„Eesti ajalugu on tegelikult üks igavene taastulemine,” ütles 14. juunil 1987. aastal Pangodis soomepoiss, Pitka-poiss ja jumal teab mis poiss veel Ain Kaalep, kui vahetasime muljeid Valhalla äsja lõppenud etendusest „Eesti Kirjameeste Selts”. Kirjameeste ajaloolise koosoleku mängimisest kujunes päris täielik kaos. Plaan oli loomulikult olnud ilus ehk piiri kaotamine lava ja publiku vahel. Selleks pandi osa tegelasi saali rahva sekka istuma, et nad seda aktiveeriksid. Ei teagi, milles oli täpne põhjus või kas jäime ajaloole lihtsalt lootusetult alla, igatahes tuli kõigil peagi täielikult improviseerida. Kuidagi suutsime toimuvat enam-vähem raamides hoida, kui aga Rosenthal kuulutas Jakobsonile näidates: „Kui see mees seltsi etteotsa astub, ei saa siin enam keegi julge olla,” ning hakkas koos toetajatega saalist välja trügima, juhtus midagi ootamatut. Nimelt valgus nende järel kogu saal tühjaks. Kui Grenzsteini mänginud Kaarel Tarand üritas rahvast uksel kinni pidada ja saali tagasi suruda, pidi ta vihaste külameeste käest peaaegu kolki saama. Teda sõimati „kuradi venestajaks” ja kuulutati, et koos temasugustega nüüd küll seltsi jääda ei kavatseta.^[1] Nurga taga puksus aga Kaalep naerda. Ta polevat veel kunagi teatri, ajaloo ja elu sellist kokkukasvamist näinud. Ja ma ei saanud siis ega saa päriselt ka nüüd aru, mida Kaalep selle „ajaloo taastulekuga” täpselt silmas pidas. Midagi olemuslikku näis ta neil hetkedel igal juhul tabavat. Sest Eesti ajaloos tulevad tõesti ikka ja jälle ette samad mustrid; samad olukorrad, probleemid ja väljakutsed; samad hirmud ja vastasseisud; samad ideed. Ideede ilmas on Jakob Hurda ja Villem Reimani ajastul olulist rolli etendanud nn neljanda käsu tõotus, mida järgnevalt vaatlemegi.

Lühidalt kokku võttes lähtub neljanda käsu tõotus ristiusu neljandast käsust „Sina pead oma isa ja ema austama, et sinu käsi hästi käib ja sina kaua elad maa peal”, mida on laiendatud ning täpsustatud, nii et see ei haara enam üksnes bioloogilisi vanemaid, vaid ka suguvõsa ning isegi kogu rahvast. Peapiiskop Johan Kõpp tõlgendas seda katekismuse seletustes järgmiselt: „Neljandale käsule juurelisatud tõotus viib meid otsesesse ühendusse rahvaga, kellesse me kuulume igaüks, ei mitte omal soovil, vaid oma sündimise tõttu Jumalatahtel. Nagu oma isa ja ema ärapõlgamine nii on ka rahva ärasalgamine ja põlgamine Jumala loodud korra vastu eksimine ja Jumala tahte hülgamine, oma rahvaga ühendusse jäämine aga püsiva õnnistusega seotud, mis kestab põlvest põlve.”^[2] Konrad Veemi hinnangul esitas sellise tõlgenduse esimesena Saksa teoloog Friedrich Schleiermacher (1768–1834) XIX sajandi alguses „rahvuste kevade” tärkamise ajal Euroopas. Veem on osutanud Schleiermacheri mõjule ka Reimani rahvakiriku kontseptsiooni puhul jm.^[3] Berliinis tutvus Schleiermacheri õpetustega end Saksamaale täiendama sõitnud noor teoloog Alexander von Oettingen (1827–1905). Kodumaale naasmise järel sai temast teoloogia professor Tartus ning ajapikku mõjukamaid usutegelasi Liivimaal, keda Tartu üliõpilased kutsusid paavstiks ning nimetasid tema maja Tartus Vallikraavi tänaval Vatikaniks. Liivimaa ühest mõjukamast aadliperekonnast pärit Oettingen oli Suur-Saksa ideede toetaja ning suhtus eestlaste püüetesse patroneerivalt. See tekitanud ülikoolis tema loenguid kuulanud Jakob Hurdas trotsi, Oettingeni seisukohti teoloogias olevat Hurt aga hinnanud.^[4] Oettingen oli Schleiermacheri vaadete mõju all ja pidas neist Tartu ülikoolis erikursusi. Villem Reiman kuulus aga Oettingeni lemmikute hulka ja suhtles temaga edasi ka Tartust lahkumise järel. On arvatud, et just Oettingenilt võis Reiman ülikooli õpingute ajal pärida neljanda käsu laiendatud tõlgenduse. Kuid tegelikult polnud Reiman esimene, kes „neljanda käsu tõotuse” rahvusliku argumendina kasutusele võttis. Selleks oli hoopis tärkava eesti rahvusluse olulisemaid ideolooge Jakob Hurt.

