Kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii,
ei saagi viia vana jalutut
Jüri Üdi

„Vaata, ma panin su laua peale ühe väikse lõhnaõlitestri, Maria tõi Pariisist oma emale, aga too andis selle mulle, võta endale! Ta tõi mitu tükki,” ütles ema Evale. See võib olla kahtlane kraam, lääge, vastik, tasuta saadud lõhn, mõtles Eva. Aga ei, lõhn oli meeldiv, õrn ja värske, ei meenutanud ühtki senist parfüümi, täiesti uus lõhn. „Hea küll, kui sa seda ise ei taha, siis ma võtan selle testri endale,” ütles Eva. Olid kiired nädalad, mille jooksul tuli lõpule viia mitu projekti, tüüpiline kevad, mil kõik tahavad midagi ja kohustustel ei näi lõppu tulevat. Eva teadis, et suvepuhkus on mägede taga, veel vähemalt poolteist kuud rabelemist mitmes suunas korraga. Hetkeks ema juurest läbi astuda oli kosutav, jutud Maria reisist Pariisi tekitasid küll kadedust, aga selle tegi tasa lõhnatester. Juba piserdaski Eva oma sallile hõrku lõhna, randmetele, kaelale. See jäi ikkagi õrnaks, ei kippunud ninna ega pannud silmi kipitama nagu lõhnaõlid sageli.

Hommikust õhtuni tegi Eva aina tööd, kord millessegi süvenedes, kord jälle midagi lihtsalt ära tehes, sest aega ja tähelepanuvõimet kippus nappima, ent kui Leo teatas, et tuleb kaheks nädalaks Eestisse, tuli kuidagi nii töö kui ka Leo oma päevadesse ära mahutada. Mida oodata, seda Eva täpselt ei teadnud, aga peatsele kohtumisele mõeldes tundis ta sooja lainet üle keha valgumas, nagu oleks ootamatu päike pikki varje heitvate majade vahelt korraks valgust näidanud.

Õieti oli ootamatu, et tema keha niimoodi uudisele vastas. Nende vahel polnud kiindumust, mis oleks avalik, oli vaid Eva sisemine heitlus, mida ta elas päris kindlasti läbi üksinda. Nii palju oli sellist, mida polnud võimalik sõnades välja öelda. Vaid ühe korra oli Eva reetnud oma seisundi, kui ta aasta eest pidi Leo uuest linnast tagasi Eestisse sõitma, olles kogu öö üksinda hotellitoas leinanud, teadmata, miks ta lahkumise eelgi mitte midagi oma tunnetest ei suutnud Leole öelda. Et ta ei taha jätta hüvasti, olla Leost nii kaugel, olla jälle nende söögikohtades üksinda lõunatamas või rääkida ja lõunatada kellegi teisega. Loomulikult ei ole Praha nii kaugel, lennukeid sõidab, isegi busse ja ronge, kui veidi planeerida, aga asi oli milleski muus, millele Eva ei julgenud otsa vaadata.

See kunstniku tõelust tajuv pilk: korraks, hetkeks lööb maailm päris värvides särama, tolm keerleb õhus ja valgus langeb täpselt õigesti, ja siis sa näed. Läheme läbi elu mitte nähes, enamasti on see nii. Kuid mõnel harval hetkel tekib võrkkestale maailma kujutis täpselt nii, nagu see on, kogu oma olemises. Kui näha teist inimest selliselt, ei ole see inimene enam endine. Kõik aegade jooksul ladestunud harjumused, pettumused, armumised, võidud ja kaotused rulluvad lahti õrnas hingekangas, mille muster saab hetkega selgeks. Mingi inimhingede kohtumise keerukas tants.

See juhtus muidugi väga külmal päeval ja pealekauba reedel, 13-ndal, mil Eva korraga nägi Leod peeglis. Mehe vasak ja parem näopool olid kohad ära vahetanud, sümmeetria oli muutunud ja ta tundus palju vanem, kui seni tundunud oli. Ja tema hääl oli tuttav, aga uus. Eva sai kohtumisest peeglis seesuguse energialaengu, et ta ei maganud kogu järgneva öö, say you can’t sleep, baby, I know, that’s that me espresso, tuletas Eva irooniaga Sabrina Carpenteri laulusõnu meelde, seda kofeiini ei olnud võimalik välja magada. Kõik oli muutunud, aga ainult Eva jaoks.

