Teide tipust

Täna tõuseme Sinuga Teide vulkaani tippu nagu Petrarca vend Gherardoga Tuulte mäele, Mont Ventoux’le. Petrarca kirjutab, et soovis näha oma armsa Itaalia lumiseid tippe ja ühtlasi end proovile panna; meie Sinuga oleme reisi­juhist lugenud, et Teide tipust paistab ära ookean ja osa ümbritsevaid saari. Eestit siit ilmselt siiski ei näe; Eestit näeme loodetavasti tagasi lennates, nii et Eestist me praegu ei mõtle. Või mine sa tea. Kas saab võõraski paigas oma („oma”?) loodusest mitte mõelda? Siiski ei usu ma, et Petrarca Mont Ventoux’ tipus käis, ega sedagi, et meie Sinuga täna sellele vulkaanile üles ronima hakkame: selleks peaks olema teistsugune riietus ja vastav psühholoogiline valmisolek. Mitte et me poleks Sinuga vulkaanidel varem käinud!

Umbes nii mõtlen ja tunnen, kui buss koos meie ja reisikaaslastega visalt, ilmast välja tegemata, ülespoole rühib. Oleksime nagu Lahemaal: ümberringi metsik lumetorm, nii et silm ei erista Tenerife kolmikokkalist mändi meie kaksik­okkalisest mingilgi viisil. Aga need tohutud vulkaanilise kivimi kogumid, mis ümberringi silma hakkavad, kas või too Hispaania kuninganna kingake seal teisel pool eerikaid, mille kasv siin muu saarega võrreldes kängu jääb, ületamata kaht meetritki – meil neid ju pole. Ja kusagil siinsamas udus need nõiduslikud hiiglased: Teide, Pico Viejo, Montaña Blanca. Milline vaatepilt, kui seda paksu lumeudu ees ei oleks! Ja lähevad inimesed imestlema mägede tippe ja määratuid merevooge ja jõgede avarat voolamist ja ookeani piirdeala ja tähtede ringkäiku, ning jätavad iseennast unarusse. Ei, austet Petrarca, siin Sa eksid. Just nii, Petrarca eksib, mu arm, sest kuidas saaksin mina unustada Sind ja ennastki Sinuga ühes?!

„Mida sa jälle sinna paberile kribid?” küsid Sa minult sellisel toonil, nagu oleksin ma mingi mõttetu kirjatsura, kes isegi reisil olles muudmoodi ei saa, kui tõttab kohe, pastakas käes, looduse morfoloogiat ja süntaksit oma kortsulisele A4-le transponeerima. Sa ju tead, mu arm, et ma tegelikult ei viitsi kirjutada.

„Ei midagi erilist,” vastan ma kõige reisikamraadlikumal moel ja osutan lõuaga Sinu mobiili poole, millega see ümbrust üles võtab: „Üritan Autori teksti mingilgi viisil ümber panna, täpselt nagu sinagi.”

„?” kostad Sa samuti reisikamraadlikult.

„…” jään mina vastuse võlgu, sest mõtlen, miks üldse midagi kirjutada. Autor, olgu ta kes tahes, on juba niikuinii kõik kirja pannud. See saar oma vulkaaniliste mägedega, maa-aluste laavagaleriide ja vihmaga, lund või kuuma kivimijõge ootavate püstiste uhtesängidega on juba miljoneid aastaid siin seisnud ja seisab veel – nii kaua, kui on ette nähtud. Milline süntaks, milline morfoloogia!

Päike on vist vahepeal välja tulnud, sest kuidas ma muidu seda kõike näeksin, nii suurt kujutlusvõimet mul ikkagi pole.

„Näe, vaata, armas, Teide on poolenisti näha,” ütlen ma Sulle peaaegu juubeldades ja Sina sekundeerid võidurõõmsalt: „Nüüd alles nägid? Imeline. Vaata!” Ma vaatan Su fotosid, mis on palju paremad kui minu Samsungiga huupi klõpsitud võtted. Samsung, va põrguline, on muidugi jälle tühjaks saamas. Ma ei võtnud meelega Canonit kaasa; mõtlesin, et vaatan niisama, et ehk salvestuvad pildid siis paremini mällu.

