Veel enne, kui vana mees teisel pingiotsal istet jõuab võtta, tunnen ta ära. Siis sellepärast oli mul äsja tunne, et midagi selle platsiga oli, millegi üle olin ma Adrianiga vaielnud ka siin, tollel paari aasta tagusel reisil, mis oli jäänud meie viimaseks.

Mees on käed jalutuskepile toetanud ja vaatab otse ette, mulle jääb mulje, et tema pilk on kleepunud maja välisukse messingist lingile, nagu ootaks ta, et keegi selle seestpoolt iga hetk alla vajutab ja siis välja astub. Märkan, et ta on selle paari aastaga palju vanemaks jäänud.

Tol õhtul olime tulnud mõni tänav eemalt klaasimuuseumist, mis oli mulle meeldinud juba meie kõige esimese reisi ajal. Muuseumi giid oli tookord näidanud meile müüridega ümbritsetud tagumist aeda ja öelnud, et suviti korraldatakse seal vahel kammermuusika kontserte. Adrian ei armastanud eriti klassikalist muusikat, aga minul oli tekkinud kinnisidee, et tahan selles aias korra mis tahes muusikat kuulata, ja lõpuks õnnestus mul ta tšellokontserdile kaasa meelitada, ei meenugi täpselt, millega, võib-olla ma lihtsalt vaidlesin ta lõpuks kaasa. Sest tollel viimasel reisil me tõepoolest vaidlesime peaaegu kõige üle ja nii mõnigi vaidlus lõppes suure tüliga, nii et me ei rääkinud teineteisega pärast tundide kaupa ja mõned ööd isegi magasime eraldi: kord oli diivanil tema ja siis jälle mina, kuigi mingit abi sellest ei olnud, sest korter oli väga väike, magamisalkoovist diivanini oli kaks pikka sammu.

„See on teie maja,” vormin võõras keeles lause, mis jääb kuhugi jutustava lause ja küsimuse vahepeale, sest unustan õigel hetkel lause lõpu õhku jätta.

Mees vaatab ainiti enda ette, ta ei vasta. Miski tema näos siiski liigub.

„Vabandust,” lisan igaks juhuks.

Temalt ei tule ikka veel mingit reaktsiooni.

„Ma lihtsalt mäletan teid. Eelmisest reisist siia. Kaks aastat tagasi… Ma olin siin oma… sõbraga,” lõpetan.

Olime Adrianiga jäänud platsi äärde purskkaevu juurde vaidlema. Niipalju kui ma mäletan, ei vaielnud me mitte kontserdi üle – selle vaidluse olime äsja tee peal maha pidanud –, vaid hoopis filosoofilisemal teemal, selle linna olemuse üle. Adrian ütles, et see linn on täiesti iseloomutu, kultuurikiht olevat siin nii õhuke, et nimi olevatki selle linna juures ainuke maagiline asi. Aga Rooma-aegsed linnamüürid, küsisin mina. Aga katedraal, vana sadam, turg? Õ-hu-ke, kordas Adrian, õhuke, ja ma klähvasin: sa oled ise õhuke! Selle peale ta isegi ei naernud, mis oleks mind vihastanud, vaid pigistas huuled kokku ja noogutas: jajah. See ajas mind hoopis marru. Tõmbasin kopsud õhku täis ja otsisin, kuidas jätkata.

Ja sel hetkel ilmusid nemad.

Kitsa tänava suust tulid nähtavale kaks vanemat härrasmeest, kes tassisid hiiglaslikku nikerdustega ukselehte. Algul mulle tundus, et nad on isa ja poeg, nad paistsid nii ühte nägu. Olime mõlemad neid vaatama jäänud ja selleks oli aega, sest nad lähenesid väga aeglaselt, kandam paistis raske.

Vanem mees lõi järsku vankuma ja otsis ühe käega majaseinast tuge, nii et ukseleht pidi nende vahelt peaaegu sillutisele libisema ja sellelt veeres klobinal maha sinna asetatud jalutuskepp. Paari hüppega oli Adrian nende juures, haaras uksest kinni ja ütles: las ma aitan. Aitäh, aitäh, kostis mõlemast suust, ja vanem mees lasi ka teise käe uksest lahti ning kummardus puhkides keppi üles võtma.

Ta lompas kepile toetudes maja välisukse juurde ja lükkas selle pärani. Ukseleht oli nii pikk, et Adrian ja noorem mees vaevu mahtusid seda läbi väikese eeskoja tuppa keerama. Olin lähemale astunud ja kiikasin ukseavast majja.

