Millal oligi jõudnud kuluda sada aastat…

Eha Lättemäega (2. IX 1922 – 14. XII 2012) tutvustas mind Lennart Jürgenson. 2003. aasta kevadel saatis Eha, see ajatu olend, mulle synnipäevaks oma viimaseks jäänud kogu „Õhtune jalutuskäik / Iltakävelyllä”. Mina vastasin sygisel „Nõidade õrnusega”. Läksin talle Lastekodu tänavale kylla – ta yhetoaline oli Keskturu vastas, yheksakordse maja esimesel korral, hoovi pool – ja saime jutule. Käisin seal alati, kui Tallinna juhtusin. Viie aasta jooksul vahetasime kahe peale kokku yle 100 kirja. Mõni läks postis kadumagi, näiteks see, kus ta rääkis Uku Masinguga tutvumisest. Aga siiski – paberkirjad sinu uksele kinnitatud vanapunasest plekist postkastis. Milline hyve see on säutsude, plõksimise ja muude näivkontaktide ajastul, pole nooremaile enam võimalik seletada. Ja palju neid vanemaidki leidub, kes seda kaduvat kunsti au sees hoiavad. Paberkirjad on kirjanduse iidsed õied. Autorid võtavad seal vahel vabamalt kui kaalutletud loomingus.

Oma avameelsuse ja vaikse heatahtlikkuse kaudu sai Eha mulle nagu vanaemaks. Hiljem rääkisime vahel kumbki oma murrakut, mina seda, mis mul lõunas kuidagiviisi segunes, aga tema Tarvastu kiil oligi päris sõjaeelne ja enne Tartu poole tagasi minekut panin talle sydamele, et ta „iki ää laits” oleks, sest midagi oli temas väiksest häbelikust tydrukust. Meid sidus looduslähedus, maaelu, kõrvalisus, yksildus ja „oma psyyhika mõjutamine ja Teis(t)e Maailma(de) tajumine”.^[1] Sealt tulid sarnasused lugemuses. Saatsin talle paar asja – Henri Michaux’ ingliskeelse kogu „Miserable miracle”, Daniel Pinchbecki „Breaking Open the Head” ja avaldamata palu Masingult, keda Eha oli lugenud juba enne sõda. Nad vahetasid postkaarte ning Masing, võib-olla tankade kaudu ja läbi rohelise udu ootuse, olla suhtunud ta luulesse pooldavalt. Midagi meie kirjavahetuses aitas Eha. Ta polnud mõnda teemat vist veel kellegagi pikemalt arutanud. Kaks aastat andsid ta maailmast yldpildi, kuhu hiljem lisandus mõni väike detail. Eks halvenev tervis ahendas ta liikumist ja mälu. Hiliseid kirju sisustasid muiste ymber kirjutatud tsitaadid ja refräänina korduvad kurtmised murrete kirjakeelestumise ja kirjakeele indoeuroopastumise yle. Temal, vanal rändajal, oli peale 2006. aastat käimisega raskusi. Harjutusi tegi ta oma vaibal hoolsalt, kuid jalad jäid aina kehvemaks ja hiljem viis neid kirju posti mõni kylas käinud tuttav. Näiteks elukunstnik ja haikumees Lennart, kes ymbriku tagakyljele vahel mõne dadaistliku tervituse viskas („Brotshanga, pohla moos, Leonardo!”, „Aprätshanga profanga!”), või Tiia Teder, kes postitas yhe saadetise oma kallilt Hiiumaalt. Eha kirjad tulid eranditult kaheksakymnendate nõukogude ymbrikes – kyll neis maitsekamates – ja olid ka sisu poolest teated teisest ajast. Need kirjutas isik, kes ei kuulunud yhtegi koolkonda, vaid oli oma arusaamad tasapisi kogedes ja vaagides ise kujundanud. Talulaps, soomeugrilane ja tajurändur.

