Eesti NSV pianist ja Saksa DV seep

Oli 1976. aasta märtsikuu viimane õhtu. Moskva konservatooriumi suur saal hakkas publikuga täituma – lisaks moskvalastest melomaanidele oli sel õhtul kontserdikülaliste seas nii üleliidulise heliloojate liidu funktsionääre kui ka muusika­tegelasi kõigist liiduvabariikidest. Pealinnade pealinnas (nagu Moskva ennast tollal kutsuda tavatses) oli algamas pleenumi „Muusika ja noorus” lõppkontsert.

Raimo Kangro, kelle 1. klaverikontsert pidi kohe ettekandele tulema, oli üpris ärevil – kummalisel kombel väljendus tema ettekannete-eelne närvitsemine haigutamisena, ja seekord ei tahtnud haigutustel lõppu tulla. Pabistamisel oli ka põhjust, sest ennist orkestriruumis käies kuulis ta dirigent Dmitri Kitajenko kurtmist, et noor geenius – pianist Rein Rannap – ei olnud kokkulepitud ajaks kohale ilmunud. Kõik eestlastest kolleegid kinnitasid, et Rein võib küll vahel olla pahur ja toriseja, kuid peab alati sõna ega hiline kunagi. Mõtlesime, et äkki pani pianist pahaks, et müürilehtedel oli teda nimetatud Rannai Rannapiks?

See, et 27-aastase eesti komponisti teost nõustus mängima üleliidulise raadio ja televisiooni sümfooniaorkester ja dirigeerima kuulus Kitajenko, oli muidugi suur ime. Aga seda suurem olnuks skandaal, kui esiettekanne oleks pianisti puudumise tõttu ära jäänud – seda oleks võidud pidada poliitiliseks provokatsiooniks.

Hoidsime hinge kinni, kui saalituled kustusid ja orkester lavale saabus. Krapsa­kal sammul ilmus kohale ka dirigent… ja kui Kitajenkot tervitanud aplaus oli raugenud, saabus lõpuks ka pianist, kellele me teadagi plaksutasime eriti tuliselt. Rannap kohendas surmtõsisel ilmel klaveritooli, lükkas siis järsu pealiigutusega tuka laubalt, noogutas dirigendile ja asetas käed klaviatuurile. Rein oli tollal 22-aastane Tallinna Konservatooriumi tudeng, kes oli Eestis juba tuntud nii tõsise kui ka rokkmuusika esitajana. Moskva orkestrile võisid näida Kangro klaverikontserdi rokilikud käigud küll harjumatutena, kuid Rannap võttis esimesest noodist alates sisse julge juhtpositsiooni ja soliidses eas muusikud leidsid endast uskumatult palju jõudu ja temperamenti, et solistiga kaasa minna. Eestlasi oli harjutud nimetama irooniliselt „tulisteks eesti poisteks”, mis tegelikult tähendas, et enam flegmaatilisemaid isendeid pole olemaski, ning meie aegluse teemal levis rohkesti anekdoote. Rannapi kohta see termin ei kehtinud: ta mängis nagu noor jumal – kord rokkides, kord mõtlikult melanhoolitsedes, kord justkui orkestriga polemiseerides. Ettekande lõppedes rõkkas saal aplausist ja braavo-hüüetest, millega meie, tulised eesti poisid, polnud tollal harjunud. Rein oli rõõmus ja Raimo säras õnnest veel riidehoiust mantlit võtteski ning tunnistas, et nii marulist aplausi oleks pidanud lindistama, et saaks seda kuulates oma enesetunnet mõnel masendushetkel turgutada…

Kuulajate seas olid ka mõlemad Raimo kompositsiooniõppejõud – Jaan Rääts ja Eino Tamberg. Jaan säras üle kogu näo, aga Eino püüdis Raimo eufooriat väheke maha jahutada, sõnades talle omasel muhedalt iroonilisel toonil, et suurtes kontserdiasutustes palgatakse sageli võimsama aplausi saavutamiseks klakööre, kuid samas kinnitas, et saal oli Rannapil tõesti „peos”.

Muidugi ei tahtnud keegi sellise meeli erutanud sündmuse järel oma hotellituppa konutama minna. Hotellis Rossija oli teadagi uhke restoran, aga polnud teada, kas seal juhtub vabu kohti olema.

Jaan Rääts, kes oli kohalike oludega tuttavam kui meie, teatas uljalt, et garanteerib meile igal juhul laua – selles restos olevat ülemnõukogu saadikute jaoks eraldi kohad, kuhu lihtsurelikel pole asja. Jaanil oli saadikumärk rinnas ja ka vastav tõend taskus. Ja tõepoolest: kuigi restorani uksel rippus silt „Svobodnõh mest net”, laskis kuldrantidega livrees šveitser meid pärast saadikutõendile põgusa pilgu heitmist lahkesti sisse ja juhatas suure saali tagaosas paiknevasse rahvasaadikute osakonda, mida teistest laudadest eraldas metallvarbadest aiake. Aiakeses seisis kaks väga valgete linadega kaetud ümmargust lauda, millest ühe me hõivasime. Ringi vaadates märkasime, et saalis, kus kirjade järgi ei pidanud vabu kohti olema, istus peale meie veel üksainus seltskond – tosina jagu tumedates ülikondades, kurguhäälsetest häälikutest koosnevas keeles omavahel valjusti jutlevaid mehi. Vabadest kohtadest ei paistnud küll puudust olevat. Aga toitlustusasutused olid Nõukogudemaal omaette kuningriik, mille seadustest ei pruukinud lihtsurelikud aru saada. Teade „Vabu kohti ei ole!” tervitas külastajaid nii restoranide, kohvikute kui ka hotellide välisustel, võimalik, et nende siltide trükiarv ületas isegi linna kaunistavate plakatite „Славa КПСС!” („Au Nõu­kogude Liidu Kommunistlikule Parteile!”) tiraaži.

Meie aga laiutasime oma rahvasaadikute sektsioonis nagu kuninga kassid. Peatselt viskas valge põllekese ja tanuga ettekandja menüügi lauale ja küsis, kas vodka tuua kohe või koos toiduga. Ega ta eriti küll ei kiirustanud, kuid igav meil ei hakanud, sest Rein otsustas südamelt ära rääkida, mis temaga vahepeal oli juhtunud ja miks ta alles viimasel minutil kontserdimajja jõudis.