„Teie ja teie… isa, ma oletan, te tassisite ust. Suurt saaliust, selle ühte poolt. Viisite seda majja, see ei mahtunud hästi uksest sissegi. Mu… sõber, ta aitas teid. Ma loodan, et te saite remondi valmis,” saan oma kobava jutustuse lõpetatud.

Mees keerab pead ja vaatab mulle otsa.

Tema silmades ei ole süttinud äratundvat tulukest, need on endiselt lõpmata kurvad, aga nüüd ma vähemalt näen, et ta kuuleb mind, kuulab. Sõrmed mudivad jalutuskepi hõbedast otsa. Olen järsku täiesti kindel, et kepp on sama, mida ma viimati nägin, ainult et tookord kasutas seda vanem mees.

Maja sisemuses avanes hämmastav vaatepilt. Elutuba ulatus osaliselt läbi kahe korruse, tagapool viis üles lai trepp ja poole peal, mademe kohal, kus see kaheks kaardus, rippus tohutu suur ovaalne peegel, see mitmekordistas laes rippuvat harulist klaaslühtrit, millesarnaseid olime Adrianiga kunagi näinud Veneetsia lähedal Muranos. Tookord ütlesin Adrianile, et selline oleks tore siit Itaaliast kaasa viia, ja Adrian küsis: kuhu? Juba siis oleksin ma pidanud aru saama, et sellist kohta, kuhu Murano klaaslühter riputada, ei tule meil kahel kunagi. Arusaamiseks kulus seitse aastat ja tuli reisida sellesse õ-hu-ke-se kultuurikihiga sadamalinna.

Mööbel saali mõõtu elutoas oli kaetud valgete linadega, nende all võis aimata diivanit ja tugitoole, söögilauda toolidega ja seina ääres midagi nurgelist, mis võis olla kas suur puhvet või kabinetklaver.

Adrian aitas ukselehe seina najale toetada ja mehed tänasid teda, tulid uksele saatma. Nad jäid meile lävelt järele lehvitama ja tagasi vaadates nägime, kuidas noorem mees vanema selga silitas ja talle naeratades otsa vaatas.

„Nii armas,” ütlesin mina. „Ja missugune maja! Huvitav, kas nad elavad seal kahekesi, isa ja poeg?”

Adrian vaatas mind ja purskas naerma.

„Isa ja poeg…?”

„Ta ei olnud mu isa,” ütleb mees nii vaikselt, et mulle tundub, nagu oleksin seda ette kujutanud. Pööran pead ja näen, et ta vaatab mulle otsa.

„Kuidas palun?” küsin.

Sel hetkel vajutatakse maja ukselink alla, uks kistakse pärani, sealt astub välja noor mees, laines juuksed geelist sillerdamas, kaelas mitu kuldset ketti, särk eest paar nööpi liiga lahti. „Lits oled, ma ütlesin!” hüüab mees majja ja tõmbab ukse enda järel kinni, nii et nii mina kui ka mees võpatame. „Kao jah minema, argpüks! Persevest selline!” karjub majast naise hääl ja kohe kostab klirinat. „Säh!”

Mees peatub, käed rusikas, aga märkab siis meid, õigemini märkab mu kaaslast ja pomiseb: kuradi hullud, see linn on täis hullusid! Ta lükkab päikeseprillid ette ja kõnnib pikkade sammudega minema. Sellele vastab majasügavusest veel üks klirin, siis jääb kõik vaikseks.

„Ta ei olnud mu isa… Meil oli lihtsalt väga suur vanusevahe.”

Vaatan vanale mehele otsa. Näen, kuidas üle tema põse hakkab veerema pisar.

„Sa tõesti ei saanud aru?” küsis Adrian.

„Millest?”

„Need olid kaks vana pedet. Pedepaar.”

„Olid või?”

„Muidugi, kuidas sa nii pime võid olla?”

„No hea küll. Mis vahet seal on.”

Adrian jäi seisma ja keeras ennast minu poole.

„Sa oled tõbine või?”

„Mis mõttes?”

„Mis mõttes: mis vahet seal on? Tohutu vahe on! Kas isa ja poeg või kaks vana pedet. Sinu meelest ei ole või?”

