1
Tomm Tussak istub laial mustast kunstnahast bussiistmel ja vaatab aknast välja, kuigi buss seisab paigal. Väljas kallab vihma. Naaberposti juures seisab kollane kahekorruseline buss, mille mootor juba müriseb. Liinisildil ilutseb naljakas kohanimi Lima. Naljakas tundub ka bussifirma nimi El Rápido, sest mis kiirusest saab juttu olla, kui ees seisab viis tuhat kilomeetrit üle mägede ja läbi kõrbe, takkapihta kaks pikka piiriületust. Ometi on naaberbuss rahvast täis. Kas nende aeg tõesti sentigi ei maksa või tunnevad nad lennuhirmu või lennuhäbi, mõtleb Tomm. Ta ei usu, et bussitäis indiaanlasi vehib neli päeva läpakaga tööd teha nagu tema Viljandi ja Tartu vahel. Täna jääb ThinkPad seljakotti, sest akna taga on oodata palju põnevamaid pilte kui ekraanil.
Silmapiiril paistavad läbi saju kirjud majad. Seal ei ole turistide lemmik La Boca, kus sündis tango – algul tantsisid sadamatöölised omavahel, hiljem lõbutüdrukutega –, vaid Villa 31. See ei ole villade rajoon, vaid agul, villa miseria: neljakorruselised tellistest kiiruga laotud lobudikud, mille küljes vonklevatelt invavaenulikelt roostes keerdtreppidelt kukub iga päev mõni jota surnuks. Sealsed asukad täidavadki naaberbussi. Kindlasti ei ole nende kodud ehitatud honoraride eest, vaid tänu sünnimaa kõige tulusamale põllukultuurile, mille jahu jõuab moekate noorte ninna Palermo baaride ja ööklubide vetsudes.
Bussijuht käivitab mootori. Tomm sirutab käed-jalad välja ning hingab kergendatult, et saab laiutada, parimal juhul lausa neli ja pool tundi järjest. Paraku hõiskas ta enne õhtut: väljas tormab ummisjalu bussi poole hallipäine vanamees, näitab hingeldades juhile telefonist ruutkoodi ja prantsatab läbimärjalt otse tema kõrvale. Buss hakkab ettevaatlikult peatusest välja tagurdama.
„Vabandust, señor,” ütleb vanamees. „Mul vedas. Äärepealt oleksin maha jäänud.”
„Kuhu te sõidate?” küsib Tomm, lootes, et kaasreisija läheb varsti maha.
„Rosariosse ema juurde,” vastab vanamees.
Tomm on pettunud. Kas selle mehe ema ikka veel elab? mõtleb ta, kuid jätab ebaviisaka küsimuse esitamata. Aga hallpea oleks nagu mõtteid lugenud.
„Noormees kindlasti imestab, et seitsmekümne viie aastasel papil on ema veel elus. Ta saab tuleval nädalal üheksakümmend, kui Jumal on armuline. Suurt pidu ei tule, aga kuidagi me tema juubelit ikka tähistame.”
Neljateistkümneselt sünnitada… kolmeteistkümneselt seksida… rehkendab Tomm, kuid eelistab vaikida. Tema hispaania keel on üsna puine, ta saab küll teiste jutust enam-vähem aru, aga palju rääkida ei oska. Aga kus ta pääseb: siin maal on inimesed jutukamad kui Eestis.
Et ebamugavast olukorrast pääseda, võtab Tomm taskust telefoni, avab Google Mapsi ja hakkab teekonda uurima. Tee number 9 kulgeb paralleelselt Paranága. See on päris lai jõgi, mistõttu noormees kavatseb guugeldada, kas Rosariosse läheb ka mõni laev. Miks ta valis kolmesaja kilomeetri läbimiseks lennuki või rongi asemel bussi? Küllap harjumusest, sest Viljandist Tartusse teisiti ei saa, kui autot ei ole. Doktoriõpingud pooleli jätnud ja tõlketöödest elatuv üksik ajaloolane, kelle ema suri juba keskeas kopsuvähki, ei jõua autot pidada, kuigi juhiluba ja tervisetõend veel kehtivad. Sõidukogemuse puudumise pärast ei julge ta autot rentida isegi Eestis, rääkimata meretagustest maadest.
