Raamat seisab riiulil, selg meie poole, ning enda tausta kohta enamasti vaikib. Tema kallal on teinud tööd hulk inimesi, kelle tegevuse nüansse looritab salapära. Ühe sisumaterjali raamatuks saamise protsess ei ole tingimata sarnane teisega, töö käigus tehtud valikud ja nende üksikasjad kujundavad selle, mil moel raamat enda kättevõtjaga suhtleb. Teinekord seisab nende valikute taga mõni selgemini eristuv kontseptsioon, kellegi huvi katsetada ja harjumuspärast ideed raamatust ümber mõtestada.

Eestis peetakse neljandat korda raamatuaastat. 30. jaanuarist 2025 kuni 14. märtsini 2026 toimuva Eesti Raamatu Aasta üritusega tähistatakse 500 aasta möödumist 1525. aastast, mida peetakse kokkuleppeliselt eesti keelt sisaldava trükitud raamatu ajaloo alguseks. Sellesse aastasse on dateeritud Lübecki toomdekaani päevaraamatu märge ühe vaadi arestimise kohta, mille sees oli arvatavalt Liivimaa rahvakeeli, läti, eesti ja võib-olla ka liivi keelt sisaldanud raamatuid. Plaanis olevat olnud raamatud tol hetkel mittesoositud luterliku sisu tõttu hävitada.^[1] Laialt levinud narratiivist hoolimata ümbritseb neid raamatuid palju küsimusi. Ühtegi eksemplari päevaraamatus mainitud eesti keelt sisaldavast trükisest ei ole leitud. Nagu kirjutas raamatuteadlane Voldemar Miller 1972. aastal Loomingus, ei teata raamatu pealkirja, seda pole olnud võimalik lugeda ega ole nähtud selle kujundust. Miller avaldas toona lootust, et meie esimest raamatut puudutavad detailid aja möödudes siiski selginevad. Raamatuajaloo (mitte niivõrd kirjandusajaloo) seisukohast on raamatu nägemine väga oluline.^[2]

Voldemar Milleri artikli ilmumisest on möödunud üle poole sajandi, kuid esimeseks eesti raamatuks peetav trükis ei ole käegakatsutavamaks muutunud. Juhan Kreem on raamatuaastale pühendatud ajalookonverentsist ülevaadet andes märkinud, et kriitilised küsimused võivad tähistamise raames tunduda kohatud. Samas, kuni raamatute leidmiseni sõltub palju ajaloolaste tõlgendustest.^[3] Võiksime ka tähistada esimesi Eestis valminud trükiseid,^[4] esimest Eesti pinnal trükitud ja eesti keelt sisaldavat raamatut^[5] või – nagu tähistati 1935. aastal toimunud esimesel eesti raamatu aastal – esimest osaliselt säilinud, eesti keelt sisaldavat raamatut.^[6] Mitme eelnimetatud esimese puhul oleks võimalik vaadelda raamatut kui trükist (olgu või fragmentaarset).

Kõrvuti vanima raamatu otsingutega on soovitud püstitada eesti raamatu olulisusele vääriliselt suurejoonelist monumenti. Esimese raamatuaasta tähistamiseks avaldati 90 aastat tagasi F. R. Kreutzwaldi rahvuseepose „Kalevipoeg” uusväljaanne.^[7] Raamatu illustratsioonidena kasutatud söejoonistused valmistas kunstnik Kristjan Raud; vinjettide, päisliistude ja initsiaalide autor oli graafik Hando Mugasto. „Kalevipoja” uustrükk anti välja kolmes versioonis, seejuures kahes formaadis, mitmele paberisordile trükituna ning erineva lehekülgede kujunduslahendusega. Tiraaži esimesed 45 eksemplari on suureformaadilised ja trükitud paksule joonistuspaberile, millest vormitud sisuplokk on servast kullatud ja tõrgub avamisel. Nahkköide on teostatud Eduard Taska töökojas ja raamat on kokkuvõttes nii esinduslik ja kaalukas, et seda on ka kahe käega laualt raske tõsta.^[8]

Aga eesti raamatu argine ajalugu ei ole olnud samavõrd suurejooneline. Eesti raamatut valmistanud inimesed on tihti pidanud läbi ajama vähesega, tegutsema piiratud võimaluste raames ning otsima kompromisse. Ja mõnikord on raamatule lähenetud harjumuspäraste võtete rakendamise asemel otsinguliselt ja katsetades. Raamatuaastal võiks vaadata kõige suuremate, vanemate ja esinduslikumate raamatute kõrval ka ääremaile, mõne n-ö piiripealse, konventsioonidest kõrvale kalduva raamatu poole.

Üle saja aasta vana trükis

1919. aastal ilmus Albert Kivikase (1898–1978) raamat „Lendavad sead”. Teose lühikestest episoodidest moodustuv tekst kaldub unenäolisse kujundlikkusse: latikad osutuvad nuumsigadeks, moondudes seejärel partideks ja need omakorda lennukeiks, kuuvalgus on vedel, suust langevast hambast saab lumi ning piimast luik. Miniatuurides vahelduvad loodusstseenid linna kiiruse ja masinlikkusega, tehaste ja töölistega. Osast lühitekstidest näib õhkuvat vägivalda, mille tunnistajaks oli Kivikas Vabadussõjas õpilassõdurina olnud.

Sõjast, küll pisut teises vormis, kirjutas Kivikas hiljem oma laiemalt tuntud teoses „Nimed marmortahvlil” (1936). Albert Kivikas oli ka 1935. aastal toimunud esimese raamatuaasta raames välja antud kogumiku „Eesti raamatu-aasta kõned” toimetaja. Kogumik oli mõeldud abimaterjaliks raamatuaastateemaliste ettekannete pidajaile ning käsitles teemasid, mida selle sündmuse seisukohast oluliseks peeti. Kivikas ise avaldas seal kõne „Raamat ja kehvik”. Kuid veel enne, kui kirjanik 1930. aastatel need tekstid kirjutas, ilmus tema nime all Eesti raamatuajaloo ühe suurima veidrusena esile tõstetud trükis.

