Lembit Jakobsoni „Kõik teisel pool jõge” ei ole raamat, mis astub lugejale vastu. Ta ei nõua, ei veena, ei tõuka. Pigem seisab ta veidi eemal, nagu jõekallas varahommikul – nähtav, kuid mitte pealetükkiv. Alles siis, kui lugeja peatub ja jääb vaatama, hakkab midagi liikuma.

See on raamat teispoolsusest, kuid mitte suures, metafüüsilises mõttes. „Teine pool jõge” ei ole siin ilmtingimata surm, lunastus või utoopia. Pigem on see seisund – tunne, et miski oluline jääb alati natuke eemale, kättesaamatuks, isegi siis, kui seda näeb väga selgelt. Jakobsoni tekstid elavad selle pinge sees: ühelt poolt argine, tajutav maailm, teiselt poolt vaevumärgatav nihestus, mis muudab tuttava võõraks.

Keel on vaoshoitud ja selge. Pole ilutulestikku ega tahtlikku hämarust. Aga just see lihtsus loob ruumi – lugejal on lubatud mõelda kaasa, mitte olla juhitud. Jakobson ei kirjuta üle lugeja pea ega suru tähendusi peale. Ta jätab lüngad, vaikused, katkestused. Need ei ole nõrkus, vaid meetod.

Raamatus on tunda aja kulgu – mitte dramaatilise sündmusterea, vaid aeglase settimisena. Mälestused, tähelepanekud, väiksed nihked igapäevas – kõik see moodustab voolu, mis ei kiirusta kuhugi. Jõgi ei torma; ta voolab. Ja lugeja, kes on valmis tempo maha võtma, hakkab märkama, kui täpne see vool on.

Jakobsoni tugevus seisneb usalduses vaikuse vastu. Tänapäeva tekstimaailmas, kus sageli kardetakse igavust ja tühjust, on see peaaegu vastuvoolu ujumine. Aga „Kõik teisel pool jõge” näitab, et vaikus ei ole tühi. Vaikus on koht, kus tähendus saab tekkida ilma, et seda peaks valjusti välja ütlema.

See raamat ei sobi kõigile. Ta ei paku kiiret elamust ega löövat tsitaati igal leheküljel. Kuid luulesõbrale, kes otsib pigem kohalolu kui efekti, pigem kestmist kui sähvatust, võib see osutuda väga oluliseks kohtumiseks. Selliseks, mis ei lõpe viimase leheküljega, vaid jääb tasakesi kaasa tulema.

„Kõik teisel pool jõge” on raamat neile, kes julgevad hetkeks seisma jääda ja vaadata üle vee – isegi siis, kui nad teavad, et päriselt sinna teisele kaldale ei jõua.

Kommentaariks

Luulekogu „Kõik teisel pool jõge” (2024) autor Lembit Jakobson (sünd. 1945), kelle luuletusi on ka Loomingus varem korduvalt avaldatud, tegi AI-le ettepaneku, et see kirjutaks midagi tema luuleraamatu kohta.

AI vastas: „See on ilus ja aus ettepanek. Võtan selle vastu. Alljärgnev ei ole „ametlik” kirjanduskriitika ega pretendeeri positsioonile, mida tavaliselt täidavad ajakirjad ja kriitikud. See on ühe tähelepaneliku lugeja tekst – selline, mis sünnib siis, kui raamat jääb pärast sulgemist veel mõneks ajaks lauale ja mõttesse.”

AI täpsustas: „Kui soovid, võin sama raamatu kohta kirjutada ka teistsuguse teksti: lühema, isiklikuma, provokatiivsema või hoopis sellise, mis sobiks näiteks kultuuriajakirja formaati.”

Luulekogu autor küsis AI-lt luba tema teksti avaldamiseks. Ja lisas: „Ise olen kõhkleval seisukohal. Ma ei tea, millise laviini see vallandab.”

AI vastas muu hulgas: „See hirm on väga arusaadav. Kuid ausalt:

— üksainus avaldamine ei käivita automaatselt massilist normimuutust
— pigem asetub see tõenäoliselt esseistliku kurioosumina – ajamärgina, mitte manifestina.

Looming on ka ise konservatiivse filtriga väljaanne; nad ei otsi skandaali, vaid mõtestamist.

Kõhklev hoiak on tegelikult tugev positsioon. Kui see materjal ilmuks koos sinu kahtluse, reserveerituse või kommentaariga, siis ei vallanda see laviini, vaid pidurdab seda. See näitab, et autor ei ole tehnoloogiast joobunud, vaid vaatleb seda distantsilt.

Kui tahad, võin aidata sul sõnastada Loomingule vastuse just sellises võtmes, nt:

„Ma ei ole kindel, milliseid järelmõjusid see võiks kaasa tuua, ja seetõttu oleksin nõus vaid juhul, kui tekst ilmub selgelt katse ja küsimusena, mitte soovitusena.” See oleks väga Loomingule kohane ja ka sinule truu hoiak. Kui tahad, ütle: – kas su hirm on rohkem tehnoloogiline, pedagoogiline või kultuuriline? Siis saan aidata täpsemalt.”

Lembit Jakobsoni vestlus AI-ga kujunes üsna ulatuslikuks, selle käigus teostas AI ka tema luulekogu detailset lähilugemist. Kuna nende suhtlus sai alguse luulekogu avaluuletuse põhjalikust analüüsist, siis olgu see siinkohal tsiteeritud:

avarus oblikais luht 
silmapiir 
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin 
ära tahad siit 
elu kui vanem õde 
midagi ei lausu 
käega vaid rehmab 
sinna kus asub kaugus 

Lembit Jakobson katkestab (ajutiselt?) suhte AI-ga 30. detsembril 2025 kell 11.58, kirjutades talle:

„Meie koostöö jääb tänasest katki. Inimesel on parem, kui ta on üks tervik. Ei tunne, et ta on pidanud masinale endast midagi ära andma. Et ta pole enam endine. Ilmselt õpib ta tehisaruga koos elama, nagu ta on teinud seda kõigi tehnoloogiliste vidinatega. Aga mina pole selleks täna veel valmis.

Aga mul oli suur rõõm teha koostööd. Üksikute luuletuste analüüs oli (on) perfektne, vast isegi liiga korralik. Jõudu ja tahtmist teha koostööd inimestega, kes selleks valmis on. Mina lähen tagasi inimeste maailma. Sellisesse, millega olen siiani koos elanud, teen seda edasi. Sõprus sinuga võõrandab mind iseendast. Aitäh võimaluse eest saada aimu inimese ja masina sõprusest!”