Vanamees kougib seljakotist välja mõlkis termose, pruunika topsi, haljast hõbedast kõrre ja paberkotikese, puistab kotikesest topsi rohelist lehepuru ja kallab termosest kuuma vett peale. Siis ulatab topsi koos kõrrega Tommile ja ütleb:
„Me llamo Tomás. Tomemos un mate, joven.”[1]
Nimekaim! Tommile on kogu aeg tundunud tegusõna tomar ja mehenimi Toomas sarnased. Matet ei jooda, vaid võetakse – nagu viina, aga kõrrega. Ainult et võhivõõraga ühest topsist ühe kõrrega juua on vastik. Keelduda on aga ebaviisakas. Ka Viljandi viinamehed võtavad ühest pudelist, vanasti anti isegi Pauluse kirikus armulaual lonks veini ühest hõbekarikast. Solgisurma pole veel keegi surnud, aga Covidisse küll.
2
Zárate bussijaama jõudes on termos tühi ja pikad jutud maha räägitud. Tomás läheb välja suitsu tegema. Ta pakub punast marpsi lahkesti ka Tommile, aga nüüd see küll keeldub. Mittesuitsetamine ei ole enam ammu ebaviisakas, pealegi ei soovi Tomm ema saatust. Ometi läheb ka tema välja, et joogijäägid bussijaama vetsu viia (bussi kitsuke vets, kus ei saa isegi püsti seista, on mõeldud hädaolukordadeks). Pärast võiks osta putkast paar-kolm empanada’t, sest mate pole nälga kustutanud.
Kõige rohkem kardab Tomm bussist maha jääda. Seljakott koos arvutiga on tal küll vetsus kaasas, aga kohver on bussi pakiruumis. Teiseks kardab ta kangesti taskuvargaid, kellest siin maailmajaos puudust ei ole. Võib-olla on isegi Tomás natuke pätt? Tommil hakkab lausa kahju, et ta on välja lobisenud liiga palju isikuandmeid. Bussituttavad kaovad kohe, kui jõutakse sihtkohta. Isegi kui enne hüvastijättu vahetatakse telefoninumbreid, ei helistata neile kunagi. Eluaegseid sõpru leitakse bussidest harva. Tomm loodab siiski salamisi, et tänane tutvus on reeglit kinnitav erand. Lootust lisab asjaolu, et Tomás pole mitte ainult tema nimekaim, vaid ka kolleeg. Vanamees ütles end olevat pensionil ajalooõpetaja juba enne, kui ta Tommi eriala teada sai – järelikult ei valetanud.
Tomás on bussis rääkinud umbes kümme korda rohkem kui Tomm. Ta on pajatanud isegi oma sõduripõlvest 1982. aastal Malviinidel, kus ta kergelt haavata sai. Ta usub endiselt, et ühel heal päeval – võib-olla juba tema eluajal – saab tema kodumaa need kaunid saared tagasi. Niisamuti saab Jaapan tagasi Põhjaterritooriumid ja Serbia saab Kosovo. Erinevalt Eestist ei tunnusta Argentina albaanlaste riiklikku moodustist, mis on loodud gringode abiga. Poliitilisi vaateid saab väljendada ka keeleliste vahenditega: on vaks vahet, kas rääkida Malviini või Falklandi saartest, Prištinast või Prishtinast. Viimasel juhul ilmneb vahe küll ainult kirjas.
Kui Tomm hakkab kolme isuäratava loomalihaga empanada eest maksma ja pistab käe püksitaskusse, jääb pihku tühjus. Noormees ehmatab. Tormab vetsu, kuid kabiini põrandal ei ole ühtegi rahakotti, ainult loik (vesi või kusi). Äkki on keegi selle juba üles korjanud ja endale võtnud? Õnneks on pass ja pangakaardid (MasterCard ja American Express) „tsärgi” all (Tomm nimetab T-särki tsärgiks) kaelakotis, aga paks patakas peesosid on ikka lännu. Hea veel, et telefon koos piltidega alles jäi! Pirukamüüja – indiaani näojoontega keskealine daam – lohutab teda. Ütleb, et kaardiga maksta kahjuks ei saa, kuid annab ilma rahata lausa kuus pirukat.
Tomás viskab koni rentslisse (vaat kus pedagoog!) ja tuleb samuti pirukale. Tomm ütleb talle, mis juhtus. Tomás ajab müüjaga tükk aega juttu ja patsutab siis Tommile sõbralikult õlale. Sõpra tuntakse hädas, meenub noormehele vanasõna.
