Eile nuputasin selle välja. Kuidas ma seda teen. Üles puua ma end ei taha, kahtlustan, et see on kohutavalt valus. Pealegi ei saaks ma vast korraliku sõlmega hakkama. Kujutan üpriski hõlpsalt ette, kuidas ma õnnetult aegamisi elust välja väänlen. Olgu ma nii õnnetu ja meeleheitel kui tahes, aga selliselt ma oma elu viimaseid hetki elada ei taha. Mulle näib, et kes iganes selle tee ette võtab, peab olema kas väga rangelt kindlakäeline või siis kellegi või millegi poolt nii kohutavalt ära hirmutatud ja nurka aetud, et see on ainuvõimalik variant.

Minul nii kiire ei ole. Käin endistviisi hommikuti vastasmaja kohvikus raamatut lugemas. Üle päeva pakub noor läti mees, kes on selle edeva kohviku ja röstikoja omanik, mulle kohvi kõrvale ka keeksi. Ta on oma ülikooliaastatel elanud Inglismaal, mistõttu talle meeldib oma klientidega juttu teha. Olin üllatunud, kui kiirelt – olin vaid kaks korda oma jalga kohvikusse tõstnud – jõudis ta teha omad järeldused ning küsimata valmistada mulle piimaga kohvi, ja nii iga kord. Siin maal, Lätis, läheb ikka tavaliselt kauem aega, et kedagi omade sekka arvestada. Samas tuleb tunnistada, et ega minagi väga hästi inimeste sekka sulandu. Võtan oma kohvi, üle päeva keeksitüki, ja istun novembrikuu tigeda tuule käes õues. Kuna kohvik on täpselt Raekoja platsil, möödub aeg ringiruttajaid piieldes kiirelt. Tihti olen lugemist kaasa võtnud. Viimastest Eestis käikudest on mul mõned vanemad Sirbi või Vikerkaare numbrid, mis veel lugemata. Ja seal ma siis istun, heledad kiharad tuules lehvimas, samal ajal kui proovin kuuma kohvi rüübata, ilma et juukseid kohviga kurku tõmbaks. Paljud möödakäijad vahivad mind pikalt, sest ei ole tavapärane näha üht noort naist, elegantne mantel õlul, vihase tuule käes ajalehte lugemas. Minuvanused peaksid kusagil mujal olema. Tegema muid asju. Näiteks kärutama väikelapsi, lotakad hallid dressipüksid jalas, või trammiga tööle loksudes telefoni näppima. Kas või lihtsalt istuma kohvikus sees, mitte külmast lõdisedes õues. Isegi kohvikupidaja vaatab mind päev päeva järel aina tõsisemalt, pakkudes istumise alla džuudist kohvioakotte. Eks temagi elu on minu pärast keerulisemaks muutunud, piimavaht võbeleb tassis aina agressiivsemalt. Loodan, et lätlane mõistab, miks ma seal külma tuule käes istumas käin.

Ma tean mitut inimest, kes on oma elutee just niiviisi, jalad maapinna kohal rippumas, lõpetanud. Ei tea, kas olen elanud niivõrd murrangulisel ajal või on pelgalt ebaõnne tõttu ristunud minu tee nii paljude pooleks murtud inimestega. Näiteks oma gümnaasiumiaastate jooksul lahkus minu koolis omal käel viis-kuus õpilast. Neid oli nii minust nooremaid kui ka vanemaid. Mäletan selgelt igat korda, kui hommikul oli kooli fuajees kaasõpilase foto koos leinaküünlaga. Kõik koolijütsid kõndisid musta linikuga kaetud lauast mööda vaikides, suu kergelt paokil, silmad ainiti võbiseval leegil. Terve koolipäeva jooksul ei öelnud keegi sõnagi. Ei pakutud seletust, mis juhtus või miks. Kuidagiviisi olid need musta linikuga hommikud osa normaalsusest, mahavaikitud reaalsusest. Ainuüksi segased meelepildid, juhuslikult pealt kuuldud lausekatked andsid aimu, mida väikelinna kooli fuajeesse üheks päevaks asetatud leinaküünal tegelikult tähendab: jõetaimedesse takerdunud uljas sukelduja, liialt kaua suletuks jäänud garaažiuks.

