*

mida täpselt ma edasi lükkan
pole mõnda aega enam kindel
igatahes mitte tänast
igatahes mitte homset
see algab ülehomsest
üks tundmatu varjuline maa
mille koordinaadid oleks nagu kirjas
aga mida ei taipa enam lugeda
otsin ulgumerelt majakaid
julgemata nende järgi pöörata
sest pimedus on mõnusalt tuttav
ainult et maru külm


*

ja päevad on nüüd ja õhtud on nüüd
punastest kividest laotud tänavatunnelites
rattaparves pargist parki veeremine
veel üks anonüümne idaeurooplane lääne liberaalses kultuskantsis
kus keegi ei vaata mind kõõrdi sest keegi ei pane mind tähele
ja hakkan ise ka nägema et pole vaja end kogu aeg vahtida

ja päevad on nüüd ja õhtud on nüüd
ootamatu hingetõmme võimast vabadust
kuni pole veel tudeng ega töötu ega üldse õieti keegi
ja selleks ei pidanud suurt midagi tegema
ainult õe ja vennaga lapsepõlvekodu maha müüma
ainult kõikidele oma inimestele head aega ütlema
ainult kogu endise elu kokku pakkima ja minilattu kolima
sest ühel päeval tuleb ju tagasi minna
aga selle päevani on vähemalt aasta jagu aega või nii

ja päevad on nüüd ja õhtud on nüüd
tiikidega tikitud tähendusmustrid
tuultes tuhisevad tulevikutolmud
ja klaarid kardinateta aknad
kust vastu vaatab eikeegi


*

ma tahan männipuude lõhna
kui videvik vilistab uuesti vete keeles
ma tahan kollaseid tänavalaternaid
kusagil nurgataguses väikelinnas
kus me kõik oleme kunagi käinud
aga kuhu me keegi pole veel jäänud
ma tahan kohaneda kohas
mida veel viimati polnud olemas
nagu meid ennastki seal bussipeatuses
kus ootasime viimast väljumist
või siis just esimest


*

juba kolmandat päeva
näen vaimus õhtutolmuseid mände
varasuviste võimaluste rüpes
võib-olla see ongi elu
üks välja mõeldud mälestus
kus kõik läks lõpuks siiski hästi
kus me tundsime ära pühad hetked
ja astusime sammu edasi sinna
kus kõrgeks kasvanud rohi silitab lamades sõrmi
kus alati on albumikollane õhtupoolik
kus päevatöö on tehtud
ja õhtu ootab alles ees