Kõik algas seebist – Saksa DV-s toodetud tualettseebist, mille hankimiseks ta juba varahommikul hotellist lahkus ja pika teekonna läbi suure Moskva linna ette võttis. Saksa seep oli ainuke asi, mida Reinu südamedaam Ann oli palunud endale Moskvast tuua. Ann polnud mingi kapriisitsev väikekodanlane, vaid kena noor kirjandushuviline neiu, kelle värsse oli ilmutanud isegi illegaalne noortealmanahh „Hees” ja Saksa seepi igatses ta ainult seepärast, et kõigil ta sõbrataridel oli vannitoas selline lõhnav roosa reliikvia olemas – ega tualettseep ju kallis olnud, maksis vaid kolmkümmend kopikat, aga kahjuks sai seda osta ainult idasakslaste firmapoest Leipzig, mis asus Moskvas. Ja kuna noorel pianistil polnud mingeid muid plaane peale klaverikontserdi proovide ja ettekandmise, siis võis ta ju vabalt teha väikese kõrvalepõike linna teise serva. Saksa poe aadressi ja sinna jõudmiseks vajalike transpordivahendite numbrid olid Anne sõbrannad tema jaoks kenasti kirja pannud.

Kõigepealt tuli minna metroosse, kus pärast paari peatust oli vaja ümber istuda – see läks pianistil kergesti korda. Eskalaatoril maa peale tõustes uuris ta Annelt saadud legendist järele järgmise sõiduvahendi – marsruuttakso – numbri ja peatuskoha. Peatuse leidmiseks tuli siiski paluda ka vastutulijate abi, kuid seda jagavad moskvalased ju lahkesti. Marsruuttaksos, mida Tallinnas kutsikaks kutsuti, olid Moskvas märksa vabamad seadused kui meil Eestis, kus võeti reisijaid peale täpselt nii palju, kui masinas oli istekohti. Moskva sohver oli palju lahkem ja lubas kõigil soovijatel ennast mikrobussi reisijateks pressida. Reinu põlvedel seadis end sisse kaks naisterahvast – üks oli kleenuke raudteelase vormimantlis neiu ja teine üsnagi kopsakas, hõberebasekrae ja helesinise mohäärmütsiga elujõuline naine, kelle mütsikarvad tükkisid noormehele nii suhu, silma kui ninna. Õnneks ei kestnud sõit kaua ja kergendav asjaolu oli seegi, et enne lõpp-­peatust lahkus mikrobussist päris palju reisijaid, teiste hulgas ka mohäärmüts. Õhk oli higi, odekolonnide ja lumesulamise lõhnast paks. Marsruuttaksost väljudes sirutas Rein mõnuga käsi ja jalgu ning asus otsima liinibussi peatust. Pärast sunnitud kägarasendit oli mahukas liinibussis päris mõnus püsti seista, kuigi pikapeale täitus seegi sõiduvahend üllatavalt suure reisijate hulgaga. Aga kitsikuses tuli olla vaevalt kolmveerand tundi, siis saabuski ihaldatud bussipeatus, kust oli Leipzigi kaupluseni kiviga visata.

Kaupluse ees seisvale pikale ja kopsakale inimhulgale ei pööranud pianist tähelepanu: võis oletada, et moskvalased valmistuvad minema mingile paraadile. Tallinna koolide õuedele rivistati õpilased niiviisi ritta siis, kui tuli vabatahtlikult sundkorras minna oktoobri- või maipühade rongkäiku. Rein möödus paraadi-inimestest ja tahtis juba kaupluse uksel tunglevast inimkobarast hoolimata poodi siseneda, kui äkki haaras keegi tal jopikäisest.

„Kuhu, kuhu, kodanik?” kurjustas priske sõjaväemundris mees.

„Kauplusse,” tunnistas pianist ausalt.

„Kauplusse? Ja kohe lihtsalt niisama otse kauplusse!” kergitas sõjamees kulme. „Lubage küsida, mida te osta tahate?”

Rein ei näinud põhjust keerutamiseks ning vastas otsekoheselt: „Seepi.”

„Seepi!” kordas mees. „Ja kui palju siis, kui see saladus pole?”

„Ühe tüki. Või kaks…” pomises pianist.

„Kaks tükki seepi!” hüüdis sõjaväelane täiel häälel. „Lubage naerda! See noormees siin tahab osta kaks seepi ja kõnnib rahulikult poeuksest sisse! Sekunditki ei läbe järjekorras seista, sülitab kaaskodanike peale! See on ju nahaalsus, seltsimehed!”

Rahvahulk hakkas kihama, igaüks tahtis poetrepil ehmunult seisva nahaalse noormehe kohta oma arvamust avaldada.

Kõlasid hukkamõistvad hüüded: „Ütleb, jah, et kaks tükki seepi, aga kui sisse saab, siis rabab rohelisi herneid ja higipulki, palju jõuab!”

„Sellised ärivad Saksa sukkpükse ja lõhnavett ka!”

„Ja maasikakompotti ja pesupulbrit ja plüüskarusid, küll me teame neid!”

„Pärast müüvad saja rubla eest DDR-i lillelisi kombineesid! Sulid, mis seal rääkida!”

„Ta pole meie moodi riideski, äkki on frits?”

Pianist oli juba taibanud, et inimmass, keda ta oli paraadile minejaiks pidanud, oli tegelikult hoopis Leipzigi poe ees seisev järjekord, ja Saksa tualettseep ei tundunud talle enam põrmugi ahvatlevana. Ta pidas juba lahinguväljalt taganemise plaani, kui ta ette astus suurt kasvu naine, kaamelikarvadest rätik peas ja tumelilla pliiats käes.

„Aitab lobisemist! Anna käsi, seltsimees!”

Pianist võttis kuulekalt paremast käest kinda ning sirutas käelaba viisakalt naisele, kuigi ei taibanud, miks ta äkki peaks võõra naisterahva kätt suruma. Kuid käesurumiseni asi ei läinud – naine pööras pianisti käelaba ümber, nii et peopesa jäi ülespoole, kastis oma pliiatsi otsa suus märjaks ning maalis noormehe peopessa suurelt kolm numbrit: üks, kaheksa, kaheksa.

Kohkunud pianist tõmbas käe ära: „Mida see tähendab?”

Naine naeratas emalikult: „See tähendab, et võite nüüd järjekorra lõppu seista. Teie number on sada kaheksakümmend kaheksa!”

