Mootorrattur
Ta lihtsalt sõitis oma mootorrattaga ringi ja ma ei saanud kunagi teada, mis tema peas toimub. Ühel päeval järgnesin talle tema metsaonni. Kõndisin putka juurde ja lõin hooga ukse pärani. Mootorrattur lebas puidust põrandal pikali maas. Ta vaatas üles, tõusis aeglaselt püsti ja vahtis mind kummalise punase näoga. Oleksin tahtnud midagi öelda, aga enne, kui jõudsin, kadus mootorrattur ega tulnud enam kunagi tagasi. Kolisin onni sisse ja elasin seal ligi kakskümmend aastat. See, mida öeldakse, on tõsi – iga uus kodu peaks eelmisest parem olema.
Tuba
Selles linnas oli tuba, kus ma sageli käisin. See oli mu tüdruksõbra kodu lähedal. Ta ei teadnud, et ma mõnikord selle treppidest üles ronisin. Seinal rippusid pildid sõjaeelsest ajast. Ma olen sellest ühe vana friisi kirjanikuga rääkinud. Ta ütles: „Ma tean seda tuba. Peaksin sinna tegelikult minema, aga ma kardan, et seda enam ei juhtu.” Tal oli õigus. Ta suri olümpiamängude ajal. Tuba on ikka sealsamas, trepist üles, läbi koridori vasakule. Uks on lahti. Igaüks teab ise, mis seal sees on.
Karneval
Tume auto peatus ja väike tüdruk astus sealt välja. Talle ulatati kott ja ta kõndis üle koolihoovi, seljas lustakas klounikostüüm. Koolis aga selgus, et karneval tuleb alles järgmisel nädalal. Tüdruk oli ainsana mingitud ja ta nuttis terve hommikupooliku lohutamatult. Kell kolm tuli ema talle järele. Ema oli lugu kuuldes šokis ja selgitas pisarsilmi kõike, mis tol hommikul valesti oli läinud. Ilmselt olnuks mõistlikum, kui ta oleks hoidnud seda enda teada. Asju ära seletada oskame ju kõik väga hästi.
Areng
Suve lõpu poole käisin ma pikal matkal kõrbes. Olin kõik oma asjad hoiule viinud ja sõitsin päevade kaupa, kuni mu auto keset lõputut tühjust katki läks. Paanikas hakkasin jooksma, aga olnuks parem, kui ma seda teinud poleks, sest mõne aja pärast lõin oma jala ära. Kukkusin kivisele pinnale maha ja karjusin. Õnneks tulin veel samal õhtul mõistusele. Aeglaselt toibudes vaatasin üles tumedasse tähistaevasse ja mõtlesin, et vaimne areng peabki hingehinda maksma.
Filosoofia
Filosoofias peitub oht. Enne kui ise arugi saad, oled raamatuvirnade vahel lõksus ning ütled: „On mis on. Läheb nagu läheb. Tuleb mis tuleb.” See laseb igasugused sitakotid sisse. Nad sõidavad autoga su aeda, teevad muru sisse sügavad jäljed, kusevad su postkasti, pistavad oma riista sinu naise sisse, kes on su elu armastus, ja seda kõike nii kaua, kuni tänaval enam kellelgi silm ka ei pilgu. Ja siis sa ütled: „On mis on.”
Süsteem
See oli lõpp – Struve tänavast ei saanud enam paremale pöörata. Meid peatas automaatvärav ja kogu Tartus polnud kedagi, kes teadnuks, miks. Küsimus saadeti edasi Tallinnasse ja hiljem ka igasugu välismaa arvutispetsialistidele. Ja ma taipasin, et nende arvates on juhtimine nende käes, aga mu sõber Nico naeratas ja selgitas, et arvutid on selle juba üle võtnud. Ta ütles: „Ainus, mida teha saame, on kogu süsteem välja lülitada.” – „Siis nii teemegi!” hüüdsin ma sõjakalt. „Paraku pole see võimalik,” ütles Nico kuivalt, „selleks peaksime esmalt Struve tänavast paremale pöörama.”
Friisi keelest RAUNO ALLIKSAAR
Lisa kommentaar