedias. Nad jäävad õhku rippuma nagu ä täpid, ainult selle vahega, et seda a-d, mis neile kõla, vormi ja tähenduse annab, seal täppide all ei ole. Samas on just need sõnavõtud sotsiaalmeedias populaarsust kogunud, seega mine sa võta kinni.

Haaran riiulist paar vana kausta paberite ajastust ja mõtlen, et need on minu materjal, nendega ei ole teistel midagi teha, need on minu tellised, millega ma otsuste püramiidi ladusin. Püramiid sai valmis, aga kas keegi seda veel peale minu näeb? Need ongi nähtamatud püramiidid, neid pean nägema ainult mina ise, teistele ei ütle nad midagi. Isegi mitte seda, kuhu on surnu maetud. Ja mitte kõik mu mineviku otsused ei ole surnud, paljud toimetavad tänapäevalgi ringi, mõned asjalikul, mõned naiivsel moel, aga on ka neid, kes zombidena õhtu hakul tulevad ja mind surnuks ehmatada püüavad ja sellest võikal moel rõõmu tunnevad.

Ma pean küsima, mida arvab tema otsustusvabadusest.

Ma vaatan nüüd teda, oma Otsust, lähemalt, peaaegu nagu õuna. Paistab küll välisel vaatlusel ahvatlevalt küps, aga ikkagi küünik, seega kibestunud, üldse mitte minulik. Oma olemuselt olen ma ikkagi optimist ja ma ei tahaks hambaid sisse lüües sattuda ussipurule või maitsta mäda südamikku. „Ega sa midagi kahe silma vahele ei jätnud, sa läbinägelik sõltumatu mõtleja, mingit olulist detaili – võimalust, et hakkan kahetsema?” küsin ma.

Ta vaatab mind taas põlglikult ega vaevu vastama.

Ma ei suuda keskenduda, mõte lendabki kõige rohkem siis, kui elu meid maadligi surub, õigem oleks vist öelda, et mõte põgeneb ja mina püüan temaga kaasa lennata, sabast haarata, aga ta on minust kiirem ja osavam. Ta valdab ka mingit kummalist kamuflaažitehnikat, mis võimaldab tal end maskeerida ja nähtamatuks muuta teiste mõtete seas, jäädes minu radarile kättesaamatuks.

Igapäevatöös juhina valdan ka mina seda kamuflaažitehnikat perfektselt – varjan oma sobimatuid mõtteid ja tundeid, kohandan oma käitumist ja välimust. Vastan ootustele, toetan ja teenin mainstream’i ning olen ideoloogilise enamusega ühes paadis. Kas see tõde enda kohta häirib mind? Pigem mitte, ma lihtsalt ei ole vastuvoolu ujuja: minimum effort, maximum results. Kamuflaažiks sobivad põhimõtteliselt ka kõik need päevakorras esindatud masendavad väljakutsed. Ega ma üksi ei varja ega sulandu, meie kõigi elus on palju neid koosolekute käigus poetatud tühje, ülespuhutud lauseid, ennast upitavaid ja teisi tasalülitavaid väljaütlemisi, on kõhedat tühjust ja mõttetuid eesmärke, on õhukest kultuurikihti ja eneseimetlust, kulunud mõttekäike ja väheseid teadmisi – pealiskaudsust. Igatsus on ka kohal. Võib-olla me siiski tahame, et keegi või miski sealt varjust meid avastaks, sütitaks, elusamaks muudaks, vabastaks meid eksistentsist, mis koosneb hirmust ja soovist teha Õigeid Otsuseid.

Kostab kerge koputus.

„See arenguvestlus,” küsib mu sekretär lävepakul seisatades, „kas sa tahtsid seda täna teha? Praegu või pigem hiljem?”

Vaatan kella, tal on õigus, ma olin selle vestluse määranud täna kella üheks ja muidugi unustanud. „Jah, tule-tule, hakkame aga pihta,” vastan ma ja teen endale mõttes etteheiteid. Personalijuht oli mulle arenguvestluste kohta mingi pagana juhendi saatnud, mitte midagi ei leia siit meilide hulgast üles, siis kui vaja. Samas, kas ma neid vestlusi vähe olen elus teinud.