„Minul on sajandi alguse agraarühiskonna kasvatus.”^[2] Ta kasvas Mõnnaste koolimajas, kus vanemad olid õpetajateks. Mõlemad mõistsid soome keelt, olid mere taga praktiseerinud. Peretytar pääses raamaturiiulite ligi ja luges sealt kõike taibatavat, tegemata vahet suurte ja väikeste kirjanduse vahel. Õpetajale anti palga peale veel kuus hektarit maad. Kogu pere tegi maatöid ja laps oli hobuste ja lammastega ninapidi koos. See loodustaju on leidnud kajastuse heinaaja-, lauda- ja loomaluuletustes. „Mulle meeldis käia suvel otseteed põllupeenraid ja heinamaa ääri pidi. Ja varakevade õhtuil oma kodus metsast kasemahla tuua hämarikus, kui toas ka tuld üles ei võetud enam õhtusöögi ajaks, mina olen ju ilma elektrita kasvanud. [—] Hulkusin palju metsas, lähimad olid kooli ja talude väiksemad salud, isa vanemad elasid naabervallas suure riigimetsa ääres, see oli ilusam ja põnevam, väikse, aga sügava Nõiajärvega suurte kuuskede hämaras. Marjametsad olid Võrtsjärve ääres, üksinda sinna ei läinud. Mõtlesin, et küll oleks tore, kui mõni päkapikk või metsaneid tuleks vastu, aga kooliealisena teadsin juba, et seda ei juhtu. Ei tea, kas hiljem seenel käies^[3] oleks juhtunud, aga siis olin teistega koos ja mõned seened suhtlevad ainult eliidiga. [—] 9. eluaasta oli mu kõige intensiivsem, aga 8. luuleaastana.” Tolles vanuses kirjutatud napp vabavärss „On õhtu”, mis lõpeb: „nagu midagi imelist peaks sündima”,^[4] sai suunaandjaks. „Kui isa mu harrastuse avastas, hakkas riime õpetama. Esialgu see küll rikkus kõik ära, hakkasin riimitelema, luulet seal ei olnud.” Kolmandas klassis ilmusid tollasel Eha Lättil kaks ylitavalist värsiveeretust („Kevadele” ja „Kaunim aeg”) Mõnnaste kooli loodusringi kogumikus „Koidik” (1932).^[5]

Rahvavaenlase tytrena Soome sillal

Aastail 1935–1941 õppis Eha Viljandi Haridusseltsi Tytarlaste Gymnaasiumis. Oli seal kooli seinalehe kaastööline. Sealt pärines padupunane trykidebyyt, mille eest Jumal hoidku: „Küllap kord tuleb aeg, millal lehvib / üle maailma punetav lipp.”^[6]

Kultuuriloolises arhiivis olevatest käsikirjadest on näha, et aastail 1938–1943 katsetas Eha kirjakeelset regivärssi – sama isikupäratult kui kõiki teisi liiga kindlaid ja peale pandud vorme. Saksa ajal astus ta ylikooli. Matriklil leidub Viljandis Jaan Rieti ateljees tehtud foto. Riet oli ainus piltnik, kes oskas Eha näo sobivalt välja valgustada. Mõne inimese ilu on nähtav kaugelt, teisel avaneb see õige rakursi kaudu. Ta käis alul filosoofia ja siis ajaloo teaduskonnas ja kuulas ka muid humanitaaraineid, sygavamalt ladina keelt, mis on ehk andnud lapidaarset elementi ta värssidesse. Venelaste tagasitulekuga ajalugu muutus ja tuli tihtilugu nägu teha. „Pääle lõpetamist olin assistendiks, üliõpilastele seminari-juhendajaks marksismi kateedris, kuna sääl oli parajasti koht vaba.” Ylikooli lõpetamise aegu, 1948. aastal andis Tartu umbne surutis tunda. Ta lootis Leningradi edasi õppima minna. Aspirant pidi koostama õpinguplaani. Eha oma oli järgmine: peaaineks ÜKP ajalugu. Ained: dialektiline ja ajalooline materialism, võõrkeel, vene keel ning „Töö põhilise distsipliini aladel”,^[7] mis pidi ilmselt tähendama nii pedagoogilist praktikat kui ka kandidaaditöö kirjutamist. Kuid aspirantuur jäi täitumata unistuseks ja assistent sai ta olla vaid mõned kuud. Aastal 1950 kuulutati isa Andres Lättemäe, kes oli noorkotkaste juhina nime poolest Omakaitses olnud, kodanlikuks natsionalistiks ja vallandati õpetaja kohalt. Rahvavaenlase tytar visati NLKP-st välja, ning ylikooliga ja Tartuga tal enam asja ei olnud. „Suvel käisin päivilisena kolhoosis ja sovhoosis, ehitusel, teetöödel ja räimerannas. Mustlal elasin isa juures töötuna, suvel juhutöödel käies, õppisin korras hoidma meie räbalduvaid riideid ja toidutegemisel hakkama saama nii, et isa isegi uhkustas: meil on sellane perenaine, kes oskab mitte millestki midagi teha. Temal oli väiksepalgaline töökoht.”

