Maria astus Sõõrikukohviku uksest sisse, selg ees. Põsed tuulepunased, müts kuklasse vajunud, läbipaistev tilk nina all laiali valgumas. Ta kompas vasaku käega pimesi ust lahti teha, paremaga sikutas härmatanud lapsevankrit üle läve, vasaku jalaga toksis vankriratta külge tekkinud jääd ja paremaga püüdis lumesulaveest libedal põrandal püsti püsida. Püsis kah, pole midagi öelda. Maria võttis mütsi peast, kussutas hajameelselt siin kohvikus nii ebaloogiliselt suurena näivat vankrit – nagu keegi oleks oma Hummeri leti äärde parkinud – ja asus kriiditahvlil laiutavat menüüd uurima. Vaatasin kella: ainult kaks minutit hiljem, kui kokku sai lepitud. Pole paha.

Mind Maria alguses ei märganudki, ilmselt mõtles, et hilinen; eeldas, et hilinen. Või siis olid ta mõtted lihtsalt mujal, olulisema, pärisema, käegakatsutavama juures. Püüdsin meelde tuletada, millal me viimati kohtusime, aga see oli keeruline. Enne seda kõike. Mulle ei meenunud isegi, kuidas meie kohtumised tavaliselt kulgesid – ütles tema esimesena tere või mina? Mida ta tavaliselt tellis? Oleksin ju võinud talle tänase puhul välja teha. Aga mida? Ja kus me istuda tavatsesime? Seal nurgas äkki? Oli see imelik, et ma varem kohal olin? Ei. Mitte midagi. Ei mäleta.

Tol korral olin igatahes aegsasti platsis. Olin siin istunud täpselt pool tundi, tumm raamat laual lahti, kui Maria sisse astus. Aknaorva, kuhu ma end sisse seadnud olin, varjasid oma kohustuslikku pärastlõunakohvi ja -kooki manustavate pensionäride tviidmantlid – küllap seepärast Maria mind kohe ei silmanudki. Mina see-eest märkasin teda juba kaugelt. Kuulsin vankri äginat lumes, lapse viginat ja vankrit lükkava naise allasurutud hingeldamist mööda Kentmanni; kuulsin teda lumevaalude ja autode vahel manööverdamas, aeg-ajalt omaenda jalgade otsa koperdamas, pidevalt kella vaatamas, vankris vääksujale jooksu pealt lutti suhu (või kuskile selle piirkonda) toppimas, punase tulega teed ületamas, enne muidugi pilk vasakule-paremale-vasakule, müts silmilt, käsi ukselingile…

Nüüd kooris Maria leti ees keerd keeru haaval salli kaelast ja naeratas teenindajale tere. Naine leti taga vaikis osavõtlikult, kulmud kutsuvate kaartena üle lauba. Tule-tule, näis ta öelda tahtvat. Meil on väga odavad toidud. Ja maitsvad hinnad. Tähendab – vastupidi. Ja: vaat-vaat, kes sul kaasas on, tibulinnukene. Musirullikene. Pisipisikene.

Võib-olla oleksin pidanud juba siis tõusma ja Mariale appi minema, võtma ta jope, lapse, vankri, tegema mida iganes, et tal, noh, kergem oleks. Aga nii hea oli vaadata, kuidas ta samal ajal salli kaelast võtab, rahakotti otsib, vankrit kiigutab ja vatijope all õlgu väristab, kui uks ta selja taga lahti-kinni käib ja jälle pahvaka külma tuppa toob. Aegluubis. Vaadata, kuidas kitlis koristajatädi laisalt põrandat mopitab ja lapiga vihjavalt Maria saapaid riivab. Maria noogutas selle peale vabandava näoga, aga eest ei astunud. Hetkeks oli Maria nägu suunatud otse minu poole. Nägin nüüd selgelt, et see oli alles. See tuttav ja täielik ükskõiksus, mida ta kunagi päriselt peita ei suutnud. Või ei tahtnud, viitsinud, ma ei tea. Alles! Jumal tänatud. Miskipärast mõjus Maria apaatia mulle julgustavalt, tõusin, lükkasin tooli kriginal laua alla ja astusin leti taha tema kõrvale. Lae all rippuvates papistes kõlarites lõppes parajasti Silver Ükssilma laul.