Tomás pakub Tommile öömaja otse Rosario südalinnas. Tommil on esimeseks ööks Airbnb kaudu tuba broneeritud, aga edaspidi võiks ju pakkumist kaaluda, kui see eakale emale tüli ei tee. Tomási ema on Covidi läbi põdenud ega karda välismaa pisikuid. Ta ei karda isegi surma – küllalt juba ilma ja inimesi nähtud!
3
Buss sõidab edasi. Akna taga laiuvad lõputud maisi- ja sojapõllud. Geenmuundatud värk! Vihm on üle läinud ja päike välja tulnud. Aga võib-olla on nad lihtsalt pilve alt välja sõitnud ja pealinnas sajab edasi?
Tomás peab Tommile pika loengu taskuvargluse ajaloost (vargus on tegu, aga varglus on nähtus). Tuleb välja, et sellest on isegi raamatuid kirjutatud. Küsib, kas Tomm on juba käinud maailma kõige ilusamas raamatupoes El Ateneo Grand Splendid, mis asub endises teatris. Meil vaeses Eestis küll mahajäetud ooperimaju ei ole, mõtleb Tomm kadedalt Estonia ruumikitsikuse peale. Eks-õps imestab, et Tomm on jõudnud peale raamatuteatri käia isegi Mario Palanti projekteeritud Palacio Barolot imetlemas ja teab, et selle noorem, kuid suurem vend Palacio Salvo asub naaberriigi pealinnas Montevideos.
„Enne 1929. aastal alanud ülemaailmset majanduskriisi oli Argentina üks maailma rikkamaid riike,” kiitleb vanamees. „Barolos on isegi saja-aastased elektrikilbid, lülitid ja liftinupud veel alles, rääkimata põrandaplaatidest. Küll olid tollal head materjalid ja kõrge ehituskvaliteet! Muidugi kubiseb see pilvelõhkuja vabamüürlaste sümboolikast.”
„¿Usted juega al ajedrez?”[2] küsib Tomm äkki julgelt. Ta tunneb, et on aeg öelda, miks ta on üldse Argentinasse lennanud.
„Sí,” vastab vanamees ja muheleb. Tuleb välja, et tal on kodus kapitäis karikaid. Üks on isegi Malviinidelt kaasa toodud vanast mürsukestast treitud. Hea, et tal magnetmalet kaasas ei ole, muidu saaksin mõne käiguga mati, mõtleb noormees. Parem juba matetada kui maletada.
Nüüd järgneb loeng suurmeister Miguel Najdorfist, kes andis 1947. aasta jaanuaris São Paulos 45 vastasele pimesimultaani, mis kestis peaaegu terve ööpäeva. Argentiinlane võitis 39, viigistas neli ja kaotas kaks partiid. Tomm peab ebaviisakaks küsida, kas Najdorfi vastasteks olid suurmeistrid või temasugused amatöörid. Ta saab aru, et tegemist ei olnud päris pimemalega, sest vastased istusid malelaudade taga ja nägid nii enda kui Najdorfi nuppe. Muidugi ei maini vestluskaaslane poole sõnagagi, et Najdorf oli endine Poola kodanik, kelle sünnijärgne eesnimi ei olnud Miguel, vaid midagi juudilikku. Kiire salaguugeldamine andis teadmise, et Miguel oli enne Mojsze Mendel, teistel andmetel Mieczysław. Ta oli nagu Ilmar Raudki idaeurooplane, kes ei naasnud pärast 1939. aasta maleolümpiat sõjasegasesse Euroopasse, vaid jäi rahulikku Argentinasse. Miks Varssavi juudil oli Uues Maailmas rohkem õnne kui Viljandi eestlasel, kuigi juut oli enne olümpiat ühes Brasiilia kasiinos suure summa maha mänginud?
4
„Baradero on Buenos Airese provintsi kõige vanem linn,” teatab Tomás, kui buss kiirteelt maha keerab. „Lähen ostan kioskist suitsu ja küsin mate jaoks vett.”