Andreski kirjutas eluaeg luulet, ning vanuigi koostas tytar enda ja tema värssidest kogumiku „Kahel häälel” (1981). Päris maaelu oleks Ehale vist rohkem sobinud, kuid vaade Mustla turuplatsi kõrval asunud hoovipoolsest aknast oli ahas. Tuttavaid ainult paar tykki. Lahti pikklaine raadiosaatjat kuulati ta kodus juba Talvesõja aegadest saadik. Seitsmel Mustla-aastal sai soome keel pidevaks elutaustaks. Yleisradio saatepäevad algasid tollal kuke kiremisega. Päeva jooksul oli programmis elektrivõrkude seadistamisega seotud katkestusi, kuid muidu mängis raadio Eha toas päevad otsa, sai omalaadseks nõukogude reaalsuse hajutajaks. Sõjajärgsed saated hoidsid poliitilist neutraalsust. Seal oli Repe ja Eemeli kärnaärnilikku huumorit ja paroodiaid, Maamiehen tunti, Herra X-i viktoriine, keeleõpet, jumalateenistusi, jutusaateid, näpuotsaga kirjandust, tangopõhist, vahel kergelt svingivat ja mambolikku popmuusikat (Metro-Tytöt, Anikki Tähti, Wiola Talvikki, Tapio Rautavaara, varased rokkarid nagu Jorma Kalenius jt).^[8] Eha mainis kunagi pala „Amurin aallot”. Selle valsi minoorne toon tundub Mustla-aja välise surutisega kokku sobivat. Raadiost kylge jäänud soome keel kinnistas edaspidi ta insulaarse poeetilise käekirja, sest luule köitis teda endiselt. Pealegi oli kirjutamine vajalik lisateenistus.

Eha saatis uudisnupukesi ja reisikirjeldusi rajoonilehele „Tee Kommunismile”, ta proosat ilmus Pärnu ja Tõrva lehes. „Tee Kommunismile” 1957. aasta kirjandusvõistlusel jagas Eha teist kohta. Kaks tema arbujalikku ja kirjakeelset töösonetti avaldati (17. VIII 1957), kuid edasiste pakkumiste kohta öeldi, et need pole „sisult ega vormilt avaldamiskõlblikud. 1958 saatsin Petroskoisse.” Tema värsid äratasid Neuvosto-Karjalas huvi ning ilmusid ajakirjas „Punalippu”. Seal tekkis tal kirjanduslik keskkond, keelepraktika ja poeetidest sõbrad, kellest Matti Mazajev oli temasse kauakestvalt kiindunud. 1967. aasta suvel esines Eha Karjala kirjandusfestivalil Kontupohja luulepäeval, hiljem käis „Loomingu” toimetuses, seljakotis „Punalippu” (hilisema „Carelia”) eksemplarid, lootes neile tellijaid leida. Ta viibis Karjalas mõnepäevastel reisidel, luuletused ilmusid Karjala poeetide kogumikus „Vaskivyöhyt vetten yllä” (1967) ja ta tõlkis Karjala luuletajaid eesti keelde.^[9] Ainsa miinusena mainis Eha, et „Punalippu” toimetaja Gippijev (Nikolai Laine) hakkas paljudele poeetidele „ise kaasautoriks”.

„Uskoon aurinkoon” ilmus 1969 ja „Poimin marjoja sinisestä metsästä” 1975. Tolles materjalis on palju runovärsi ja riimilise rahvalaulu jooni, loomulikult liikuvaid häälikumeloodiaid ja ise punguvaid alliteratsioone. Tal olevat seal Ida-Karjalas väikene tuntuski olnud. Ka päris-Soome taustal mõjus ta huvitavana, osalt folkloorsena, osalt uuema luule seostega. Ta lemmik oli Eeva-Liisa Manner. Edith Södergrani, Paavo Haavikkot ja Helvi Hämäläist on ta tõlkinud. Professor Kai Laitinen hindas teda ja „Minni Nurme soome sõbranna äidikielen opettaja Pirkko Huurto ütles, et ma olen kõige tänapäevasema keelega idakarjala luuletaja”. Soomes on tema luulet ka viisistatud („Leikkilaulu” Pekka Ristola folgilikus võtmes 1977; „Vesi väsyy lumen alle”, „Oksat kasvavat ohitseni”, „Uniloru” jt Harry Wessmanni kooriteosed ja viisistused 1990-ndatel). Eestis tegi Rein Rannap radikaalselt ymber Eha tõlke Matti Mazajevi luuletusest „Vana vedur”^[10] ja tulemuseks oli varase Ruja hard-rock hymn „Vana auruvedur” (1974). Ajarändur Eha kuulis seda laulu esmakordselt minu raadiosaatest aastal 2008.