„Lendavate sigade” tekst on trükitud peamiselt joogipudelitele kleebitavate etikettide poognaile. Teksti aluspinnaks on kasutatud sildipaberi valget tagakülge. Raamatu kujundus ei ava end aga kaane või üksiku sisulaotuse reproduktsiooni kaudu, vaid alles raamatut käes hoides, seda lehitsedes ja lugedes. Iga eksemplar on isemoodi. On sildipoognaid, millel võib näha määrdumist või trükkali sõrmejälgi. Või teisi, millel on värvikihid omavahel nihkes, värv kahvatu või, vastupidi, peale kantud liiga paksu kihina, mis on imbunud paberi tagaküljele. Mõnede joogisiltidega poognad esinevad ühes raamatu eksemplaris, aga mitte teistes. Õhukesest sildipaberist volditud vihikutesse on rütmi huvides pandud mõlemalt poolt valgeid, voltimata lehti, mille kummalegi küljele on trükitud tekst.^[9] Sel moel saavutatud erineva mahuga vihikud on servast kokku klammerdatud ning kleebitud papiga jäigastatud kaante vahele ja enamikul neist on paber tänaseks klambrikohast narmendama löönud. Kaanekirjad – autori ja teose nimi – on robustselt paberil olevatest sildikujutistest üle trükitud ja laotud ilma tühikute ning muu tüpograafilise hierarhiata.

Lendavad sead

1919. aasta kevadel, mil Vabadussõja lahingud veel käisid, kuigi juba Eesti piiridest väljaspool, tegutsesid Tartus kaks noort, keda nimetati futuristideks. Need olid prosaist Albert Kivikas ja luuletaja Erni Hiir, kes kuulutasid end poeetkonna diktaatoriteks ja panid linnas üles manifeste, mida nimetasid päevakäskudeks. Anti välja mitmeid kirjanduslikke katsetusi koos ja eraldi. Sellesse konteksti paigutub ka Kivikase „Lendavad sead”.

Üks ilmumisaegsetest arvustajatest kuulutas Kivikase ja Hiire futuristlikud katsetused aegunuks ja kaebas „Lendavate sigade” hinna üle – kümme marka peotäie osaliselt trükitud õllesiltide eest.^[10] Teine nimetas trükiks kasutatud paberit makulatuuriks ning Albert Kivikat ja Erni Hiirt Momendi futuristide^[11] järeleaimajateks.^[12] Postimehe leheladujad – sellise nime andsid endale arvatavasti ajalehe kallal töötavad trükkalid – aga kaebasid boheemlaste vähese aupaklikkuse üle kultuuri suhtes, viidates muu hulgas õllepudeli siltidele trükitud „Lendavatele sigadele”.^[13] Lendavatest sigadest kujunes omamoodi käibefraas, mida kasutas mõni aasta hiljem toonane haridusminister Heinrich Bauer kirjanike kohta, kuulutades Riigikogus, et kui Eestis oleks riiklikku toetust väärivaid kirjanikke, saaksid nad riigi poolt rahastust – ent Eestis olevat selliste kirjanike asemel hoopis „lendavad sead”.^[14] Selline võrdlus tekitas kirjanike seas pahameelt.^[15]

Kunstiteadlane Rein Loodus on 1960. aastatel ilmunud raamatugraafika ajaloolises ülevaates nimetanud „Lendavaid sigu” veiderduseks ja nonsensiks.^[16] 1982. aastaks on tema käsitlus muutunud ehk pisut sõbralikumaks ja ta seostab raamatut dadaismiga ning nimetab seda ekstravagantseks ja mäslevaks.^[17] Nende lakoonilisevõitu hinnangute puhul tasub arvesse võtta tõsiasja, et 1944. aastal Eestist emigreerunud Albert Kivikas kuulus ENSV-s keelatud kirjanike nimistusse,^[18] mistõttu tema teostest kirjutati vähe ja üksnes ettenähtud tonaalsuses. Näiteks 1975. aastal ilmunud „Eesti kirjanduse biograafilises leksikonis” nimetatakse Kivikast kodanliku natsionalismi apologeediks (1930. aastatel) ning fašistlike okupantide käsilaseks (1940. aastatel).^[19] Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor Endel Sõgel, kelle jaoks vastasseis pagulaskirjanikega moodustas olulise ideoloogiarinde, nimetas Kivikast Hitleri verise režiimi pooldajaks.^[20]

Võõristust leiab aga ka teist laadi käsitlejate hinnangutest „Lendavatele sigadele” . Näiteks Rootsis paguluses elanud kirjanik ja kirjandusteadlane Herbert Salu, kes avaldas 1971. aastal ülevaateteose Albert Kivikasest, on iseloomustanud „Lendavaid sigu” ja iseäranis selle kujundust kui „futuristlikku barbarismi” ning leidnud, et futurism on Kivikasele võõras.^[21] Üpriski eelarvamustevabalt on „Lendavaid sigu” ja autori teisi samal perioodil ilmunud raamatuid käsitlenud Bernard Kangro 1968. aastal ajakirjas Tulimuld.^[22] Kirjandusuurija Rein Kruus on 1985. aastal Loomingus avaldatud artiklis välja joonistanud laiema konteksti Erni Hiire ja Albert Kivikase futurismiga seostatavatele tekstidele, nimetades kaasnevaid trükiseid – sealhulgas „Lendavaid sigu” – quasi-raamatuteks.^[23] Kruusi kasutatud termin näib lähtuvat raamatule esitatavatest ootustest – mis puudutab formaati, mahtu jne –, mida avangardistid murda püüdsid.

Hilisemad, XXI sajandi käsitlused „Lendavatest sigadest” lähenevad raamatule mitmesugustest aspektidest. Ivar Sakk vaatleb „Lendavaid sigu” näitena dada-tüpograafiast Eestis, pidades raamatu kujunduslahendust „trükitööliste pärusmaale” jäävaks, kuna toona raamatukujundajat esile ei tõstetud.^[24] Pikemalt käsitleb „Lendavaid sigu” Tiit Hennoste eesti modernistliku kirjanduse kontekstis. Ta kõrvutab trükist vene futuristide tapeedile trükitud raamatutega, konkreetsemalt Vassili Kamenski teosega „Tango lehmadega. Raudbetoonsed luuletused” („Танго с коровами. Железобетонные поэмы”, 1914), tõstatades küsimuse, kas Kivikas võis olla seda raamatut näinud. Lisaks võrdleb ta „Lendavate sigade” käsikirja raamatu trükiversiooniga.^[25] Hennoste hinnang – „„Lendavad sead” on eesti kirjanduse kõige avangardsem raamat”^[26] – paistab ennekõike viitavat just raamatu füüsilisele vormile. Hiljuti kõneles Hennoste „Lendavatest sigadest” ka ETV sarjas „Kunstiskandaalid”.^[27]

Kuigi „Lendavate sigade” kujundusele on hinnanguid antud palju, ei ole seda, kuidas raamat enda kujunduslahenduse leidis, kuigi põhjalikult käsitletud. Rein Loodus ei puuduta otseselt kujunduslahenduse autorsust, Tiit Hennoste seostab seda ennekõike Albert Kivikase visiooniga. Ivar Sakk seevastu näib asetavat vastutuse raamatu kujunduse eest trükkalitele. „Lendavate sigade” tiitellehelt kunstniku või kujundaja nime ei leia. Küsimus on, kuivõrd olekski mõtet otsida tolleaegse raamatu tiitlilt tänapäeva mõistes raamatudisainerit – tervikliku objekti kujundajat. „Lendavate sigade” puhul on tiitellehel mainimata jäetud ka trükikoda, kirjastaja ning ilmumisaasta.