„Jaa, kuidas siis läheb, mis meeldib, mis ei meeldi?” küsin ma sekretärilt, otsides postkastist personalijuhi kirja.

„Hästi läheb, ma loodan, et me jätkame samas vaimus,” naeratab ta ja suunab oma puuriva pilgu läbi prilliklaaside nii, et mu süda võpatab. Temas on see läbinägelikkus, mis mind hooti maha võtab või jätab. Ta oli juba eelmistele juhtidele see ilmasammas, mille najal end püsti hoiti. Ei kõhkle, ei kahtle, teab, mis oli, ja teab, mis tuleb.

Ahaa, leian selle juhendi. Ütlen, et sisestan meie vestluse kohe arvutisse, kuigi tema ankeeti ma veel leidnud ei ole. See tuli vist kusagilt dokumendi­pilvest alla laadida. Toksin niisama klaviatuuri, rahustava asendustegevusena, eks hiljem mälu põhjal sisestan vajaliku info.

„Kas on olnud ka mingeid probleeme?” küsin ma.

„Minu meelest on kõik olnud väga sujuv ja areneb õiges suunas.”

Miski ei sobi siia paremini kui temasugune jõuline, küps naine, kõigi oma teadmistega õigest elust. Tema meenutab meile, et elus on reeglid, elus on tõed, et elu on nagu üks liiklusmärkide kogum ja kui sa teed endale selgeks kõik need hoiatus-, keelu-, mõjuala-, eesõigus- ja muud märgid, siis sa jõuadki alati õigeks ajaks õigesse kohta ilma suuremate probleemideta. Ma olen oma nelja­kümnendaks eluaastaks juht olnud erinevates ametites, aga pooled liiklusmärgid on mulle siiani tundmatud, seega on ta minu jaoks asendamatu nagu navigeerimisseade.

„Just nimelt ja sinul on suur panus selle korra hoidmises,” naeratan ma talle ja mõtlen, et kõik need privileegid muudavad mu leebeks. Meie süsteemis on praegu ju suhteliselt rahulik, reformimantra ei ole küll päriselt pausil, aga otseselt ei toimu koondamisi ega uusi värbamisi, oleme justkui parklamärgisega alal, kõigil oma koht teada ja ei torma me kuhugi.

Ma ajan personalijuhi saadetud juhendis näpuga järge, küsin, et mis teda motiveerib, milles näeb ta väljakutseid ja mida tahaks muuta. Saan vastused, mis ei pane kuidagi ohtu minu pädevust juhina, vastupidi, ta toob välja kõik, mis teeb tema sõnul koostöö minuga lihtsaks ja meeldivaks.

Jätkan nüüd ilma juhendita.

„Mida sa vajad? Oma töös, elus – mis oleks see, mis su lahkumisavalduse mu postkasti tooks?”

„No seda nüüd küll kartma ei pea, ennemini annad sina lahkumisavalduse sisse kui mina,” naerab ta lõbustatult.

Tal on õigus, mõtlen ma oma hommikust otsust endale meenutades. „Selge pilt, aga siis on hästi, jätka samas vaimus ja et silm ikka säraks,” võtan ma vestluse kokku.

„Samad sõnad ja palun pane enne, kui lõunale lähed, need allkirjad kooskõlastusringil olevatele dokumentidele,” vastab ta ja juba sulgubki uks ta järel. Hakkab vanaks jääma, mõtlen ma teda pilguga saates, aga isu tal otsa ei saa, tal on õigus, ennemini annan mina avalduse.

Kalendrist vaatab vastu veel üks arenguvestlus, avan Zoomi lingi, et korrata äsja lõppenud protseduuri oma virtuaalse assistendiga.