Muutuv teadvus

Lapsepõlv on psyhhedeelia varasalv. Eha aegu räägiti lasteajakirjades vahel ka droogidest, Eleusise mysteeriumidest, joogidest ja kaugetest reisidest. 8-aastaselt luges ta midagi peiote-uimakaktusest, hiljem suure sisseelamisega Aldous Huxleyt, kuid narkovaimustuses prohveteid nagu Leary juba veidi kahtlevamalt. Laps kyll oli niigi avastaja loomuga. „9-aastasena hingasin eetrit, tuli meeldivalt kerge olemine. Isa sai eetrit tuttavalt apteekrilt liblikakollektsiooni tegemiseks. Minagi ükskord püüdsin võrguga ühe liblika ja panin purki eetriaurusse. Siis alles taipasin, mida olin teinud. Seda pattu ma ei ole tänaseni andeks saanud, ikka on valus, kui meele tuleb. Võib-olla isa ei teinud pattu, kui temal oli nii järsk vahe inimese ja liblika vahel. Nelikümmend aastat hiljem roheliste lehekestega vaatasin kaleidoskoopi, peaaegu protokoll on „Eluloos”,^[11] pilte oli nii palju, et kõiki ei tulnud meelde. Lõpu poole üteldi „mola dai”, mulle tundus, et see on minu nimi. Pilt muutus aeglaseks, oli mingi kuidagi särav hämarus ja sääl seisis purpurrüüs tüdruk, kes oli nagu eelaimus tulevast, kui mõne aasta pärast pildid olid aeglasemad, sujuvate üleminekute ja tumedate, täidlasemate värvidega. Selle tüdruku tundsin ära hiljem ühel Hermann Talviku maalil, luuletuses ta on kultahämärän tanssijatar.”^[12] Kogemus toimus yhel kevadisel mägikarjamaal Kesk-Aasias. Temaga olid kaasas noormees ja neiu, kellele hašiš ei mõjunud. Need olid „frilavnikud”,^[13] kel jätkus silmi vaid teineteise jaoks.

Kindlasti tuleb märkida, et Lättemäe elas ajal, kui teadvust muutvad ained olid lihtinimesele raskesti kättesaadavad. See vältis liialdamist ja pani syvenema harvadesse võimalustesse. Eha suhtumine droogidesse oli zen-õpilase oma. „See ei olnud põgenemine uputavasse unne.”^[14] Ta andis end askeetlikult nende ainete meelevalda, teades, et riskib bad trip’iga, ning enamikku katsetest ei korranud, kui selgus, et tegu pole meditatiivsust võimaldava ja inimese „minast” välja viiva vahendiga: „Üldiselt ma ei olnud huvitatud millestki, mis on päämiselt mõnuained või stimulandid.” Neist tekkinud nägemuslikud olukorrad olid jaamad taju kompamise rajal. Teadvuse kõrvalistes nurkades tuli ette igasuguseid episoode: „Stagna-ajal tarbiti mingit psühhiaatrias kasutatavat arstimit,^[15] võeti mitu tabletti. See lõdvestas lihased, lakke võis ilmuda liikuv valguselaik ja seina äärest kuulduda kahesilbiline sõna, häälikuist ei saanud aru. Siis oli veel valgussähvatuste saatel traaviv hobune ja järgmisel hommikul elektrisoojendaja plekist kumeral pinnal pildid nagu Muinas-Kreeka vaasidel. [—] Kord üks käsi küünitus ülevalt alla, nii kolmemõõtmeline, et seda ei suuda enam meelde tuletada. [—] Endale vajaliku otsingul tulid koju kätte oopium ja need maavitsalised, mida kunagi mainisin (ogaõun). Need väntsutasid mind küll hullupööra enne kui panid toanurka tulpa.^[16] [—] Seda sorti olendi, see ei olnud mingi astraalne udukogu, vaid tundus käega katsudes nii tihke nagu tavaline materjaalne, füüsiline olend. Kui mujale vaatasin, siis haihtus äkki, võib-olla solvus, et temale enam tähelepanu ei pöörata. [—] Oli kole paha olla, aga see läks üle nii äkki, kui kõik möödas oli. Siis avastasin, et olin olnud mustas augus, tegutsenud täiesti teadvuseta olekus, et olin mõttetult asju ümber paigutanud. Üksvahe oli tuba täis väikesi inglipäid nagu Sixtini madonna taustal.” – „1965 ja jälle 1966 proovisime kärbseseent korduvalt enda peal. Sõime neid toorelt tühja kõhuga. Segasime mahla piimaga ja jõime segu, alati tühja kõhuga. Tundsime iiveldust ja mõned meist oksendasid. Tundsime tahtmist magada ja langesime sügavasse unne, millest paugud ei võinud meid äratada.”^[17] Kärbseseent „kaifi saamiseks ei oleks tülitanud [—] teisel korral oli see [s.t seen] ilusti peo suurune, aga tegelikult minust suurem, kvaliteetsem olend kui mina [—] taimedesse suhtun küll kui isiksustesse, mu oikumeenias on ilmselt muistse animismi elemente.”

