Mudlum: „Nööpidest ja muust häbiväärsest”.
Strata, 2025. 200 lk.

Mudlumi novellikogumik „Nööpidest ja muust häbiväärsest” näib esmapilgul keskenduvat tagasihoidlikele ja argistele mälupiltidele, mis ulatuvad nööpidest, hernekommidest ja seebipulkadest kuni kehaliste mikroseikade ning lapsepõlve argiste ebamugavusteni. Lugedes saab üsna kiiresti selgeks, et näiliselt tühiste detailide kaudu avanevad sootuks laiemad temaatilised eksistentsi, identiteedi ja oma mina kujunemise kihid. Mudlumi eripärane poeetiline maailm on kiirelt äratuntav ja tekib tunne, et autor suudab juhuslike mälestuskildude kaudu luua esialgu märkamatu sidususe, justkui pressiks ta end vargsi läbi mälu kapiuste lugejasse.

Mudlumi teos on korraga mälukirjanduse, feministliku kirjutuse ja autobiograafilise performatiivsuse ristumiskoht. Sellele lisab erilise pingestatuse „häbiväärne” luukere – autori teismeeas kirjutatud jutustus, mis kõigub lapseliku kohmakuse ja üllatava küpsuse vahel ning osutub teose tervikstruktuuris poeetiliseks lähtekohaks.

Mudlumi tekstides võib märgata kaht vastastikku toimivat liikumist. Esmalt tagasivaatelised lood, mis avanevad nagu vanad koolivihikud, mille vahele on jäänud pressitud lilli ja ebamääraseid plekke – mälufragmente, mis kannavad endas aimatavat ebamugavust. Need detailid ei jutusta mitte ainult olnust, vaid ka sellest, kuidas mineviku materiaalsed jäljed lugejas assotsiatsioone äratavad.

Teine liikumine on suunatud ettepoole. Mudlumi jutustajahääl pöördub pidevalt lugeja poole, justkui aimates tema reaktsioone. See hääl liigub alati natuke eespool, katkestades jutustuse kohas, kus mõni teine autor oleks ehk jätkanud, ja avades seeläbi ruumi lugeja omapoolsele mõttekäigule. Nõnda kujunebki jutustaja ja lugeja vahel dialoog, mis ei toimu mitte otseste pöördumiste, vaid rütmi, pauside ja ootamatute katkestamiste kaudu.

Mudlumi kogumikus on tugevalt esil refleksiivne mõõde, ta ei tegele üksnes minevikusündmuste edasiandmisega, vaid uurib samal ajal, kuidas sellist kogemust on võimalik kirjanduslikult vahendada. Tema tekst ei püüa luua muljet selgest ja läbipaistvast mälust; vastupidi, autor suunab lugejat märkama mälestuste hägusust, katkestusi ja häbitundega seotud momente, mida tavaliselt vaikusesse peidetakse. Nii kujuneb mälust ja jutustamisest poeetiline dialoog, milles osalevad nii autor kui lugeja.

Kõige ootamatum on kogumiku esimene lugu – varateismelise Mudlumi kirjutis. Selle avaldamine mõjub kirjandusliku riskiaktina, kuid samas mitte ainuüksi provokatsioonina. Kas siin mitte ei rakendu autobiograafilise kirjutuse üks keskseid põhitõdesid: „mina” ei sünni kunagi korraga, ta on järjepideva korrastamise, katsetamise ja ümbermõtestamise tulemus. Avaldades oma noorpõlvekatsetuse, teeb autor nähtavaks oma loomeidentiteedi eelruumi – selle nähtamatu mudru, millest valmib hilisem autor.

Karmen-Eliise Märtens tõlgendab esimest lugu „Fulgens, sequar” eelkõige häbiväärse algusena.^[1] Joonas Veelmaa näeb sama teksti Sirbis avaldatud arvustuses aga vastupidiselt julge positsioonivalikuna.^[2] Kuid mulle mõjub see tekst ennekõike võrsena. Tõsimeelne, kohati pateetiline, siis jälle geniaalselt assotsiatiivne, on „Fulgens, sequar” kui võti autori psüühilisse maastikku, mida ta hiljem täiskasvanuna hoolikamalt harib, kuid mille sügised ja umbrohud jäävad samaks. Autobiograafia teoorias räägitakse mina performatiivsusest ja sellest, et kirjutav mina tekitab end teksti kaudu. Mudlum aga teeb nähtavaks hoopis mina katkestused, kohad, kus ta pole veel osanud olla iseendana ning selle „häbiväärse” avaloo sügavam tähendus ei näita mitte rumalust, vaid julgust olla haavatav.