„Aga…”

„Kõik on korras, seltsimees, number on vajalik selleks, et saaksite minutiks ära käia, kui nälg tükib kallale või tekib mõni ihulik vajadus – park asub siin lähedal ja paljugi, mis mõne tunni jooksul võib juhtuda,” seletas naine.

„Jah, meil on siin kord majas!” kinnitas ka sõjaväelane, kelle häälest olid kurjad noodid kadunud. „Ühiskondlikus korras märgib see naiskodanik kõigile peopessa numbrid, et ei tekiks segadust.”

Pianist põrnitses oma peopesa.

„Mine aga nüüd oma kohale, pojake!” kamandas ühiskondlik nummerdaja. „No selline see tänapäeva noorus on – ei märka mitte aitähki öelda.”

Rein torkas käed taskusse ja löntsis järjekorra lõpu poole, kuid oma seadusliku numbrinaabri selja taha seisma jääda ei tahtnud. Tal polnud viitsimist kontrollida, kas tema ees seisval pilusilmadega noormehel oli peopesas number 187 või ehk midagi muud – ei, pianistil polnud mingit tahtmist mitmeks tunniks sappa konutama jääda. Talle ei meeldinud seebisaba, ei meeldinud tohutu suurlinn, mille parkides võis ihulikke vajadusi rahuldada, ja kui aus olla, siis ei meeldinud enam isegi Ann, kes tahtis Mustamäel Ida-Saksa seebiga nägu pesta. Kui pianist oli paari sammu võrra sabast eemale astunud, ilmusid ta kõrvale kaks mustade sonidega sinistes joppides noormeest – üks suur ja turske, teine madal ja matsakas. Viimane teatas pealetükkiva sosinaga: „Müün Saksa seepi, viis rubla tükk!” ja tema suur ning sünge kaaslane näitas oma hõlmaalustes taskutes ilutsevaid roosasid pakikesi.

„Ei, ei!” hüüdis pianist.

„Olgu, kolm seepi kümne rublaga!” lubas paksuke.

Rein ei lausunud sõnakestki, vaid tõmbas pea õlgade vahele ja pistis jooksu. Bussipeatus polnud kaugel, aga bussi ennast tuli oodata tükk aega. Kordus endine marsruut, ainult et teadagi vastupidises suunas. Kell oli vahepeal tõhusasti oma tööd teinud ja, lõpuks hotelli jõudnud, pidi pianist duši all käimisega kiirustama, et õigel ajal kontserdile jõuda. Vägev keemilise pliiatsiga maalitud number aga ei tahtnud kuidagi peopesast maha tulla. Osake ühest kaheksast näis olevat kustumatu ning mängis koos Reinuga konservatooriumi suures saalis Kangro klaverikontsertigi. Hästi mängis, temperamentselt!

Rein avas oma parema peopesa ja näitas kolleegidele seal pesitsevat number kaheksa kahvatulillat ülemist kaart. Pianisti käsi lõhnas seebi järele – tavalise igava hotelliseebi järele.

Andorra nuhk ja Ahmadulina

Lumesadu algas äkki, nagu käskluse peale, ja tegu polnud mingite räitsme­pudemetega. Moskvas oli kõike palju: tänavaid ja autosid, maju ja metroojaamu, inimesi ja kaupu – eks siis anti lundki siia võimsas koguses. Tänavalaternate valgusvihkudes paistsid lumeräitsakad peopesasuurustena, kuid kõnniteele jõudes sulasid nad hetkega. Taevas oli Vene talv, jalge ees lirtsuv varakevad. Ainult vaksaliesine lumeplats jäi endiselt täpiliseks nagu pluusiriie. Kuidas seda lund täpiliseks kujundati, seda ei osanud ma arvata – oleks seal olnud kiri „Славa КПСС!” või „Миру мир!”, millega kogu linn oli kaunistatud, siis oleks võinud oletada, et tulihingelised kunstimeistrid on oma kätt proovinud, kuid täpp kui kunstiline element nõukogulikku propagandat ju ei toetanud.

Seisin laterna all, selja taga vaksal ja silme ees lõputu perroon, ning tundsin ennast rahvajutu jänesena, kes aiateibast lumevarju loodab leida.

Vasaku jala saabas oli kanna valusaks hõõrunud ja tuju niigi allapoole nulli langenud, ning eelseisev teekond Moskva–Tallinna rongi vaguni number kaks juurde tundus päris Kolgatana. Risti asemel tuli kanda kohvrit – ega see nii hirmus suur olnudki, aga raske nagu tinapomm. Suutsin seda vaevu kergitada, kuid kandmiseks puudus jaks. Mu mehelgi sai jõud otsa, kui ta oli kohvri metroo­jaamast vaksali ette venitanud. Kuid Kolgata erines Moskvast selle poolest, et Igavesel Maal pidi igaüks oma risti ise kandma, pealinnade pealinna raudteejaamades tegutsesid aga toimekad pakikandjad. Raimo otsustaski ühe seda sorti kärumehe üles leida ja appi kutsuda.

„Nojah, pakikandja peale raatsitakse küll raha raisata, aga takso võtmine ei tulnud ennist kõne allagi,” porisesin pahutades oma nina alla. Hingepõhjas muidugi tunnustasin Raimo pakkimisoskust: kogu selle kraami jaoks oleksin mina vajanud vähemalt kahte-kolme seesugust kohvrit, kuid tema oskas peo­riided-kingad, pesuasjad, raamatud, pudelid ja plaadid nii osavasti kokku sättida, et nende vahele ei jäänud millimeetritki hingamisruumi. Kohver ise kaalus ka kõvasti, aga oli see-eest uhke – helepruunist nahast, Ungari toode, saime selle laenuks minu juuksurist tädilt, kellele oli selle keegi „kundedest” sokutanud. Korralikke kohvreid polnud poest saada. Kahjuks polnud tollal keegi veel tulnud selle peale, et reisikotile võiks rattad alla panna…

Kõige kaalukamad asjad olid kohvris heliplaadid, mille hankimiseks soovitasid Raimo vanemad kolleegid sõita Sadovaja-Triumfalnaja metroojaama – ja sealne plaadipood oli tõepoolest suur ja võimas. Raimo käis silmade põledes ühe riiuli juurest teise juurde ning kui avastas, et heliloojate liidu liikmete jaoks oli kaupluses eraldi osakond, ei jõudnud ta ära kiita Jaan Räätsa, kes oli soovitanud tal liidu liikmepileti kaasa võtta. Räätsa soovitust tema poolt kedagi Rozalia Izmailovnat tervitada ei võtnud me kuigi tõsiselt, aga selgus, et seegi soovitus oli asja eest: Rozalia Izmailovna osutus korpulentseks hennapunase soenguga daamiks, kes Jan Petrovitši nime kuuldes läks näost särama ja kutsus Raimo kuskile tagaruumidesse, kust mees naasis pruuni kandilise paki ja tšekiga, mille ta kassaneiule ulatas.