„Maria,” ütlesin ma, püüdes oma häälde reipust manada.

„Sina,” vastas Maria, virgudes oma äraolekust, ja võttis kindad käest. Tema nägu valgus naeru täis. Ta ei olnud sugugi muutunud, tõesti. Ma ei tea, mida ma kartnud olin. Maria lõpetas vankri kiigutamise, pani oma käed mu õlgadele ja raputas mind tasakesi. Ta käed olid sirged, küünarnukkidest lukus, ja hoidsid mind eemal. Aga ära ka ei lasknud minna. Olin Maria sõrmede vahel kõvasti-kõvasti kinni. Nonäedsiis, laulis Mari Pokinen lae all.

„No näed siis,” naeris Maria ja silmitses mind rõõmsalt, ikka veel õlgadest kinni hoides. Mulle meenus, et ma pole teda vist kunagi emmanud. Alguses ei saanud harjumuseks, hiljem oli juba imelik alustada, võõrast kommet tehislikult juurutama hakata. See rong läks vist enne, kui me koolis esimest korda kohtusime. Vaatasime üle seitsmekümnesentimeetrise sõnastamatuse tõtt nagu kaks kevadist koera, kujuteldavad sabad limp-limp vastu letti käimas.

„Tahad näha?” küsis Maria. „Titte, ma mõtlen. Beebit.”

Noogutasin. Maria võttis ühe käega letilt servani täis teetassi ja libistas asemele peotäie münte – „Täpne raha, aitäh!” –, teisega kooris vankrilt rohelist kilekatet, millest tilkus põrandale sulavett. Hakkasin talle juba abi pakkuma, aga loobusin. Las teeb. Hea oli vaadata, kui osav ta on – mitte et neis tegevustes midagi keerulist oleks olnud, aga ta sõrmed lihtsalt teadsid nii hästi, mida teha, kus kõik asub, kuhu minna, kuidas olla. Justkui oleks mõni vana kooli koreograaf selle kõige taga. Teenindaja laksas letile taldriku kahe aleksandrikoogiga, mille roosa vaap sätendas lambivalguse käes nagu veebruarilumi.

„Võta-võta,” ütles Maria kookidele pilku pööramata. „Sulle võtsin, sinu lemmik ju.”

Minu lemmik ju, mõtlesin ma. Võib-olla tõesti. Küllap on tal õigus. Kile eemaldatud, koukis Maria vankrisügavusest välja tite. Olin seda hetke tegelikult veidi peljanud, et noh, äkki on kole. Kole-kole-kole beebi. Ja siis ei tea, mida öelda, sest mida sa ühe beebi kohta ikka ütled, kui et… ilus! Nii ilus laps teil! Õnneks oli normaalne. Sobis öelda küll, et ilus. Silmad, nina, suu, käed, jalad. Isegi näpuotsatäis valgeid juukseid paistis mütsikese serva alt välja. Mitte midagi üleliigset ega puudulikku.

Maria hoidis last väljasirutatud kätel otse mu nina all. Beebi niisked silmad liikusid loiult, õhuke nahk õhkas sooja, ninasõõrmed võbelesid vaevumärgatavalt. Mulle meenusid küülikud, keda mu vanavanemate maja taga puurides kasvatati. Ma ei teagi, miks, sest toiduks neid ei tarvitatud ja villa neilt ei saanud. Olid niisama. Lastele meeldis neid suviti võilillelehtedega toita. Ühel varakevadel sõi just pojad ilmale toonud küülikuema oma seitse last ära, sest vanaema ehmatas teda kogemata ämbritega kolistades. Mäletan verist lund puuri all ja rõõmu, et ma poegadele veel nimesid panna polnud jõudnud. Ei ole mõtet head nime surnud jänese peale raisata.

„Mis ta nimi on?” taipasin lõpuks küsida.

„Jummel. Pole veel pannud,” vastas Maria. „Pole ausalt öeldes seda õiget leidnud. On sul pakkumisi?”

„Ei. Hmm. Optimus Maximus.”