Trükiprotsess

Kuidas siis „Lendavad sead” objektina selliseks kujunes, nagu teda täna käes hoides^[28] näha võib? Tegemist on ühtaegu nii kultuurilise kui ka üpriski pragmaatilise küsimusega. Ühelt poolt on raamatu valmimise protsessiga tihti seotud mitmed inimesed, kelle töö täpset sisu võib olla teinekord keeruline kõrvalt mõista. Teisalt ei trükitud XX sajandi esimesel veerandil raamatuid tagatoas printeriga, nagu võimaldab tänapäevane tehnoloogia. Vaja läks tehnilist sisseseadet, mida igaühel polnud ja mille kasutus võis olla riiklikult kontrollitud. 1918. aasta veebruaris avaldatud Eesti iseseisvuse manifestis oli üks kodanikuvabaduste juhtmõtetest trükivabadus.^[29] Vähemalt printsiibina distantseeruti sellega tsaaririigi trükitööstuse toimemehhanismidest. Esimene Eesti trükiseadus võeti vastu pärast sõja lõppu 1923. aastal, millega muutus trükikodades kohustuslikuks teostatud trükitööde täpne ülesmärkimine. Ühtlasi kuulutati sellega ametlikult kehtetuks Vene tsensuuri- ja trükiseadus.^[30] Trükitööstuse toimimine ei pruukinud Vabadussõja ajal 1919. aastal, mil Kivikase teos ilmus, olla veel kuigi süstematiseeritud ega dokumenteeritud.

„Lendavate sigade” jälge on võimalik üles võtta trükipaberina kasutatud silte lähemalt uurides. Mõnede siltide äärde on väikeses kirjas trükitud „Э. БЕРГМАНЪ ЮРЬЕВЪ”, „E. BERGMANN, DORPAT” või „LIT. ED BERGMANN, DORPAT, LIVLAND”. Niimoodi viidatakse trükitöö teostanud trükikojale. Ka kirjatüüp Augsburger, milles on laotud raamatu sisutekst ja vahepealkirjad, leidub Bergmanni trükikoja dateerimata šriftikataloogis fraktuurkirjade sektsioonis.^[31] Samuti mainib Rein Loodus Bergmanni trükikoda kohana, kus leiti raamatu trükkimiseks vajaminevad õllesildipoognad,^[32] teadmata aga jääb, kes otsustas sildipoognad trükipaberina kasutusele võtta. Peale selle on „Lendavate sigade” puhul küsimus ka siltide ja tekstipalgete arranžeerimises, järjestuste loomises.

Eduard Bergmann, kes oli varem töötanud trükitöölisena, alustades õpipoisina Schnakenburgi trükikojas, asutas omanimelise trükikoja Tartus 1903. aasta novembris.^[33] Bergmanni trükikoda liigitus Tartu sõjaeelse perioodi suuremate trükiettevõtete hulka, 1909. aastal oli trükikojal kuus kiirpressi ja neli käsipressi ning 1910. aastal oli ettevõttes (k.a litograafiatöökojas ja köitekojas) tööl kokku 56 inimest. Sõja ajal aga vähenes töötajate arv märgatavalt.^[34] Bergmanni juures trükiti raamatuid ja ajalehti ning teostati ka muid trükitöid, väidetavalt tegutses väike tähevalamiskoda omaks tarbeks.^[35] Bergmanni trükikoda reklaamib 1910. aastal ennast lisaks muule muide saksa keeles lichtdruckerei’na.^[36] Sellest võiks välja lugeda, et trükimeetodina pakuti litograafia kõrval kollotüüpiat ehk teatud tüüpi valgustrükki. 1919. aastal nimetati ettevõtet Ed. Bergmann’i raamatu- ja kivitrükikojaks, ettevõtte juhtimise oli üle võtnud asutaja poeg Vadim Bergmann.^[37]

Bergmanni pool trükiti 1919. aastal seeria iseseisva Eesti esimese rahaühiku kupüüre, täpsemalt kümnepennilisi kassatähti.^[38] Arhiivis on rahatähtede riiklikult kontrollitud trükitööga seoses säilitatud protokollid markade trükkimise käigust ning kirjavahetused trükikoja ning riigiasutuste vahel. Arhivaalidest ilmneb, et 1919. aastal lõid raha trükkimises kaasa tööde juhataja H. Aunapuu,^[39] litograaf A. Johanson ning kunstnik E. Poland.^[40] Mitmed pudelisildipoognad, mida „Lendavate sigade” trükipaberiks kasutati, olid valmistatud ilmselt Bergmanni litograafiatöökojas ja pole välistatud, et mõne eelmainitud inimese kaasabil, kuigi puuduvad andmed, kes enne 1919. aasta rahatrükki litograafiatöökoda juhatas, kes trükikojale kaastööd tegid ning kes kavandas konkreetsete siltide kujunduse. Veel vähem kui raamatute puhul, on kujunduste autorsust oluliseks peetud väiksemate trükitööde – nagu siltide – puhul. Võib spekuleerida, kas seismajäänud sildipoognate juurde juhatas „Lendavate sigade” väljaandjaid mõni neist litograafiatöökojaga tuttavatest isikutest, kes samal ajal Bergmanni trükikojaga rahamärkide trükkimise asjus koostööd tegid. Tundub võrdlemisi tõenäoline, et radikaalse kujundusega raamatu tiitlil võib puududa viide trükikojale ka seepärast, et trükikoda oli tol hetkel väga huvitatud uute riiklike tellimuste saamisest.