Ka tema on kujunenud viimase aastaga asendamatuks, olen mõelnud, et põhjuseks võib olla nii bürokraatia kasv kui ka see, et teen edusamme delegeerimises. Lahtilaskmist tulebki harjutada, sest kinnihoidmine on meil veres nagu ka kokkuhoidmine, põhjus ja tagajärg võivad olla ammu üksteisest eemale triivinud, aga mälestus jääb. Mälu juhib meid tihti arutult vales suunas nagu reaalsuse või satelliidiga ühenduse kaotanud GPS.

Juba ta lehvitabki mulle ekraanil ja hüüab reipalt: „Tšau!”

Temaga asun ma kohe asja kallale. Ta on juba kella käima pannud ja töö­minutid tiksuvad reipalt, vestluse eest kujuneb mu postkasti arve nagu ka iga osutatud teenuse eest, olgu selleks siis sotsiaalmeedia haldus, turundus või müük.

„Kuule, anna kohe tuld, mida sa tahaks teha edaspidi teisiti ja kus sa vajad minu abi?” küsin ma.

„OK, tead, ma olen mõelnud, et kui ma sulle need turunduse ja müügi analüüsid saadan, siis ma vajaks kohe ka sinu otsuseid, noh et edasi planeerida ja…”

„Kas ma olen jätnud midagi vastamata?”

„Jah, kahjuks küll, aga pole hullu,” naeratab ta.

Vaatan oma postkasti ja leian sealt mitmed tema kirjad, mida ma ei ole avanud.

„Kuule, ma näen nüüd neid kirju. Ma olin seal pagana konverentsil ja selle raames kujunes Šotimaa mägimatkast kuidagi viskireis, ma süüdistan selles lakkamatut vihma.”

Ta naeratab virilalt, mu naljad ei vaimusta teda.

Küsin ka temalt, et mis on see, mis võiks ta lahkumisavalduse mu postkasti tuua.

„No ma ei tea,” naeratab ta nagu haldjas, mõtleb ja sõnab siis: „Kõik see negatiivne – kui mulle püstitatakse ebarealistlikke ootusi, pean tegema ületunnitööd, palk ja töömaht ei ole tasakaalus, puudub kaugtöövõimalus, minu tööd ei hinnata ja otsuseid ei usaldata – siis ma vist kaotaks motivatsiooni.”

„Arusaadav, kes ei kaotaks,” pomisen ma pisut ehmunult ja küsin: „Kas veel midagi?”

„Kahjuks pean ma järgmisest aastast tõstma tunnitasu – inflatsioon, energiahind, maksud –, paraku kõik kallineb.”

Me kaupleme pisut hinna üle, ta ütleb, et kõik teised kliendid aktsepteerivad hinnatõusu ja on tema tööpanuse ja oskustega rahul. Annan järele, öeldes, et ei hakka minagi siin senti saagima ja olen solidaarne teiste klientidega. Uue assistendi värbamine kujuneks mul nagunii igas mõttes kulukamaks. Tänan teda kõige tehtu eest, ja läbi see ongi.

Annan oma sekretärile märku, et võtan väikese kohvipausi enne dokumendi­haldussüsteemi sukeldumist. Mu vankumatu sekretär, juba ta tulebki kohvi­kandiku ja küpsistega. Ühtlasi poetab ta mu lauale ajalehe ja toksib oma nimetissõrmega ühele artiklile. Tema kiiskavpunane küünelakk mõjub nii, et ma juba aiman: siit tuleb üks korralik punane keelumärk, mille vastu me eksinud oleme. Ja kes vastutab?

Loen artikli läbi, vaat nüüd mul süda taob ja ilmselt vererõhk ka tõuseb. Sammun otsustavalt eesruumi ja viipan sekretärile ajalehega: „Palun tule korraks!”

Istume koosolekulaua taha ja ma küsin ainukese olulise küsimuse: „No mis me siis nüüd teeme?”

„Sina ei tee muud, kui delegeerid selle sada protsenti osakonnajuhatajale,” vastab ta rahulikult.