Kui ma end nii lootusrikkalt Teide poole pööran, on ka mäe alapool jälle uttu kadunud. Tänase ilmaga ei olegi tusk pildistamisrõõmust ilma jäämise pärast nii suur. Pealegi saan nii paremini Autori ja tema lugeja peale mõelda. No muidugi, tekst ju muutub, kui Autor seda korrigeerida suvatseb. Võib-olla oleme meie, lugejad, ka ise selles osaliselt süüdi. Siiski, ei tea, äkki oleme oma posthumanismi vaimustuses end kliimakatastroofi hiidagentideks kujutledes liiga ülbed? Kes siis noid tekste luges, kui kuus miljonit aastat tagasi pool mäge saare põhjaosas varises ookeani, millest moodustusid nood kaljud, mille varjus vaid mõne sajandi eest Hollandi ja Inglise kaupmehed või siis piraadid või lausa mõlemad tekkinud reljeefi osavasti ära kasutades veini tünnides kuuna­ritele ja sealt prikkidele smugeldasid. Kuulen ikkagi poole kõrvaga giidi juttu ka! Kena lõunaeesti naine, viisteist aastat Las Americas de Tenerifel elanud. Viisteist aastat, igati märkimisväärne aeg. Võib-olla mitte nii üüratu kui kuus miljonit, aga sõltub ju osa ja terviku vahekorrast. Just nüüd ütles Maarika, et Inglise vulkano­loogid olla arvamusel, et kui mõni vulkaan jälle ookeani suvatseb langeda, tõuseb sellest seitsmesajameetrine laine. Millal selline sündmus võiks teoks saada – seda ei tea keegi. Ei tea vulkanoloogid, ei tea Maarika ega Sinagi, mu armas, ehkki Sul on muidugi täiesti võrratu intuitsioon.

„Sa vist mõtled praegu meie olematu vanuse peale?” küsid Sa peaaegu lõbusalt.

„Kustkohast Sa seda võtad?” teen mina imestunud näo ja vaatan Sinu armsa näo tuttavat morfoloogiat ja süntaksit: ilusate sõõrmetega nina, sama uhke ja vormikas nagu Teide, ehkki ma pole toda muidugi kunagi näinud (pealegi on Sinu nina all kaks kraatrit), praegusel hetkel nii noored ja puhanud silmad ja hulk säbrulisi uhtorgusid neid ümbritsevatel nõlvadel. Aga need salagaleriid, mida mina ei näe? Mida meie ei näe. Meil pole mingit šanssi.

„There’s no chance for us.”

„Palun, ära nii ütle.”

„Ei-ei, ma ei mõelnud seda. Ma mõtlen, et meil pole mingit mõtet Inglise vulkanoloogidega võistlema hakata, või õigemini, et ei meil ega neil pole mingit šanssi Autoriga võistlema hakata.”

„Kuula nüüd parem, mida Maarika räägib, muidu hakkad pärast jälle minu käest üle küsima,” ütled Sina, mõistlik nagu ikka.

„Jah, mu lemmik, ma kuulan.”

Ja Maarika ütlebki: „Vaadake. Sellest kohast on Teide veel näha; aga seda ei ole näha.” Võrratu reisijuht!

Sedasi jääb nii ookean kui ka Kanaaride saaristu see osa Teide tipust täna nägemata. Polegi lugu. Mulle tuleb meelde, et eile üritasin seal all Bahía del Duque palmipuude varjus virgast linnulaulu kuulates maksku mis maksab kanaarilindu näha. Kuidas mina oma silmi ka ei pingutanud, olid seal ikka ainult varblased. Täpselt samasugused nagu meie kuuri katusel, tuleb kodu uuesti meelde. Mnjah, kanaarilind kanaarilinnuks, aga äkki tuleme siia veel millalgi tagasi. Siis, kui pole lund ega udu. Ja kui Teide tipp paistab.

Tenerife reisil 25. III 2019

Ma tahtsin ainult aidata

Kui ma loomariigist kedagi tõeliselt ei salli, siis porikärbseid. Miks just neid? Miks mitte näiteks sipelgaid? Sest kus on sipelgad, pole mitte ainult hoolas töö ja ühine hüve, vaid ka surm. Te ju olete näinud, kuidas pisikesed sipelgad tassivad pessa pirakat mardikat või mõnd muud endast hulga suuremat tegelast. Veel tungivad nad kuival ajal teie tubadesse, ja kui munadest kooruvad uued tiivulised isendid, kui kogu see müriaad sigib ja sagib, siis tundub, et maailma lõpp on ligi. Ometi ei ole ei sipelgad, ei sääsed ega isegi mitte parmud minu karakteriga sedavõrd kokkusobimatud kui porilased. Nood teevad mu nii närviliseks, et ma lihtsalt ei saa paigal istuda ja nende jõledat mörinat kuulata või kuulmata jätta. Harilikult õnnestub mul end ebameeldivast ümbrusest lihtsalt välja lülitada, aga porilastega ma seda ei suuda.