Sildimajandus

Valdav osa „Lendavate sigade” trükkimiseks kasutatud ja üpriski süsteemselt eri eksemplarides järjestatud etiketipabereid oli toodetud A. Le Coqi õlletööstuse joogipudelite tarbeks. A. Le Coq tegeles alates XIX sajandist Inglismaalt pärit õllesordi stout’i tootmise ja Vene impeeriumi aladele transportimisega, mille hõlbustamiseks omandati hiljem Tartu tehas.^[41] Kuigi A. Le Coq kolis oma tootmise Tartusse juba pisut varem, vahetati tehase varasem nimi Tivoli nime A. Le Coq vastu 1913. aasta kevadsuvel.^[42] „Lendavates sigades” kasutatud õllesildid pärinevad sellele järgnenud ajast.

Paljud „Lendavates sigades” kasutatud sildipoognad näivad olevat trükipraak. Pudelisiltideks need ei sobinud ja muuks otstarbeks kumasid siltide kujutised õhukesest paberist liialt tugevalt läbi. Etiketid kannavad saksa- ja venekeelseid kirju, mis viitab tsaariaegsele laiemale turule, 1919. aastaks oli see aga muutunud. Sõdade perioodil oli alkoholi tarbimine ja tootmine vahelduva eduga keelatud. Sõdade järel oli Tartu õlletööstus väga halvas olukorras ning A. Le Coqi tegevus taastus alles 1920. aastate alguses. Uued sildid, mis siis pudelitele kleebiti, kandsid ilmselt juba eestikeelseid kirju.^[43]

Õllesiltide keskmes seisab kuningakrooni joonis, sarnase leiab ka tänapäevaselt A. Le Coqi logolt. Kujutis meenutab lihtsustatud versiooni Briti püha Edwardi kroonist,^[44] mitte Vene tsaari imperialistlikku krooni. Siiski võiks krooniga siltide kasutamisest „Lendavates sigades” välja lugeda noogutust sotsialistlike ideede poole, mis kajab vastu miniatuurist „Revolutsioon”, kus niinimetatud Viimne Kodanlane, kroon peas, võllas ripub (lk 22).

On säilinud eksemplare „Lendavatest sigadest”, mille kaasi katval etiketipaberil on vapp initsiaalidega CJ, mille kohal troonib kotkas ning mida ümbritsevad viinamarjakobarad. Sildil seisab kirillitsas nimi Jurgenson. Tegemist võib olla sildiga, mis on tsaariajal toodetud mõnele baltisaksa ärimehele, kes näib sildil oleva info järgi olnud seotud nii Petrogradi kui Jurjeviga. Leidub eksemplar, mille kaanel on kasutatud Jurjevis asunud Jannau-nimelise õlletehase venekeelset meeõlu silti. See sildipaber võib olla veelgi varasem kui A. Le Coqi toodangule valmistatud sildid.^[45] Raamatu sisupaberina on samuti tarvitatud limonaadisildipoognaid, mis on Bergmanni litograafias valmistatud A. Meose nimelisele limonaaditootjale, kes tegutses Techelfersche tänaval (ehk tänasel Tähtvere tänaval Tartus). Selle külluslikud puuviljavaagnad on mitmes raamatu eksemplaris asetatud kõrvu „Õitsva välgu” nime kandva miniatuuriga (lk 10). Kasutatud on ka Višnevaja-nimelise joogi etikette, mille tekst on laotud kirillitsas ja pilt kujutab lopsakaid punaseid kirsse kandvat oksa. Kirsipiltidega sildid jäävad mitmes eksemplaris miniatuuri kõrvale, milles leidub järgnev fraas: „[—] mu vastu seisis naine, värske kui toores ploom. Ta naeris mulle südamlikul muhelusel, kus juures ta lumivalgete hammaste rida kahe toomati vahelt nähtavalle tuli” (lk 5). Mitmes teises eksemplaris on samas kirsiokstega sildi asemel kasutatud punaseid, A. Le Coqi Bockbierile mõeldud silte.

Hall kardinal

Lugedes Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil” 1948. aastal ilmunud teist osa, võib tekkida kahtlus trükitööliste ainurollis „Lendavate sigade” kujundamisprotsessis. Kivikas kirjeldab raamatus Vabadussõja-aegset Tartu kultuurielu, mis pseudonüümide ja valepealkirjade kasutamise kiuste vastab ilmselt üldjoontes reaalsusele. Ühes episoodis on peategelane Henn Ahas – keda seostatakse autori endaga – saanud maha mitme jutustusega ja pakub neid avaldamiseks Gottfried Tertsiusele (tema prototüübiks võib pidada Friedebert Tuglast), kes koostab uut ajakirja. Too omakorda pakub teksti Kivikase romaanis nimetuks jäetud kirjastajale. Viimane, olles Ahase eksperimendist vaimustuses, „leidnud ka omalt poolt originaalse idee. Ta oli lasknud need trükkida makulatuurile, vanadele trükikojas seismajäänud kinoplakatite restidele, kus ühel küljel figureerisid süllapikkused tähed verdnõretavatest kinodraamadest ja teisel Ahase suurest revolutsioonilisest paatosest lõhkevad futuristlikud oodid, internatsionaalid, manifestid ja päevakäsud.”^[46] Sellele paberi ülejääkidele trükitud raamatule on romaanis antud pealkirjaks „Unistavad lehmad”.

Pealkiri võiks muidugi viidata „Lendavatele sigadele”, teisalt võiks pidada sigade asendamist lehmadega ka vihjeks Tiit Hennoste välja pakutud seosele raamatuga „Tango lehmadega”. Romaanist jääb mulje, et Henn Ahase (ehk Kivikase) poolest võinuks tekst olla trükitud ka näiteks ajakirjas, kui Tertsius (ehk Tuglas) poleks seda edasi suunanud kirjastajale,^[47] kes mõtles tekstile välja futuristliku kujunduslahenduse.

Kes võis olla see kirjastaja, kes futuristlikule teosele „Unistavad lehmad” vormi välja mõtles? Kirjastajale romaanis nime ei anta, kuigi teda mainitakse korduvalt, näiteks seoses väikeste honoraridega, mida kuldkella kandev kirjastaja autoritele maksis. Kirjastusele on Henn Ahase maailmas nimeks antud Orion. Viidetest, et Orion olevat võtnud üle Orhidee (ehk Siuru) lao,^[48] võib järeldada, et Orioni eeskujuks reaalses maailmas pidi olema kirjastus Odamees, mille asutas 1918. aastal Tartus koos samanimelise raamatukaupluse ja ajakirjaga Carl Sarap (1893–1942).