Kunstnik maalib pildi, aga modell ei tea, mis seal peal on. Kas maalil on üldse tema? Või kunstniku pilk, mis peegeldub modellilt lõuendile?

Juhtus, et Leo leidis endale Epu, kes oli väga Eva moodi, aga ka täiesti teistsugune, sest ta polnud Eva. Nagu tänapäeval ikka, kohtus Eva temaga fotol. Eva teadis, et kui paar postitab sotsiaalmeediasse foto, on nüüdsel ajal see määrava tähtsusega hetk, nii kuulutatakse maailmale oma õnne. Asja tegi veelgi irooni­lisemaks, et Eva töötas tänapäeva kunsti keskuses õppejõuna ja oli spetsialiseerunud tänavakunstile, moodsale fotograafiale ja meediauuringutele. Kõige sellega tegeledes olid talle alati huvi pakkunud ka sotsiaalsed trendid ja kombed, mida iga uus põlvkond endaga digimaailma kaasa toob – kui foto, siis on asi tõsine, teadis Eva päris kindlalt. Ta oli isegi värskelt juhendanud üht selleteemalist lõputööd!

Leo ei rääkinud Evale, kes on Epp või kuidas nad kohtusid, sest Eva ei kuulunud nende inimeste sekka, kellele oma eraelust võiks pajatada, ta oli sellises friend zone’is, et need teemad ei tulnud jutuks. Evale oli see täiesti selge ja aina selgemaks sai. Aga mida sa teed selle pildiga, mis on su ajukurdudesse graveeritud, selle ilmega, mis on silme ees, kui silmad sulgeda, häälega, mis tuleb meelde ja toob päikse välja? Eval oli igasuguseid suhteid, aga ta ei näinud neid mehi, vaatas küll, kõõritas peeglitest, noh, et kas tuleb hingekangamuster välja või mis. Ei tulnud. Ja siis kohtas ta seda Leo Eppu oma linnaosa poes. Eva püüdis riiulite vahel veeta võimalikult kaua aega, varjudes kööginõude osakonda ja tegeledes erinevate pajalappide plusside ja miinuste kaardistamisega. Aga poest väljudes pidi ta tunnistama, kaks rasket poekotti käeotsas, et nad jõudsid Epuga ikkagi täpselt samal ajal ülekäiguraja ette rohelist tuld ootama. Eva koduriided ei rõhutanud just tema naiselikkust, seevastu Epu taljet rõhutav must kleit, siredad sääred, kõrged kontsad ja päikeseprillid tegid temast rabava naise. Eval hakkas endast suisa hale, et Jumal polnud tema lesbilisust äratanud, tsiteeris ta jälle peas Sabrinat, kes sel teemal nalja armastas teha. Olukord oli siiski naljast kaugel, Eva püüdis lihtsalt jalgadele valu anda ja eest ära tormata, teades, et Epul pole temast aimugi, ning mida imelikumalt ta käituks, seda kahtlasemana ta tunduks. Korra käis tema peast läbi mõte pöörata järsult ümber ja küsida Epult kella, kuid õnneks võitis selle heitluse terve mõistus. Evat painas mõte sellest, et ta ei tea, milline on Epu hääl: kas häirivalt kime või mahlane alt? Ta oleks tahtnud leida mingigi vea, aga see esimene kohtumine viitas vaid sellele, et Leo valik oli, vähemalt välimuse järgi otsustades, elegantne.