Istusime laua taha: Maria, koogid, tee, laps, mina. Peitsin lauale vedelema jäänud raamatu kotti ja parkisin lapsevankri laua kõrvale, kus see kõigile jalgu jäi – Maria seltsis ei olnud mul piinlik selliseid asju teha, ma ei tea, miks. Muidu kippusin ikka käsi keha ligi ja pilku millelgi neutraalsel hoidma, ei osanud enam muudmoodi. Kunagi vist oskasin. Naine leti taga kortsutas kulmu, aga mul oli ükskõik. Teinud siis suurema kohviku, kui ei meeldi.

„Optimus Maximus,” kordas Maria mõtlikult, veeretades nime suus nii tõsise moega, nagu kaaluks seda päriselt.

„Ma tegin nalja.”

„Ma tean,” vastas Maria rahulikult ja segas lusika kilinal teed. „Optimus Maximus. Päris naljakas nimi tegelt. Miks mitte.”

„Sa ei saa oma lapsele nime panna lihtsalt selle pärast, et see on naljakas.”

„Miks ei saa? Mh?”

„See oleks tobe. Kuule, nii veider on sind jälle näha. Kuidas sul läinud on?”

„Optimaalselt ja maksimaalselt. Ma ei tea, tavaliselt. Juba nii kaua on samamoodi läinud, et enam väga ei mäletagi, kuidas teistmoodi minna saab.”

„Oli hull?”

„Mis asi?”

„See – sünnitamise… asi. Ma ei tea, kuidas on viisakas selliste asjade kohta küsida. Sorri. Taastusid ilusti?”

„Miks viisakas? Selles pole midagi eriti viisakat. No… kole oli. Halb.”

Maria toppis vääksuma hakanud tite särgihõlmade vahelt tissi otsa ja vaatas aknast välja. Ta ei paistnud eriti morjendatud ega murtud. Ainult juuksed olid pesemata. Aga soeng oli sama kui siis. Ammu. Vanatädid jõllitasid oma kruuside tagant Maria tisse. Tundsin seda läbi oma selja. Marial oli ükstapuha.

„Ikka veel lekin,” muigas ta ilma igasuguse iroonia või kibestuseta hääles ja haukas kooki.

„Ma olen sellest kuulnud jah. Sa ei pea…”

„See on palju nõmedam, kui sa kuulnud oled. Okei. Räägi siis, mis sul endal teoksil?”

„No… koolis. Väga mujale ei jõuagi tegelt viimasel ajal. Paar eksamit veel vaja järele vastata, siis on kõik.”

„Ja edasi?”

„Pole väga mõelnud.”

„Heas või halvas mõttes?”

„Heas vist. Ma ei tea, rahulik on olla. Pole kiiret ka kuskile. Kuule…”

„Nii?”

„Üksi oledki praegu või?”

„Optimus Maximusega ju, mis üksi.”

„Jah. Seda küll. Ta on sul juba paras abimees.”

„Peaaegu kuu aega pole naljaasi jah, päris inimese moodi juba.”

„Oota… on ta sul poiss või tüdruk?”

„Tüdruk.”

„Hm. Siis see nimi ikka ei passi.”

„No kuule. Sa alahindad seda tüdrukut! Kasvatan tast sellise üüüübermenschi, et…”

„See hirmutabki mind kõige rohkem. Et muidu küll, okei, lapsed, okei, sünnitamine, aga… ma nii väga kardan, et ma rikuks nad kogemata ära.”

„Et nagu kasvatad kogemata ühe uue diktaatori või koolitulistaja või…?”

„Või midagi veel hullemat, ma ei tea…”

„Ma saan aru. Mingi karnivoorist fitness-tšiki.”

„Jah, või lihtsalt väga halva luuletaja või TV3-e saatejuhi või midagi.”

„Sa ikka mõtled, et kui, siis ikka tippu, jah. Et ega poemüüjat või õpetajat niikuinii ei tule,” naeris Maria. „Ei, no… ma ise ka mõtlesin sellele varem. Pidevalt. Mitte seda, et poemüüjat ei tule, vaid seda, et äkki tuleb mingi vabariigi topp kümme pätt ja kaabakas. Aga nüüd kuidagi… ei muretse enam. Selle pärast mitte. Selles mõttes, et – alati on ju hakkama saadud, miks ma siis kehvem olen.”