„Jah, minu meelest ei ole. Nad restaureerisid maja. Oma kodu. Koos. Võib-olla nad on seal suurema osa elust koos elanud. Ja nüüd teevad veel viimast remonti. Ei tea, kas saavadki valmis… Nägid seda vanemat. Kuidas ta hingeldas. Mõtle, kui kurb.”

„Sa oled ikka uskumatu. Sa suudaksid sarimõrvarile ka õigustuse leida.”

„Mis see sarimõrvar siia puutub?”

„Sa ei suuda asju selgelt näha. Oled oma humanismist pimestatud. Õnneks pöörleb maailm natuke teiste reeglite järgi.”

„Jah, seda sa räägid. Olelusvõitlus…”

„Just.”

„Ma ei viitsi sinuga vaielda.”

„Kuidas soovid.”

Tagasiteel ei vahetanud me rohkem ühtegi sõna.

„Teda ei ole enam,” ütleb mees järsku.

Ma ei oska korraga midagi vastata. Mulle ei meenu, kuidas veel saaks oma kahetsust väljendada peale ametlikult kõlava väljendi „minu kaastunne”. Sellepärast ei ütle ma midagi, aga sirutan käe üle meid eraldava poolmeetri ja puudutan korraks mehe kondist õlga ruudulise triiksärgi all. Õlg on soe. Pisar näol on kuivanud, see on jätnud ihule kileja raja.

„Sa said minust valesti aru,” ütles Adrian korteris. Ta seisis tillukesel rõdul, kuhu mahtusid õhtuti suurivaevu kaks istumispatja ja meie pokaalid ja veinipudel, ning suitsetas juba teist või kolmandat sigaretti. „Mul ei ole nende vastu mitte midagi. Seda sorti inimesed lihtsalt jäävad hammasrataste vahele, nagu igasugused anomaaliad. Eriti siin maal.” Adrian vajutas sigareti vastu rõdu äärt kustu. „Nad on terve elu pidanud ennast varjama, mõtle. Kuni päris viimase ajani. Nad jagasid majapidamist kahe naisterahvaga, kes väitsid kõigile, et nad on õed. Ja nad olidki väga sarnased. Ainult et nad ei olnud mingid õed. Maja seinte vahel elasid naised oma…vahel ja mehed omavahel, aga väljas, näiteks pühapäeval seal kõrvaltänava kirikus, käisid nad nagu kaks tavalist abielupaari: don Manuel ja donja María, don Eduardo ja donja Luisa…”

„Millest sa räägid?” küsisin mina.

Adrian vaatas mulle otsa.

„Tuli selline lugu pähe. Täiesti võimalik ja usutav ju,” vastas ta.

„Ja kus need naised nüüd on?”

Adrian sügas süvenenult oma õhtust habemetüügast – püüdsin seda mitte vaadata, sest tema kare põsk tegi mu millegipärast alati relvituks ja ta teadis seda, ehkki see näis olevat neid harvu kordi, kus tema liigutus oli täiesti ettekavatsematu. Siis vastas ta justkui üldteada tõsiasja meenutades: „Läksid Ameerikasse, kaheksa aastat tagasi.”

„Kaheksa aastat tagasi?”

„Jah. Luisa sai oma õe päranduse, oma pärisõe, noorema õe, kes suri leukeemiasse.”

„Ah soo.”

„Jah. Vaat selline lugu.”

See oli üks väheseid õhtuid, mis ei lõppenud tüliga.

„Kes see veel oli?” küsin mehelt. „See, kes karjus?”

„Too?” Mees nõksab peaga tühja tänavasuu poole. „Pärija, minu… sõbra pärija. Poeg. Terve elu ei käinud Eduardot kordagi vaatamas, aga päranduse nõudis välja, ja nüüd – nüüd on see maja tema oma.”

„Aga see oli teie kodu.”

Mees kehitab õlgu. „See oli Eduardo nimel.”

„Ja kuidas te nüüd elate? Kus te elate?” küsin takerdudes.

„Mul on raha. Selles pole asi. Mälestused, need teevad haiget.”

Noogutan.

„Te olete üksi?” küsib mees järsku. „Sõber ei tulnud?”

Raputan pead. „Me läksime lahku.”

Ta vaatab mulle otsa. „Mõistan.” Ja patsutab mu kätt meie vahel pingil. „Küll te leiate kellegi.”

Tema sõnad panevad mind naeratama. Noogutan. Vaikime jälle, vaatame maja ust.