Noor Jakob Hurt seisis 1860. aastal elu otsustaval teelahkmel. Vaese Põlvamaa külakoolmeistri poeg oli saanud vanemate uskumatu pingutuse toel korraliku hariduse ja õppis nüüd ülikoolis. Ta valdas saksa keelt vabalt, mõteldes enda sõnutsi juba saksa keeles, ning üritas nagu iga teine endast lugu pidav saksa noormees selles keeles kõrgromantilisi luuletusi kirjutada. Kõik teed sulamiseks kohalikku saksa ühiskonda olid talle avatud, nii nagu tema arvukatele talupojasoost eelkäijatele. Hurt oli igasuguste probleemideta võetud korporatsioon Livonia liikmeks ning saanud ootamatult kiiresti selles värvid. Uhke tulevik oli tema ees lahti rullitud, ainus, mida tulnuks veel teha, oli unustada oma päritolu.

Aga just seda Jakob Hurt teha ei soovinud. Pole teada, kui suurt rolli selles mängisid lapsepõlves kuuldud heinalt naasvate tüdrukute leelod, karjaselaulud ja vanad lood ning muistendid, kui suurt aga hernhuutlikust lapsepõlvekodust kaasa saadud kümme käsku ning tugev usulis-eetiline vaim. 1860. aasta kevadsemestril kuulas Hurt loenguid Schleiermacheri filosoofiast, ei saa välistada, et järgnevates otsingutes võis seegi oma rolli mängida. Sama aasta suve veetis Hurt isatalus Himmastes. Ta aitas kaasa uue elumaja ehitamisel, jättes selle laetalasse oma initsiaalid J. H. Võimalik, et just sellest suvest rääkis kohalikult elanikult Jaan Hämalainenilt 1930. aastal üles kirjutatud mälestuskild: „Hurta nägin, kui ta oli üliõpilane. Käis värvimüts peas heinalistele süüa viimas. Oli kasvult paras pikk mees. Oli väga ladus jutumees ja sõbralik. Ajas rahvaga juttu, seletas eesti ajalugu. Oli loomupoolest hää inimene, sai ümbruskonnaga hästi läbi.”^[5] Suvi isakodus ning suhtlemine ümbruskonna inimestega pani noormehe mõtlema, kes ta siis ikkagi on ja kuhu kuulub. Ning sellega seoses tuli mõelda ka neljanda käsu ja selle täpsema tähenduse üle. Nii ilmuski tema sel suvel peetud märkmikusse ikka uuesti ja uuesti küsimus: „Eesti rahvas, miks ei austa Sa oma vanemaid?” Kuni lõpuks jõudis Hurt uhke kuulutuseni: „Kes sa oled, selleks pead sa saama!” Siin võib aimata otsust mitte jääda lihtsalt kodurahvale truuks, vaid ennast just eestlasena täielikult välja arendada. Mitte ainult austada oma vanemaid ja nende keelt ning meelt, vaid oma rahva heaks kõike välja pannes tööd teha.

Neljandast käsust lähtuvalt seletas Hurt pühendumist rahvuslikule tegevusele ka põhimõttelises kirjas oma kihlatule 1866. aastast, mida viimane sedavõrd oluliseks pidas, et elu lõpuni enda läheduses hoidis. Hurt kirjutas selles: „Ei, haritud ja iseloomuga mees ei tohi ega pea oma vanemate madalat seisust kunagi põlastama, vastupidi, ta peab selle vastu erilist osavõttu ja armastust tundma, sellest rääkimatagi, et suurim patt oleks oma vanemaid põlastada ja hüljata. Selline osavõtt ja armastus on päevselgelt väga loomulik ja ma tahaksin ütelda isegi kohustuslik. Et armastus aga ei peaks kaugusesse kaduvaks sõnaks või määratlemata tundeks jääma, siis peab ta end ka teoga tõestama.”^[6]