Kõige pikaaegsem taimevaim oli tema jaoks india kanep, millest tõusis kõige kauem neid „muutunud minutite / kirkaid kiireid maastikke”.^[18] Ta ytles: „Minu järeldus on, et sobib üldisse elamisse põimimiseks”, kuid arvas, et pikema tarbimise kaasnähteks on psyhholoogiline sõltuvus, mida aga tahtekindlam isik saab vältida. Kogemuse erksuse säilitamiseks sobiks roheline suitsetamiseks ehk kord nädalas. Stagnaajal, kui kanepit osteti tihtilugu tikutoosi ehk „laeva” täitena, „liikus ka nõrgemaid segusid ja kollast õietolmu. Nii et tegemist oli vaiguga, kuuma ja kuiva Kesk-Aasia tootega, mis anti üle sõnadega: „See on nüüd üks kangemaid, mida üldse liigub.” [—] Ükskord kui tõusin pliidisuu eest (jälle peitust mängimine, no mida ma seal siis tegin) tuli äärmine üleni keskendatus ja pingestatus, hiirt hiilinud kass pingestub nõnda hüppeks ja lennurajal kiirendav lennuk, siis nagu hetkeks peatub, müra kõveneb ja lennuk ongi maast lahti. Tundus, et äkki kohe avaneb mingi koguni teistmoodi olemine ja ma olin sellesse viskumas. Kui pinge hajus, teadsin nagu ennegi, et see abiline ei ole küllalt võimas, et viia mind nii kaugele.”

Kogemused teadvust muutvate ainetega olid peale hyvelisuse tihti ka vaevarikkad ja neis oli „õpetlikku ainult niivõrd, et mida on tarvis, on raske või koguni võimatu saada, muu võib kasvõi koju kätte tulla”. Ta ise ytles, et lubatav on kõik, mis teisi ei kahjusta ja eskapismil iseenesest ei ole midagi viga. Peale kysitleva endasse mineku olid ained ka viis puhuda teisiti lõkkele oma vaimu, sest muidu, „kui lähemaid inimsuhteid ka ei tule, siis elususe tundmus kaob”. – „Kõike mida olen teinud elususe saavutamiseks, oleksin muidu teinud elusamuse nimel.”

Ainete pideva kasutamise tulemusena võib tekkida passiivne hoiak maailma suhtes. Väline passiivsus võib kyll kätkeda sisemist aktiivsust, kuid Eha ytles, et hilisemas eas, eksperimentidest loobunult ja kaheksakymnendaist edasi oli see pigemini „Aimée Beekmani kirjeldatud valus passiivsus, kus ei ole mingit võimalust enda aitamiseks, see on pidev stressiseisund, kui on keskendunud millelegi võimatule”. Resignatsioon laienes ka luulele. Yheksakymnendatest on ta öelnud: „Panin viimastel aastatel kirjutatud värsid siiski sahtlisse tagasi, olin luulekogu koostamisega jäänud lootusetult hiljaks. Eestis valitses ju ammunägematu luuleuputus. [—] Pealegi olid traditsioonilised kirjanduslikud väärtuskriteeriumid kõikuma löönud, uued mõõdupuud aga alles kujunemas. Kogu kunstimaailm kääris ning viskles ümbersündimise krampides. Kuid polnudki ilmtingimata vaja oma muljeid värsimõõtu suruda, elukogemusi ümber komponeerida romaaniks.”^[19]

Yksinduse palgeid

1959. aastal sai Eha Tallinnasse sõbranna juurde toanurka elama ja miinimumpalgaga raamatukokku tööle. Selles linnas pysis ta vähenõudlikuna elu lõpuni. Ega neid palju polnud, kes tema isiksust taipasid ja ta luule laadiga kaasa tulid. Kui pakkusin Tänapäeva kirjastusele, et võiksin lisaks Ennole ka Lättemäe valiku koostada, ytles Tauno Vahter ootuspäraselt: „Liiga vähe tuntud.” Mhmh. Tundmatud peavad igal juhul jääma tundmatuteks, sest „meil siin parnassil” on kõik juba paigas.