Kohvitamised Leoga olid piiritletud, kaalutletud, mõõdetud – mida tegi mees peale tööpäeva lõppu, Eva ei teadnud. Kui Epp oli olnud tema linnaosa poes, pidi ta kuskil seal elama, järeldas Eva. Kes otsib, see leiab, ehk nädal peale esimest kohtumist poes sõitis Eva bussiga mööda majast, mille ees oli väike sinine auto, kuhu Epp tõstis kohvreid… Kerge jõnksakas käis Evast läbi, sest see maja asus tema kõrvaltänavas. Vaid mõne hetke pärast sõitis buss mööda Leost, kes jalutas Epu maja poole täieliku endastmõistetavusega ja hästi reipa sammuga. Ometi ei osanud Eva sellest järgmisel päeval Leoga rääkida, surus selle teadmise alla, nii alla, et maakera kuum tuum põletas seda teadmist päris korralikult, kuni see muutus tuhaks ja teadmatuseks. Õnnis on see, kes ei näe. Kui suur võib enese­pettuse määr olla, kas suur, ülisuur või rabavalt suur, vasta kohe või vaiki igavesti! Kui Eva märkas tänaval kedagi, kes sarnanes Leoga, valgus tema soontesse keemiline aine, mis tegi keha soojaks. „Ah nii sees oled omadega,” pidas Eva endaga sisemonoloogi, „nii sees, sa vana tolvan.”

Sel päeval, mil Leo teatas, et sõidab Prahasse puhkusele, oli tal seljas midagi heledat. Nad istusid oma lemmikkohvikus akna all, oli hele päikseline päev, soe, kerge ja õhuline. Eva teadis instinktiivselt, et Leo ei sõida puhkama üksinda, ta pole seda tüüpi, talle meeldib puhkust jagada, sest see on palju mõnusam. See oli kord, mil Epust tuli esimest korda juttu. Peaga võttes ei ole elul midagi viga, kõik on loogiline, selge, hästi arusaadav. Juhtus aga, et tagasiteel Prahast tulid Leo ja Epp rongile ja seistes oma kohvritega perroonil, jäid nad peatus varem rongi peale tulnud ja nüüd akna all istuva Eva silmade võrkkestale ja sealt edasi ajju pidama kogu reisi ajaks, mil ta püüdis kangestunult kuidagi hakkama saada keemilise kompotiga, mis tema organismis ringi trallis. Ta mängis läbi erinevaid stsenaariume, kuidas nad talle vastu tulevad ja ta neid rõõmsalt tšehhi keeles tervitab: „Ahoj!”, end tutvustab, kellena? „Tere! Mina olen Epp, see tähendab, Eva! Ja sina oled Epp, mina olen Eva, mitte vastupidi,” oleks ta kõik kohe sassi ajanud ja siis oma puterdamist parandanud. Aga kui ta peaaegu viimasena rongist väljus, ei olnud perroonil enam kedagi, vaid kohvrirataste kaugenev põrin ja taksouste paugud, jaamahoone ette jõudes polnud enam mitte kedagi näha. Järgmisel päeval sellest kõigest Leoga muidugi juttu ei tulnud.

Kui puudutada oma kätt, sõrmi, võib mõelda, mida tunneb see, kes hoiab sul käest. Peeneid ilusaid sõrmi. Puudutus on midagi sellist, mis jääb mällu teisel moel kui pilk. Vaadates jääb rohkem ruumi, rohkem võimalusi välja mõelda, kujutleda. Puudutus on alati kainestav, pilk unistav, valvsust uinutav, lubav. See kunstniku madala kuumusega leek… Aina unistustes oli Eva elanud, Leo koliski päriselt Prahasse elama, puhkusereis oli olnud luurelkäik. Oma naiivsuses oli Eva siiski mõelnud, et üks külaskäik Prahasse võib veel kõike muuta. Kui nad siis Leoga kuumal ja pimedal Kesk-Euroopa ööl välja sööma läksid, Leo aga pokaali punase veini kõrvale koonduslaagritest rääkima hakkas – mõlemal oli nende kohta teadmisi, Leol värske ekskursiooni kogemus Terezínist –, sai selgeks, et see friend zone on nii tugev, et kui nad ka pudeli veini ära jooksid, ei saaks Eva ikka midagi oma sisemisest heitlusest rääkida, sest sõnad kajaksid tühjuses, poleks pinnast, kuhu neil sadada oleks, sellest ei tärkaks midagi. Kuidagi said need päevad mööda, ja selgeks sai, et Evale Leo kõrval kohta ei ole. Kui ta ärasõidu­hommikul lennujaamast Leole sõnumit saates tunnistas, et on väga kurb, et peab tagasi Eestisse sõitma, ei öelnud ta ikka välja põhjust, võis jääda mulje, et talle äkki lihtsalt ei meeldi reisida.