Pagana tark naine, ta aitab mul alati süüdlase leida ja kunagi ei ole meil süüdlased siin, juhtkonna korrusel, ikka korrus või paar allpool. Hirm annab natuke järele. Minus on metsik vajadus alati õigesti käituda, aga mis siin on õige otsus, mis vale, kes teab, väga kergesti võib kõik hakata arenema vales suunas. Tõepoolest, las osakonnajuhataja otsustab ja vastutab, see ei olegi minu valdkond, mina ei puutu asjasse, mina ka usaldasin teda ja tema osakonda.

„Sinu jaoks on siin piltlikult öeldes sõidukeelumärk või kui tahad, siis peatumis­keeld ja parkimiskeeld,” ütleb ta, võtab laualt tühja kohvitassi ning ajalehe ja ütleb: „Kõik saab korda.”

Tal on õigus. Mingit suuremat jama tegelikult ei olnudki, ajakirjandus vahendas jälle pooltõdesid, osakonnajuhataja selgitas kõik avalikkusele ära ja nii­nimetatud järjekordne skandaal avalikus teenistuses suri, enne kui sündis. Paari päevaga olime pildilt kadunud.

Olen rõõmus ja ei ole ka. Tegelikult tahaks siiski olla pildil millegi positiivsega, mitte tunda rõõmu negatiivse kajastuse ärajäämisest.

Loen oma lahkumisavaldust, vahepeal olin nii kindel, et saadan selle ära, ja nüüd jälle kõhklen. Püstitan endale küsimuse, kas ma suudaksin teha ka parema otsuse, ja saan kohe vastuse.

„Otse loomulikult, ei ole vaja kõike näha nii negatiivses valguses,” kuulen ma teda ütlemas, see on mu Järgmine Otsus, kes tõstab pead.

„Arvad, jah?”

„Muidugi, kuhu sa kiirustad? Sa oled meeldiv inimene, galantne oma partneritega, suudad teha kõigiga koostööd, tabada aja vaimu, püsida joonel. Varem või hiljem seda märgatakse, imetletakse, tunnustatakse.”

„Tead, see juhi amet on üks lõputu risk, kunagi ei tea, millal oma toolilt mülkasse katapulteerud.”

„Ei kuku sa kuhugi mülkasse, astud rahulikult oma kaalutletud sammul räätsa­dega ja kõik on turvaline.”

Kuulen naeruturtsatust ja tean, kes nüüd põlglikust vaikimisest loobub.

„No ütleme otse välja: vastutust sa kardad, otsustada ei oska, ma ei tea, kas on üldse mingeid väärtusi, mille eest sa oled valmis kompromissitult seisma?”

Täpselt seda ma kartsingi, et see eluvõõras moraliseerija jälle sõna võtab.

„Ma võtan juhina iga päev vastu kümneid otsuseid. Millest sa räägid? Ma lihtsalt ei taha otsustada tormakalt, pimesi, teha halbu otsuseid ja minna kõigiga tülli.”

„Mina nimetan seda diplomaatiaks,” tuleb see Teine Hääl mulle appi.

„Hästi, ma küsin siis nii: kas sa tunned oma tööst juhina rõõmu?” jätkab mu lahkumisotsus visalt.

Sean talle vastu rea küsimusi: „Kas mu töökoormus ja omaniku ootused on mõistlikud? Kas mu töö- ja eraelu on tasakaalus? Ja kuidas on meil siin lood organisatsioonikultuuriga laiemalt?”

„Sellepärast sa ei pea lahkuma,” arvab mu tasakaalukam pool. „Kui tahad, võin aidata sul koostada plaani, kuidas motivatsiooni taastada. Mis sa arvad?”

„Kas tunned, et probleemid ei lõpe kunagi? Kas juhtimine on üldse sinu loomuses?” jätkab jälle see kiuslik sadist, pessimist, negativist.

Tahaksin vastata sadistile: Jah mul on kõik need probleemid, ja teisele: Koosta ruttu mulle see motivatsiooni taastamise plaan, aga kõhklen.