„Alati on neid ära rikutud ka. Ja praegu kõik see tehnoloogia ja…”

„Seda küll.” Maria toppis lapse teise hõlma alla ja kissitas silmi.

„Ja kliima ja ma ei tea, kõik see, mis poliitilisel maastikul toimub ja üldse polariseerumine ja majanduslik lõhestumine ja…”

Maria kehitas leplikult õlgu.

Tõmbasin jalad laua all endale ligemale ja nõjatusin tooli seljatoele: „Sorri, ma ei taha sind kuidagi… kehvasti tundma panna ja ma tegelt usun, et sa saad täiega hästi hakkama, ma lihtsalt nagu isiklikult tunnen nii. Enda kohta. Et ma ise vist ei julge siia koledasse näidendisse enam uusi tegelasi lisada.”

„Saan hästi hakkama? Võib-olla. Eks näis.”

„Kindlasti saad. Kui keegi, siis sina. Aga mina… Ma hakkaks kohe täiega pabistama, et nagu – võib-olla see ongi tegelt väga hull, et ma mingi… wifit kodus kogu aeg huugamas hoian. Ja tehiskiud ja GMO teema ja… tead küll. Nagu vaata, äkki kõigil neil, kes nende vastu on, on ikkagi point. Jumal teab! Ma kardan, et ma tõmbaks mingi täiesti antivakseriks ära.”

„No ettevaatlik tasub kindlasti olla, selles mõttes, et praegu vast jah ei tasuks talle hakata juutuubist videoid näitama, aga päris mingi… hõbepaberisse pole vist ka mõtet mässida.”

„Vist jah. Nii raske on lihtsalt tajuda, et kust see piir jookseb.”

„Muidugi. Aga lõpuks ei tasu endale etteheiteid teha, kui ei suuda sada prossa täiuslik olla. Sellest pole ka mingit kasu. Ja kuule, sa ei pea selle peale veel ju üldse mõtlema. Ja kui ei taha, siis mitte kunagi.”

„Kurat, tahaks lihtsalt tšempion olla. Kõiges.”

„Tahaks.”

„Sa ei pabista selle pärast?

„Mitte väga. Ma ei tea. Võib küll mõelda ja lugeda ja diskuteerida, aga lõpuks need kõige olulisemad asjad teevad keha ja instinktid tegelt suht iseseisvalt ära. Tuleb kuulata.”

Õues hakkas hämarduma, kõhetu traktor trügis mööda kitsast kõnniteed sahaga lund mõttetult edasi-tagasi. Kohvikusse pudenes ükshaaval väsinud nägudega koolilapsi, kes enne oma karate-, balleti- ja maleringe siia kõhtu kinnitama tulid. Mõnel oli kaasas kelk, mille ta ukse juurde tilkuma sättis, mõnel viiulikast. Teenindaja aitas neil taskust urgitsetud niiskeid münte kokku arvutada ja naeratas neile kõigile, nagu tunneks neid juba kaua. Vast tundiski – ilmselt olid need ümberkaudsete koolide õpilased, kes siia üsna sageli sattusid. Kõik lapsed olid ta vastu koomiliselt viisakad, ütlesid kolm korda aitäh ja palun.

„Ma neid instinkte kardangi kuidagi, kardan, et see emainstinkt hakkaks selge mõistusega mängima ja ma pööraks täitsa ära, umbes et… ostaks talle kõik maailma asjad suurest armastusest. Või just ei annaks talle ühtegi mänguasja, ei…”

„Miks?”

„See pole arengule hea, ma olen kuulnud. Mingid need vilkuvad ja põrisevad asjad. Värvilised hällikarussellid. Beebid isegi ei näe värve. Vist. Keegi rääkis. Päris asjad on ühesõnaga palju arendavamad.”

„Päris asjad? Nagu mingid lusikad ja pesulõksud või?”

„Näiteks. Alguses vist midagi pehmemat ja suuremat, millega ei saa endale viga teha.”

„Pall?”

„Pall.”

„Mhm, ma tegelt olen ka sellele mõelnud. Sugulased tõid juba sünnitusmajja kamba peale terve kastitäie mingeid täiesti lollakaid mänguasju, kõik vilkusid ja laulsid ja ajasid keelt suust välja ja puha. Ma jätsin need kõik sinna, ükskõik, ei viitsi. Üks pall oli ainult, mille ma kaasa võtsin. Roheline.”