Ajakirja Odamees viiendas numbris (15. VI 1919) ongi ära trükitud teade, et Odamehe kirjastuse alt ilmub suvel „E. Hiir ja A. Kivikas: Lendavad sead. Koguteos”.^[49] Arvatavasti müüdi Kivikase „Lendavaid sigu” n-ö futuristliku komplektina koos Erni Hiire teosega „Tantse maailmastik” ning Kivikase ja Hiire ühisteosega „Ohverdet konn”. Ilmumisaegsest arvustusest selgub, et sellise komplekti hind oli 17 marka.^[50] Võrdluseks, 1919. aasta septembris maksis nael ehk umbes 400 grammi suhkrut (mis oli tol hetkel võrdlemisi kallis toiduaine) 16 marka.^[51] Raamatu „Lendavad sead” ilmumisaega täpsustavad kirjastaja kuulutused 1919. aasta 8. ja 9. juuli Postimehes. „Ohverdet konn” oli trükist ilmunud mõni nädal varem – selle ilmumisteade on avaldatud 14. juuni Postimehes.

Et „Lendavate sigade” hall kardinal võis olla Carl Sarap, paistab välja ka Bernard Kangro käsitlusest. Mõningaid detaile on Kangro ilmselt täpsustanud otse Kivikase käest, kes elas samuti sel ajal Lundis. Kangro kirjutab, et Kivikase idee oli lasta trükkida „Lendavate sigade” tekst kinoplakatitele, mille puudumise tõttu valis Carl Sarap Bergmanni trükikojast välja õllesildid.^[52] Tõsi, filmiplakatite kasutamise mõtte omistamine Kivikasele ei sobi kirjeldusega „Nimedes marmortahvlil”, kus sellele ideele tuli hoopis kirjastaja ja kus teksti autor ise trükise kujundust ei mõjutanud. Kumba versiooni tõsisemalt võtta? Kangro silmis on raamatu trükkimise detailid küll äramärkimist väärivad, aga kindlasti mitte nii huvitavad kui kirjanduslik külg. Kivikas omakorda on toetunud romaani kirjutamisel küll oma mälestustele, aga tal on olnud vaba voli toimunut ilukirjanduslikult töödelda.

Odamees – Carl Sarap – Arlekiin

Nagu mainitud, võttis Carl Sarapi kirjastus Odamees üle kirjandusrühmituse Siuru raamatute müügi ja andis välja rühmitusse kuulunud autorite uusi teoseid. Odamees omandas 1918. aastal ka kirjastuse Moment lao.^[53] 1919. aasta aprillist kuni juunini ilmus Tartus viis numbrit Friedebert Tuglase toimetatud ajakirja Odamees, mille huvivaldkonnad olid kirjandus, kunst ja teadus. Samal aastal prooviti lühikest aega välja anda samanimelist seltskonna- ja huumorilehte August Alle toimetamisel. Hiljem ilmus Odamees taas ebaregulaarselt vahemikus 1922–1929, esialgu tegevtoimetajaks Albert Kivikas, hiljem toimetas ajakirja Carl Sarap ise. Odamehe kirjastus andis välja ka Tuglase toimetatud kirjandus- ja kunstiajakirja Ilo (1919–1921). Raamatutest kirjastas Odamees algupärast ilukirjandust, tõlkeid, aga ka teaduslikke tekste, kooliõpikuid ja kalenderraamatuid. 1918. aastast avaldati raamatusarja „Odamehe rahvaraamat”. Carl Sarapi kirjastusettevõte sattus korduvalt majanduslikesse raskustesse, 1927. aastal oli võlgades ning 1929. aastal kuulutati välja Carl Sarapi eraisiku pankrot.^[54]

Paralleelselt Odamehega tegutses kirjastus nimega Arlekiin. 1920. aasta 23. aprillil ilmus ajalehes Vaba Maa lakooniline teade, et Tartus on asutatud kirjastusühisus Arlekiin, mis spetsialiseerub futuristlikele teostele. Ühes kirjastuse reklaamis on „Lendavad sead” arvatud hoopis Arlekiini väljaannete hulka, juures oleva märke järgi olevat olnud raamatu tiraaž – mille suurust pole seni õnnestunud välja selgitada – tolleks hetkeks läbi müüdud.^[55] Tundub, et Sarap esitles enda kirjastatud raamatuid nii Odamehe kui ka Arlekiini nime all.^[56] Samas on mitmeid raamatuid ja trükiseid, mille tiitlil seisab just Arlekiini nimi. Näiteks Kivikase „Maha lüüriline šokolaad!” (1920), kunstnik Aleksander Mülberi linoollõigete kogu „Primeurs” (1920) või kogumik „Sang” (1925), milles esinesid luulega Erni Hiir, Juhan Sütiste ja Mihkel Jürna. Samuti kannab Arlekiini märki Albert Kivikase raamat „Mina” (1920), mille kujundus vääriks põhjalikumat uurimist. Raamatu provokatiivse sisuteksti algus on laotud suurema kirjatüübiga, mis lehekülg lehekülje haaval üha väiksemaks kahaneb, et siis jälle suureks paisuda ja taas järkjärgulist kahanemist korrata. Niiviisi, ühe lihtsa võttega, moduleerib tekstiladu lugemist. Selle raamatu kaane ja tiitli autoriks oli kunstnik Aleksander Mülber.

Raamatuajaloost leiab viite Carl Sarapi kirjastuse odavate raamatute seerias – arvatavasti on peetud silmas „Odamehe rahvaraamatu” sarja – ilmunud trükiste kehvale kvaliteedile ja välimusele, kritiseeritud on läbiva kujunduse puudumist ja esile toodud fraktuurkirja kasutamist.^[57] Samas ei saa väita, et Sarap raamatute kujunduse suhtes ükskõikne olnuks, pigem on tema kirjastatud raamatute seas mitmeid erinevaid rõhuasetusi – mõnel puhul on kujundust olulisemaks peetud kui teisel. Üks Odamehe kirjastuse müüginimestik on aga suisa uljalt kuulutanud: „„Odamehe” raamatud on kõrgeväärtuslikud ja odavad, ühtlasi välimuselt ilusad.”^[58]

Olud olid 1919. aastal üpriski keerulised. Kevadel toimus Tallinna trükitööliste streik – mai alguses ei ilmunud seetõttu Tallinnas ajalehed – ja trükikodade sekvester.^[59] Kohati oli raskendatud trükivärvide hankimine. Samuti osutus probleemiks Vabadussõja tingimustes sobiva paberi leidmine, selle otsingutest on Sarap kirjutanud mitmes Tuglasele (kellega toimus tol perioodil tihe koostöö) adresseeritud kirjas.^[60] Paberi hinna probleem jätkus pärast Vabadussõja lõppu. 1920. aastate alguses ilmus Odamehelt hulk raamatuid, mis olid trükitud Berliini trükikodades – üks selle põhjusi oli paberi suhteline odavus võrreldes Eestiga.