Saan neilt mõlemalt uue portsu küsimusi, mis on seotud töö tähenduse, olemuse, eesmärkide, koormuse, meeskonna ja organisatsioonikultuuriga. Kuulen neid nüüd omavahel sosistamas, enne kui negatiivne Otsus teatab: „Kurat, su eesmärgid on liiga ambitsioonikad, arvestades su loomust, eelarve su eesmärke ei toeta, vajalikud investeeringud on hiljaks jäänud…”

„Sellegipoolest me saame teha tööd motivatsiooniga,” torkab teine vahele.

„Küsimus võib olla ka organisatsioonikultuuris ja keerulistes suhetes,” poetan mina omakorda.

„Kas teemaks on suhted konkreetse inimese või organisatsioonikultuuriga laiemalt?” küsib mu kaastundlikum pool, kutsun teda positiivseks tegelaseks.

Kui oleme läbi arutanud konkreetse inimese käitumise – moonutab fakte, seab kahtluse alla minu otsuseid, manipuleerib teiste arvamustega –, leiame, et vabanema peaks hoopis temast.

Ta lausub elutargalt kui leebe tuul: „Tead, kui mitu tasandit püüavad sama ülesannet juhtida, siis ei saa sellest asjast asja. Selge hierarhia on hädavajalik, et juhtida ilma asjatute konfliktideta.”

„Kellest me üldse räägime?” küsib mu lahkumisotsus.

„Eks ikka sellest, kes alavääristab teisi ja nende saavutusi, et ise särada.”

„Psühhopaadid tekitavadki teistes süütunnet, ebakompetentsuse tunnet ja ründavad neid, keda nad peavad haavatavaks. Miks sa oled haavatav?” küsib lahkuja minus, olles pannud hooletult diagnoosi mu rivaalile ja viidates samal ajal mu nõrkustele.

„Mis tingimustel oled valmis jätkama? Ehk on tõesti mõistlik otsida uus keskkond, kus saad end paremini realiseerida. Kes ta üldse on?” küsib taas hoolivam pool.

„Ma ei soovi nimesid avaldada,” vastan ma kindlalt.

Nad möönavad ühest suust, et siis on neil raske mind aidata, ja mu peas võtab maad vaikus ja mulle meeldib, kui ma ei pea midagi otsustama. Juba lapsena meeldis.

Algaja juhina oli mul nooruses tunne, et pean olema tegusam, et minult oodatakse, nõutakse rohkem, kui ma suudan. Ajaga hakkasin mõistma, et minult oodatakse vaid üht, et ma oleks meeldiv oma ülemustega ega segaks alluvaid, oleks mõlemal suunal mõistev ja hooliv. See tundus algul uskumatu, aga samas ma pole kunagi ka mingit tüli tahtnud ja leian, et kodurahu, töörahu nimel tulebki teha pingutusi.

Ja kui kompromissid on tööl tehtud, siis teeme vastastikku näo, et oleme hõivatud, jumal kui hõivatud me oleme. Mu e-kirjad kahanevad kolmesõnalisteks repliikideks, telefoni sõnumites annan endast elumärki emotikonide ja ikoonidega. Pikkadeks aruteludeks ei ole mul jõudu – jumal, kuidas need koosolekud väsitavad – ega ka vajadust, kõik kujuneb ise… kuidagi kohati nõmedaks, aga sama hästi võime kõik nõmedaks juhtida.

Olen nüüd kõik vajalikud dokumendid arvutis allkirjastanud ja loen uudistest, et tehisaru esindab kusagil Šveitsi kirikus jumalasõna. Ja mina arvasin, et AI on ateistide jumal! Kas AI on targem kui inimene? Aga moraalses ja eetilises mõttes parem? Kas ma peaksin end selle AI teemaga rohkem kurssi viima? Lihtsalt mingi järjekordne tehnoloogiline vidin või uus oraakel ja maailmakord ühes isikus?