„Miks me kogu aeg tülitseme?” küsisin öösel, sest kuulsin, et ka Adrian ei ole kuumade linade vahel und saanud.

„Me vaidleme. See hoiab meid erksana.”

„Me tülitseme.”

„Ma arvan, et muretseda tuleb siis, kui me seda enam ei tee,” vastas Adrian.

„Kõik ei tülitse. Ma arvan, et nemad, Manuel ja – mis ta oli…?”

„Eduardo, näiteks,” vastas Adrian.

„…Manuel ja Eduardo, nemad ei tülitse, see ei paistnud niimoodi.”

„Sa mõtled ikka veel neist?”

„Jah, mõtlen.”

„Sa ei või teada, et nad ei tülitse.”

„Õigus, ei või,” nõustun.

„Ja vaata nende vanust, neil ei ole võib-olla enam aega, nagu sa ise ütlesid,” lisas Adrian.

„See on ka õigus.”

„Vaidle nüüd ometi!”

„Ei vaidle.”

Majast, ukse tagant kostab kobinat. Kõigepealt läheb uks lahti ja tükk aega pole mitte kedagi näha. Siis ilmub ukseavasse käsi suure kohvriga, lõpuks lühikestes pükstes noor naine.

„Mulle aitab,” pomiseb ta, tõstab kohvri tänavale ja räägib samal ajal omaette edasi. „Said, mis tahtsid. Ma ütlesin sulle, et hästi see ei lõpe, jumal nuhtleb. Sa ainult naersid. Alati ainult naersid. Vaata nüüd ise, kuidas sa saad. Mina enam kaasa ei tee.”

Naine tõstab järsku pilgu ja jääb meile otsa vaatama. Vaatab meest, siis mind, uuesti meest. Lõpuks pöördub minu poole:

„Kes teie olete, teid ma ei ole siin enne näinud?”

Vaatan abiotsivalt kõrval istuva mehe poole. Mees vaatab ainiti küsijat, võtab mul käest kinni ja vastab:

„Blanca on minu tütar.”

Tunnen, kuidas mees pigistab mu kätt. Naeratan. Vormin huultega naise poole tervituse.

Tänaval jääb väga vaikseks. Naine vaatab mind. Maja uks on lahti, näen trepikäsipuud, põrandavaasi, idamaise vaiba nurka ja laelühtri paari klaaskombitsat. Siis hakkab naine naerma, kergelt ja südamest, nagu oleks kuulnud elu parimat anekdooti. Hõbedased käevõrud kõlisevad kaasa.

Kui naer otsa saab, astub ta paar sammu lähemale, võtab Manueli käe, paneb tema peopessa võtme ja lükkab mehe sõrmed uuesti kinni.

„Ramón ei ole Eduardo poeg, te teate seda paremini kui mina. Seda ei ole nii raske tõestada.”

Naine haarab kohvrisanga kätte ja hakkab minema, rattad kõrisevad sillutisekividel. Purskkaevu juures jääb ta seisma, vaatab tagasi ja hüüab: „Teie… Te olete liiga hele, liiga valge, demasiado blanca. Kas teie ema oli Skandinaaviast, Blanca?”

Manuel vaatab mulle otsa.

Köhatan. „Norrast. Ta oli Norrast, tema nimi oli Nora.”

Naine noogutab ja mühatab. „No mis siis ikka, Blanca Nora-dotter.” Ta naeratab ja viipab lahtise ukse poole. „Olge lahked. Jumalaga!”

Saadame naist pilguga, kuni ta tänavanurgale jõuab ja kaob ja rataste kõrinat enam ei kosta.

„Või Nora?” ütleb Manuel.

„Mul ei tulnud muud pähe.”

Manuel vangutab muiates pead. Ta tõuseb, läheb ukse juurde ja hakkab seda kinni tõmbama, aga peatub äkki ja küsib:

„Või tahtsite vaadata?”

Kõhklen. „Kui te ei pahanda.”

Manuel teeb mulle ukse uuesti lahti.

„Teie ei tule?” küsin.

„Ei. Ma ootan seal.” Ta näitab tagasi pingi poole.

Ja ta võtab mu käe ning paneb mu peopesale võtme nagu naine ennist temale. Mõtlen, et milleks mul seda vaja peaks olema, kui ta siiasamasse istuma jääb ja saab ukse ise pärast lukku panna. Aga siis tuleb mulle pähe, et äkki see võti avab ka sees mõne ukse, ja ma ei hakka küsima. Astun majja.