2008. aastal saadud Liivi luuleauhind (vist Õnnepalu utsitusel) oli erandlik. Valgetähe V klassi teenetemärgi puhul möönis ta, et see ei paranda kuidagi ta elu sisemist kvaliteeti. Eha ilmavaade võinuks haakuda Eesti hipidega, aga kahtlane, kas lillelapsed tema olemasolust teadsid. Tallinlaste seas levinud fennofiilia otsis muid lainealasid. Kuid keeletundlik Mari Tarand lindistas teda raadiole. Mulgist kirjandusteadlane Endel Priidel käsitles kodumurrakus ja usutles mõistvalt.^[20] Mulgimaa jaoks on ta midagi tähendanud oma Tarvastu keele kaudu. Viljandi lehe kirjandustoimetaja Ülo Alo Võsar on teda hinnanud ja andekas raamatukoguhoidja Kalli Kuhi luges ta luulet juubeliõhtul kymne aasta eest. Seitsmekymnendail kostitasid teda hea sõnaga Jaan Kaplinski ning Mart Mäger. Viimane oli pidevam nõuandja, pisut asjaajajagi. Kirjutas kirjastusele luulekogu „Lumiste silmadega” (1971, ilmselt kogu „Nõnda ma lähen” materjal) käsikirja toetava hinnangu: „Eha Lättemäe puhul on tegemist väljakujunenud isiksuse, väljakujunenud autoriga”, kelle põhiteemadeks on „seose taotlemine ümbritsevaga, ajaga, kaasinimestega („anun kodupaigaõigust siin ajas”). Autori värsid on vaadeldavad jäägitult selle põhiteema variatsioonidena: iseendaks jäädes püüd pärale jõuda, soov pimedusest, sajust päikesesse, hallusest värvidesse, kitsusest avarusse, üksindusest inimeste sekka. – „Murelane kas sina kasvatasid oma rajad kõikidesse suundadesse?” See kahtlemata sotsiaalne teema avaldub luuletaja saatusest tingituna eriskummaliselt subjektiivse värvinguga, nagu on eriskummaline tema tava kirjutada õpitud soome keeles ja tõlkida kirjutatu tagasi emakeelde, enamasti märgatavate fennismidega. Tõlkekonarused teatava süsteemina isegi ei häiri. Kohatine bukvalism põhjustab siiski ebapoeetilisi ütlemisi, mida tuleks toimetamise käigus õiendada.”^[21] Mõni soomelik vorm kargabki silma, näiteks „linnud ei pesi”^[22] (pesitse) ja „kaugus on tasanud tipud”^[23] (tasandanud). Keelekonarused lisavad kiiksu, aga kogude kompositsioonis kohtab ajuti midagi ebakindlat ja vabandavat.

„Metsamarju. Mõtsamarju” (1974) puhul on Tarvastu murre ja kirjakeel samal lehekyljel kõrvuti ja tundub, et nad ei abista teineteist, vaid poeetiline tegelikkus kisuks nagu pidevalt eri suundadesse. „Nõnda ma lähen” (1973) oli Lättemäe kõige kompaktsem ja märgatum kogu, nägemus ja mõte kõrvuti. Võib-olla ilmneb selle raamatu vabavärsi ridade lakkamatuse ja pidevuse poeetikas isegi väike sugulus eesti luule teise mitteromantilise poetessiande, Ene Mihkelsoniga. Murde vaatenurgast võiks temaga seostada Mari Vallisoo Kodavere värsse. Need kolm olid avarad, aga enesereklaami oskuseta anded.

Eha tuli luulesse oma põlvkonnakaaslastest hiljem ja oli „syytus maalt”. Temastki sai Tallinna NAK-i liige. Kunagi kuuekymnendatel „tehti mulle ettepanek esitada oma käsikiri kasseti kolleegiumile. Seal ei tulnud see tõsisemalt arvesse (võib-olla mu vanuse tõttu) ja hakkas hiljem ringlema mu tuttavate hulgas, kes siis soovitasid viia luuletused kirjastusse omaette raamatuna. Luulekogu „Oma sammude varjust” ilmuski 1968 aastal.”^[24] Seitse aastat peale NAK-i astumist… pole just liiga kiire karjäär. „Eestis arvati, et siin kõik teavad ja tunnevad üksteist, aga mina tulen täiesti väljastpoolt. Ott Arder ütles kunagi: „Ma tean küll, et sind taheti välja tõrjuda.””