Sama rada läks ka minu lapsepõlvesõber Andreas. Ma tänini ei tea, miks ja kuidas. Küll aga ei saa ma oma peast välja kujutluspilti, kuidas ta oma vanemate kodu lähedal kasemetsas tuule käes ripub.

Me olime lapsepõlvesõbrad tegelikult Andrease õe Meriga. Minu silmis oli Andreas lihtsalt üks poisike, kes vanema õe seelikusabas jooksis. Alles siis, kui poiss vanemaks sai, püüdis ta minu tähelepanu. Oleme veetnud lugematuid öid koos suvelaagrites kaarte tagudes, õlg õla kõrval matkates või lihtsalt tühistest asjadest lobisedes. Meil oli tõesti hea klapp. Nägin teda kui oma venda, mis sest, et ta oli minusse rohkem kiindunud, kui ühele vennale ja õele kohane.

Kahjuks jõudsime tema seitsmeteistkümnendal elusuvel ootamatult tülli minna. Ma panin tähele küll, et temaga on midagi kummalist lahti. Tavaliselt me tögasime teineteist ja tegime ohtralt nalja, too tüli oli aga igati iseäralik. Ta oli tõsimeeli pahane, võttis väikest norimist südamesse. Olin enam kui kindel, et kui teineteist jälle näeme, siis oleme asja ammuilma unustanud. Aga vähem kui nädala pärast lugesin ma uudistest, et Andreas on kaduma läinud ning politsei otsib teda. Järgmisel päeval kirjutati Õhtulehes otsingu lõpetamisest. Merilt ei ole ma kunagi selgitust saanud. Ma ei oskaks isegi küsida, rääkimata selle vestluse alustamisest. Seega – järjekordne mahavaikitud õnnetu juhtum, mis saab osaks normaalsusest.

Andrease surm lõikas läbi mitmeid suhete niite, niisamuti ka minu ja Meri oma. Mul on ääretult kahju, et keegi ei taibanud mind Andrease ärasaatmisele kutsuda. Ikka veel ei suuda osa minust juhtumit uskuda, sest lugesin kõigest ju ainult meedia vahendusel. Vahel ma lausa unustan ja usun endiselt, et Tartu metsade vahel elab üks suur perekond seitsme venna ja suure õega, nagu selles toredas muinasjutuski. Ainult et selles loos jääbki õde nõgestest kampsuneid kuduma.

Teine asi, mida ma veel kahetsen: ma oleksin hirmsasti tahtnud Andrease ja Meri vanemaid kallistada. Ma ei ole neid näinud üle viieteistkümne aasta. Sellegipoolest on see kallistamata jäänud kallistus tallele pandud.

Meri ema on üks imeline naine. Mis sest, et kodused olud kitsad, lapsi palju, jagus tal alati jaksu naeratada ning ehtsa šokolaadiga kaetud saiakesi küpsetada. Olen Merit ta ema pärast alati kadestanud, kuna ta on minu ema vastand. Tugeva rühiga sõdurit ei ole võimalik võrrelda sooja pehme emaga, kes kallistab isegi oma tütre sõbrannasid, nagu nad oleks tema enda omad.

Ehk on isegi hea, et me ei ole näinud ega näe ka tulevikus. Tahan teda ikka mäletada naerusuisena suure lastekarja keskel, kus kõik sooje šokolaadisaiu krabavad ning hiljem omavahel kraaklevad, et ema süles neid kahe käega endale suhu toppida. Nii soe vaatepilt, eks ole? Ema soe süli ja kuumad magusad saiakesed.

Omal käel surma minejaid on minu elus tõepoolest erakordselt palju olnud: naabreid, kaugemaid ja lähemaid sugulasi, kooliõdesid ja -vendi, nii gümnaasiumis kui ka ülikoolis, sõpru ja tuttavaid. Võib jääda mulje, et surm on meist alati nii kaugel, aga kui nimed paberile kirjutada, siis on pilt teine.

Kummalisel kombel, kui oma abikaasast lahutasin ning uudist emale rääkisin, siis usaldas ta mulle, kuidas Ardu, meie suguvõsa naljanina ja lobisemismeister, olevat kord olnud see, kes rippunud oma koduesiku koridoris. Saatuse tahtel tuli tema naine töölt varem koju ja jõudis mehe kuidagiviisi toolile tagasi vinnata, nahast püksinööri katki lõigata ning oma kallimale teise elu kinkida. Tänini ei suuda ma seda juttu tõe pähe võtta, sest Ardu on iga juubeli ja pulmapeo säravaim täht, kes viib kõik suguvõsa naised tantsuplatsile ning käib isegi lastelauas, et väiksematele paar head sõna öelda. Arusaamatu on muidugi ka see, miks ema just sellisel puhul mulle säärast asja rääkima pidi.