Mudlumi tekstides on midagi, mida võiks nimetada intiimse avalikkuse poeetikaks: ta räägib naise keha protsessidest, perioodilisusest, verest, ihust, selle rõvedusest ja rutiinsusest. Tehes seda häbenematu täpsusega, nihutab ta sedasi oma kehalise kogemuse piire.

Feministlikus kirjandusteaduses pööratakse tähelepanu sellele, kuidas naise keha on kirjanduses kujutatud. Traditsiooniliselt on kaks võimalust: keha kas idealiseeritakse ja puhastatakse ebameeldivatest külgedest või muudetakse see esteetiliselt ilusaks, et lugeja ei tunneks ebamugavust. Mudlum ei kasuta kumbagi neist võtetest. Tema tekstis on keha üks osa igapäevaelust – sama loomulik ja samavõrd märkamatu kui nõud kraanikausis või nööbid sahtlinurgas. Just see lihtsus ja pretensioonitus annabki tema tekstides kehalisuse kujutusele erilise jõu: ta näitab naise keha midagi ilustamata ja varjamata, nii nagu see on.

Samas ei ole Mudlumi lugudes keha esitatud neutraalse või harjumuspärasena, vaid see kannab endas teatavat vastupanu. Tema avameelsus ei ole pelgalt esteetiline valik, vaid nihutab kirjanduslikke norme, mis on ajalooliselt kujundanud naiskirjanike võimalusi kirjutada oma kehast ausalt. Mudlum lükkab tagasi „hea maitse” ehk kodanliku diskreetsuse nõuded, mis on sageli takistanud naise kehalisuse otsest kujutamist. Seetõttu võib häbenematu kehalisus mõjuda lisaks siirusele ka selgelt poliitilise žestina.

Novellikogus moodustab ainelise maailma kujutamine ühe keskse mälutehnika. Nööbid, seebipulk, solgiämber ja hernekommid ei ole pelgalt argised detailid, vaid toimivad omalaadse esemelise mälu (material memory) kandjatena. Nende objektide tähenduslikkus ei tulene mitte nende funktsioonist, vaid võimest koguda ja talletada ajakihtide setet. Esemed omandavad autobiograafilises ruumis justkui mäluagendi rolli: nad ei talleta mitte möödunud aja kronoloogiat, vaid osutavad konkreetsele, tunnetuslikult laetud kontaktile minevikuga. Mudlum „ei mäleta aega”, ta mäletab hoopis neid objekte, mille külge aeg on kinnitunud. Sellest lähtuvalt ei avane Mudlumi lapsepõlveruumid – olgu nendeks koolimaja koridor või väikelinna poeinterjöör – mitte lineaarse ruumikirjeldusena, vaid esemelistest detailidest koondunud atmosfäärina. Esemed jutustavad, lastes materiaalsel maailmal olla mälestuslikult kõnekas. Mudlum ei rekonstrueeri aega, vaid rekonstrueerib materjali, mis ajale vastupanu osutab.