Seda asus noor Hurt kohe aktiivselt ka tegema, astudes programmilise luuletusega „Enne ja nüüd” (dateeritud 7. VI 1860) Johann Voldemar Jannseni Perno Postimehe kaastööliseks.^[7] Schilleri luuletusest „Kreeka jumalad” tõukuvad värsid on vastuseks Jannseni ja Juhan Weitzenbergi vaidlusele eesti luule tuleviku üle. Hurt kirjeldas selles algatuseks kaunist muinasaega („Enne, kui veel Taralaiste taimed / Kandis meie kallis issama”), jõudes välja troostitu kaasajani, kus „külmad uddupilved katvad / Meie küntud, äästud laulomaad”. Lõpuread olid siiski lootusrikkad:

Ausad ajad, illusamad ilmad,
Ennemuistne kulus laulo põlv,
Millal nävad teid keik Eesti silmad?
Millal lõppeb laulu talv?

Kristjanjaaguliku igatsusega täidetud luuletuste loomise kõrval (tuntuim neist on ilmselt „Karjapoiss on kuningas”), kirjutas Hurt samal suvel üles esimesed rahvalaulud. Järgnevatel aastatel rakendas ta end tööle Õpetatud Eesti Seltsis eesti keele ja rahvaluule uurimisel. Kristlikke põhimõtteid kasutas Hurt eestluse põhjendamisel edaspidigi oma suurtes kõnedes (näiteks esimesel üldlaulupeol)^[8] ja avalikes kirjades Eesti Aleksandrikooli heaks. Vastates 1874. aastal ilmselt ühes oma põhimõttelisemas kõnes „Eesti päevaküsimused” saksa ametivendade ees küsimusele, miks tahavad eestlased oma rahvuse juurde jääda, kasutas Hurt otseselt neljandat käsku argumendina, kuulutades muu hulgas: „Mitte küllalt sellest, et oma sugurahvast üleüldse ja suure hulgana maha salatakse ja niiviisi tegelikult pattu tehakse neljanda käsu vastu, paremale järjele saanud eestlased salgavad liigagi tihti ka oma lihaseid vanemaid ja sugulasi.”^[9] Ta kordas sama ka erakirjavahetuses, tuletades näiteks õetütart abiellumise puhul õnnitledes meelde: „Seejuures pidage kinni neljandast käsust, mis meilt Läänemereprovintsides tuhandeid südameid varastanud on, jääge kindlalt ja pühalt truuks oma rahvale ja rahvusele, milles Jumal on meid sündida lasknud ja milles te elate ja liigute. Kadaka sakslased pole mitte mingi õilis, vaid pehkinud taim. Kes oma vanemaid ei austa ning oma õdesid vendi ei armasta, pole üldse au ega austamist väärt.”^[10]

Selleks ajaks oli rahvuslik liikumine juba täies hoos ning Eesti tundmatuseni muutumas. Villem Reiman sai vaimselt kujuneda sootuks teist teed mööda, olemasolevate rahvuslaste eeskuju ja ideid kasutades. Reimani rahvuslikku ärkamist mõjutas tugevalt Johann Voldemar Jannseni „Eesti Postimees”, konkreetselt aga selle lisalehes 1871. aastal ilmunud Jakob Hurda „Pildid isamaa sündinud asjust” ning tema teised kirjutised. Kuigi Reiman elas kaasa kogu rahvuslikule liikumisele, sealhulgas C. R. Jakobsoni võitlustele, jäi Hurt talle rahvuslikus mõttes suurimaks autoriteediks. „Hurda kutsikaks” kasvamine Eesti Üliõpilaste Seltsis tugevdas seda tendentsi veelgi. Nii oli enesestmõistetav, et Reiman veetis oma prooviaasta 1887–1888 just Jakob Hurda juures Peterburis. Vanusevahele vaatamata kasvasid mehed tihedalt kokku. Võib koguni ütelda, et Peterburi aeg „küpsetas” Reimani lõplikult valmis.