„Okei. See sobib. Väga universaalne ja täiega gender neutral ka. Aga alguses oleks siis parem mingi suur ja pehme pall. No mitte väga suur, sest ta ise on pisike, aga siuke… paras.”

„Mingi kangaga kaetud. Sametiga näiteks.”

„Mhm. Natukese aja pärast natuke väiksem pall. Ja võib-olla põrkavam.”

„Hea mõte. Kui käima hakkab, siis saab muudkui põrgatada. Tundub suht hea elu.”

„Ja järele joosta.”

„Näiteks. Või siis aja jooksul aina rohkem palle. Erinevaid. Saab kombineerida. Või läheb see liiale?”

„No oleneb, kui palju sa mõtled. Ma arvan, et kolme või nelja palliga saaks päris häid mänge välja mõelda, aga…”

„Žongleerimist näiteks. Mõtle, kui sul oleks kaheaastane, kes žongleerib. Nagu ŽONGLEERIB.”

„…aga rohkematega on kuidagi see efekt, et, noh, siis pole enam nagu eriline. Ma arvan… kolm palli oleks minu kodus maksimum.”

„Okei. Sobib.”

„Iga aasta võiks siis pall muutuda natuke väiksemaks ja põrkavamaks. Tead, mul oli kunagi selline põrkepall, mis lendas mingi kümne meetri kõrgusele, liialdamata.”

„Kuhu see sai?”

„Ma ei tea, ära kadus. Lendas ilmselt kuskile.”

„Pole ime. Tahad sa veel teed?”

„Võib küll.”

„Hoia last siis korra. Julged? Tal pole veel hambaid.”

„Julgen. Kuidas ma…?”

„Ilusti. Pead toeta ka.”

Laps mu süles lõhnas lapse moodi. Puhtalt. Kootud mütsike oli talle silmile vajumas, aga ma ei hakanud seda igaks juhuks näppima. Las magab. Tundsin end korraga nii talumatult suure ja kohmakana. Ma polnud väga ammu seda nii teravalt tajunud, viimati vist gümnaasiumi ajal kohustuslikes tantsutundides, kus mind pandi paariskoreograafiat sooritama ühe tüdrukuga, keda oleks esmapilgul võinud pidada varateismeliseks. Mäletan, kuidas ta randmed vetrusid, kui ta puhkepausi ajal pooleteiseliitrisest veepudelist jõi. Tundsin tema kõrval, kuidas ma justkui üle iseenda äärte ulatun. Nagu lasteaialaps oleks mind värvinud ja suure hooga piirjoontest üle kihutanud. Peale esimest tantsutundi jäin ma haigeks, meelega, ja sain mitmeks kuuks kehalisest kasvatusest vabastuse. Mul oli hea meel, et ei pidanud seda tüdrukut enam nii lähedalt nägema. Hiljem ei rääkinud me kordagi.

„Saad hakkama?” naeris Maria, märgates mu kohmetust.

„Ma olen varem ka last hoidnud.”

„Mitte Optimus Maximust. Näe, ma juba harjusin selle nimega ära. Mis teed ma võtan? Piparmünti?”

Noogutasin. Imelik oli hoida seda mini-Mariat. Kust selliseid saadakse? Ja miks? See on vist põhiline, mis mind segadusse ajas ja häiris. Miks?

Maria naasis ja kolksatas tassi lauale.

„Tead, kõige viimane pall, mis ta võiks saada, oleks see… noh, see mateeria kogum, millest suur pauk tuli. Kõik, mis üldse on. Mis selle teaduslik nimi on? Tead küll,” sõnas ta beebit tagasi enda kätte võttes. „See juba oleks midagi.”

„Sobib. Sellega tahaks isegi mängida.”

„Eks ole. Mõnes mõttes mängidki ju. Iga päev.”

„Aga seda ei tohiks talle kindlasti anda enne kaheksateistkümnendat sünnipäeva. Jumal hoidku.”

„Võib-olla mitte enne kahekümne esimest ausalt öeldes. See on ikkagi… tõsine asi. Suur pauk, mitte väike. Arnikas mu meelest ka on mõned paugutajad kakskend üks pluss.”