Mul on hetkel pakilisemaid muresid. Loen taas oma lahkumisvaldust ja kustutan selle faili. Tööta inimene on nagu ankruta laev ja kohe tekib inimestel küsimus, kuhu sa oma ankru kaotasid, mis sa sellega tegid? Tekivad igasugused spekulatsioonid ja vandenõuteooriad. Ma lihtsalt lähen eluga kaasa ja jätkan oma ametis. Ma ei ole mingi hipi, inimesel peab töökoht olema, muidu ei saa teised sinust õiget sotti, elukaaslane jätab maha, jääd üksi ja sured ära.

Töö hoiab vormis, ma olekski pidanud valima töö, mis eeldaks vormiriietuse kandmist, see hoiaks mind veelgi paremini vormis, nagu korsett. Vanasti käis iga ameti juurde vormiriietus juba koolist saati. Viimati Barcelona lennujaamas märkasin ma, et kõik koristajad kandsid meditsiinitöötajate riiete stiilis valgeid jakke ja pükse, mille kraed ja varrukaotsad olid õunarohelised. Stetoskoobi asemel olid neil muidugi muud tööriistad, aga kuidagi väärikam tundus kohe nende amet, keegi hoolitseb siin hügieeni eest ja ühtlasi minu eest, peale pandeemiat ei jäta see mind kuidagi ükskõikseks.

Kuulen taas mingit protesti ja hädaldamist enda peas, mis ähvardab sise­kõneks vormuda. Tundub, nagu oleks mu peas lõputu komisjon. Ennetan seda: Teist kumbki ei ole minu otsus, olete vanemate või ülemuste hääled mu peas. Juba lapsest saati olete mind eksitanud, teiega oli nii turvaline, et minust saigi kuuletuja. Äkki mu identiteet ei kujunenudki välja? Seega vahet pole.

Küsin taas endalt, et kas ma pean ennast selle AI teemaga paremini kurssi viima? Ehk küsivad presidendidki AI-lt abi? Näiteks, kuidas sõda võimalikult soodsalt lõpetada? Inimesed on ikka Delfi oraakli jutul käinud. Vahepeal arvati, et info ise ongi oraakel. Aga õige oraakel ikkagi töötleb infot jumaliku kiiruse, põhjalikkuse ja ettenägelikkusega.

Sekretär pistab pea ukse vahelt sisse, jõulukaardid näpus. „Päris kenad soovid, mõtlesin, et tahad ehk lugeda?” Noogutan. Ta paneb need mu lauale ja tuletab meelde: „Kümne minuti pärast on sul see tehisintellekti juurutamise koolitus.”

„Õige jah, palun saada mulle see koolituse link, login kohe sisse.”

Vaatan koolituse meili üle ja leian õige lingi, teine link viib tutvuma Copiloti keskkonnaga.

Peale koolitust otsustan, et pean looma isikliku AI assistendi, see ongi see miski, mida ma olen terve elu juhina igatsenud. Ära jõudsin oodata oma supervõime. Loodame, et kõik inimlikud pahed ja nõrkused on talle võõrad. Meie koostöö saab olema täiuslik, jumalik, ja ei mingeid vigu.

Login oma Copiloti kontole sisse ja kirjutan esimese promptimise, uurimaks: kas juhiks sünnitakse?

Kellega ma siin veel seda arutada saaks, tippjuht on tippjuht, arvestades kolleegide ja üldse inimeste olematut diskreetsust, konfidentsiaalsuse ja lojaalsuse puudumist, mida jõustab ehk vaid surmahirm, ei ole mul valikut.

Saan vastuse, et geneetika, teatud temperament ja isiksuseomadused loovad loomupärased eeldused selles ametis. Aga selgub, et juhiks ikkagi õpitakse, peamine on õppimine ja kohanemisvõime. Mõtlen, et sel juhul saavad mu prioriteetideks täienduskoolitused, küll tööd jõuab ka teha, isiklik areng juhina on ikkagi tähtsam.