„Kujutad ette, ma saingi Harnoncourti dirigeeritud Matteuse passiooni!” teatas ta võidukalt. „Ja „Carmina Burana”!”

Ma ei osanud öelda muud kui: „Värisege, Õismäe korterinaabrid!”

Lisaks plaatidele andsid kohvrile kaalukust muidugi ka raamatud ja… äädika­pudelid. Suurel ja võimsal Nõukogudemaal oli üks tihemini kasutatavaid sõnu „defitsiit”, mis võis tähendada nii võid, majoneesi, tualettpaberit, kombineesid, prille kui ka äädikat – seda, mida parajasti poodides saada polnud. Eestis oli 1978. aastal muutunud harulduseks äädikas – miskipärast polnud seda süldi- ja marinaadi­sõprade kurvastuseks üldse müügil, Moskva gastronoomias, kust me lastele Šiškini karupiltidega komme ostsime, võis aga äädikapudeleid kaasa haarata kas või kümnekaupa. Meie piirdusime kolme pudeliga, kuid needki olid üpris kaalukad…

Muidugi ei sõitnud me Moskvasse „ärireisile”, kuigi Nõukogudemaal oli see üsna tavaline, et rongid ja isegi lennukid sõidutasid inimesi riigi ühest otsast teise, hankimaks saapaid ja sukkpükse, vorsti ja juustu, pesu ja puuderkreemi, nii et ka Tallinna Kaubamajas tuli alatihti rinda pista kogenud venekeelsete poevõitlejatega. Moskva TSUM-i (центральный универмаг) ja GUM-i (государственный универмаг) külastamine tähendanuks meiesuguste jaoks sõttaminekut ja sellest me loobusime. Aga päris tühjade kätega ei olnud kombeks komandeeringutest naasta ja raamatuid, plaate ning kompvekke sai osta ka ilma elu kaalule panemata.

Moskvasse kutsuti Raimo koos kolleegidega Üleliidulise Heliloojate Liidu järje­kordsele pleenumile, aga kuna keegi kutsutud heliloojatest ei saanud mingil põhjusel sõita, siis pakuti mulle rongipiletit ja hotellikohta, mille ma rõõmuga vastu võtsin – olin mõnda aega tahtnud sõita Moskvasse kohtuma poetess Bella Ahmadulinaga, kelle luulega olin tegelnud juba üle aasta. Ahmadulina luulekogu oli kirjastuse Eesti Raamat järgmise aasta plaanides.

Sõitmine polnud probleemiks – rongipiletid olid odavad ja neid polnud raske saada –, kuid hotellikohta oli eraisikul peaaegu võimatu leida. Üks Odessa humorist ütles Nõukogudemaa hotellide kohta tabavalt, et juba võõrastemaju ehitades raiutakse nende paraaduste kõrvale kiri „Vabu kohti pole!”. Arvi Siig, kes oli raamatusarja „Nõukogude luule” algataja ja põhiline tõlkija, soovitas mul paluda öömaja üpris Moskva kesklinnas asuvast Eesti esindusest, kus hädas olevatele eestlastele ikka voodikohti leitakse, aga mulle selline hädalise roll ei meeldinud, seepärast oli heliloojate pakkumine minu jaoks nagu hiir, kes jooksis magavale kassile suhu. Arvi näis kuulsamaid noori vene poeete isiklikult tundvat, Ahmadulinat kutsus ta Belkaks ja tal oli märkmikus nii poetessi aadress kui ka telefoninumber.

Kui ma poetessile hotellitoast helistasin, oli ta minu soovist juba teadlik – Arvi Karlovitš oli talle teatanud, et Moskvasse saabub „прекрасная эстонская поэтесса” (kaunis eesti poetess), kes on Bella luuletustest teinud „зaмечательные переводы” (tähelepanuväärseid tõlkeid) ning soovib nüüd autoriga kohtuda. Ahmadulinal oli ilus meloodiline, sõbraliku tooniga hääl. Leppisime kokku, et kohtume järgmisel hommikupoolikul tema kodus, ning aadress, mille ta mulle ütles, oli seesama Tšernjahovskaja tänava oma, mille olin saanud Arvi Siialt. Panin küll kirja ka bussi- ja metroopeatused, mida poetess nimetas, kuid sõitsin kohale siiski taksoga – teadsin ju, et suures linnas on minusugusel tuulepeal kerge lootusetult ära eksida.

Ahmadulina oli ilus, temperamentne ja ülisõbralik. Fotode järgi pidasin teda pikakasvuliseks, kuid nüüd näis, et see habras, suurt beeži pulloveri kandev naine polnud minust pikem. Mu mantli esikusse nagisse riputanud, juhatas ta mu väikesesse tuppa, kus valitses armas poeetiline segadus. Seal oli suur kirjutus­laud rohkete raamatute ja paberivirnaga, kõhukas külmkapp ja väike lauake kohvikannu ning tassidega. Seinal rippus ikoonipildiga kalender, mille külge oli pesulõksuga kinnitatud paberilipik „ЗУБНОЙ – ВТОРНИК 14.00” (hambaarst teisipäeval 14.00). Perenaine küsis, kas sooviksin kohvi juurde vorsti- või juustu­võileibu, aga piirdusin kohviga. Bella avas kohe ka Kalevi kommikarbi, pakkus mulle ja pistis ise järjest mitu kommi põske – вкусно!

Tõlgete kaust oli mul kaasas, aga korraga tundsin, et ega mul olegi midagi enam autorilt küsida: enne ärasõitu sain teada ka vastuse mulle pikka aega teadmata jäänud kohanime asjus – selgus, et Ospedaletti on rannaküla Itaalias, Sanremo lähedal, kus Anna Ahmatova veetis mälestusväärseid suvepäevi siis, kui Venemaalt veel Itaaliasse ja Prantsusmaale puhkama sai sõita. Ahmadulina luuletuses „Ülesvõte” hakkab noor Ahmatova fotol oma elu elama. 1912. aasta fotole jäädvustatud Annasse ei puutu ja jäävadki tundmatuks repressioonid, nälg, mehe mahalaskmine ja poja vangistamine.