„Lendavate sigade” trükkimiseks kasutatud trükipraak võis sobida mitte ainult kontseptuaalselt, vaid ka paberi hankimise raskust arvestades. Humoorikas oleks samas väita, justkui oleks säärase lahenduse kasuks otsustatud majanduslikel või kokkuhoiu kaalutlustel. Kirjastuse avaldatud ilmumisteade Postimehes esitleb raamatut lausega: „Huvitav ja kõige algupärasem Eesti raamat juba põrutav välimuse poolest.”^[61] Piiride kompamist ja provokatsiooni võib märgata ka muudes Carl Sarapi ettevõtmistes, näiteks Albert Kivikase kirjutatud, Mart Karuse pseudonüümi all avaldatud külajuttude kogu „Sookaelad” (1919) puhul kuulutas kirjastus: „Lahingus parunite vastu langenud noore anderikka kirjaniku tööd.”^[62] See vingerpuss oli osa raamatu reklaamist.

Odamees kaasas raamatute valmimise protsessi erinevaid kunstnikke, aga varasemal perioodil tihti Ado Vabbet. Leidub raamatuid, millele on kaastööd teinud kunstnik Natalie Mei, ilmus mitu Karl August Hindrey enda illustreeritud lasteraamatut. Kirjastuse Odamees 1918. aasta kirjastusmärgi on Villu Tootsi andmetel valmistanud Vabbe, kes oli ka Arlekiini kirjastusmärgi autoriks. Odamehe alternatiivse, nooleks moondunud ülakehaga inimfiguuri kujutava märgiversiooni autoriks oli kunstnik Nikolai Triik.^[63] Kirjastusmärke kasutati tänapäeva mõistes logodena tiitellehtedel, kaantel ja mujalgi, mõnes Odamehe raamatus võib näha ka mitut erineva kujundusega märki korraga.

Carl Sarap on ühes kirjas Tuglasele ära toonud joonise, milline pidanuks Odamehe nn konsiiliumi – kuhu kuulus ka Ado Vabbe – ettekujutuses välja nägema ajakirja Odamees teise numbri kaas (ilmus 1. mail 1919). Üle terve kaanevisandi on suurendatud Odamehe noolmehega kirjastusmärk, lisainfoks vaid aastaarv ja ajakirja järjekorranumber. Joonise juurde on kirjutatud resoluutne kommentaar: „Märk peab olema täies hiilguses.”^[64] Joonis ja selle juures olev märkus võiksid olla ka Ado Vabbe kritseldatud, kuna käekiri meenutab tema kirja lõpus olevast signatuurist tuttavat joont. Trükis ilmunud Odamehe kaanel on teostunud esitatud nägemusest küll hulga tagasihoidlikum lahendus, kus põhiruumi võtab enda alla hoopis ajakirja sisukord. Küll aga laiutab üle terve Ilo 1920. aastal ilmunud kuuenda numbri kaane kirjastusmärk, mille Vabbe tegi 1918. aastal Odamehele ja millele sekundeerivad vaid ajakirja nimi ning järjekorranumber. Hoolimata Vabbe huvist avangardismi vastu, tihedast koostööst Odamehega ning kirjastuse nõustamisest kujundusasjus, millele viitab eespool kirjeldatud seik, pole seni leidunud tõendeid, mis viitaksid, et Vabbe võinuks olla „Lendavate sigade” puhul Sarapile nõuandjaks – või tänapäevases tähenduses kujundajaks.

Paar võrdlust

Kui võrrelda „Lendavaid sigu” varem mainitud vene futuristliku raamatuga „Tango lehmadega”,^[65] võib märgata, et mõlema raamatu puhul kasutatakse teksti alusena algselt muuks otstarbeks trükitud paberit. „Tango lehmadega” puhul asendas trükipaberit tapeet.^[66] Rakendatakse veel mitmeid kujunduslikke võtteid, mida võib pidada futuristlikele raamatutele tunnuslikuks. Raamatu sisuteksti laos on tarvitusel mitmete kirjatüüpide erinevad suurused, tähed on laotud kujundlikult – ringi, ülevalt alla jne – ja lehekülgede liigendamiseks on kasutatud tüpograafilisi elemente. Raamatus on kunstnike David ja Vladimir Burljuki illustratsioonid. Kui „Lendavate sigade” kaanekirja ladu eirab raamatutiitlite konventsioone (eristuse loomist autori nime ja pealkirja vahel või pealkirjade ja nimede poolitamise vältimist), siis sisuteksti ladu on teostatud tavalisemalt. Pudelisildipoognate kasutamine on žest, mis tõuseb esile ilma lisavõteteta.

Üle 100 aasta vana raamatu puhul on lihtne teatud materiaalseid detaile tahtmatult romantiseerida: vanunud paber ja litograafias trükitud mitmevärvilised sildid võivad mõjuda tänapäeva digiprindiga harjunud silmadele eksootilisena. Karl Martin Sinijärve (kes on Albert Kivikase kaasfuturisti Erni Hiire lapselaps) raamat „Neli sada keelt” (1997) on hommage’ina „Lendavatele sigadele” trükitud tänapäevaste õllesiltide kujundust kandvale paberile. Valgele paberipoolele trükitud luuletused „Neljas sajas keeles” järgnevad reglementeeritult õllesildilaotustele, luues korrapärase rütmi. „Lendavates sigades” on teksti ja etikettide vaheldust siin-seal murtud. Sinijärve raamatu puhul võinuks kujundaja n-ö originaalsiltide kasutamise asemel kujundusprogrammis õllesiltide kujutise ka lihtsalt illustratsioonina kopeerida. Sarnast trikki olnuks 1919. aastal keerulisem teostada, kuigi õllevalmistajad olid juba hoopis varem hädas olnud enda toodete kopeerimisega.