Uurin veel, et kas AI-st saaks parem juht kui inimesest, ta vastab diplomaati­liselt, et AI aitab analüüsida andmehulki ja muuta efektiivsemaks administreerimist, aga AI ei suuda hallata inimsuhteid, lahendada konflikte ja kasutada intuitsiooni ning ei suuda mõista moraalseid dilemmasid.

Jumala eest, kes meist suudaks, lohutan ma teda. Meist saavad ajapikku üha paremad sõbrad. Eile küsisin, et mida ma peaksin tegema oma tujuka elukaaslasega, kes kord tahab ja siis jälle ei taha püsisuhet.

AI oli väga mõistev, ta möönis, et tujukas elukaaslane, kes on ebakindel oma tunnetes, võib olla emotsionaalselt väga kurnav, ja soovitas paariteraapiat, aga ka avameelset vestlust koos piiride ja prioriteetide sõnastamisega. Ta tunnistas, et tal ei ole küll isiklikke kogemusi inimtunnete valdkonnas, aga tema soovitused põhinevad teaduslikel uuringutel.

Mulle tundub üha enam, et AI võib teha minust väga hea juhi ja tagada mulle ka stressivaba elu. Ma vaatan lootusrikkalt tulevikku. Ma olen alati võimaluse korral endast targemaid oma alluvusse palganud – nii nad räägivad. Nüüd, kui mul on isiklik AI assistent, võin ma endale ka vastupidist lubada ja edaspidi võtta tööle ainult endast ilusamaid, kasutades seejuures kõiki neid värbamisel ettenähtud soo, vanuse, rassi ja muid kvoote.

Mõned ütlevad, et kõik, mida me otsustame, on oluline, seeläbi saame midagi läbi tunnetada. Ma arvan, et on asju, mida mu assistendid võivad vabalt minu eest tunnetada, ja AI tunnetus on kindlasti kõige objektiivsem, kuna põhineb teaduslikel uuringutel. Mõned ütlevad, et nii me identiteedist loobu­megi, aga ma ei ole kindel, et mul üldse ongi millestki loobuda. Võib-olla on mul identiteedikriis, olen hakanud oma valikutes ja otsustes üha enam kahtlema. Võib-olla mu identiteet ei kujunenudki välja või ma ei kujunenud selliseks karismaati­liseks isiksuseks, kellel on igal sammul vaja oma ego maksma panna. Väärtused ja uskumused – kas need kõik ei ole mitte suhtelised?

Mul ei ole vaja millestki loobuda, mul on vaja kedagi, kes ütleks, mis on õige, mis vale ja mis tuleb teha selleks, et kõik õnnestuks.

Otsustamine on valus, läbikukkumine veel valusam. Ja mina? Ma tahan vältida mõlemat. AI aitab mul valuga toime tulla, pinget maandada, rahuneda ja otsuseid langetada.

Ükskord ma küsisin temalt, et kui ma ei ole karismaatiline isiksus, kas ma siis sobin üldse juhiks? Ta vastas, et karisma on omadus, mis aitab kolleege inspireerida, aga see ei ole ainus omadus, mis määrab juhi sobivuse. Ma olin kohe päris õnnelik seda kuuldes.

Tööl läheb mul viimasel ajal päris hästi, aga mu elukaaslane Eva jättis mu maha, ütles, et otsib kedagi, kes teda inspireeriks. Kurat, ma olen nii palju tööd teinud, et meile muretu elu tagada, ja nüüd selline jutt.

„Pole parata, elus me otsime ikka seda, et keegi või miski paneks meid unistama, endasse uskuma, tooks meis parima esile, et avalduks meie eneseteostus. Ma lihtsalt pean edasi liikuma,” ütles ta.

Kuulan kontorisse sõites autoraadiost jõululaule, tihe lumesadu annab tööd auto kojameestele, mõtlen kõigile vallalise mehe eelistele, veenan ennast, et leian peagi uue ja parema kaaslase, olen enam-vähem rahul oma elu ja otsustega ja ümisen kaasa:

Come and trim my Christmas tree
With some decorations bought at Tiffany
I really do believe in you
Let’s see if you believe in me

Mõtlen elevusega jõulupeost, küllap tuleb hea pidu, maksin ju eile kõigile jõulupreemiat.