Eva mattus töösse, jätkas kohtumisi paari sõbraga, vaatles maailma möödumas nagu und. Ta otsis uut korterit, leidis juhuslikult ühest kinnisvaraportaalist Epu nime ja vaatas oma naabertänava majas asuva korteri üürikuulutuse pilte. Milline tore India stiilis korter, kuldsed ja roosad toonid, ohtralt kunsti seintel, vaibad, toredad värvilised kangast lambikatted ja muidugi orv, kus istub naeratav Buddha. Epp üüris oma korteri välja, sest ta kolis Prahasse, järeldas Eva. Ta oli sellest teadasaamisest kohkunud, samas õnnelik, et Leo on hoitud. Ta ei osanud seda kõike seletada, kuid varsti leidis ta samast portaalist endale uue korteri, sellise, nagu tal vaja oli – minimalistliku nunnakloostri käärkambri.

Leo oli elanud aasta Prahas, nad olid vahel kirju vahetanud, hoidnud teine­teist suuremate tegemistega kursis. Eva olemine stabiliseerus, tal oli palju kohustusi, vähe aega, need mõned sõbrad. Suure suve tulekuga laekus teade Leo reisist Eestisse, mis rõõmustas Evat arutult palju, kõik sai ootuse kuldse värvingu. Muidugi kohtusid nad nende lemmikkohvikus, kohe kallistas Eva Leod, sest nad ei olnud nii kaua teineteist näinud, seal ja siis tundus kõik jälle nagu peab. Kergus ja vabanemine oli see, mida Eva tundis pealaest jalatallani. Kuidas tema keha Leole reageeris, pani teda taas imestama. Nad said jutustada kõigest, mis vahepeal juhtunud, inimestest ja paikadest, ideedest, kunstist ja uuematest suundadest galeristikas, Praha kubismimuuseumi uuest püsiekspositsioonist. Küll mitte sõnagi Epust. Vesteldes tundis Eva, et kõik puuduolev saab olevaks ja ta muutub aina rõõmsamaks, sest Leoga rääkida on nii hea. Ta pidi jääma kaheks nädalaks, kaheks!

Läkski nii, et nad said kogu esimese nädala iga päev kokku, ehkki Eva pidi vaeva nägema, et ka oma tööülesannetega toime tulla. Õhtud kontoris, et pikki lõuna­pause kompenseerida, aga olid seda väärt, kinnitas Eva endale. Ta tundis end rõõmsana, ta ei tahtnud midagi teada Leo eraelust, Epust, tagasisõidust Prahasse. Oli vaid siin ja praegu. Ühel õhtul ilmus Leo Eva kabinetti, kus ta kunagi varem polnud käinud, ja teatas, et nad peavad minema koos kontserdile, sest tal ei ole mitte kedagi teist kaasa kutsuda. Ja et see on väga hea kontsert, kuhu tal on kaks piletit, ja et Eva võiks temaga kaasa minna. Eva teadis, et ta on vaid hädapärane asendusvariant, sest kedagi teist polnud parasjagu varnast võtta, aga ikkagi oli ta lollakalt õnnelik. Eva kahetses, et polnud taibanud hommikul midagi muud selga panna, see must T-särk jäi väheks, ta oleks eelistanud midagi erutavamat kanda. Aus mäng, ei mingeid krutskeid, kontsert ja siis kojuminek. Ometigi oli Leo kutse Evale eriline asi, mis andis talle nii palju energiat nagu peeglist nähtud Leo naeratus.