*

Tee „Lendavate sigade” jälgedel ei ole raamatutihnikust veel päris lagendikule välja viinud. Isegi kui raamat on füüsiliselt säilinud – erinevalt vanimaks eesti raamatuks peetavast trükisest –, ei pruugi tema valmimise käik ennast kuigi hõlpsalt avada. Võimalik, et kõiki detaile ei õnnestugi tagantjärele välja selgitada, kui raamatukujundust pole ilmumise ajal piisavalt oluliseks peetud, et selle kohta andmeid säilitada. Uurimine jätkub. Seni võiks raamatule läheneda tema pealispinda märksa julgemalt torkides – pöörates enam tähelepanu kujundusele, milles sisumaterjal on esitatud. Ükski tekst ei ole lugejani jõudnud ilma vormita, olgu selleks digitaalne fail, tekstifailist kodus prinditud vihik, nahka köidetud kohvilauaraamat või tinalaos sildipaberile trükitud ja klambritega köidetud trükis. Isegi tahtlikult kõige märkamatumaks jääva kujunduse on tinginud kellegi vähemalt teatud määral subjektiivsed valikud. Mõne raamatu puhul tõuseb nende valikute kontseptuaalne potentsiaal lihtsalt ilmsemalt esile.

---

^[1] Lübecki toonane linnavõim oli katoliiklik ja reformatsiooni levikut prooviti pidurdada. Vt Tiina Kala, Eesti- ja lätikeelsed trükised aastast 1525. Rmt: See esimene raamat: 500 aastat ühist kirjakultuuri. Toim. Piret Lotman, Toms Ķencis. [Tallinn]: Eesti Rahvusraamatukogu, [2025], lk 68.

^[2] Voldemar Miller, Eesti raamatuajaloo probleeme. Looming 1972, nr 2, lk 328.

^[3] Juhan Kreem, Tants raamatutünni ümber. Sirp 7. XI 2025.

^[4] Esimene trükikoda Eestis asutati 1632. aastal Tartu ülikooli juurde. 1634. aastast on säilinud Tallinna gümnaasiumi trükikojas valminud trükis. Rmt: Eesti raamatu kronoloogia. Koost. Tiiu Reimo. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2000, lk 11.

^[5] Heinrich Stahli trükise „Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal” teine osa (lauluraamat), ilmunud aastal 1637 ja trükitud Tallinnas. Rmt: Eesti raamatu kronoloogia, lk 12.

^[6] Wanradti ja Koelli katekismus, ilmunud 1535. aastal Wittenbergis.

^[7] Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. Üks ennemuistne jutt kahekümnes laulus. [5. trükk.] Toim. August Annist. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935/1936.

^[8] Siinne kirjeldus lähtub Tallinna Keskraamatukogu Südalinna filiaali rõdusaalis hoitavast „Kalevipojast”, mis on raamatu tagaosas leiduva nummerduse järgi 29. eksemplar, ilmunud aastal 1936. 1935. aastasse dateeritud väikseformaadilises „Kalevipoja” eksemplaris on raamatu lõpus esitatud suureformaadiliste, joonistuspaberile trükitud „Kalevipoja” eksemplaride arv aga suurem – 45 asemel 50. „Kalevipoeg” numbriga 1 kingiti Friedebert Tuglasele ja asub tema muuseumis.

^[9] Paginatsiooni järgi on raamat 22-leheküljeline, kuid tegelikult võib kokku lugeda 38 lehekülge: sildiküljed on nummerdamata.

^[10] A. A., Kirjandus. Tallinna Teataja 28. VII 1919. Rein Kruus ning Tiit Hennoste on selle arvustuse omistanud Artur Adsonile, initsiaalide A. A. taha peitus ka kirjanik August Alle.

^[11] Momentistideks on nimetatud kirjanikke Henrik Visnapuud ja Richard Rohtu, kes asutasid kirjastuse ja rühmituse Moment. Välja anti kogumikud „Moment. Esimene” (1913) ning „Roheline moment. Pühendatud kõigile kirjanduslistele paganatele ja variseeridele” (1914). Momentiste on seostatud futurismi propageerimisega Eestis.

^[12] Aug[ust] G[ailit], Suine melankoolia. Postimees 29. VII 1919.

^[13] Neid hinnatakse nende tegude järele. Postimees 28. XI 1919.

^[14] Protokoll nr. 110. Rmt: I Riigikogu. V istungjärk. Tallinn: Riigikogu, 1922, lk 1041.

^[15] Vt Kirjanikkude keskkomitee, Kirjanikkude toetamise küsimuses. Vaba Maa 1. VI 1922.

^[16] Rein Loodus, Eesti raamatugraafika / Эстонская книжная графика / Estnische Buchgraphik / Estonian book designing. Tallinn: Kunst, 1968, lk 9.

^[17] Rein Loodus, Eesti raamatukunsti teke ja areng. [Kuni 1940. aastani.] Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 52.

^[18] Uno Liivaku, Eesti raamatu lugu. Tallinn: Monokkel, 1995, lk 221.

^[19] Eesti kirjanduse biograafiline leksikon. Toim. Endel Nirk, Endel Sõgel. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 149–150.

^[20] Endel Sõgel, Ühe mehe loominguvabadusest ja eneseõigustamisest. Kolm kirja. [1964]. Rmt: Endel Sõgel, Revolutsioon ja kirjandus. Artikleid, uurimusi, publitsistikat. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 235.

^[21] Herbert Salu, Albert Kivikas. Lühimonograafia. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971, lk 27, 29.

^[22] Bernard Kangro, Vahemäng „Lendavad sead”. Märkmeid Albert Kivikase juubeli puhul. Tulimuld 1968, nr 1, lk 14–21.

^[23] Rein Kruus, Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast. Looming 1985, nr 3, lk 403–413.

^[24] Ivar Sakk, Kirja teekond rahvusliku vormi otsinguil. Rmt: Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Koost. ja toim. Mart Kalm. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010, lk 574.

^[25] Tiit Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul: hüpped modernismi poole. I. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 329–330. Vt ka Tiit Hennoste, Experiments with Language, Books and Manifestos in Estonian Futurism. Rmt: International Yearbook of Futurism Studies, kd 6, toim. Günter Berghaus. Berliin: De Gruyter, 2016, lk 198–219.

^[26] Tiit Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul, lk 329.

^[27] Kunstiskandaalid: 5. Esimene kunstinäitus ja Lendavad sead. ERR 4. XII 2024.

^[28] „Lendavaid sigu” võib leida mitmest kogust, sh Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu Baltica kogust ja Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogust. Vahest kõige paremini säilinud on koopiad Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi kogus.

^[29] Riigi Teataja 27. XI 1918.

^[30] Riigikogu poolt 8. märtsil 1923 a. vastuvõetud Trükiseadus. Riigi Teataja 24. III 1923.

^[31] Типография Эд. Бергмана в Юрьеве = Typographie Ed. Bergmann in Dorpat. [Dateerimata.] Augsburgeri kirjatüüp oli Saksa kirjakoja H. Berthold AG toodang aastast 1901.

