Raimond Kaugveri (25. II 1926 – 24. I 1992) kirjad tütrele ei ole ilukirjanduslik fiktsioon ega visand kiriromaanile, vaid päriselt aset leidnud kirjavahetus isa ja tütre vahel rohkem kui 20 aasta jooksul.

Esimesed kirjad vahetasime isaga 1969. aasta suvel, kui olin just lõpetanud keskkooli ja valmistusin Tartu ülikooli astuma. Sealtpeale olid kirjad ainus enam-vähem toimiv viis kodustega Tallinnas sidet pidada. Digiajastu polnud veel saabunud, inimestel polnud kõige tavalisemat telefonigi. Niisiis hakkasime kirjutama ja tegime seda kuni isa viimaste päevadeni. Nende aastate sisse jäävad mõlema elus mitmed järsud pöörded ja käänakud, mis on ka kirjadele ohtralt ainest pakkunud.

Ootuspäraselt on kirjades juttu igapäevasest eluolust, n-ö perekondlikest asjadest, ent sekka siiski ka pikemaid arutlusi ühel või teisel teemal. Kirjade toon kujunes iseenesest pigem kergeks, muretuks, pisut lõõpivaks, seda ka tõsiste teemade puhul. Klassikalisi isalikke nõuandeid kohtab neis vaid aimatava vastukajana mõnele mu murekirjale; asjaolude täpsem taust jääb targu avamata. Kirjavahetuse saladust mainiti tollal üksnes muigega, irooniliselt, sellesse ei usutud. Maast madalast raamatuid neelanud ja hea mäluga inimesena oli isal lausa varrukast võtta kõikvõimalikke tsitaate, sententse ja niisama naljatusi. Noorematele lugejatele, kel isiklik ENSV-kogemus puudub, võivad Nõukogude tõelust ja ajalehekeelt parodeerivad või parafraseerivad lõigud ehk isegi tabamatuks jääda.

Pikemad peatuspaigad neil aastatel olid – lisaks isa Tallinna korterile – abikaasa Aave töö- ja elukoht Jõelähtmel ja paaril viimasel aastal Lehtse, kuhu isa pärast Aave traagilist surma sõprade ärgitusel väikese maja ostis. (Raimond Kaugveri elu verstaposte on Sirly Hiiemäe igati ammendavalt kirjeldanud elulooraamatus „Raimond Kaugver. Rahvakirjaniku lugu”, 2024.)

Siinsesse valikusse on nopitud kirjakatkeid, mis võiksid anda aimu Raimond Kaugveri kirjanikuelust aastatel 1969–1991 ja tema suhtumisest kirjaniku missiooni üldisemalt.

Katrin Kaugver

1969, Tallinnas

…kirjanduse sõlmprobleemiks on alati olnud ja jääb inimese suhe teda ümbritsevaga ja sellest suhtest välja kasvava isiksuse õnn või traagika. Inimese kujutamine teda ümbritsevas ajas ja suhetes selle ajaga – see on ainus kirjanduse probleem ja kõik muu on soolapuhumine.

*

Minu fatalismiks pole Sul praegu veel muidugi mingeid eeldusi, selleks peaks ka Sind enne niimoodi traalima, nagu mind on traalitud, mille eest hoidku küll jumal. Aga pole paha siiski meenutada, et fatalism on ainus tõsine filosoofia – mitte usk tobedasse ettemääratusse, vaid teadmine, et maailma ja elu valitsevad just nimelt ettenähtamatud juhused, mille kombinatsioonist sõltub sinu käekäik rohkem kui millestki muust, ja et selles juhuste abrakadabras valitseb imelikul kombel siiski mingi süsteem, mis maailma kui tervikut ilusasti tasakaalus hoiab. Kui mu joodikust kolleeg Endel Tennov enda järjekordselt ahastusse on joonud, siis lohutab ta end alati sügavmõttelise tähendusega, et viiekümne aasta pärast pole sellel kõigel mingit tähtsust. See on muidugi õige, aga nende viiekümne aasta jooksul on kõigel siiski kuradi suur tähtsus, vähemalt minu enda jaoks, ja mina, see ongi ju maailm, sest kui mind enam pole, pole ka maailma, vähemalt ei tea mina sellest enam midagi ega lähe see mulle enam korda. Iga inimese surmaga hukkub kogu maailm.