Kui jutuks tuli suvine pop-up-laager tudengitele ja tegevkunstnikele Võrtsjärve ääres, kuhu Eva oli plaaninud minna, teatas Leo, et temagi tahaks sellest osa võtta. Et Eva pidi seal läbi viima kultuuriuuringute töötuba ja oli otsapidi korraldus­meeskonnas, hakkas ta Leole majutust otsima ja muidki plaane tegema. Ta uuris, kas Leo plaanib sõita üksinda või peaks öömaja leiduma kahele. Väikese tõrksusega hääles vastas Leo, et sõidab muidugi üksinda, ja ööbib ka üksinda. See hõlbustas asjaajamist märgatavalt, siiski tundis Eva, et tal ei tohiks olla neid rumalaid ootusi, mida Leo ise õhutab, jättes Epust rääkimata.

Laagrisse minnes tahtis Leo osa teed matkata, nii et nad pidid kohtuma alles kohapeal. Kui ta pärast oma retkest fotosid näitas, hakkasid Evale silma autoportreed, taustaks imeilusad vaated – need olid sellised pildid, mida saadaks kallimale. Kuskil oli siis see Epp, kes sai neid selfisid, mida Eva vaatas oma suletud laugude taga niisamagi. Sest Leo kohalolu oli nii täielik, ta oli tähelepanelik, toetav ja seltskondlik. Milline sära ta ümber tekkis, kui ta omal naljataval kombel mõnd oma Praha-juttu rääkis või kedagi keskendunult kuulas, et siis oma vaimukaid vastuseid pillata. Nad istusid kunstilaagri saunas poole ööni üleval ja jutustasid, vaheldumisi pesemas käies ja siis jälle rääkides, rääkides, rääkides. Üksi sauna pesuruumis tunnetas Eva oma keha, see oli sitke, valmis ja kuum, aga teadmine Epust keeras kõik võimalused tuksi. Ta ei saanud Leole nii lähedale istuda, et oleks tekkinud hetk, kuigi ta seda soovis, hetke, mis kestaks ja kestaks.

Järgmisel hommikul viis ta Leo bussile, ülejärgmisel päeval pidi lennuk viima mehe tagasi Tšehhi. Eva vihkas lahkumisi, kuid sisendas endale, et ta ei ole kurb, sest midagi lubamatut ei juhtunud, rõõm säilis, vigu nad ei teinud. Laager lõppes, see oli edukas ja Eva sõitis tagasi koju. Õhtupoolikul saatis Leo SMS-i küsimusega, kas ta võiks helistada. Nad ei olnud kunagi pikalt telefonis rääkinud, sest vestlesid ikka kohtudes või siis kirjutasid kirju. Eva tahtis parasjagu segamatult asju lahti pakkida, kuid sai siis aru, kui rumal ta on – kõne, päris telefonikõne Leoga! Alguses kobavas, kuid siis aina jõudu koguvas vestluses sai öeldud ka see, et need kaks nädalat, mil Leo viibis Eestis, olid imetoredad, et nüüd on jõudu vastu pidada poolteist kuud tööd ja vaeva. Nad lõpetasid kõne tänusõnadega, lubades teineteist oma elu ja tegemistega kursis hoida.

Suvel said kõik Eva projektid korraga läbi, automaatsüsteem saatis talle teate, et algab puhkus. Väljateenitud suvepuhkus. Enne veel oli tarvis teha üks väike kursus grafitist, kus pidid osalema Skandinaavia kunstiõpetajad. Nende jaoks otsustas Eva luua päris uue materjali ja tegeles ettevalmistamisega siiski innukamalt, kui algselt plaanis. Ta tahtis ka võimalikult elegantne õppejõud olla, niisiis piserdas ta endale peale seda imelist Pariisist toodud lõhna, mille ta enne kiireid aegu emalt oli saanud. Eva otsustas internetist üles otsida, mis meeldiv lõhnaõli see ikkagi on. Selgus, et see on Chloé valge magnoolia üüratult kallis lõhnaõli, mille päris pudelikest ta endale lubada ei saaks. Eva hoidis pisikest lõhnatestrit oma sõrmede vahel, vaatas, kuidas suvepäike peaaegu tühjast pudelikesest läbi kumas. Korraga kangastus Evale, et tema ja Leo lugu on nagu see lõhnatester – õhuline, kerge, värske, aga ka hirmus üürikene, sest terve lõhnaõlipudelikese või isegi mitme jagu aega ja rõõmu ei ole neile lihtsalt antud, see kuulub Epule.