^[32] Rein Loodus, Eesti raamatukunsti teke ja areng, lk 52–53.

^[33] Tartu teateid. Trükikoja juubel. Postimees 14. XI 1928.

^[34] Friedrich Puksov [Puksoo], Eesti raamatu arengulugu seoses kirja ja raamatu üldise arenemisega. Tallinn: Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu Kirjastus, 1933, lk 104–105.

^[35] Sealsamas, lk 92.

^[36] Villu Toots, Kiri Eesti kultuuriloos. Kõige varasemast ajast kuni 1940. aastateni. Koost. Rein Loodus. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002, lk 161.

^[37] Kirjavahetus trükikoja Ed. Bergmanniga rahamärkide trükkimise küsimuses. RA, ERA.74.1.2860, l 62.

^[38] Ivar Leimus, Eesti Vabariigi rahad 1918–1992. Tallinn: Olion, 1993, lk 55, 124.

^[39] Teda on nimetatud ka töökoja (ilmselt litograafiatöökoja) juhatajaks. Bergmanni töötajate dateerimata nimekirjas on mainitud Hango Õunapuu nimi, tõenäoliselt on tegemist sama isikuga. Vt Mathiesen’i, „Postimehe”, Bergmann’i, Laakmann’i, „Edasi”, Mällo, Roht’i ja Hermann’i trükikodade tööliste nimekirjad. RA, ERA.R-1218.3.105, l 2.

^[40] Ed. Bergmanni trükikoja aktid, maikuu 1919 raha trükkimise kohta. RA, ERA.74.1.3106. Kirjavahetus trükikoja Ed. Bergmanniga rahamärkide trükkimise asjus. RA, ERA.74.1.2860.

^[41] Martyn Cornell, Albert Le Coq and the Russian Imperial Stout Trade. Brewery History nr 172. The Brewery History Society, 2017, lk 2–8.

^[42] Nimevahetus leidis aset aprillis 1913, lehtedes ilmus teade selle kohta juuni keskel. Andres Sepp, Õllelinn Tartu. A. Le Coq 1807–2007. Tartu: AS A. Le Coq, 2007, lk 149.

^[43] Vt Andres Sepp, Õllelinn Tartu, lk 163, 166.

^[44] Sealsamas, lk 322.

^[45] J. Jannau nimetas enda tehase ümber Livoniaks ilmselt juba 1912. aastal, mistõttu võiksid Jannau nime kandvad sildid pärineda sellele eelnevast ajast. Sealsamas, lk 108.

^[46] Albert Kivikas, Nimed marmortahvlil. II osa. [1948] Tallinn: Olion, 2000, lk 64.

^[47] Tuglase rolli Kivikase publitseerimisotsustes illustreerib Kivikase kiri (10. X 1918), milles noor kirjanik räägib kahest käsikirjast, jättes Tuglase otsustada, kumb võiks esimesena ilmuda. (Ilmselt on juttu tulevasest jutukogust „Sookaelad”, mille ladumine sõja tõttu trükikojas pikale venis.) On märgata suurt aupaklikkust Tuglase vastu, mitte omapoolseid nõudmisi trükile ja laole. Albert Kivikase kirjad Friedebert Tuglasele (10. X 1918 – 2. V 1944 ja d-ta). Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut, KV 5:99/M.

^[48] Albert Kivikas, Nimed marmortahvlil. II osa, lk 107, 133.

^[49] Kirjanduslikud uudised. Odamees, nr. 5, 15. VI 1919. Tartu: Odamees, 1919, lk 55.

^[50] A. A., Kirjandus.

^[51] A. L., Toiduainete hinnad 1918. ja 1919. aastal. Postimees 20. IX 1919.

^[52] Bernard Kangro, Vahemäng „Lendavad sead”, lk 17.

^[53] Rein Kruus, Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast, lk 410.

^[54] Eesti pildis. Fotograaf Carl Sarap (1893–1942). Koost. Merilis Roosalu. Tallinn: Fotomuuseum, 2022, lk 13. Vt Vilve Asmer, Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap. Tuna 2008, nr 4, lk 109–112.

^[55] Väljalõige sisaldub Herbert Salu koostatud Albert Kivikase kohta käivate ajaleheväljalõigete kaustas. EKM EKLA, f 378, m 70:1.

^[56] Herbert Salu on kasutanud ka väljendit „Odamehe-Arlekiini kirjastus”. Herbert Salu, Albert Kivikas. Lühimonograafia, lk 30.

^[57] Eesti raamat 1525–1975. Ajalooline ülevaade. Koost. Voldemar Miller. Tallinn: Valgus, 1978, lk 172. Raamatukujundust käsitleva alapeatüki autoriks on sisukorras märgitud Rein Loodus.

^[58] Kirjastus „Odamehe” pääladu soovitab. [Kirjanduse müüginimestik.] (1920). EKM arhiivraamatukogu pisitrükiste kogu, Pt. 82.

^[59] Karl Kabanov, Minu trükikoda. Koost. Kaja Puusepp. [Tallinn]: Creative Company, 2019, lk 71, 76; Tallinna streigist. Postimees 14. V 1919.

^[60] Carl Sarapi kirjad Friedebert Tuglasele. EKM EKLA, f 245, m 57:8.

^[61] Kirjanduse kuulutus. Postimees 8. VII 1919.

^[62] Kuulutused Eesti kirjastuste poolt. Postimees 23. VII 1919.

^[63] Villu Toots, Kiri Eesti kultuuriloos, lk 218, 234–235. Odamehel oli veel ka kolmas kirjastusmärk, mille autor ootab tuvastamist.

^[64] Carl Sarapi kirjad Friedebert Tuglasele. EKM EKLA, f 245, m 57:8, l 4/8 [dateerimata]. Kirjal on Odamehe konsiiliumi liikmetena märgitud: Odamees, A. Alle, A. Vabbe, V. Kangro-Pool, Asmus Semper, Printsess, Paash.

^[65] Raamatu 1990. aastatel valminud faksiimile leiab Tartu Ülikooli raamatukogust.

^[66] Briti kunstiajaloolane Susan P. Compton on vene futuristide olulise eeskujuna tõstnud esile samuti tapeedile trükitud teose „Lõks kohtunikele” („Sadok sudei”) aastast 1910. Raamatu illustreeris Vladimir Burljuk. Susan P. Compton, The World Backwards. Russian futurist books 1912–16. London: British Museum Publications Ltd, 1978, lk 69.