Aprilli pehme, niiske hardus
just nagu temagagi kattuks.
Ta nagu merevaiku tarduks
ning muutuks nõnda puutumatuks.

Ahmadulinale meeldib oma luuletuste kangelasi neile osaks saanud ülekohtust ja vägivallast välja rebida, vähemasti luuletuse keskkonnas paneb ta kehtima teised, inimlikud seadused:

Kui otsa lõpeb aastasada,
näeb nuhk, kes hilinenult hiilib:
ei valguskiirtes hävitada
saa õrna nurklikku profiili.

Bella sobras natuke aega oma raamatukuhjas ja teatas siis uhkelt: „Näitan teile nüüd haruldust, mille Šveitsist kaasa tõime.” Ja lisas vaikselt: „Ahmatova „Reekviem” – Nõukogude Liidus on see teadagi keelatud.”

Aga pidin talle pettumuse valmistama: „Mul on see olemas – kakskeelsena, koos eestikeelse tõlkega! Sain selle Rootsis elavalt väliseestlaselt ja imekombel ei avastanud tolliametnik seda mu käekotist, kõik kohvris olnud raamatud sai ta kätte.”

Jutustasin Ahmadulinale „Reekviemi” tõlkijast Marie Underist, keda on mitu korda isegi Nobeli preemiale esitatud.

„Teie poetess tegi õigesti, et Nõukogude võimu eest põgenes,” arvas Bella. „Kui Tsvetajeva poleks olnud nii naiivne, uskudes stalinistide meelitusi, siis oleks ta võinud Pariisis veel palju aastaid elada ja geniaalseid luuletusi kirjutada! Ma ei saa aru, miks ta siia tagasi tuli… Aga tegelikult vist saan aru küll: meie Boris Asafovitšiga käisime hiljuti Pariisis – Volodja Võssotski hankis Marina Vlady abil meile viisad – ja vahepeal tegime kõrvalehüppe Šveitsi, kus kohtusime Nabokoviga, kes elab põhiliselt hotellides, ei mingeid olmemuresid… Seal oli ilus, isegi väga ilus, aga kodumaast kaugel ei tahaks ma kaua elada.”

Nukralt rüüpasime jahtunud kohvi, kuni Bella hüüatas: „Aitab kurvastamisest, lugege parem mõni mu luuletus eesti keeles ette! Väga huvitav, kuidas mu tekst teie keeles kõlab! Näiteks „И снова, как огни мартенов”?”

Nojah, eks ma selleks sinna läksingi, et tõlgetest kõnelda, kuid veidi imelik oli niiviisi kahekesi olles deklameerida. Ise oleksin valinud ehk midagi lühemat, selle pika luuletusega oli palju mängimist, juba kas või vastete leidmisega riimidele „martenov/Martõnov”… Aga lõpuks tuli siiski vist vaim peale, võis loota, et ka lugeja saab värsside mõttest aru ja elab kaasa ahmadulinalikule õigluse kehtestamisele. Luuletus algab küsimusega:

„Ja jälle kui martäänilõõm on
ööhämus välguveiklused.
Kas Lermontov või siis Martõnov –
kumb võitis kahevõitlusel?”

Bella vaatas mind leebe naeratusega ja kui olin oma häbeliku deklameerimise lõpetanud, sõnas tagasihoidlikult: „Kas lubate, et nüüd loen mina?”

Muidugi lubasin, kuidas siis muidu.

Poetess tõusis püsti ja näis, et kasvas hetkega poole pea jagu pikemaks. Ja tema deklameerimine oli ikka hoopis teine asi – dramaatiline, traagiline, kõlav ning kütkestav:

И снова, как огни мартенов,
Огни грозы над головой…
Так кто же победил: Мартынов
Иль Лермонтов в дуэли той?

Bella deklameerimise ajal ilmus uksele tema mees, valge tolmukorraga kaetud tööülikond seljas, aplodeerisime poetessile kahekesi. Bella tutvustas meid: „Boris Asafjevitš Messerer, minu abikaasa – Leelo Tungal, eesti luuletaja.”

Arvi Siig oli mulle küll kõnelnud, et Ahmadulina on hasartne autojuht ja kirglik suitsetaja – tõepoolest, vesteldes olime toa päris siniseks suitsetanud –, kuid poetessi eraelust ta ei rääkinud. Minu teada oli Bella abielus Jevgeni Jevtušenkoga, kes koos Andrei Voznessenski, Robert Roždestvenski ja Ahmadulinaga moodustas vene noorte seas ülipopulaarse poeetide vennaskonna. Jevtušenko tekstile loodud Kolmanovski laulu „Хотят ли русские войны?” (Heldur Karmo eestinduses „Kas ihkab sõda Venemaa?”) esitas Georg Ots meiegi raadios peaaegu iga päev…

Boris tuletas abikaasale meelde, et nad peavad poole tunni pärast kuskile sõitma, ja ka minul oli juba vaja rutata hotelli Raimoga kohtuma, aga Bella soovis siiski, et heidaksin pilgu kõrvalruumi – Messereri ateljeesse. See oli täidetud tohutute kujude ja sammastega – imestasin, kuidas keskmist kasvu mees nende voolimise ja töötlemisega hakkama sai! Selgus, et Messerer oli teatrikunstnik, nii et ilmselt polnud need hiidskulptuurid tahutud marmorist või graniidist, vaid pappmassist või plastist.

Tegelikult vedas mul kõvasti: just järgmisel õhtul, 15. aprillil, pidi üleliidulise näitlejate keskmaja suures saalis toimuma Bella Ahmadulina ja Stanislav Neihausi luule- ja muusikaõhtu. Poetess ulatas mulle kutsekaardi, millele maalis suurte tähtedega „От Беллы Ахмадулиной”, ning kinnitas mitu korda, et võtku ma kindlasti ka oma heliloojast mees kaasa ja tulgu me pärast eeskava ilmtingimata lava taha. Aga Tallinna jõudes palus ta mul kindlasti Arvi Karlovitši suudelda, mille peale ma variserlikult pead noogutasin.