Mustlast Tallinna asunud, osales Eha 1961. aasta 18. ja 19. detsembril koos teiste algajate autoritega (Paul-Eerik Rummo, Ly Seppel, Aleksander Suuman, Venda Sõelsepp, Ingvar Luhaäär jt) kirjanike liidu korraldatud noorte autorite seminaril. Väljaspoolse ja tundmatuna sattus Lättemäe Ellen Niidu juhendatud gruppi ja teda instrueeriti hoopis lasteluule alal, milleks tal vaevalt eeldusi leidus. Lapsi tal polnud, kuigi ytles, et tytrele oleks tahtnud nimeks panna Suvi-Maarja, aga see on teine asi. Nii lugupeetud Ellen Niit kui ka mõni teine oli temasse põlglikult suhtunud (sellest olen kuulnud mujalt, mitte Ehalt endalt). Mõnes misanstseenis võtab keegi alati Kuninganna rolli ja keegi peab olema Toatydruk (Eha öelnuks kyll: „seuraneiti”). Linlased võõristasid maakat, majanduslikult kindlustatud inimesed vaest, pereliikmed yksikut lastetut, enda meelest normaalsed ja vaimsed daamid kummalist kuju ja nõnda edasi. Ja need kirjakeelsed riimis luuletused, mida Eha tolle seminari tarbeks valmis vorpis („Olen juba õpilane”, „Jänkud” ja „Asutame kodulooringi”^[25]) olid ka ysna kahvatud. Nagu hirmuga kirjutatud. „Kas mind võidakse võtta vastu?”^[26] kysib ta 1963. aastal. „Mind ei ole kunagi olnud,”^[27] kinnitab ta 1967. aastal ja järgmisel aastal tõdeb: „olen kasvanud kaugele / nüüd keegi ei ütle / kes ma olen siin”.^[28] Ta tundis end yksi maalapsena Viljandis koolis käies ja hiljem sealsel kokkutulekul, kus kõik näod olid võõrad. Yksi Mustlas elades ja juhutöölisena toimides ning pealinna jõudes – yksi Eesti luuleilmas. Vahel tegi see halli hiirekese kompleks valu, kuid tema sisevaatluse viljad kypsesid omasoodu. „Ma ei koputa enam / avanematuile ustele.”^[29]

Tema maailmas on ka mingit vaikset lusti, rahu ja mõnusust. Igas iseseisvuses sisaldub paratamatult ka see, et kusagil oled sa ebasoovitav. Yksindus sisaldus temas ilmekalt, kuid ta ei rääkinud oma saatusest kunagi meeleolutsedes või kurtes. Elu oli nagu tasapisi lahenduv mitme tundmatuga matemaatikaylesanne, kus syndmusi astendades otsitakse muutujate piirväärtust. Tundub, et oma lähteandmetelt jõudis ta päris kaugele, kasutas talle antud aega, kaardistades oma võimaluste ääred. Tema meetod ei olnud mitte avalik dialoog, vaid pigem reflekteeriv kodutöö ja rändamise õppetunnid, mida Nõukogude Liidu suurus ka geograafiliselt pakkus. Loksuvates loomavagunites, laeval, eesliga kylateel, jala või veoauto kastis – rännud andsid talle luuleainet. Ma ei tea, miks ta endale pidevalt sisendas, et tal pole kujutlusvõimet. Tema parimad vabavärsid on tihedad ja meditatiivsed ja seal leidub nii isevärki kujutlust kui ka omapäraseid mõtteid, mille paremik laseb end nyydki lugeda. Autori agraarne taust kohtub mytoloogiliste aimustega, tema sisekosmilised pyydlused sõnastuvad nii murrakus kui ka moodsa napi vabavärsi võtmes. Vabadusetung ja ajavälisus. Aga kui ajalooliselt rääkida, siis tõestas Eha end kirjanduspublikule seitsmekymnendate alguse kogudega. Jah, ta tajus oma eraldi seismist.^[30] Selline keeleline saatus oli ju „yhel ja ainsal”. Tõeline osasaamine temast võib aga juhtuda veel nyydki, kui mõni luulehuviline ta leiab. Eha ise oli avatud, oskas pensionärina hinnata väga palju hilisemaid luuletajaid Andres Allanit, Hasso Krulli, Kristiina Ehinit, isegi Anne Kahrot ja Villem Valmet. Lennart Jürgensonile ytles ta luuletamise teemal soovituseks: „Taust lase vajuda alateadvusesse, vaata kuidas sõnad haakuvad lugeja silmis, kes ei tea muud, kui seda, mida ta sealt loeb.”^[31] Mulle kirjutas: „Sa oled taibanud, et luule ei ole mulle päämine.” Heakene kyll. Kuid võib vist öelda, et poeesia oli talle paljutki. Ränd, leevendus ja keelepagu, vaikselt ja mõtlikult loodud oaas selle ilma kõrves.