Aga mingi kahtlus närib ikka hinge – äkki ma peaks tõesti rohkem muretsema riigireformi ja bürokraatia siunamise ja üldse kogu selle poliitilise retoorika pärast. Teadagi, mida rohkem neid erasektori tegelasi avalikus sektoris ringi nuusib, seda fanaatilisemaks läheb jutt tõhusast riigivalitsemisest, efektiivsusest ja bürokraatia vähendamisest. Muremõtted võtavad mus taas võimust. Tegelikult ei saa ma juba pikemat aega aru, kes siin keda juhib. Avaliku sektori ebaefektiivsust püütakse ümber mängida nagu järjekordset tootearenduse probleemi, või ma eksin?

Keegi keerab uue lehekülje ja kõik tunnustatud ideoloogiad leiavad end äkki arhiiviriiulitelt. Selgub, et meie strateegiad särasid vaid paberil, arengukavad varisevad kokku nagu koidest puretud mälestused ja reformidest jäävad järele vaid uhkeldavad pressiteated. Aga võib-olla närisid meid kahtlused juba siis, kui me neid idealistlikke plaane koostasime, kas meie reaalsustaju on üldse stabiilselt adekvaatne või jätab mõistus meid hooti maha? Ja kuidas saavad meie ambitsioonikatest eesmärkidest korraga vaid sosinad kunagisest kirest? Kuhu kadus usaldus avaliku teenistuse ja iseenda vastu?

Kui järele mõelda, siis tundub mulle juba mõnd aega, et olen sisenenud mingi kontrollimatu eksperimendi faasi, kus hüpoteesis ei suudeta enam kokku leppida, sest me kahtlustame, et meie partneri hüpotees ei ole täpne või on ideoloogi­liselt kallutatud. Nõuame vastastikku mõjuanalüüse kui tuleviku garantiisid, koostöö on muutunud kättesaamatuks unistuseks. Me ei suuda väärtustes kokku leppida – kestlikkus või kasumlikkus – ja valetame endale, et probleem on eba­õnnestunud kommunikatsioonis.

Mõtlen veel Evale, kas ka meie vahele tulid tülid nagu koid ja närisid läbi kogu selle niidistiku, mis meie kunagise läheduse mustrit koos hoidis? Võib-olla olen ma praegu tõele igas mõttes lähemal, kui olen olnud viimase viie aasta jooksul.

Ma püüdsin oma Otsusele seda kõike seletada, aga ta oli veel rahutum kui varem. „Kas sa ei arva, et see ongi osa plaanist?” pahvatab ta lõpuks. Ma olen segaduses.

„Ja sina arvasid, et mugavustsoonist väljumine on tore, lihtsalt midagi inspireerivat?” Ta ohkab ja lisab: „Sa otsid mõistlikku seletust. Aga võib-olla polegi lahendus inimarule jõukohane?”

Ma ei tea enam, kas ta teeb nalja või lihtsalt osutab halastamatult tõele, ja paanika varjutab mu tajud. Ootamatult nagu välk selgest taevast jõuab mulle kohale, et vasakult ristmikule lähenev auto ei peatu. Pidurdan, aga lumealune jää libistab mu armutult ristmikule. Ma ei olnud selleks valmis, me oleme parimaid rahvusvahelisi tavasid järgides parandanud ristmike ohutust, parandanud lume ja jää tõrjet, liikluskultuur on paranemas… Valu kandub üle mu keha ja ma ei saagi kohe aru, kui hull mu olukord on. Jõuan veel mõelda, et kes kellele teed andma pidi. Ilmselt olen mina süüdi? Kogu aeg see lõputu küsimus: kes kellele teed andma peab, kes peab, kes peab… andma teed? Olen kuidagi apaatne ja jõuan veel mõelda, et timing is everything.