Porilane tungib sulle tuppa just siis, kui on kõige mõnusam ja rahulikum suveilm ja sa oled ukse pahaaimamatult vastu keskhommikust päikest lahti teinud. Sa oled just üle läve astumas, et lasta poolkissis silmadel kogu seda õnnelikku valgust rüübata ja kopsud mahedat õhku täis tõmmata, kui porilane kihutab sinust unnates mööda ja kukub mööda kööki või tubasid arutult ringi virutama. Tõenäoliselt jätab suurem osa inimesi porilase jaurama ega lase oma silmi ega kõrvu tulnukast häirida: las mürgeldab, kui tahab; temal ka omad õigused nagu kõigil Issanda elukatel. Mina nii ei oska. Mu esimene instinkt on ajaleht haarata ja sissetungija maha lüüa. Siis meenub, et porilane pole mulle tegelikult midagi teinud, ja ma katsun sinakalt helkivat loomakest – kes tuppa jõudnuna ühtäkki justkui surma eest pagedes läbi saatuslikult läbilaskmatu aknaklaasi või (nii kaugele jõudmatagi) läbi seda katva sama saatuslikult läbilaskmatu kardina miskipärast sinna, kust nüüdsama ise tuli, tagasi kipub – niimoodi pihku püüda, et ma talle kogemata viga ei teeks. Mõnikord see õnnestub ja siis sööstan ma, käsi rusikas, võidukalt trepile, kus vangistatu rahulolevalt lendu lasen ja ukse ilusast suvehommikust hoolimata raksakuga kinni ­tõmban. Just: jäägugi uks parem kinni, poolvari tuppa ja porilased päikeselise õue avarustesse.

Paraku on tänavune suvi olnud nii kuum, et tuleb peaaegu kõik uksed ja aknad värskematel hommikutundidel või siis vastu ööd pärani lahti hoida. Ja nii ründavadki öötundidel lambivalgust igasugu liblikalised, keskhommikune päikesepaiste aga tiivustab otse loomulikult armastatud porilasi, kes tunnevad just siis paratamatut vajadust majasügavusi väisata. Kuid vaata imet: kui neid tuleb uksest ja aknast juba nii palju, et ei saa enam aru, kas või kus peaks veel mõni porilasevaba nurgake leiduma; kui neid ruumidesse juba sellisel hulgal, lausa hordidena kokku koguneb – vaat siis hakkad kogu selle porramisega pisitasa harjuma. Ja kui veel toit ka korralikult külmkapis hoida, siis võib nii suuremad kui väiksemad laibad hiljem õhtupoole või järgmise päeva varahommikul kokku pühkida, ja ongi keskhommikuni justkui kord jälle majas. Just niimoodi korduvad need toimingud seesugusel ajal muu elu rütmis päevast päeva. Ometi võib näilise korra taustal juhtuda ka midagi ootamatut.

Nimelt sattus mõni päev tagasi majja tungima eriline kärbes. Mina jõin just teist hommikust kohvi, kui tema köögikardina voldistikku maandus ja seal meeleheitlikult üles-alla traageldama kukkus. Selles polnud ju tegelikult midagi iseäralikku, olin seda kõike juba mitu nädalat kogenud. Ometi tundsin ma just selle kärbse vastu korraga mingit sümpaatiat. Ta polnud ei eriti suur ega eriti väike, pigem nii-öelda keskmist kasvu. Valge kardina taustal paistis tema sinakas keha peaaegu ilusana. Ma ei tahtnud, et ta nagu paljud teised tema suguvennad ja -õed (huvitav, mis sugu oli see kärbes, ma ei tea kärbeste soost mitte kui midagi, tegelikult ei tea ma kärbestest üldse mitte midagi, nii et mõtlesin guugeldades neist midagi teada saada) lihtsalt maha kärvab. Ei, ma pidin ta siit hukatuslikust toaõhust päikese kätte tagasi aitama. Püüdsin ta esiti kardina­voldi vahele, siis surusin kumeras peod servapidi vastu klaasi koolutatud riiet, lootuses, et kärbes taibukalt ise peopessa ronib. Asjata, kärbes ronis visalt ja tulemuslikult pihkude vahelt välja. Kordasin sedasama võtet mitu korda. Kärbes ei jäänud pihku pidama, vaid vahetas hoopis kardinavolti. Rebisin kannatust kaotades kardina akna eest kõrvale ja üritasin loomakest, või mis loomakest, üritasin raiska klaasi pinnalt kätte saada. Too oli ka täiesti endast väljas, aga ütlemata visa. See oli tõeline kes keda. Sisemine hääl käskis mul kardina uuesti ette tõmmata ja kärbes rahule jätta, sest muidu läheb nii, nagu sellistel puhkudel ikka: kärbes saab viga ja siis pole tast enam elulooma. Aga ma ei saanud sellele kaunitarile niisama lihtsalt alla anda. Niisuke vana siga! Mulle tundus, et ma kuulsin kärbse hingeldamist, ja mõistsin, et see olin hoopis mina. No siis ma virutasingi kokku nurtsutatud kardinasiiluga kärbse pihta…