Vanaema ütles, et tema noorpõlves olid paljudes vaksalites kraanid, kust sai lasta nii külma kui keeva vett ehk kipjatokki, meenub Tommile. Keegi ei kartnud kraanivett juua, sest pudelis müüdi õlut ja viina, mitte paljast vett. Isegi matkajad ja kalamehed julgesid järveveest teed ja uhhaad keeta. Nüüd saab seda teha ainult Lapimaal ja Siberis, Patagoonias ja Tulemaal.
Baradero bussijaam on palju väiksem kui Zárates, sest ka linn ise on väiksem – aga siiski suurem kui Viljandi. Huvitav, kas siin ilmub sama kvaliteetne päevaleht nagu Sakala, kus ta on vahel avaldanud mõne arvamusloo? Viimati kirjutas ta pika loo Ilmar Raua 110. sünniaastapäevaks, aga arvamustoimetaja tõmbas kaks kolmandikku maha. Trükki ei jõudnud isegi malegeeniuse surmakuupäev 13. juuli 1941. Kui Tomm toimetusse helistas, vastas toimetaja, et lugejat ei tohi koormata arvude ja faktidega, mida saab kätte paari hiireklõpsu või näputoksuga. Tommile tuleb meelde, et ema lõikas põnevamad kultuuri- ja ajalooteemalised artiklid maakonnalehest (alguses oli selle nimi Tee Kommunismile) välja ning kleepis albumisse. Teine album oli tal maleülesannete ja -partiide jaoks. Neid oli sumedatel suveõhtutel hea koduaias Stalini-aegsete puunuppudega lahendada või läbi mängida – netti ja nutti siis veel polnud. Tomm sirvis mõlemat albumit juba kuueselt, enne kooliminekut. Võib-olla tänu nendele tekkiski tal huvi ajaloo ja male vastu. Nende kahe kombinatsioon ongi maleajalugu, mida on uurinud Valter Heuer.
Tomm kohtas Valterit pärast haiglast väljakirjutamist Jämejala bussipeatuses. Malekirjanik elas samas külas. Ta kutsus Tommi külla ja jutustas Ilmar Rauast, kes oleks võinud rahvusvahelisel areenil isegi Paul Keresest kõrgemale tõusta. Raud oleks võinud saada vähemalt sama kuulsaks kui Ortvin Sarapu(u) Uus-Meremaal. Peremees ja külaline jõudsid teha isegi ühe välkpartii, mis jäi igavese tulega viiki. Jämejalga oli armunud noormees viidud kiirabiga pärast „korvi” saamisele järgnenud enesetapukatset. Haiglas luges Tomm läbi Enn Vetemaa „Möbiuse lehe”, kus on ära trükitud isegi partii patsiendi ja psühhiaatri vahel koos kommentaaridega. Tommi raviarst malet ei mänginud, see-eest soovitas võtta kondoomid kaasa ja minna prostituudi juurde süütusest lahti saama. Ehk õnnestub see nüüd Argentinas, kus prostitutsioon on legaalne. Kuigi ta on juba üle neljakümne, kutsuvad kõik teda ikka veel noormeheks, sest päris meheks pole ta veel saanud. Teda ei võetud isegi kaitseväkke.
Tomm tahaks Tomásile jutustada nii kelgutamisest jõululumistes lossimägedes, kuldsete lehtedega Jämejala pargist, targast Valterist kui ka varalahkunud Ilmarist, kuid tema suuline hispaania keel on liiga vaene selleks, et kõiki mõtteid ja tundeid väljendada. Kirjalikult võiks proovida, sest tõlkebüroo silmis on ta kõrgelt hinnatud, kuigi madalalt tasustatud proff.
Tomás tuleb bussi tagasi, termos käes. Huvitav, kas tavalist teed või kohvi ei saaks läbi bombilla imeda? mõtleb Tomm. Temale pole kunagi meeldinud ühtegi jooki, näiteks kokteili, kõrrega juua. See on talle tundunud sama titalik kui piibu või sigari tõmbamine. Sellega seoses meenub talle saatesari „Kauged rahvad muusikas”, mida viiskümmend aastat tagasi tegid kolm erudiiti: muusikateadlane Leo Normet ning noored näitlejad Malle Pärn ja Peeter Volkonski. Omal ajal olid need raadiosaated nagu värske tuulepuhang keset umbset stagnatsiooni, kuid neid on põnev kuulata isegi tänapäeval. Normetil oli suur plaadikogu, mis täienes pidevalt väliseestlaste saadetistega. Argentina-saatest on Tommil siiamaani meeles kirjeldus „pulpeeriast”, mille leti taga rippus alati kitarr. Ei saa ju Volgile pahaks panna, et see tollal veel ei teadnud, mis silbile langeb rõhk pampakõrtsi tähendavas sõnas pulpería! Tomm ei ole siiamaani teada saanud, kust pärineb noore daami maheda häälega deklameeritud luuletus, mis lõpeb sõnadega: „Õhtuti palju rahvast kuulab minu kitaarat – mõned tirivad koni, mõned veavad sigaarat.” Eesti ja hispaania keeles ei lähe kitarr ja sigar riimi, aga vene ja inglise keeles lähevad. Licentia poetica on andnud värske ja meeldejääva riimi!