Ilmselt just Jakob Hurt vahendas Reimanile neljanda käsu laiendatud tähenduse, kuigi eks viimanegi oli Oettingeni juures õppinud. Reiman asus seda kohe rakendama esimeste eesti soost haritlaste, Forseliuse kasvandike elulugude käsitlemisel, mis oli sajandi lõpukümnendil tema üks peamisi uurimisteemasid. Juba 1890. aastal pöördus ta kaasvilistlase pastor Johannes Renniti (1862–1923) poole, et otsida andmeid Ignati Jaagu ja tema järeltulijate kohta. 1895. aastal nägi päevavalgust uurimus Bengt Gottfried Forseliusest,^[11] 1898. aasta sügissuvel aga 14-leheküljeline erikirjutis „Ignati Jaak”. Viimases kirjeldas Reiman Ignati Jaagu päritolu, õppimist Forseliuse seminaris, käiku Rootsi kuninga juurde, tööd Kambjas, tema järeltulijate saksastumist ning lõpetas uurimuse lausetega: „Võib arvata, et pärastine köstrite- ja õpetajate-perekond Ignatius, mis nüüd ammu otsa lõpnud, Ignati Jaagu liha ja veri on. Need endised „mitte-inimesed” ei tahtnud aga nüüd muidugi enam „mitte-saksad”, s. o. eestlased olla, vaid saivad südasaksteks. Sellepärast ei ole Eesti rahva tähtraamatul põhjust nende käekäiku pikemalt järele uurida. Meie kodumaal on alati auuasjaks peetud, kui pärisrahvaste kõrgema haridusega pojad ja tütred Jumala neljanda käsu ära unustasivad ja võerastega kokku sulasivad. Sellepärast on nemad ka neljanda käsu tõotusest ilma jäänud: „Et sinu käsi hästi käib ja sina kaua elad maa pääl”.”^[12]

August Palm võttis Reimani sõnumi „Ignati Jaagu” lõpus kokku kuues punktis: „1. hilisem Ignatiuse suguvõsa põlvneb arvatavasti Ignati Jaagust; 2. see suguvõsa on ammu välja surnud; 3. enne seda nad saksastusid; 4. meie maal on kõrgema haridusega eestlased ikka võõrastega kokku sulanud, seega unustades neljanda käsu; 5. seetõttu on nad ilma jäänud neljanda käsu tõotusest („et sa kaua elad maa peal”) ja nagu samataoliseks karistuseks on Ignatiuse suguvõsagi lõppenud; 6. eestlased on pärisrahvas meie maal, sakslased võõrad.”^[13] Oli selge, et kohalikus saksa keskkonnas tekitas see tugeva tormi. Juba 17. septembril kirjutas endine superintendent pastor Anton Hermann Haller (1833–1906) Märjamaalt Reimanile terava kirja, kus nõudis Reimanilt esitatud väidete avalikku tagasivõtmist ning vabandamist. Vastasel juhul jätvat Haller endale vabaduse „kompetentsemas kohas samme astuda”.^[14]

Reimani jaoks ei tulnud vabandamine kõne alla, kuid ta sai aru, et see on alles algus, ees seisab pikem vägikaikavedu, kus tuleb iga samm korralikult läbi mõelda ning ette valmistada. Nii sõitis ta Tartusse Jaan Tõnissoniga nõu pidama, mida suuremate vastasseisude puhul ikka tehti. Tõnissoni juurateadmisi kasutades koostati ühiselt Hallerile vastus, mille Reiman 24. septembril 1898 ära saatis. Ta väljendas kahetsust, kui on kedagi tahtmatult solvanud, ning avaldas valmisolekut artiklisse sattunud faktivigade eest avalikult vabandada, kui keegi osutab, millised need on. Kui temalt aga nõutakse kogu artikli tagasivõtmist ja avalikku vabandamist, siis oleks see „kõlblusvastane” tegu, millega Reiman kuidagi nõustuda ei saa. Nagu arvata võis, ei rahuldanud selline vastus Hallerit ja ta pöördus Reimani vaimuliku ülemuse superintendent Friedrich Hollmanni poole, kes saatis 13. oktoobril 1898 Reimanile noomiva ja ultimatiivse kirja. Selles ladus Hollmann Reimanile õlgadele hulga patte, lõpetades kirja küsimusega: „Kuidas tahate Teie nüüd, härra pastor, tekitatud pahandust, ja see on nüüd must-valgel meie ees, heaks teha? Ma panen Teie südametunnistusele küsimuse, et Teie neil asjaoludel kas avalikult kahetsete, mis Teie avalikult olete eksinud, või lahkute ametist, mis ometi eluilmas säärase rahvusliku teotsemisega kokku ei sünni.”^[15] Reiman ei kavatsenud aga kumbagi teha ja vastas Hollmannile taas Tõnissoniga konsulteerimise järel pikalt ja viisakalt, üritades vaidlust suunata teoloogiliste küsimuste pinnale. Neis tundis ta end täiesti kindlalt, olles vahepeal suhelnud usuteaduse professori Ján Kvačalaga ja, mis eriti oluline, konsulteerinud oma õpetaja professor Alexander von Oettingeniga, kes Reimani väiteid täielikult toetas. Mida kirjutajad superintendent Hollmannist tegelikult arvasid, valgustab Jaan Tõnissoni kiri Villem Reimanile 1898. aasta lõpust, mille ta palus küll lugemise järel hävitada: „Kõik, mis ma kindralsupertent Hollmanni isandast kuulen, sunnib mind arvama, et see inimene mitte normal ei ole. Tema omavoli, suurelik meel, auahnus, märatsev liialdus Eesti rahva vihkamises – kõik on meelenõrkuse tunnistuseks. Et Liivimaa sarnast isikut kindralsupertendi toolilt ära ei suuda puhuda, on meie maa olude sündsaks mõõdupuuks.”^[16]