Oleksin meelsasti jäänudki hotelli mõtteid mõlgutama, aga olin lubanud koos Raimoga minna muusikateadlase Dina Daragani poole lõunale. Dina Grigorjevna oli koos oma kolleegi Alla Bogdanovaga mitmeid kordi meid Tallinnas külastanud – mõlemad töötasid ajakirja Sovetskaja Muzõka toimetuses ning olid eesti kaasaegse muusikaga vägagi kursis, hindasid kõrgelt Pärti, Tormist ja Räätsa ning tundsid siirast huvi ka nooremate heliloojate – Kuulbergi, Sumera ja Kangro – vastu. Väikest tüdrukut Alinat, kellele Arvo Pärt oli pühendanud imeilusa klaveripala, tundsid nad nime- ja nägupidi. Maakera ühe kuuendiku helikunstis eksisteeris selline alaliik nagu nõukogude rahvaste muusika ja näis, et Dina ja Alla pidasid end õnneseenteks, et ajakirja toimetuses olid nende piirkonnaks sattunud Baltimaad. Tallinna kontsertide järel meie tagasihoidlikus Õismäe kodus kohvilauas istudes õhkas Alla Vladimirovna aeg-ajalt: „Кислород!” (Hapnik!). Meie tütardele meeldisid need intelligentsed ja südamlikud daamid väga, kuigi omavahel nimetati neid sipelgaprouadeks – ilmselt seepärast, et mõlemad kandsid tumedaid hõberebasekraega palituid, mis olid keskkohast hästi taljesse tõmmatud.

Minu meelest oli siiski „hapnikku” ehk inimestevahelist usaldust tunda nii Ahmadulina täissuitsetatud toas kui ka Daragani kenas tumeda mööbli ja maast laeni kõrguvate raamatu- ja heliplaadiriiulitega korteris – külalised, kellest ma küll mitut ei tundnud ega suutnud nende nimesidki tutvustamise järel meelde jätta, tundsid end vabalt ja vestlesid enam-vähem samadel teemadel, nagu seda tehti Eesti muusikaringkondades: muusika-, kirjandus- ja kunstiuudised, tsensuuri totrus, poliitikute ebakompetentsus, Kremli-anekdoodid. Kuna tegu oli enamalt jaolt juudi rahvusest inimestega, siis kõneldi ka neist sõpradest või tuttavatest, kellel oli õnnestunud sõita Iisraeli, Ameerikasse või Saksamaale.

Lõunasöök ise oli mitmekäiguline ja maitsev – kõigepealt isu tekitamiseks külmlaud heeringa, sibula ja hapukoorega, lisaks veel marineeritud seened, hapukurgid, vinegrett ja singilõigud; seejärel tõid Dina ja ta suur ilus tütar, filoloogiatudeng Nataša, lauale kanasupitirina, mille juurde käis kommentaar: „Gripi­hooaeg – nüüd peab pruukima kanapuljongit: see on juudi penitsilliin!” Pärast põhirooga – ülimaitsvat täidetud kala – pakuti Napoleoni torti ja teed või kohvi.

Raimolt küsiti arvamust äsja kuulatud kontsertide kohta, mis ei olnud just eriti kiitev – mainisin pilamisi, et nojah, seekord tema ega Lepo Sumera loomingut ju eeskavas polnud. Aga näis, et ka teised külalised ei olnud „rahvaste sõpruse” märgiks mängitud teostest vaimustatud. Seevastu läksid kõik elevile, kui Raimo rääkis, et käisin külas Bella Ahmadulinal ja et varsti ilmuvad mu tõlked raamatuna. Ahmadulina luulet oskasid kommenteerida kõik – kes jumaldades, kes ironiseerides. Niisamuti teati ja tunti Boris Messereri kui üliandekat ­kunstnikku, kes on loonud imeväärseid kujundusi väga paljudele Moskva teatritele, aga oli olnud ametis ka seriaali „Kaksteist tooli” kunstnikuna. Sellest seriaalist, kus peaosi mängisid Andrei Mironov ja Anatoli Papanov, olime Raimoga mõlemad vaimustuses, kuigi Ilfi ja Petrovi raamat ise oli nõukogude elulaadi kirjeldades teadagi veelgi vaimukam.

„Jah, Boris Asafjevitš on Bellale ühtaegu nii abikaasa, mänedžer kui turvamees!” arvas keegi külalistest. „Kulijevi poeg oli tema kõrval kehv anekdoot!”

„Kulijevi poeg?” imestasin mina. „Mina teadsin, et Ahmadulina mees on Jevgeni Jevtušenko!”

„Oli, oli,” kinnitas terane punapäine daam. „Aga millal see oli – viiekümnendate lõpus! Seejärel tuli Juri Nagibin, kes kannatas Bella temperamenti välja vist oma kümme aastat, kõik oli neil olemas – suur korter, aed, suvila, auto, mille Bella mitu korda lömmi sõitis! Aga siis tuli see Kaukaasia klassiku poeg Kulijev – ilus poiss, Bellast üle kümne aasta noorem, aga suur viinanina.”

Näis, et temperamentne sookaaslane polnud Bellale ta varase nooruse tempe andestanud!

Dina Grigorjevna kallas värsket teed tassidesse ja lausus muiates: „Noh, peaasi, et lõpuks jõudis Bella paat õigesse sadamasse! Borisi kõrval lõi ta uuesti särama!”

„Teadagi, mis tal viga särada! Muide, kõik Bella paremad rõivad on ju Maia Plissetskajalt saadud, Pierre Cardin ja muu selline! Maia on ju Borisi nõbu, ta ema neiupõlvenimi oli Messerer!” porises tõre külaline.

„Jah, Maia jäi oma tädi Sulamifi hoole alla, kui ta isa kolmekümne seitsmendal aastal maha lasti ja ema Rahel koos pisikese pojaga laagrisse viidi,” lausus Dina Grigorjevna. „Aga kes seda lugu ei tea!”

Mina ei teadnud. Nii palju tuntud nimesid sedavõrd ootamatutes seostes – see võttis pea ringi käima. Aga „kultuurharidus” polnud veel lõppenud: näidates Daraganile Ahmadulina kutset, mille esiküljel oli pilt hämaruses põlevast küünlast ja kahest näoprofiilist – Bella selja taga seisev mees oli ilmselt Stanislav Neigauz, kes pidi samuti sel õhtul esinema –, jätkus mul julgust kommenteerida: „Esineb veel ka keegi Neigauz,” mille peale kõlas külaliste üksmeelne naer.