5
Tomás on lisaks Marlborole ostnud Baraderost pudeli La Alazana viskit. Mehed joovad selle kahekesi tühjaks ja jäävad sügavalt magama. Mitte ilmaasjata ei nimetata nende istmeid semicama’deks ehk poolvooditeks! Erinevalt hotelli voodist on istmel turvavöö, aga seda ei kinnita keegi. Tomm ärkab alles San Nicolás de los Arroyose linnas, aga tema uus sõber magab norinal edasi. See linn asub Buenos Airese provintsi põhjatipus ja on isegi Tartust suurem, kui uskuda Vikipeediat. Aga mida selle teadmisega peale hakata? Kas see on olulisem kui Ilmar Raua surmakuupäev?
Kuupäevad hakkavad kõnelema alles siis, kui sulgeda silmad ja kujutada ette, kuidas loodus asjaomasel aastaajal välja näeb. Alguses peeti Raua surmakuupäevaks 1. juulit, aga hiljem selgus, et ta elas hullumajas veel tosin päeva. Juulis on Eestis südasuvi, aga Lõunaristi all südatalv. Võib olla läks Ilmar hulluks sellepärast, et tuba oli külm ja kõht tühi? Äkki tal polnudki tuba, sest majaomanik oli ta üürivõla pärast välja tõstnud? Ega tollal olnud Buenos Aireses puuküürnikel sama hea põli kui tänapäeval Tallinnas! Kui raha saab otsa, muutub linn paradiisist põrguks. Matemaatiku diplomiga Ilmar oli elukauge teoreetik, kellel puudusid igasugused käsitööoskused – nagu Tommilgi. Õpetajakoha saamiseks oleks tulnud osata paremini castellano’t. Malest on sama raske ära elada kui tõlkimisest, ükskõik kui andekas sa oled.
Tomm oli pealinnas kaks nädalat arhiivides tuhninud, kuid polnud midagi uut Ilmar Raua kohta teada saanud. Ta oli juba lootust kaotamas, kui leidis ühest kaustast koltunud armastuskirja. Selliseid ürikuid tavaliselt ei arhiveerita, aga vahel leiab ka pime kana mõne tera.
Kiri oli vigases hispaania keeles, kuid kalligraafilises käekirjas. Selle all seisis nimi, mis sai kuuluda ainult eestlasele: Ílmar, akuut (rõhumärk, mitte akuutpsühhiaatria osakond) peal. See on Kalevala müütilise sepa Ilmarise nimi, mida tuntakse peale Soome ainult Eestis ja Lätis. Ilma akuudita loeks latiino „ilmarr”, aga muidu on see nimi talle lihtne – erinevalt Ülost või Tõnust. Ü-täht on küll hispaania keeles ja õ-täht portugali keeles olemas (näiteks kirjandusklassikute nimedes Güiraldes ja Camões), aga teise otstarbega. Kirjutaja päritolu hüpoteesi toetas ka mõne tähe kuju, mis meenutas Eesti koolides 1920. aastatel õpetatud kirjatehnikat, kuid erines tüüpilise argentiinlase käekirjast. Grafoloogia pole alati psühhoanalüütikute ebateadus, vaid toob kasu kriminalistidele ja ajaloolastele.
Ajaloolasena pööras Tomm tähelepanu daatumile. See oli „13. junio 1941”. Surmakuupäevast lahutas seda üks kuu ja eristas üks täht. Kuu ja tähed – hakka või astronoomiks! Tänu heale luubile märkas Tomm järgarvu järel punkti, mis on omane eesti, saksa ja soome keelele, kuid võõras hispaania keelele. Nüüd polnud enam mingit kahtlust.