„Kas sa päriselt pole nime peale mõelnud?”

„Mille?”

„Lapse.”

„Aa, jaa, ei, mõelnud olen muidugi, aga mitte välja. Ma ei tea. Tundub nagu väga suur ja tähtis otsus. Liiga tähtis.”

„Mitte nagu lapse saamine? Sorri. Nali.” Maria ei kergitanud mu torke peale kulmugi.

„Ei, see ei ole sama. Saamine on väga lihtne. Aga muu… tead, ma ei julgenud isegi enne sünnitust teada saada, kas on poiss või tüdruk. Pigistasin ultrahelis silmad kinni ja ütlesin ultrahelitajale, et ärgu ta öelgu, las olla üllatus. Aga tegelt kartsin täiega.”

„Mida?”

„Et poiss on, noh.”

„Päriselt?”

„Jaa, no muidugi, imelik ju.”

„Mis?”

„Mingit… meest kasvatada. Iga päev.”

„Enamik naisterahvaid teeb seda oma välja valitud, ee, isendiga, ma ei tea, suht tavaline hobi.”

„Naera-naera. Ma saan aru küll, et keegi peab normaalseid mehi ka juurde tegema, aga ma ei ole see inimene, sorri.”

„Miks?”

Maria pööritas silmi.

„Tead. Ma lugesin väiksena mingit sümbolite raamatut – tuhat üks sümbolit või midagi sellist. Igavene kolakas. Ja seal oli peatükk, mille nimi oli „Fallos” ja kus räägiti Priapusest ja rokk-kitarristide lavaliikumisest ja meiupuudest ja Freudist ja ma lugesin seda ja… ei uskunud. Siiamaani ei usu. Ei usu ja ei kannata.”

Ma ei olnud meie tutvuse jooksul kuulnud Mariat nii siiralt rääkimas, olgugi et ilme oli tal endiselt ükskõikne ja ebaisiklik. Nagu ta räägiks talvisest kõnniteede seisukorrast või impressionismi arengust Mandri-Euroopas. Üldse ei teadnud ma temast palju – teadsin sellest, millega ta tegeleb, või noh, tegeles; sellest, mida ta teab. Mida ta lugenud oli, mis filme näinud. Jah, sellest meeldis talle rääkida. Aga temast endast teadsin üllatavalt vähe. Olin kuulnud lugusid ta lapsepõlvest, palju lugusid, lugusid, lugusid. Aga alati olid need lood elust eraldi seisvad, midagi rohkemat kui sündmused. Iga sõna neis lugudes oli järele kaalutud ja harjutatud. Hoolikalt kureeritud. Nüüd aga tundsin, et tegemist ei ole millegagi, mida Maria kuskilt lugenud oleks või millele mõne näituse arvustuses oleks viidatud. Need olid mõtted, mida ta lõpuni mõelnud ei olnud, kuid milles ta seda rohkem kindel oli.

„Jah?” muigasin ma. „Äkki sa lihtsalt…?”

„Asi pole selles. Ma tean küll, mida sa öelda tahad. Ei. Mitte kuidagi paha pärast, aga – ei. See on palju lihtsam. Kogu lugupidamise juures: see on pask. Sorri, Optimus Maximus, emme rohkem ei ropenda su kuuldes.” Maria pühkis kaalutletud liigutusega lapse suust valgunud poolseeditud piima ja ohkas. „Ma ei tea, kes selle välja mõtles, aga see on sada protsenti… feik.”

„Ja selle pärast ei taha sa poega kasvatada?”

„Nojah. Ei. Ma lihtsalt ei tahaks sellist asja iga päev näha.”

„Ma teadsin, et sa oled radikaal, aga mitte nii radikaal.”

„Asi pole radikaalsuses. Sa ei saa aru. Ma lihtsalt… pole vahet. Räägi, mis sa oma lõputööks tegid.”

„Analüüsisin Põhja-Rootsis levinud rahvalikke kirikulaulu paroodiaid. Kõik väga ropud ja labased. Vulgaarsed ja tohutult populaarsed. Siiamaani.”

„Ropud ja labased…” venitas Maria, kerge pettumus hääles. „On mingi praktiline osa ka või pigem selline uurimuslik lähenemine?”