1899. aasta esimestel kuudel läks tüli edasi ning Reimani rünnati ametivendade poolt nii eraviisiliselt kui ajakirjanduses, kuid aegamisi hakkas surve vaibuma – Reimani toetama asunud Alexander von Oettingeni vastu ei söandanud astuda isegi mitte kindralsuperintendent Hollmann. Reiman ei vabandanud ja jäi ametisse edasi.^[17] Alles aastakümnete pärast tehti selgeks, et Ignatsi Jaagu järeltulijad tõepoolest saksastusid ja said Ignatiusteks, kuigi välja ei surnud nad sellepärast mitte.

Ühemõtteliselt toetust sai Villem Reiman neis vaidlustes Jakob Hurdalt. 24. oktoobril 1898 saadetud läkituses kirjutas ta Reimanile julgustavalt: „Ära karda mitte, kallis vend! Meie oleme kõik Sinu poolt ja mina usun, et ka Jumal Sinu poolt on. Kui pikalt Sinu jutustus täiesti ajalooline on, vastad Sa ise. Aga see süda ja hing, mis Sinu kirjutusest paistab, on ka meie oma. Sinu jutustus seisab neljandama käsu põhja pääl ja sell käsul on tõotus. Ka põrguleer ei jõua seda käsku ja tõotust ümber lükata. Ka Sinu jutustuse toon ärgu kartku inimeste kohut, sest kiri ütleb: (Salom. Õp. S. 30, 17) „Silma, mis isa irvitab ja ei taha ema sõna kuulda, peavad kaarnad jõe ääres välja nokkima ja kotkapojad ära sööma.” Mina rõõmustan Sinu tunnistuse pärast ja annan Sulle kaugelt suud.”^[18] Vähe sellest, Hurt asus „neljanda käsu tõotuse” teemat ka ise oma sõnavõttudes arendama.

1899. aastal lõpetas ta näiteks Peterburis esinemise saksa pastorite õhtul manitsusega neljanda käsu teemal: „Meie ütleme: kallid saksa kaaskodanikud ja usukaaslased! Teie võidate küll põgenike läbi uusi töötegijaid ja oma töö jaoks uut pinda värskete jõudude abil, aga te saavutate sellist edu täiesti meie kulul, mis meid ei rahulda. Seejuures mõõdate te asju kahesuguste kaaludega, mis meile vastik on. Enda juures häbimärgistate te rahvuslikku pöördumist patuna, meie juures tõstate te ta peaaegu vooruseks. Meie usume, et on õige ja tähtis, mis ütleb apostel Paulus (1. Tim. 5, 8): „Aga kui keegi enese omaste, kõige enemiste kodakondiste eest ei kanna muret, see on usu ära salanud, ja on kurjem kui uskumata inimene.” Selle apostelliku põhimõtte juurde tahame me mõlemad jääda, sakslased ja eestlased, igaüks omas majas. See saab hea olema!”^[19] Ja neljandast käsust ei saanud ta mööda ka oma viimases kõnes Vanemuise Seltsi uue maja õnnistamisel 1906. aastal.^[20]

Kuigi Villem Reiman ise järgnevatel aastatel „neljanda käsu tõotuse” teemat edasi ei arendanud, näitas tema kokkupõrge saksa kirikutegelastega rahvusluse põimumist usulis-eetiliste arusaamadega, mis andis sellele erilise seesmise tugevuse ja veendumuse. Sellest vaatenurgast polnud rahvusluse puhul tegemist mitte valiku või võimalusega, vaid kohustusega. Seda võib isegi kutsuda saatuseks. Niisugusest arusaamast kasvas välja ka Reimani äärmuseni arenenud kohusetunne, see põletas teda seestpoolt dramaatiliselt ja tõi lõpuks kaasa kriitilised ja pessimistlikud seisukohad oma rahva elujõu ja tulevikuväljavaadete kohta. Reimani kriitikat võis pidada ülepingutatuks ja kitsarinnaliseks, kuid see aitas ometi rahval tee peal püsida ning tulevikku liikuda.