Adressaat Anita elas Rosarios, seega roosiaias. Kui ta oleks elanud pealinnas, polekski olnud vaja talle kirjutada: armastajad oleksid võinud kohtuda näost näkku. Kiri oli jäänud saatmata, võib-olla ei jätkunud Ilmaril raha isegi margi jaoks. Ümbriku jaoks siiski jätkus, sest sellele oli kirjutatud täpne aadress koos tänava nime ja maja numbriga. Millal Anita ehk Ana suri ja kas tal on järeltulijaid? Seda kavatsebki Tomm kohapeal uurida, kui on reisiväsimuse välja puhanud. Tomás lubas teda aidata, kui ta hispaania keele ja Argentina ametnikega jänni jääb.
Buss seisab ikka veel Püha Nikolause linnas, mille nimi meenutab Kesk-Euroopa jõuluvana (Hollandis Sinterklaas, Ungaris Mikulás). Tomm uurib telefoniga tehtud pilte vanast armastuskirjast ja ümbrikust. Arhivaalide väljaviimine uurimissaalist on keelatud, rääkimata kopeerimisest, sest koopiamasina ere valgus kahjustab vana paberit. Õnneks on Tommil hea iPhone. Tänu autokulude puudumisele on ta saanud investeerida andmetöötlust võimaldavasse elektroonikasse. Arvutiks on tal ThinkPad ainult sellepärast, et tema lemmik-tõlkesoft ei jookse MacBooki peal, vaid ainult Windowsi all.
Pildistatud kiri pärineb ammu likvideeritud psühhiaatriakliiniku haiguslugude fondist, kus oli palju tänapäeva mõistes vägagi tundlikke isikuandmeid. Mõne patsiendi loos on lehekülgede viisi juttu isegi onanismist. Küllap oli Ilmar neitsi nagu minagi, mõtiskleb Tomm. Vaevalt ta oma viimased peesod litsidele viis. Seks pole põhivajadus, pealegi on meesterahval tavaliselt käed küljes (naisterahval muidugi ka). Ilmar ei kirjutanud Anale midagi siivutut, vaid unistas abielust, kui maleõpik on välja antud ja hakanud raha sisse tooma. Hispaaniakeelne käsikiri olevat juba valmis ja isegi masinal ümber löödud. Selleks ostnud Ilmar täikalt kirjutusmasina, sest põhiliselt malenotatsioonist koosnev tekst nõudvat suurt täpsust ning käivat masinapreilidele ja isegi enamikule ladujatele üle jõu. Õpikust endast ei olnud haigusloo kaustas ühtegi lehte, ei käsitsi ega masinal kirjutatult.
Buss hakkab liikuma. Tomm kujutab ette spordi- ja olümpiamuuseumi teadurite vaimustust, kui need tema leiust teada saavad. Ehk saadab tänukirja (vähemalt meili) isegi Helsingis resideeriv Argentina suursaadik. Raha Tomm kindlasti ei saa, sest ei oska projekte kirjutada (kulkalt on ta saanud ainult eitusi). Lennupiletid (üheotsapiletiga riiki ei lasta) on ostetud maksutagastuse eest, majutuskulude katteks tuli võtta kiirlaenu (seepärast ongi Tomm iga tasuta öömaja eest tänulik). Aga õnneks ajavahe tema diginomaadlust eriti ei sega.
6
Tomm Tussak istub Rosario südalinnas hoovipoolses varjulises toas, kuhu ei paista lõõskav päike ega kosta liiklusmüra. Ta kirjutab meili Aivar Jürgensonile, kelle raamat Argentina eestlastest „Ladina rahva seas” panigi ta seitse aastat tagasi omal käel español’i õppima. Tomm polnud ülikoolis kohustuslikes ladina keele tundides seanahka vedanud: tänu sellele oli ta juba tudengina omandanud suhtlustasandil itaalia keele ja sõitnud „häälega” Viljandist Sitsiilia lõunarannikule (praamipileti eest tuli küll maksta). Nüüd tõlgib ta juba Hispaanias ja Ladina-Ameerikas vahele jäänud „muulade” toimikuid eesti keelde. Vastupidises suunas on ta tõlkinud ainult ühe abielutunnistuse. Tommile meeldib Saksa-Rooma keisrile Karl V-le omistatud lause: „Hablo español a Dios, italiano a las mujeres, francés a hombres y alemán a mi caballo.” Hispaania keelt rääkis keiser Jumalaga, itaalia keelt naistega, prantsuse keelt meestega ja saksa keelt oma hobusega. Tänapäeva inimkonna lemmik inglise keel ei kõlba isegi suksuga suhtlemiseks.