„Uurimuslik jaa, aga ausalt öeldes ma olen päris palju praktilisi asju pidanud tegema selle uurimuse jaoks. Ühes osas näiteks ma kõrvutan praeguse rootsi räpi lüürikat nende rahvalauludega. Tead, nagu meil mingid Chillinid ja Loteyd…”

„Ei tea, aga kujutan vist ette. Siuke litsid-raha-litsid-räpp?”

„Mhm. Tibul-kena-tuss-räpp. Ühesõnaga. Igatahes, seal on üllatavalt palju ühist selle rahvamuusika traditsiooniga. Mis nagu… sisendab lootust, et okei, tegelt pole asjad üldse nii väga hullemaks läinud.”

„Mulle sisendab masendust, et kõik on alati nii hull olnud.”

„Võib ka nii. Igatahes selle jaoks ma olen päris palju Rootsis sugulaste juures käinud ja nendel mingitel kontsertidel olnud, et noh, vaibi tajuda rohkem.”

„Sa oled vapper.”

„Mina? Ma käin riikliku stipendiumi eest ööklubides, Maria. Sa kasvatad last. Päris inimest. Täiesti ise.”

„See pole vaprusest.”

„Millest siis?”

„Pigem just argusest.”

„Ja mida sa kardad?”

„Et ainult need tibul-kena-tuss-räpparid saavad lapsi. Et neid saab aina rohkem. Üleüldse ja protsentuaalselt ka.”

„Selle pärast siis…? Mingid eugeenika-vennad on suht samu asju sõnastanud.”

„Jah. Eii. Ma ei tea.” Maria hõõrus teeseldud hajameelsusega otsaesist ja surus teeseldud haigutuse alla. „Selle pärast… ja selle pärast ka, et ma tean, et ma suudan. Et ma saan hakkama. Et mul on see võimalus, esiteks, materiaalselt, teiseks vaimselt…”

Tee sai otsa. Kook sai otsa. Nüüd olime ainsad, kes kohvikusse veel jäänud olid.

„Kahetsed?” julgesin ma lõpuks küsida.

„Veel mitte. Küllap jõuan,” kehitas Maria õlgu ja naeratas. Asjalikult.

„Küllap. Poo end üles või ära poo, ikka kahetsed. Tead küll.”

„Tean. Kõige rohkem kahetsen, et olen mingi nagu… näidis nüüd. Eeskuju. Isegi kui ma seda ise ei taha ega ütle.”

„Sa mõtled nagu…?”

„Noh, nii palju survet on selleks, aga sealt poolt, kus ma ise nagu oma arust ei ole. Aga nüüd ma olen seal statistikas kirjas ja… Ma ei tea. See on nii poliitiline. Ja hea, et on, see peabki olema – üldiselt. Aga ise nagu ei jaksa alati poliitiline olla. Vahepeal tahaks lihtsalt pragmaatiline olla, konstruktiivne.”

„Ma arvan, et kõik, kes teevad poliitilisi lükkeid, mõtlevad enda kohta, et ongi lihtsalt konstruktiivsed. Ja et nad muud päevad läbi ei tee, kui konstrueerivad. Mainkraft ja mainkampf. Pole väga vahet. Tead küll.”

„Jah, võimalik.” Maria vaikis ja jätkas siis: „Sa arvad, et ma tegin vea? Eks? Sa arvad, et see on rumal, jah?”

„Ma ei öelnud seda.”

„Mõtlesid.”

„Ei, ei mõelnud. Ma arvan, et see ei ole minu koht hinnangu andmiseks.”

„Olgu. Aga sul võib õigus olla.”

„Ma ei süüdista sind, Maria.”

„Okei. Ma siis jätan ta oma päranduses sulle, arvesta sellega.”

„Jäta.”

„Jätan.”

„Lähme? Nad ajavad varsti luuaga välja meid. On sul millegagi abi vaja? Praegu ja… üldiselt?”

„Ulata mu jope. Tänan.”

„Aga muidu? Ma täiega hea meelega toetan, kui millalgi vaja midagi tuua või…”

„Hilja,” naeratas Maria, torkas lapse vankrisse, surus sulejope ülemised trukid raksudes kinni ja jättis lauale kaks murakaõitega kaheeurost münti.