„Piip, piip, piip,” kostis kõrva äärde tõstetud telefonist. Näis, nagu keegi ei mõtlekski vastata. Liisi tundis, kuidas iga järgnev kutsuv toon suurendas ärevust kogu tema kehas. Miks keegi juba ometi vastu ei võta? Mitte ükski hingeline, kelle numbreid ta oli sel vihmasel hommikupoolikul katkematult valinud. Selline ignoreerimine tekitas tõsiselt trotsi ja viha. Oli ju Liisi kogu oma elu töötanud suures perearstikeskuses erialatohtrina, kelle juurde pääses ainult saatekirjaga ja kelle määrata oli, mis vastuvõtule saabunud patsiendist edasi sai. Tema oli see, kelle sõna maksis ja kes edasise üle otsustas. Ja nüüd siis järsku ei suvatsenud mitte ühegi valitud numbri omanik tema kõnele vastata. Liisi kannatus hakkas tasapisi katkema. Ta otsustas valida veel viimase numbri, enne kui end kööki võileiva järele asutas, ja jäi ootele.

„Halloo,” kostis keskealise naisterahva konkreetne hääl teisel pool liini kohe pärast paari kutsuvat signaali. Liisi tundis end taas tähtsana.

„Tere, mina olen arst, doktor Liisi Leossim. Käisite aastaid tagasi mitmeid kordi minu vastuvõtul. Kuidas teil nüüd siis läheb?”

„Tänan küsimast, paremini.”

„Teate, ma ei hakka pikalt keerutama ja räägin kohe kiirelt oma jutu ära. Arsti­del on ju kombeks konkreetne olla. Mul on naabriks üks teie perekonnanimega noorem meesterahvas. Kaarel on ta eesnimi. Ei tea, kas ta on teie sugulane?”

„Jah, ma tean Kaarlit hästi. Mis temaga siis lahti on?”

„Mind lihtsalt nii jubedalt häirib, et ta on oma köögi aknalauale kaks suurt linnupesakasti üles pannud. Nüüd on meil selline linnuparv akna taga, et mina ei näe oma köögiaknast enam väljagi, kui nad kõik korraga kohale lendavad. Järsku teie saate Kaarlit korrale kutsuda ja keelata tal sellist omavolilist tegevust jätkata? Muidu ma pean ilmselt linna sotsiaalametisse teatama. Või siis lausa politseisse.”

„Aga miks te ise Kaarliga ei räägi?”

„Ta ei võta ju mu kõnesid vastu. Kujutage ette, ta lihtsalt ignoreerib mind ja jätkab iga päev nende jubedate lindude toitmist.”

„Eks ma võin talle ju mainida, kui me peaksime trehvama.”

„Jah, olge palun nii kena ja tehke seda. Need linnuparved on mu elu täiesti pea peale pööranud. Ei anna enam üldse rahu. Ma olen paar korda isegi seal korteriukse taga käinud, aga noormees on nii ennast täis, et ei tee ustki lahti.”

„Hästi, ma katsun temaga kontakti saada.”

„Jah, olge nii kena.”

„Kõike head.”

„Teile niisamuti.”

Liisi vajutas telefoni kinni ja tundis enda üle uhkust. Ometi oli ta saanud taas tähtsa häälega kellelegi korraldusi jagada, just niisamuti nagu kogu oma tööelu vältel. Hea ikka, et ta enne pensionile jäämist patsientide andmebaasist kõigi vastuvõtul käinud inimeste nimed ja telefoninumbrid märkmikusse üles tähendas. Nüüd on nii mõnus hommikupoolikuti neile helistada ja aega sisustada. Mis sa pensionipõlves selle vaba ajaga ikka peale hakkad!

Tänaseks aitab, otsustas Liisi rahulolevalt, jättis pastapliiatsi märkmiku vahele ja läks kööki võileiba tegema.

Uue päeva hommikul jätkas Liisi oma harjumuspärast tegevust. Ta alustas eelmisel lõunal pooleli jäänud kohalt numbrite valimist. Viis-kaks-kaks. Mhm, on see siis nüüd kaks või seitse? Ta kirus endamisi ja otsustas proovida mõlemat varianti. Ainult kutsuvad toonid. Hea küll, pole viga, lähme edasi. No see Marju-proua, see peaks ometi vastu võtma, tema käis ju minu juures nii palju kordi. Tõi alati suure lillekimbugi kaasa. Piip-piip-piip, ikka pikad ja kutsuvad toonid. Mis tal siis nüüd õige häda on, et ei saa vastu võtta? Niimoodi siis austatakse oma tohtreid! Kui häda käes ja abi vaja, siis on nad kõik trobikonnas ukse taga passimas, aga hiljem unustatakse sind lihtsalt ära. Nii, see oli täna juba kaheteistkümnes number ja mitte keegi polnud veel vastanud. Liisi oli meeleheitel, kuid ei jätnud jonni. Ta ajas märkmikus näpuga järge, valis järgmise numbri ja jäi ootele.

„Jaa, halloo, Maarika kuuleb.”

„Oi, kui kena, Maarika, et ma teid kätte sain. Mina olen doktor Leossim. Käisite minu juures vastuvõtul. Kuidas te end nüüd tunnete?”

„Sellest on nii palju aega tagasi. Ei, ma ei kurda. Kuidas ma teid aidata saan?”

„Teate, mul on selline lugu, et ma pean mõneks ajaks ära sõitma. Väga tähtis reis ootab ees. Aga ma lihtsalt ei tea, mida oma toataimedega peale hakata ja kuhu neid jätta. Nad on mul nii ilusad ja lopsakad, mitte ei tahaks, et nendega midagi juhtub. Kui kaugel teie elate, järsku ma võiksin oma taimekesed teie juurde tuua?”