Juba enne Itaalia-reisi ostis Tomm kuulsast Lossi tänava antikvariaadist õhukese brošüüri „Argentinia rohtlaanes”. Selle on Valgevene mõisniku, ajaloolase ja literaadi Aleksander Jelski (1834–1916) „järele ümber pannud” keegi J. Justow, kirjastanud raamatukaupmees H. Kabul Abjas ja trükkinud A. Tõllasepp Viljandis. Ilmumisaasta on 1902, seega belle époque, kui daamid kandsid veel korsette ja härrad kõvasid kraesid. Poissmehed said naiseihu vaadata ja katsuda ainult pordumajas, aga õnneks oli selliseid maju igas suurlinnas jalaga segada. Selles raamatus nendest küll juttu ei ole, sest keisri tsensor poleks lubanud. Peategelane on Peterburist pärit maailmarändur, kes sõidab Buenos Airesest Santiagosse, kuid ei jõua sinna, vaid võitleb rohtlaane ehk rohtla põlema pannud ja rongi rünnanud röövlitega ning abiellub kohaliku üliku tütrega. Tomm küll sama tubli ei ole.
Tommi meelest võiks Tšiili olla maakeeli Siilimaa ja selle pealinn mitte Sant-Jaagu nagu Justowi tõlkes, vaid Siili-Jaagupi, sest Eestis on Pärnu- ja Viru-Jaagupi. Ka Argentina nime kirjutas noormees kaua kahe i-ga (Argentiina), aga keeletoimetajad tõmbasid kangekaelselt teise i maha. Kord oli isegi autoriks märgitud Tom Tussak, sest toimetaja ei uskunud, et tema nimi on passis kahe m-iga. Hea veel, et temast ei ole kunagi tehtud Tusakut, kuigi ta on tihti tusane. Miks Pariis ja Boliivia käivad kahe i-ga, aga Madrid ja Argentina ühega, ainult tuletis „argentiinlane” käib kahega?
Tomm ei taha kirjutada artiklit Akadeemiale ega Tunale, vaid filmistsenaariumi, mille kangelane on Ilmar Raud. Veelgi enam: ta tahab ise mängida peaosa. Kuigi ta on Ilmarist palju vanem (Ilmar suri viis päeva pärast 28-aastaseks saamist), näeb ta oma vanusest noorem välja. Kui Jaak Kilmi ja Pääru Oja on isegi pühast poeedist Juhan Liivist teinud detektiivi, võib spekuleerida ka mõne muu hullu geeniuse, näiteks Ilmar Raua või Lembit Olli elukäiguga, kuigi Rauad või Ollid võivad ta kohtusse kaevata, nagu juhtus „Magnuse” autoril. Pealegi on salapärasel Anital ilmselgeid paralleele Liisa Goldinguga.
Enne töösse sukeldumist tahab Tomm läbi lugeda Raimund Põdderi teose „Õnne peab olema”, mis on tänu ETERA-le kättesaadav ka välismaal. Jürgensoni andmetel on see 1962. aastal Buenos Aireses kirjutatud ja neli aastat hiljem kirjastuse Orto avaldatud kunstiliselt nõrk autobiograafiline romaan noormehest, kes otsustas 1925. aastal siirduda Lõuna-Ameerikasse. Sama kirjastus on 1961. aastal avaldanud Ricardo Güiraldese gautšoromaani „Don Segundo Sombra” Argentinasse pagenud teeneka teatrimehe Woldemar Mettuse tõlkes. Kaks aastat hiljem ilmus sama romaan Kodu-Eestis Tatjana Hallapi tõlkes. Tomm on mõlemad tõlked ammu läbi lugenud ja lootnud, et mõni filoloog neid kunagi võrdleb. 2021. aastal kaitseski Dagmar Treial sellel teemal magistritöö.