Aastakümned läksid ja muutsid Eestit tundmatuseni. Saime oma riigi ja iseotsustamisõiguse ning jõudsime seda kasutades Eestit veel rohkem muuta. Muu hulgas püstitasime Villem Reimanile Tartus Toomemäele ausamba. Siis jäime oma riigist ja suuresti ka oma ajaloost ilma. Ja mõne aja pärast ka Reimani ausambast Toomemäel. Reimanist sai nüüd rääkida vaid paguluses, kus üritati jätkata võitlust omariikluse taastamise eest. Selleks tuli aga kõigepealt endal püsima jääda. Väikeses pagulasühiskonnas eestlust üle põlvkondade säilitada tundus võimatu ülesandena, aga ometi saadi sellega hakkama. Sest ka pagulusse pääsenute jaoks oli rahvuslus nende saatuseks, nii nagu omal ajal Villem Reimanilegi. Pole imestada, kui Reimani kunagise õpilase ja kaasteelise Johan Kõpu esimestes paguluses avaldatud seletustes katekismusele „neljanda käsu tõotus” nii tugevalt esile kerkis. Konrad Veem tugevdas seda suunda veelgi, kirjutades järgmist: „Neljanda käsu vastu eksivad need, kes end lahti ütlevad esivanemate pikast reast ja muutuvad hooletuks ülesande täitmisel, mis neil on oma rahva vastu; kes end oma rahvusest lahti ütlevad; [—] kes patriootidena koputavad vastu rinda, kuid samas ei kasvata lapsi oma rahvale.”^[21]

*

Võitlus ümberrahvustamise vastu oli eluline teema ka minu põlvkonnale. Võimalus jääda vähemusse oma ajaloolisel kodumaal lasus endiselt meie kohal, kui Nõukogude võim hakkas 1986. aastal näitama murenemise märke. Kremlis istus uus mees ja ajakirja Looming toimetuses Toomas Haugi väikeses, pabereid täis kabinetis istus tihti koos kamp karvaseid kirjatsurasid, kes nuputasid, kuidas lubatavuse piire laiemale nihutada. Kuigi põhiosas polnud seda veel näha, olid ajakirjas siiski juba toimumas põhimõttelised teisenemised. Kõigepealt muutus tähelepandavalt operatiivseks ringvaate osa, kus ilmus isegi kokkuvõte muinsuskaitseklubide esimesest kokkutulekust Jüris 1986. aasta sügisel. Toomas Haug tutvustas meile viise, kuidas neil on õnnestunud Nõukogude tsensuuri üle mängida ning seni enam-vähem keelu all olnud tegelasi pagulusest ja kaugemast ajaloost trükisõnas käibesse tuua. See ei tähendanud, et asjaosalist veel kiita võis, aga mainida küll.