Täiesti ootamatult kukkus kärbes aknalauale, kus ma talle veel teisegi nähvi andsin. Nii kergelt, kui sain, aga ega see vist nii kerge olnudki. Kärbes jäi aknalauale sirakile. Aga ta polnud surnud. Kahjutundega pühkisin ta ühe käega teise peopessa ja kiirustasin uksele. Tegin peo lahti ja jäin ootama. Mu kärbseke kükitas peo õnaruses, elus, aga pooluimane. Ajasin sõrmed nii harali, kui sain, ja puhusin õrnalt kärbse peale. Kärbes hoidis jalgadega peopesa nahast visalt kinni. Tundsin selle kärbse vastu tõelist imetlust. Kui kahju, et mul polnud piisavalt palju kannatlikkust teda vigastamatuna kinni püüda. Puhusin tugevamini ja nüüd ei suutnud kärbes enam kinni hoida. Vaatasin, kuidas ta lühikese lennu järel trepist umbes meetri kaugusele muru peale maandus. Olin kõigest nii masendatud, et sulgesin välisukse ja kõndisin külmaks läinud kohvi juurde tagasi. Sel polnud enam mingit maitset. Otsustasin minna vaatama, kas kärbes on veel seal.

Kärbes oli seal. Aga seal oli ka üks herilane, kes kärbse juures askeldas. Jäin ärevusega vaatama. Teadsin, et herilased, kellega mul on oma suhe (ma ei lõhu enam ammu nende pesi: mul on kahju vaadata, kuidas nad järjekindlalt samasse kohta uut ehitavad), on kõigesööjad. Aga ma ei suutnud mitte midagi ette võtta. Nägin, kuidas herilane kindlameelselt end kärbse kõrvale sättis ja teda oma suistega togis. Või torkis. Ma olin täiesti paralüseeritud. Mõni hetk hiljem keerutas herilane oma tundlikku lendu juba eemal; kärbse sinisest kehast oli jäänud järele hall kuivetunud kest. Ma ei uskunud oma silmi. Kas see sai kõik toimuda nende, minu oma silmade all, ja veel nii kiiresti? Äkki polnudki see minu kärbes, vaid mingi teise porilase laip? Äkki oli minu ilus sinine kärbes ikkagi ise ära lennanud, nii et herilane leidis sealt lihtsalt ühed teised jäänused, sorkis neid korra nokaga ja eemaldus?

Nii lõppeski minu kahevõitlus kärbsega, mille olin häbiväärselt kaotanud. Esiteks ei lasknud loom end pihku püüda, vaid püüdles visalt ja lootusetult aknaklaasil ise valguse poole. Teiseks oli tema pöörane tunglemine hirmunud ohvri rabelemine. Mina aga, mina aga olin võib-olla nagu need mõrtsukad, kes tunnevad käsi ohvri kaela ümber pannes kaht vastandlikku tunnet – päästa ja tappa. Ma tean, et tahtsin oma kärbest kindlasti aidata, aga tean ka, et tema pöörane rabelemine tekitas minus tungi ta sealsamas puruks litsuda ja et ma suutsin suuri vaevu end talitseda. Kas ma ikkagi suutsin? Ma olin talle ju viga teinud. Mis mõte oli poolvigane loom vabaks lasta? Aga ma ju tahtsin teda ainult aidata.

Ometi tundub mulle, et minu suhtumine porikärbestesse on kuidagi muutunud. Et see pole enam nii – kuidas nüüd öelda – egoistlik. Ma juba suudan seda, et lähen lihtsalt minema, kui nad mulle jälle närvidele käivad. Tänu sellele kärbsele. Minu iludusele. Mu vaprale ja väärikale vabaduse-ihalejale. See on peaaegu nagu isiklik rohepööre. Näis, kas see nii jääbki. Ahjaa, veel üks asi, olen otsustanud järele uurida, mida herilased täpsemalt ikkagi söövad. Aga sellest siis võib-olla mõnes järgmises loos.