---

Eha Lättemäe 100. sünniaastapäevaks kirjutatud artikkel, mille moto pärineb tema kogust „Pääsuke päevalind” (1971, lk 84), on lisanduseks käsitlusele „Lättemäe allikail” („Looming” 2013, nr 2).

^[1] Siin ja edaspidi tsitaadid Eha Lättemäe kirjadest autorile 2004–2008.

^[2] Lennart-Hans Jürgensoni „Kaustik” (fotokoopiad autori valduses).

^[3] S.t metsas punase kärbseseenega katsetades.

^[4] E. Lättemäe, Elulugu. Tallinn, 1981, lk 5.

^[5] EKM EKLA, f 406, m 5:3.

^[6] E. Lättemäe, Kord tuleb aeg. „Noorte Hääl” 27. V 1941.

^[7] TRÜ aspirandi E. Lättemäe individuaalne õppeplaan. EKM EKLA, f 406, m 7:1.

^[8] Riikka Huuskoneni e-kiri autorile 12. VII 2022.

^[9] E. Lättemäe, Karjala luule. „Noorus” 1972, nr 11, lk 6–8. Runo radadel. Nõukogude Karjala luulet valinud ja soome keelest tõlkinud Eha Lättemäe. LR 1974, nr 32. Tõlkebuketid ta enda luulekogudes.

^[10] E. Lättemäe, Nõnda ma lähen. Tallinn, 1973, lk 111.

^[11] E. Lättemäe, Elulugu, lk 16. Luuletus „Maja, luugid, suletud”.

^[12] Sealsamas, lk 26. Luuletus „nelikümmend aastat”.

^[13] Фрилавник – vene hipide slängis vaba armastuse (free love) ideaale kandev inimene.

^[14] E. Lättemäe, Oma sammude varjust. Tallinn, 1968, lk 44.

^[15] Ilmselt diasepaami või eleniumi.

^[16] Alexandra David-Neel nimetas tulpa’t tiibeti tähendust kasutades „maagiliseks moodustiseks, mille loob mõtte vägev keskendamine”. Vt: E. Lättemäe, Elulugu, lk 32.

^[17] E. Lättemäe, Väljakirjutusi, märkmeid. EKM EKLA, f 406, m 8:1.

^[18] E. Lättemäe, Metsamarju. Mõtsamarju. LR 1974, nr 24, lk 13.

^[19] E. Lättemäe, Väljakirjutusi, märkmeid.

^[20] E. Priidel, Üts võib jäädä ütlemädä. „Edasi” 13. VIII 1972; E. Priidel, Nõnda ma lähen. Kolmkeelne Lättemäe. „Sirp” 29. VIII 1997.

^[21] M. Mäger, Märkmeid Eha Lättemäe käsikirja „Lumiste silmadega” kohta. EKM EKLA, B-148:48.

^[22] E. Lättemäe, Pääsuke päevalind, lk 20.

^[23] E. Lättemäe, Nõnda ma lähen, lk 50.

^[24] E. Lättemäe, Loomingulistel radadel. „Tee Kommunismile” 2. II 1980.

^[25] 1961. aasta noorte autorite seminari materjalid. EKM EKLA, f 205, m 97:12.

^[26] E. Lättemäe, Elulugu, lk 11.

^[27] E. Lättemäe, Oma sammude varjust, lk 25.

^[28] E. Lättemäe, Pääsuke päevalind, lk 83.

^[29] E. Lättemäe, Pääsuke päevalind, lk 7.

^[30] „Mida teeksin statistika andmetega, / üks ja ainus.” E. Lättemäe, Elulugu, lk 33.

^[31] Lennart-Hans Jürgensoni „Kaustik”.