Daragani mees Mihhail Jossipovitš lausus lõbusa etteheitega: „See „keegi Neigauz” on haruldaselt andekas, tipptasemel pianist, Genrih Neigauzi poeg! Tuleb kindlasti imeline õhtu – kahju, et meie peame homme kontserdile minema, muidu tuleksime kindlasti teda ja Ahmadulinat kuulama – kuigi võib arvata, et vaevalt on saalis vabu kohti. Raimo teab Neigauze kindlasti!”

Raimo noogutas kõiketeadvalt pead.

Seltskonnakroonikat tundev punapea teatas: „Stanislavi isa on klaverigeenius, paljude kuulsuste õpetaja, aga kasuisaks oli tal Boris Pasternak! Kui Genrihil oli noorpõlves tekkinud romaan ühe noore daamiga, siis jättis naine ta maha ja läks koos poegadega Pasternaki juurde, kes teda oli juba ammusest ajast imetlenud.”

Dina Grigorjevna lisas: „Aga Bella Ahhatovna visati kuuldavasti omal ajal kirjandusinstituudist välja, kuna ta keeldus Pasternaki hukka mõistvale ühis­kirjale alla kirjutamast – see juhtus Nobeli preemia skandaali ajal.”

Punapäine daam kehitas õlgu: „Kes teab, kas ainult sellepärast, Bella on ju alati olnud hulljulge tüdruk!”

Mul oli tunne, et peaksin tänutäheks saadud teabe eest ka ise mõne põneva fakti pajatama, aga pähe ei tulnud midagi, mis vene muusikainimesi huvitaks. Siiski – Lina Ivanovna!

Kuulutasin: „Minu ema sai Abezi vangilaagris tuttavaks Prokofjevi esimese naisega!”

„Lina Ivanovnaga?” küsis Alla Bogdanova. „Kui huvitav! Ta elab praegu Moskvas, käib tihti kontsertidel!”

„Ja veel olid seal Emil Gilelsi ema ja Mendelejevi tütar – väga eakas daam, kellel oli lubatud oma riideid kanda!”

Ega ma palju rohkem oma memme laagrikaaslastest oleks osanudki rääkida: ta jutustas isale Komimaa-lugusid siis, kui olin alles laps, hiljem ei tahtnud ta enam oma vangipõlvest kõnelda…

Aga äkki helises esikus telefon, Dina Grigorjevna tõttas kõnet vastu võtma ning teatas hetke pärast: „Raimo Voldemarovitš, teile on telefon, Jan Petrovitš helistab.”

Jaan Rääts oli me hotellikaaslastelt kuulnud, et oleme Dina Grigorjevna pool lõunal, ja ruttas teatama, et peame kärmelt hotellitoast oma asjad võtma ning õhtusele Tallinna rongile kiirustama, piletid on tema käes. Nii tänane kui homne kontsert jäävad ära ja lool lõpp.

Mul kippus silm märjaks minema: „Aga homne Ahmadulina õhtu?”

„Mis siin arutada – meil läheb kiireks!”

Jätsime kiirustades pererahvaga hüvasti. Korraks vilksatas mul peast läbi mõte, et ehk võiksin oma kutsekaardi Daraganile anda, aga kahju hakkas ja salamisi lootsin, et äkki saame siiski oma kojusõidu edasi lükata.

Esikus mu kätt surudes küsis Dina Grigorjevna vaikselt: „Kas teie ema suhtles seal laagris ka Gilelsi emaga?” Kahjuks ei osanud ma talle vastata ning küsisin vastu: „Kas te tundsite teda?” Muusikateadlane naeratas nukralt: „Jah, ta oli minu tädi.”

Moskva kuulsate ja andekate suguvõsade virvarr jäi veel tükiks ajaks mu pähe tiirlema. Reetmised, vangistused, mahalaskmised, ahistamised, hülgamised läbisegi armumiste, luuletamiste, klaveri- ja viiulikontsertidega, laste sündimise, kasvatamise ja koolitamisega…

Me ei saanudki teada seda, miks pleenumikülalised nii äkiliselt pealinnade pealinnast ära saadeti. Tükk aega hiljem, 1985. aasta märtsis toimuma pidanud üleliiduline heliloojate kongress lõpetati samuti ootamatult, aga siis oli põh­juseks partei peasekretäri Konstantin Tšernenko ootamatu surm 10. märtsil. Võib-olla olid 1978. aasta aprillis tollasel riigi- ja parteijuhil Leonid Iljitš Brežnevil mingid tervisehäired ja igaks juhuks saadeti muusikud linnast välja?

*

Päev oli olnud ikka väga kiire ja kirju – ja lõpuks tuli rongijaamas pakikandjat otsima läinud meest oodates konutada lumesajus, perfektselt pakitud ränkraske kohver jalge ees… Viimaks hakkasid silmad inimeste vahtimisest väsima, kuigi seda on mulle alati meeldinud teha. Naljakas oli vaadata vaksalist väljunud mehekolakat, kelle läkiläki kõrvad lopendasid vihaselt tuules ja kes äkki tõi kuuldavale lühikese ebatsensuurse sõna ning sülitas siis raevukalt suure kaarega jaama suunas. Lumeplatsile tekkis uus laik, ja kohe taipasin, kuidas jaamaesine lumi oli täpilise kujunduse saanud: see oli tõeline rahvaluule – anonüümne, kollektiivne ja ilmselt ka traditsiooniline!

Üha enam inimesi tõttas minust möödudes rongiplatvormi poole, aga Raimo oli nagu maa alla vajunud.

Korraga peatus mu ees saarmanahkse papaahaga mees, kes küsis: „Neiu, kas te lähete Tallinna rongile?”

Jõudsin vaevalt noogutada, kui mees haaras mu kohvri sanga ja teatas: „Lubage, ma aitan teid! Mis on teie vaguni number?”

„Kaks. Aga abi pole vaja, kohver on raske ja kohe…”

„Pole midagi, saame hakkama! Ilusaid neiukesi on rõõm aidata!” ütles mees, kuigi oli näha, et ega see tassimine tallegi käkitegu olnud. Ja teine vagun oli ju väga kaugel… Vahepeal tegime lühikese puhkepausi, mille sisustamiseks jutustasin võõrale, et avastasin äsja Moskva täpilise lume tekkimise saladuse. Tema ei naernud, vaid raputas pahaselt pead: „Jah, eks igal pool leidub veel ebateadlikke elemente!”