*

Üldiselt huvitab mind Sinu elamine kangesti. Võib-olla, et selles on tubli annus enda elamata jäänud elu vastu huvi tundmist – eks me kõik ole inimesed! –, aga mitte vähem ka isalikku – küll on loll sõna! – tõsist osavõtmist kõigest, mis Sa teed ja mis Sinuga juhtub. Mis isa ma Sulle ikka olen, ma ei pea ennast üldse nii vanaks, et kellegi isa olla, kel juba endal mõistus peas ja tekkel soengul. Võta mind pigem kui vanemat sõpra, keda Sa alati kõiges usaldada võid ja kes iialgi ei tüki Sulle nõu andma, mida Sa ei vaja, kui aga juhtub, et Sa mingil põhjusel arvad, et minu kasinad teadmised elust ja inimestest Sulle milgi moel abiks võiksid olla, siis pea meeles, et saad minult alati absoluutselt ausa ja siira vastuse. Moralist ma pole, seda Sa tead, pigem vastupidi, aga see ei peaks minu kogemuste väärtust kahandama, vaid otse vastupidi. [—] Noortel on üldiselt arvamine, et ega oma vanematega teatud asjadest maksa rääkida, tuhka nad sellest aru saavad ja nii edasi. Ma tahaksin, et Sa vastupidises veenduksid. Ja pahatihti on just need inimesed, kes pole osanud omaenda elu kõige paremini korraldada, rohkem võimelised asjalikku informatsiooni andma kui need, kellel kõik väga sündsalt, moraalselt, korralikult ja libedalt on läinud. Pealegi, nii naljakas kui see ka pole, elavad need iseenesest muidugi „vanad inimesed” sedasama närveldavat tundeelu nendesamade puhangute, kirgede, pettumuste ja lootustega nagu nooredki – ja on olukordi, kus minusugune vanamees koguni Sind vajaks, Sinuga millestki rääkida tahaks, Sinult nõu tahaks küsida. [—] Sedasi. Mul endal on nagu alati kiired päevad, tööd on palju ja samal ajal just nagu polegi. Paistab, et meie sajandil juhtub iga päev vist siiski liiga palju, et me suudaksime selle rütmiga kohaneda – vähemalt minu põlvkond. Näidend lükati mul nüüd lõpuks kindlalt tagasi põhjendusega, et seda ikka nõukogude laval mängida ei saa, tekitaks ohtlikke tõlgendusi ja järeldusi. Millest ma teen naiivse otsustuse, et näidend on ilmselt üsna asjalik. Vorpisin valmis paar kuuldemängu, mida pean ka mitte kõige halvemateks ja mis imekombel läbi läksid, peamiselt vist sellepärast, et midagi on tarvis välismaale saata ja minu omad näivad välismaa maitsele kõige rohkem vastavat. [—]

Üleeile [14. X 1969] suri Sang, nagu Sa nüüd juba isegi tead, oli tõsiselt kahju. Tema oli üks neist väga vähestest kirjameestest, kes väärisid ja väärivad tõsist lugupidamist. Tundis end enne haiglasse minekut väga hästi, talle määriti ikkagi lootusetu operatsioon kaela ja poolteist tundi pärast seda oli laul vaikinud – süda ei pidanud ilmselt sellisele koormusele vastu. Pagana veider on nii tuttava inimese surm. Võõra puhul on surm ikka abstraktne asi, aga kui lahkub sulle lähedane inimene, tunnetad äkki selgesti ka enda surelikkust, surm muutub vastikult konkreetseks. Mina teda ei karda, ausalt, pole kunagi kartnud, pigem võiksin karta suremist, kui ta väga kaua tuurib. Aga nagu öeldakse, surm pole hirmus, aga elada tahaks.

1970, Jaltas

Saabusin eile õhtul, võtsin mõningase tigedusega teatavaks, et siin on ainult seitse kraadi sooja, et taevas on pilves ja et meie kallis loominguline maja^[1] seisab vanaviisi kogu oma sümmeetrias, mille kohta teadjamad mehed on öelnud, et täiuslik sümmeetria on võimalik ainult absoluutses tühjuses. [—]

Päike kukkus sirama, juba hommikul oli üheksa kraadi sooja. Võtsime Iko Maraniga jalad selga ja läksime mägedesse. Ja kujuta ette – aeg-ajalt energiat juurde kogudes otsustasime lõpuks teha retke Ai-Petrile. See tähendab ühesõnaga seda, et me trampisime üheksa tunni jooksul maha nelikümmend viis kilomeetrit, sellest tubli poole vahetult mägestikuradadel ja mäekülgedel ronides, roomates, hüpates ja värisedes. Iga toll minu vaest ihu ajab praegu nii pindu välja, et röögi või appi. Aga ilmatu tore oli. Nägime suurt kotkast, nägime teisigi linde, nägime kuristikke ja platoosid, nägime kuratlikult ilusaid vaateid igalt kaljunukilt, kuhu me hirmust lõdisedes ja teineteist vastastikku julgustades olime jõudnud. Ja kui saabusime tagasi Jaltasse, lendas suur öökull otse meie akende all kasvavasse küpressi.