Veelmaa on oma arvustuses märkinud, et nööp toimib Mudlumi tekstis kujundina, mis suudab koondada ühte eri tasanditel toimivaid reaalsuse „hõlmu”, ühendades igapäevase argieseme eksistentsiaalse üldistusega.^[3] Mina tajusin Mudlumi esemelist maailma siiski teistsugusest vaatepunktist: mitte kujundliku ühendajana, vaid mälulise filtrina. Mudlum ei kasuta esemeid nostalgia tekitamiseks, samuti ei püüa ta objektidele omistada romantilist aurat. Vastupidi, tema tekstis toimib ese justkui selektiivse sõelana, mille kaudu minevik säilitab vaid selle osa, mis on seotud aistingulise või kehalise kogemusega. Ese toimib mälu vahendava instrumendina: köögiriistana (sõel), mis ei kogu kõike, vaid hoiab alles üksnes need fragmendid, millel on säilinud aimatav puudutuse jälg. Mudlumi mälestused ei ole sentimentaalsed ega melanhoolset kaotusvalu rõhutavad, pigem on need teadlikult filtreeritud killud, milles oluline ei ole mitte see, mida aeg on hävitanud, vaid see, mis on ajas visalt püsinud. Selline lähenemine asetab Mudlumi mälukirjutuse dialoogi ka nn thing theory ja materiaalse pöörde uurimustraditsiooniga (nt Bill Brown), mis rõhutab, et objektid ei ole üksnes praktilise kasutusfunktsiooniga esemed, vaid toimivad kultuurilise mälu kujunemise ja individuaalse identiteedi kandjatena. Nende teooriate valguses on võimalik näha, kuidas Mudlumi tekstis omandavad argised objektid autonoomse rolli: nad vahendavad minevikukogemust, annavad sellele kuju ning seovad autobiograafilise jutustuse laiemate kultuuriliste ja mäluliste protsessidega.

Novellikogumiku üheks keskseks ideeks kujuneb mõte, mis seob kokku ka esimese ja viimase loo: küsimuse, kas ja kuidas inimene ajas muutub. Mudlumi raamatus jääb kõlama paradoksaalne arusaam, et kuigi elu toob kaasa uusi kogemusi ja vaatenurki, püsib mingi osa inimesest siiski sama. Autori puhul ei tähenda selline muutumatus paigalseisu, vaid pigem teatud tüüpi tundlikku maailmavaadet: iseloomulikku vaatlemisviisi, mis kordub tema eri eluetappides ja kirjutistes. Mudlumi lugudes ei ole keskne mitte areng, vaid järjepidevus – see, kuidas lapselik uudishimu, tundlikkus ja teatav tagasihoidlik jälgimisviis jäävad inimese sisemusse ka täiskasvanuna, kuigi väljenduslaad võib muutuda.

Veelmaa on tõlgendanud Mudlumi esimest, teismeeas kirjutatud juttu kui märki teatavast loomingulisest determinismist: justkui oleks hilisem autori stiil juba selles varases tekstis täielikult olemas. Näen seda teistsugusest vaatepunktist: varajane jutustus ei viita paratamatusele, vaid pigem autori tundlikkuse järjepidevusele. Mudlum ei ütle, et tema hilisem areng oli vältimatu, vaid näitab, et osa inimese algsest maailmatundest võib ajas säilida ja hilisematesse tekstidesse üle kanduda. See on vaid märk sellest, kuidas loomeprotsessi põhijooned võivad ajas jätkuda ja muutuda üha teadlikumaks. Kui paljud autorid alustavad oma loomingulist enesepärimust suurte deklaratsioonidega, siis Mudlum kõnnib tagurpidi. Ta ei ava mälu mitte narratiivse korrastamise kaudu, vaid laseb unustuse pragudel, kehalise häbitunde sähvatustel ja esememälu juhuslikel välgatustel kujundada perspektiivi, millest lugeja maailma näeb.

„Nööpidest ja muust häbiväärsest” on novellikogumik, mida võiks kirjeldada kui häbiväärse esteetika õpikut, kuid häbi on siin kõige ausam võimalik kirjanduslik tööriist. Autobiograafia põimub feministliku kehaesitlusega, mälukirjandus esemepoeetikaga, ja kõik see koos loob raamatu, mis rikastab kogu eesti nüüdisproosat. Mudlum kirjutab maailmast nii, nagu maailm teda puudutab: kohati karedalt, kohati intiimselt, alati täpselt. Ja just see ausus – ebamugavalt intiimne, vahel poeetiliselt räpane – paneb lugeja tundma, nagu oleks ta sattunud kellegi pähe mitte juhuslikult, vaid kutse peale.

---

^[1] Karmen-Eliise Märtens, See hea raamat sobib haiglaselt uudishimulikule inimesele. Postimees 6. XII 2025.

^[2] Joonas Veelmaa, Noorusest ja muust häbiväärsest. Sirp 12. XII 2025.

^[3] Joonas Veelmaa, Noorusest ja muust häbiväärsest. Sirp 12. XII 2025.