„Ilmselt mingi ametnik,” oletasin mõttes. Aga oli, kes ta oli – kohvri kandis mees kenasti kohale. Ja just siis, kui võõras hakkas kohvrit vagunitrepist üles sikutama, saabus ka Raimo, käed jopitaskus, ütles mehele: „Spassibo!” ja võttis kohvrisanga oma kätte. Võõras jäi hetkeks vaatama, suu lahti, pobises siis oma nina alla midagi tänapäeva nooruse allakäigust ning astus järgmise, kolmanda vaguni ukse poole.

Kohvrit kupeesse venitades küsis Raimo muiates: „Mis ajast sa KGB-lastega oled mehkeldama hakanud?”

Küsimus võttis mind sõnatuks – mul polnud ju aimugi, kes see „jõumees” oli: puhas eesti keel oli tal suus, samasugune saarmanahkne papaaha peas nagu mu isal, kohvri kandis kenasti kohale… Teadsin küll, et Eesti delegatsiooniga on kaasas ka julgeolekumees, „erariides muusikateadlane”, nagu pillimehed ütlesid, aga kujutasin teda ette hoopis teistsugusena – nahkmantliga ja kuusnurkse mütsiga.

„Mis mul üle jäi – sa kadusid ju jaamas nagu maa alla!” õigustasin ennast. Selgus, et vaksalis oli ainult üks kärumees, aga ronge seisis perroonide kõrval mitu, nii et võttis kõvasti aega, kuni Raimo pakikandja oma käsutusse sai. Siis nägi ta mind koos selle mehega perrooni mööda kõndimas ja laskis kärumehe priiks. Aga see oli talle küll üllatuseks, et olin nuhiga kampa löönud!

Peagi saabusid meie kupeesse ka Raimo sõbrad-kolleegid Lepo Sumera ja Alo Põldmäe, kes said muidugi suutäie naerda, kui Raimo neile jutustas minu „romaanist” KGB-lasega.

„Ilmselt on see Raus – tema tegeleb muusikutega, käib meeskoori ja sümfooni­kutega välismaalgi kaasas,” arvas Lepo. Tal oli õigus – kui läksime restoran­vagunisse keelt kastma, oli mu „kavaler” peatselt platsis ja tutvustas ennast meile: „Viktor Oskari poeg Raus, Eesti NSV julgeolekumajor.” Meie lauas ruumi polnud, kuid teispool vahekäiku oli vaba iste ja muidugi seadis major ennast seal sisse ning üritas meiega jutule saada. Algul oli ta üpris viisakas ja ega meiegi kippunud temaga kemplema, kuid pikapeale andis konjak talle söakust ja eks meiegi läksime Sovetskoje Šampanskoje toel aina uljamaks. Kui Raus küsis meie arvamust selle kohta, kas Neeme Järvi ja Arvo Pärdi naised on ikka õiged juudid või hoopis lääne salaluure agendid, sai ta nii palju vaimutsevaid vastuseid, et neist oleks võinud terve humoreski kokku panna. Lepo, kes oli eriti terava keelega, arvas, et parim nuhkide äratundja on ikka nuhk ise, mille peale kuulutas Raus ärritunult, et Sumera kasutab tsaariaegset terminoloogiat – Nõukogude organites ei tegutse nuhid, vaid operatiivtöötajad. Ja kui noored heliloojad soovivad ka edaspidi välissõitudel käia, siis tuleks õppida suud targemini pruukima. Sõna süttis sõnast ja varsti oli riid majas. „Mina tassin teie naise kohvrit, teie marsite, käed taskus, rongi!” hüüdis major Raimole ja pöördus siis minu poole: „Ja teie – keda te üldse endast kujutate?”

„Mina olen Andorra nuhk!” lõmpsisin vastu. Kunagi ülikooli ajal teatas naljaarmastajast matemaatik Räbovõitra kohviku suitsutoas, et ta oli kusagilt lugenud, et seoses kasvava kommunismiohuga suurendas Andorra riik oma sõjaväge 50 protsendi võrra – kümne palgasõduri asemel on neid nüüd viisteist, ja ka nende nuhid on muutunud ülemaailmselt väga aktiivseks. Lõmpsisime tudengitena sel teemal tükk aega ja nüüd oli sobiv võltslegendi jätkata.

Rausi kandiline nägu läks tulipunaseks. „Mis teil üldse selles kohvris on, et ta nii palju kaalub?”

„Raadiosaatja, loomulikult! Kui te olete Fadejevi „Noort Kaardiväge” lugenud, siis mäletate kindlasti, kuidas partisan Ljubka-artist laskis Saksa ohvitseril oma raadiosaatjaga kohvrit kanda!”

Major karjatas: „Me veel vaatame seda asja!”

Kes teab, kuhu me oma sõnelusega oleksime jõudnud – haukusime nagu väikesed koerad suure lõvi kallal –, aga vahepeal oli Raimo puhvetis käinud ja meie arve ära maksnud ning oli aeg major Rausiga hüvasti jätta.

„Te veel kahetsete oma jultumust!” sisistas ta läbi hammaste.

Meie ta ähvardust tõsiselt ei võtnud. Tegime tamburil ühe suitsu ja läksime oma kupeesse, kus Lepo õngitses oma reisikotist pudeli Gruusia veini „Gurdžani” – ja pidu jätkus. Mõnda aega pelgasime küll, et äkki tuleb nuhk meile järele ja asub me kohvrit läbi otsima – Raimol oleks jälle tükk tegemist, et plaadid, raamatud ja äädikapudelid perfektselt paika panna, aga õnneks seda ei juhtunud.

Raus enam nägu ei näidanud. Aga kui me Raimoga tahtsime sügisel üleliidulise heliloojate grupiga Ida-Saksamaale sõita, siis öeldi meile viisade osakonnas ära, kuigi ankeet oli juba täidetud, hambaarstil, röntgenis ja günekoloogi juures käidud, nagu tollal nõuti. Kirjanike liidust sain ka korraliku iseloomustuse, kus oli öeldud, et olen moraalselt vankumatu ja ideeliselt kindel, aga seegi ei lugenud… Andorra nuhid teadku oma kohta!