„Teate, mul on tunne, et ma ei saa teid aidata. Kolisime paar aastat tagasi perega maale ja see vahemaa on vist liiga pikk. Äkki leiate kellegi lähemalt? Mõni naaber ehk aitab?”

„No siis on teine lugu. Eks ma siis pean edasi otsima.”

„Jah, kahjuks küll.”

„Nägemiseni siis.”

Liisi vajutas telefoni kinni ja vaatas toa nurgas olevat sõnajalga, mis kippus vägisi käest minema. Selle olid kolleegid talle pensionile jäämise puhul kinkinud. Õige mitu aastat oli taim riiuli peal uhkeldanud, aga sel sügisel hakkasid lehed üksteise järel pruuniks muutuma, kuivama ja maha pudenema. Õieti meenutas kogu taim nüüd vaid ühte hädist rootsu.

Heakene küll. Ei tea, mis sealt telekast ka tuleb? Liisi tegi nimekirja pooleli jäänud koha peale kriipsu ja pani märkmiku laua peale, et järgmisel päeval jätkata.

Viisteist numbrit oli juba proovitud ja meeleolu kippus vägisi tusaseks muutuma, enne kui Liisit uuel hommikul taas edu saatis.

„Marek kuuleb.”

„Tere, siinpool doktor Leossim,” teatas Liisi tähtsal toonil.

„Jaah?”

„Küll on hea, et ma teid kätte sain. Mul on teile üks kiire ja tähtis jutt.”

„Kuulen.”

„Teie olete ju keemik. Mul on üks väga tore noor sugulane, kes on koolis keemiaga veidi hädas. Kas teie saaksite teda mõned korrad aidata? No vaatate koos üle, millega ta seal siis kimpus on, ja aitate ta uuesti järje peale. Ta on tegelikult väga tore ja südamlik poiss.”

„Ei tea, kas ma ikka oskan. Mul endal kooliajast nii palju möödas, eks need käsitlused on ju muutunud ka vahepeal.”

„Ei ole seal midagi nii väga muutunud. Keemia on ju ikka keemia, eks ole? Teil hakkab kindlasti see koostöö omavahel hästi klappima.”

„No kui te niiviisi arvate.”

„Ma olen päris kindel. Ma annan siis poisile teie numbri. Eks te saate oma­vahel juba täpsemalt kokku leppida.”

„Nojah.”

„No näete, kui hästi. Jääme siis kuulmiseni.”

Nii hea tunne oli taas kellelegi korraldusi jagada. Liisi lausa säras võidurõõmust.

Üks telefoninumbritega täidetud lehekülg oligi veel märkmikusse jäänud. See tähendas, et tuleval nädalal tuli ringiga uuesti otsast alata. Või prooviks veel korra seda Kaarli sugulast tabada? Ja juba valisidki Liisi kõhetunud näpud mõned leheküljed eespool olevat numbrit, mille ette ta oli paar päeva tagasi suure rasvase punkti joonistanud.

„Halloo,” kostis telefonist tuttav naisterahva hääl.

„Mina, doktor Leossim, taas siinpool.”

„Jah, ma sain juba aru. Kas midagi on jälle pahasti?”

„Teate, kui te peaksite seda Kaarlit nüüd trehvama, siis järsku te saate talle veel edasi öelda, et ta õhtuti televiisorit nii valjusti mängima ei paneks. See oma­volitsemine läheb üle igasuguste piiride. Ja minu telefonile ta lihtsalt ei reageeri.”

„Ma tegelikult juba uurisingi Kaarli kohta ja selgus, et ta on sel sügisel hoopis Hollandis vahetusüliõpilaseks.”

„Või nii. No siis on teine asi. Teate, keegi just koputas mu uksele. Ma olen ikka endiselt väga nõutud spetsialist.”

„Kõike head siis teile.”

„Teile niisamuti.”

Liisi pani telefoni lauale ja vaatas välja. Ilm hakkas vihmale kiskuma ja uni kippus vägisi peale.

Töönädala viimane hommik oli käes. Aeg läheb ikka kohutavalt kiiresti, pidi Liisi endale tunnistama. Tööl käies oli ta harjunud igal hommikul veerand tundi enne vastuvõttude algust kohal olema ja koju jõudes näitas kell tavaliselt juba kuuendat või seitsmendat õhtutundi. Nüüd polnud tal enam mingeid kohustusi ja vaba aega oli ülearugi palju käes, aga ometi kadus see kõik kuhugi ära.

Liisi alustas märkmiku viimase leheküljega. Mitte ükski valitud numbritest ei tahtnud täna millegipärast vastata. Pikad pidevad ootesignaalid hakkasid tasapisi tüütuks muutuma. Nii, kaks numbrit oligi veel jäänud. Liisi valis eelviimase numbri ja jäi ootele. Mitte mingit reaktsiooni. Sama kordus ka viimase numbriga. Selline suhtumine muutis Liisi ärevaks: mis neil kõigil küll häda on, et nad vastata ei saa? Pettumus võttis vägisi maad. Viimases meeleheites otsustas ta veel kord Kaarli sugulasele helistada. Piip-piip-piip, kostsid pikad kutsuvad toonid, mis läksid järsku üle lühikesteks helideks pip-pip-pip, andes märku, et telefon oli kinni vajutatud. Liisi tõstis telefoni koos märkmikuga lauale. See oli esimene päev, mil mitte keegi talle ei vastanud. Nii palju siis austusest oma arsti vastu.

Uuel nädalal ootas ees uus ring isikliku telefoniraamatuga.