Kostab vaikne koputus. Tomm teeb ukse lahti ja tuppa veereb elektriratastool doña Mercedesega (saatuse iroonia: ka mersul on mootor peal ja rattad all). Jumal täitiski Tomási soovi: kolm päeva tagasi sai leskproua üheksakümmend täis.
„Poeg rääkis mulle, et te ajate señorita Ana María Rossi jälgi. See on raske, sest Rossi on Itaalias kõige levinum perekonnanimi ja isegi meie provintsis kannavad seda sajad Itaalia juurtega inimesed. Aga ainuke sõbranna, kelle ma oma sünnipäevale kutsusin, minust viis aastat vanem doña Margarita ehk lihtsalt Rita, ütles mulle täna, et on lapsepõlves seda neiut oma silmaga näinud. Ana suri juba 1941. aasta juunis tiisikusse ja puhkab Granadero Baigorria kalmistul. Seal asub ka meie mõlema perekonna kabel, kuhu meid varsti viiakse.”
Tomm pole käinud veel ühelgi Argentina surnuaial, kuid on näinud pilte kuulsast Recoleta kalmistust. Tema ise ei tahaks puhata sellises kivikõrbes, vaid Viljandi vana kalmistu põlispuude all. Kas Ilmar jättis Ana surmast kuuldes kirja saatmata ja järgnes kallimale teise ilma? Kuidas tal õnnestus seda kaitsvate haiglaseinte vahel teha? Äkki sai ta pealinna külastanud Anat kallistades tiisikuse ja suri sellesse? Lapsepõlves ei lubanud vanaema Tommil jalutuskäigul maast leitud paberossikoni suhu pista, muidu tulevat „sifiliisik ja tiisik”. Tõbede nimed tegid põnnile nalja nagu ka teaduslik termin „tuberkuloos”, millest sai tema suus tuberkolhoos.
7
Kojulennuni on jäänud kolm nädalat. Tommi kontod on tühjaks saanud ja tõlkebüroolt lähemal ajal raha ei tule. Õnneks lubab lahke pererahvas tal oma katuse all elada ja annab süüa. Nimekaim ei kipu pealinna tagasi, vaid on hakanud omastehooldajaks. Kodus ta ei suitseta ja väljas käib harva. Tomm jalutab päev läbi linnas (peamiselt jõe ääres ja surnuaias), et pererahvast vähem segada. Anita kalmu pole ta leidnud, küllap on keegi peale maetud.
Arvuti on mingil müstilisel põhjusel rikki läinud ega võta pilti ette. Seetõttu ei saa Tomm isegi uusi tõlketöid vastu võtta. Kohalik „raalisepp” laiutab käsi ja soovitab osta oma ärist uue (muidugi kasutatud) masina, aga isehakanud stsenaristil pole hinge taga ühtegi peesot. Elektroonika, kodumasinad ja mööbel on siin kallid, mõned Vene emigrandid toovad isegi nõusid ja käterätte kohvriga Türgist. Rikkis arvutisse jäi ka poolik stsenaarium, sest Tomm oli oma head masinat usaldanud ega olnud teinud ühtegi varukoopiat. Ta proovib isegi Ilmari kombel käsitsi kirjutada, aga sellest ei tule välja midagi peale segase jama. Mõtted valguvad laiali ja sõnad ei lähe pastakast paberile. Varsti hakkavad käed värisema ja pastakas kukub alatasa maha. Isegi mängust Mercedese eaka pojaga ei tule midagi välja, sest päevinäinud kodumaised bakeliidist malendid, milletaolisi kasutati ka Eesti jaoks legendaarsel olümpial, ei kuula samuti sõna.
Kas ma hakkan segi minema nagu Liiv, Raud ja Oll? Kas ma jõuan Ezeiza lennujaama või suren siinsamas? Kes mu matused kinni maksab? Mis tähtsust sellel on!
8
Ühel pilvisel pühapäeval lüüakse Granadero Baigorria kabelis hingekella. Mendozade sammaldunud matusekabelisse lisandub lihtne plekist urn. Ainult et nime „Mercedes María Mendoza” asemel on sellele graveeritud „Tomás Tusak”.
Vajangu, 17.–23. VII 2025
[1] „Minu nimi on Tomás. Võtame matet, noormees.” (Hisp.)
[2] „Kas te mängite malet?” (Hisp.)
Lisa kommentaar