Kui vaatasime, kellel niimoodi olemise-mitteolemise piiri peal kõikuvatest vanematest haritlastest kaasajalegi midagi öelda oleks, jäi pilk pidama Villem Reimanil. Kuigi üks põhimõttekindlamaid rahvuslasi Eesti ajaloos, oli ta surnud enne bolševike revolutsiooni ning polnud seetõttu nimena ehk päris keelatud, kuigi tema vaimupärand oli Nõukogude režiimile vastuvõetamatu. Venestusvastase võitluse ühe juhina oli tal meile 1986. aastal piisavalt ütelda, nii et tema legaliseerimine tuli seada eesmärgiks. Selleks tuli Reimani nimi saada esmalt trükki mõnes ringvaate kirjutises ja siis üritada teda puudutada juba mingis pikemas artiklis. Esimese eesmärgi saavutasime ärkamisaja ühe juhi Hans Wühneri juubelit tähistava ringvaate „nupuga”, kuhu sai möödaminnes põimitud ka Villem Reimani nimi.^[22] Kui number koos Reimaniga sai trükiloa, võtsime järgmiseks sihikule Loomingu põhiosa. Artikkel selleks oli mul sisuliselt valmis ja noore mehe arrogantsiga ei saanud ma ilmselt ise arugi, et see võib olla kirjutis, millega toimus „märkimisväärne muutus ajaloo käsitlemise retoorikas”, nagu takkajärgi on täheldatud.^[23] Mina nägin selles pigem järge ajakirjas Keel ja Kirjandus avaldatud artiklile Ado Grenzsteini Kirjakogust.^[24] Ka Grenzsteini nime ja tegemiste trükki toimetamine oli Keele ja Kirjanduse rahvalt nõudnud parajat pingutust. Nüüd kutsus Loomingu peatoimetaja Kalle Kurg mind artikli „Tuglas, ajalugu ja „Ado Grenzsteini lahkumine”” pärast enda juurde. Väitsin selles kirjutises, et XIX sajandi venestusajast leiab tunnustamist väärivaid mehi, nagu näiteks Villem Reiman, kuigi Tuglas neid ei sallinud. Peatoimetaja kartis, et Reimaniga on tsensuurist raske läbi saada. Mina toonitasin, et Nõukogude Liidus on algatatud alkoholivastane poliitika ja ka Reiman oli omal ajal teenekas karskusseltside tegelane. Kurg arvas, et saab artikli trükki siis, kui nõustun oma mõtet sõnastama väikese mööndusega. Nii ilmuski sellesse lause: „Olles kaugel V. Reimani idealiseerimisest (tegemist oli siiski juba kodanlikku laadi poliitikuga), tuleb ometi nentida: V. Reimani isik ning tegevus on ühtlasi parim tõend, et tol keerulisel ajal oli võimalik elada ning tegutseda ka teiste reeglite alusel, kui seda tegi A. Grenzstein.”^[25]

Olin rõõmus, et peatoimetaja lubas artikli läbi suruda, kuid muretsesin, et ega ma Reimanile kuidagi ülekohut ei teinud. Läksin Kure kabinetist joonelt Haugi juurde ja rääkisin kogu loo ära. Too naeris ja arvas, et Reimanil oleks vaevalt midagi selle vastu olnud, kui teda kodanlikuks tegelaseks kutsutakse. Olulisem on, et Kurg tõesti artikli tsensuurist läbi suruks. Seda ta tegi ning kirjutis nägi päevavalgust aasta viimases numbris. Nüüd polnud enam probleemi järgmisel aastal juba otseselt Reimani elu käsitlev kirjutis avaldada.^[26] Reimani „legaliseerimine” aitas mul hakkama saada ka Viljandi rajooni võimu- ja parteiorganite kaebustega ENSV Kultuuriministeeriumile, et keegi Laar käib nende juures reaktsionäär Reimaniga Kolga-Jaani rahvast üles ässitamas. Ajad olid aga muutumas ning sellistel kaebustel polnud enam tagajärgi.

Nii nagu Moskva „mineraalsekretäri” karskuspoliitika murendas Nõukogude impeeriumit, aitasid Villem Reimani aated Eestis sisse juhatada „uut ärkamisaega”. Esimest korda tundsingi selle aja võbinat 1987. aastal tõrvikutega Kolga-Jaani kalmistul Reimani kalmul seistes ning tema sõnu Jaan Adamsonist ette kandes. Villem Reimani vaim lehvis üldse tugevalt kogu muinsuskaitseliikumise kohal, temast sai uue ärkamisaja käilakuju, tema monumendi avamisest Kolga-Jaanis 1988. aasta mais esimene täielikult sinimustvalge avalik üritus tolle aasta murrangulisel suvel. Tartus Toomemäel uuesti seisvat Villem Reimani monumenti vaadates aga võime kahtluseta mõtelda: nii nagu selle mehe vaim aitas seda riiki luua, nii aitas ta seda ka taastada.

Nüüdseks on taastatud vabariik olnud kauem iseseisev, kui oli sõdadevaheline Eesti. Kas neljanda käsu tõotus toimib endiselt? Ehkki sellele tihti ei mõelda, tuleb tunnistada, et oleme jõudnud selle küsimuse veel laiema tõlgendamiseni. Vanemate keele ja meele austamisest viib see Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli punktini riigi kohusest tagada „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Sest mida muud see siis on, kui mitte meid möödanikust tänapäeva kandunud „neljanda käsu tõotus”?