Nüüd, kui oleme õdede ja vendadega suuremad, kõik on täiskasvanud, on mu vanemad meile teistestki tõsisematest asjadest pajatanud. Alles eelmisel aastal võttis isa rääkida loost, kuidas meie naaber jahipüssiga end südamesse rihtis. Kortermajade seinad on õhukesed, mistõttu isa kuulis ja mõistis heli tähendust kohemaid. Ta olevat sedamaid jooksnud naabri korterisse, haaranud teibirulli ja sidunud mehe rinnust kokku. Teipi kulus palju, sest verd olevat kohutavalt palju tulnud. Jumal tänatud, et just sel hetkel oli käeulatuses terve, mitte poolik või lausa lõpukorral teibirull. Ja et see oli just see õige, tugev teip, mitte mingisugune maalriteip või isoleerlint või – mis kõige mõttetum säärases olukorras – dekoratiivne jaapanipärane teip, nagu see, mis mul alati käekoti põhjas vedeleb.

Nüüd kannab see teibirull muidugi mõista teistsugust tähendust. Mõõdab aega? Hoiab ja kaitseb?

Asula serval, kiriku kõrval on üks kivi, mille ma ühel oma novembrikuisel jalutuskäigul leidsin. Juhuslikult oli isadepäev. Tegin isegi kiire kõne isale. Hea meelega oleksin rääkinud pikemalt, aga vastuvõtja olevat just sel hetkel taeva ja maa vahel kõlkunud ning ei saanud eriti rääkida. Meestel oli parasjagu garaaži katusepleki paigaldus käsil. Jõudsin täpselt peale napi kõne lõppu kiriku kõrvale. Mulle näis halvaendelisena isadepäeval kalmistul uidata, mistõttu pöörasin tundmatule rajale ja juba paari sammu pärast seisin vastamisi ühe suure kiviga. Väike lagendik, mida ääristasid kased ja mille keskel kõrgus üks suur kivimürakas, ütles mulle kohe, millega tegu. Polnud tarvilik raja kõige tallatumas kohas väikest võõrakeelset teadetetahvlit uudistadagi. See oli lohuga ohvrikivi. Olin üllatunud, kuhu olin oma pühapäevasel tigeda ilmaga tehtud jalutuskäigul jõudnud. Veelgi rohkem üllatusin, kui käsi kobas münditasku järele ja hakkasin sealt otsima ühe- või kaheeurost.

Olin kord Sirbist lugenud kahjamise tavade kohta. Tuleb ära anda nii, et endal oleks ikka natukene kahju ka, ja eriti hea, kui tegu oleks ikka kahe metalli rahaga. Peopesal vaatas mulle vastu hunnik sente. Neist üks oli eriti särav – ilma ühegi kriimu ja täkketa kaheeurone, millega oleksin saanud osta veel ühe keeksitüki. See aga ei olnud tavaline münt. Täiesti juhuslikult olin ma sattunud ohvrikivi juurde, tänasel päeval, tänases meeleolus, kaasas väike mündikott, mille hulgas oli tõeline õnnemünt. Jajah – tõsijutt! Raha teisel küljel oli jõulukroon, see, mis pühade aegu õrna õhuvoo mõjul ise keerleb ja keerutab. Mündi kujundas minu õppejõud, pikaaegne Läti Kunstiakadeemia professor. Kohtusime paar kuud tagasi suvel: meie kohtumise lõppedes surus ta mulle peopessa midagi külma ja hõbedast. Seda tegu saatsid sõnad: „Toogu see sulle kas väikest või suurt õnne, vali ise.” Mul oli vedanud, tõepoolest vedanud, et münt oli veel minuga ja et ma polnud seda rumala peaga ära kulutanud. Võtsin mündi näppude vahele ja asetasin selle samblaga vooderdatud kivilohku, jõulukroon taeva poole, ja sulgesin silmad. Soovisin, suurema soovi kui elu ise.