Meie aeg algas kapi kokkupanemisega. Kõigist mööbliesemeist just kapp, ja mitte polt puudu, polt üle, Ikea oma, vaid täispuidust ja tappidega. Kappidega pole nalja. Nende kaudu võib jõuda Narniasse või teise inimese südamesse. Aga kapist väljatuleku osas olen ma kapipessimist.

Meie aeg on nüüd sealmaal, et oled mõnda aega ära oma sünnimaal, ja mina olen igatsusest muutunud peaaegu mingiks nimetuks nässakaks muumimaja nõudekapi all, kes põrnitseb omaette ja oskab ainult öelda: radamsa!

Sinuta ma metsistun, kaotan ajataju ja keele. Muutun traagilise tolmurulli sarnaseks.

Valu on vältimatu, kannatamine valikuline. Ometi teen selle välditava valiku – täna ma kannatan läbi öö, see on lihtne, naiselik töö. Kaua ma kannatan? Nii kaua, kui olen oma kannatuse kaevu tilkhaaval tühjaks kandnud ja hääl kaigub tühjadelt seintelt vastu: kaua, aua, aua… Aua!

Püüan su eemalolemise aega hästi ära kasutada. Et siis äkki saab aeg aru, et kolm nädalat on talumatult pikk, et äkki aeg näeb, kui väga ma püüan, kui koristan kõik kapid ja korrastan raamatud, tassin nad ükshaaval rõdule, puhun tolmust puhtaks, klopin voodiriideid, üle rõduääre kõik need rahutud visklemised, mina võidan ära võitmatu tolmu! Olen tolmuversumi valitseja. Olen miss Tolmuversum!

Tunnusta mind ometi, aeg! Vaata, kui taltsas ma olen – teen kõik, mis nõutud, nõustun kõikide su küpsistega… Kuulan ära kõigi su ooteliinide iniseva liftimuusika… Löö mulle haamrikesega vastu põlve ja ma siputan kohusetundlikult – ma näitan sulle, et mul on refleksid korras! Olen isegi valmis vastama kõigile, kes soovivad päikest! Pista, tead, see päike ja need küpsised endale… Radamsa! Vaat, kui hakkaksin siin praegu kuud soovima, te kõik pistaks minu poole ulguma!

Ma tunnen pidevalt, et meie aeg sinuga on defitsiit, ma pole sellest iial saanud isu täis, ja mul pole vajalikke tutvusi ega leidu vist enam ka neid lette, mille alt defitsiitkaupa hankida. Jagagu keegi ometi ajatalongegi, ma olen valmis kas või sabas seisma.

Selle asemel seisan looduspoes. Seal on uudistoode, kapslitesse pakitud menopausi kompleks. Kas menupaus? küsib müüja ja silmitseb mu hallinevaid meeletusekohti. Mind tabab näidiskuumahoog. Saan 5 protsenti allahindlust. Müüja soovib päikest!, kui veeren külg ees välja nagu pisut pikergune menupausieelikust kompleksikapsel.

Mul on ajaga ebaterve suhe: ma tahan olla ta bestie, tahan temaga kõike koos teha, aga siis kasutan teda ikka alatult ära või mängin ükskõikset, lasen tal lihtsalt mööduda, teeseldes, et mul pole temast sooja ega külma – ah, mis, sina, aeg vä? Samal ajal leinan metsikult ta möödumise paratamatust – pliis, aeg, ära lihtsalt möödu minust, ära vaevu riiva mind, vaid puuduta päriselt ja seisatu just minu juures. Suhe ajaga teeb mind vägivaldseks. Tahaks lüüa ta lihtsalt laiaks või suisa surnuks. Ei, pigem tappa ta kavalamalt – lüüa vähehaaval, nii et suuri sinikaid ei jää, nii et seda vaikset vägivalda oleks raske kellelegi tõestada. Rasked ajad, raske tõestada.

Esialgu veel käsi käiku ei lase, vaid lihtsalt ähvardan: kui sa minuga ei jää, kui sa minu tingimustega ei nõustu, uputan end. Uputan näiteks sarja-auku. Jupiteris on üleval Leonard Coheni ja Marianne Ihleni armulugu, vaatan ühe ööga järjest kõik osad. Nad on Kreekas Hydra saarel, noored ja armunud, ja Leonard Cohen kirjutab end kuivaks, kuni vajub dehüdreerunult kokku, silmavalged kollased. Tahaks ka end kuivaks kirjutada, aga selle asemel hoopis ulun, kui kõlaritest üürgab „So Long, Marianne”:

Now so long, Marianne, it’s time that we began
To laugh and cry and cry and laugh about it all again

Ulun ja võtan siis väljauhutud soolade taastamiseks lusikatäie elektrolüüdipulbrit.

See kõik on so long. Oodata meie aega.
Ja nii pagana far too long sellest, kui viimati luuletasin.
Isegi kui murraksin need read
siin luuletusekujuliseks,
kukuks ikka välja pigem seletuskiri.
Ja sina talud vapralt, et see eelmine, kes oli ka ühtlasi esimene, sai minult terve luulekogu.

Kolm nädalat ootamiseaega kui kulumatu graniit. Aga aeg saab hambad taha kõigele, sest isegi kodutänava väravapostide kivikuulidest on ta ajapikku hauganud lahmaka graniiti.

Aeg, sa halvad mu oma halastamatusega. Ma vaatan fotosid – tema on surnud ja tema ka juba. Ma pole ju veel nii vana, et mul peaks olema nii palju surnud sõpru! Ja see pole „ta on praegu surnud”, nagu ütleb kellegi kohta vahel üks armas inimene, kelle emakeel pole eesti keel. Ei ole, et praegu on, aga varsti pole. Saad aru, aeg?

Sa saadad sõnumi ja tahad mängida: et leiaksime hea uudise, mida teineteisega jagada. Ma lappan portaale ja saadan sulle oma leiu:

„102-aastane Leida seljatab elumuresid lauldes.”

Hästi, Leida tõesti pole surnud. Praegu. Aga varsti on. Kui just surma lauldes ei seljata.

Homme sa tuledki. Tõmbad tolmuse minu nõudekapi alt välja ja ma kodustun su käte all. Ja me naerame ja nutame selle kõige peale taas. Seljatame teineteist ja aega ning mõnegi mure ja võib-olla isegi menopausi Leida moodi lauldes.

Aga aeg, nüüd vahest on sinu kord. Kirjuta õige mulle ka paar rida. Kirjuta kas või seletuskiri. Sa oled ju kindlasti käinud loovkirjutamise kursustel ja puha. Ole siis nüüd loov ja lohutav. Nõustu kordki minu küpsistega. Ja ehkki ma tahaks su tihti surnuks lüüa, siis põhimõtteliselt soovin sulle ikka päikest või kui soovid, kas või kuud!