Seda punkti polnud Eesti Vabariigi varasemate põhiseaduste preambulites ega ole sellisel kujul ka teiste riikide põhiseadustes. Ettepaneku niisuguse sissejuhatuse lisamiseks põhiseadusele tegi Eesti Kongressi saadik, legendaarne metsavend Alfred Käärmann (1922–2010) Põhiseaduse Assamblee liikme Kaido Kama vahendusel. Metsas raskelt haavata saanud ning käe kaotanud Käärmann jätkas võitlust võõrvõimu vastu kuni 1952. aastani. Ta teadis, et isegi kui kogu muu jõud on kadunud, aitab püsida vaimujõud, keel ja kultuur, meie viimane kaitseliin. Seetõttu tuleb keelt ja kultuuri hoida ning tugevdada, mis on preambulis tehtud ühemõtteliselt Eesti riigi kohuseks.

Siinse artikli eesmärk pole algatada arutelu teemal, kuidas Eesti valitsused on täitnud põhiseaduses mainitud kohustust. Igal juhul arvan, ei maksa ennast uinutada argumendiga, et statistika järgi toetatakse Eestis kultuuri rohkemgi kui mõnes teises riigis, sest nende põhiseaduste preambulis pole sellist punkti. Kultuuri turvavõrgustiku (kohalikud rahvamajad, koolid, raamatukogud jne) hõrenemine on Eestile selge väljakutse, millega kaasneb hulk seonduvaid probleeme. Mis näitab, et töö sügavat ajaloolist tausta kätkeva põhiseaduse juhtmõtte sisustamisega on alati pooleli.

---

^[1] Vt Lauri Vahtre, Suur lahkuminek. Postimees 25. VIII 2006.

^[2] Johan Kõpp, Meie ristiusu õpetus. Stockholm: EELK Komitee, 1949, lk 41.

^[3] Konrad Veem, Eesti vaba rahvakirik. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1988, lk 168–170.

^[4] Vt Mart Laar, Raamat Jakob Hurdast. Tartu: Ilmamaa, 1995, lk 43.

^[5] Rudolf Põldmäe, Noor Jakob Hurt. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 19.

^[6] Jakob Hurt, Kõned ja kirjad. LR 1989, nr 1–2, lk 13–14.

^[7] J[akob[ H[urt], Enne ja nüüd. Perno Postimees 10. VIII 1860.

^[8] Vt Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toim. Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1939, lk 33–48.

^[9] Vt Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk 165.

^[10] Jakob Hurt Olga Härmsile 19. VI 1903. EKM EKLA, f 45, m 20:22.

^[11] W. R., Bengt Gottfried Forselius. Rmt: Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. Kolmas leht. Tartu: Eesti Üliõpilaste Selts, 1895, lk 7–52.

^[12] V[illem] Reiman, Ignati Jaak. Rmt: Sirvilauad 1899. Tartu: Eesti Üliõpilaste Selts, 1898, lk 48.

^[13] August Palm, „Ignati Jaak”. Villem Reimani sekeldusi saksa kirikutegelastega rahvusküsimuses. Eesti Kirjandus 1935, nr 6, lk 259.

^[14] Villem Reiman, hingekarjane. Koost. Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2023, lk 51.

^[15] Sealsamas, lk 53–54.

^[16] Villem Reiman, hingekarjane, lk 61.

^[17] Ilje Piir, Villem Reimani tüli baltisaksa pastoritega. Rmt: Baltisaksa kultuuri osatähtsus Eesti ajaloos. Tallinn: Avita, 1996, lk 39–41.

^[18] Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus aastatel 1884–1904. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 179.

^[19] Jakob Hurt, Kõned ja kirjad, lk 86.

^[20] Sealsamas, lk 87–94.

^[21] Konrad Veem, Elu juhtnöör. Stockholm: EELK Komitee, 1955, lk 21.

^[22] M[art] Laar, Hans Wühner 150. Looming 1986, nr 11, lk 1568–1570.

^[23] Vt Marten Kuningas, Muutuv Looming 1979–1991. Bakalaureusetöö. Tartu, 2009, lk 37.

^[24] Mart Laar, A. Grenzsteini Kirjakogust. Keel ja Kirjandus 1984, nr 6, lk 359–363.

^[25] Mart Laar, Tuglas, ajalugu ja „Ado Grenzsteini lahkumine”. Looming 1986, nr 12, lk 1682.

^[26] Mart Laar, Villem Reiman. 70 aastat surmast. Looming 1987, nr 5, lk 709–712.