*

Mis ma siis õige teen? Tööd, jumala eest tööd. Usu või ei, aga ühe näidendi kirjutasin juba valmis – kuue päevaga, sest rohkem ei pidanud jumal vajalikuks terve maailma loomisele kulutada.^[2] Sümboolika on mõneti õigustatud, sest näidendis on juttu just jumalikest asjadest, nimelt võtsin ma pähe tõestada, et Jeesus Kristus tuligi risti lüüa kui paadunud idealist ja abstraktne humanist. Kuna see sündmustik, mis toimus roomlaste poolt okupeeritud Palestiinas, nii kenasti annab võimalusi allegooriaks ja paralleelideks Maarjamaa praeguse saatusega, siis kardan, teatrid ei kipu just üksteise võidu teda mängima. Ei saa öelda, et see ei paneks mind pisikese murega näidendi tulevikule mõtlema, aga lõppude lõpuks on kõige olulisem see, et mees on rõõmus oma tegemiste juures, ja seda ma, jumala eest olin. Nüüd klopsin jutustust kokku, mis muidugi ka palju parem ei ole, sest Sinu vaene lubjakas ei oska ju riigitruu olla, nagu juba kaks suurvõimu kurvastusega kindlaks on teinud. [—]

Kahju, et Sul võimalust pole selle maja elanikke lähemalt vaadata, see on nii õpetlik ja teeb sulle paugupealt selgeks, miks vene kirjandus on just see, mis ta on. See tuletab mulle meelde värsikest, mille ma Pätigorskis sanatooriumis olles kirjutasin, aknast Beştau-nimelist mäge vahtides: „Beştau, Beştau, / ei tee sulle au, / et vaatad meid mahedamalt – / oleks minu käes võim, / siis su mägilashõim / võiks elada lahedamalt. / Ei oleks siis siin / tšekaa galeriid / ega tõbiseid Moskva litse, / siis ratsutaks siin / vaid prii kabardiin / ja puistaks su pilvepitse…”

Nojah, võim ju minu käes ei ole.

1971, Novosibirskis

Kuidas ma üldse siia sattusin? Väga lihtsalt. Moskva asjamehed saatsid mulle kutse osa võtta kinnisest konkursist mingite näidendite peale, ma ei teinud väljagi, siis kutsusivad seltsimees Furtseva^[3] isiklikult Moskvasse, tegivad selgeks, et tuleb osa võtta, sõlmisivad lepingu ja küsisivad, kuhu ma loomingulisse komandeeringusse tahaksin minna. Pakkusin neile Akademgorodoki välja, nemad olivad nõus ja nii ma siia saingi, mis on iseenesest väga mõnus, sest Akademgorodokis on ikkagi kogu Venemaa ajud koos, vähemalt täppisteaduste alal, ja iga mees lihtsalt ei pääsegi siia. Ainus häda on see, et ma nüüd ikkagi sügiseks tõepoolest näidendi pean kirjutama, mis tähendab, et suvest läheb jälle suur ports nahka.

Siin on üsna huvitav. Linnake ise on metsa sisse rajatud, ehitused on suhteliselt moodsad ja puhtad, üldpilt üle ootuste meeldiv. Inimesed muidugi hoopis teised kui mõnes harilikus Vene linnas – ikkagi teadlased, ütle mis tahad. Tänu kõrgele komandeeringule on meie ees siin kõik uksed lahti. Ütlen: meie, sest koos minuga sõitis samas liinis siia veel Boris Kabur – tead, see kes „Ropsi” kirjutas.^[4] Täna näiteks käisime tuumafüüsika instituudis, kuhu naljalt sisse ei saa. Päris põnev oli oma silmaga neid kuramuse sünkrofasotrone ja muid kiirendajaid vahtida, silmas pidades, et meeter sinust eemal valitseb energia, mille suurus on 3 miljardit elektronvolti ehk teiste sõnadega, et seal toru sees kihutavad elementaarosakesed kiirusega 180 000 km/sek.

Teadlastega on siin nii palju juttu aetud (puha doktorid ja akadeemikud), et tagasi tulles peaks vist kah mingi kandidaaditöö ära õiendama, näidendi kõrvalt muidugi… [—]

Kõige toredam on see, et siin on koos suhteliselt noored inimesed – keskmine vanus on enamikul kuskil 30 aasta piires. Nad on kole ausad ja kiruvad, aga on selle juures surmkindlalt veendunud, et kommunism tuleb, aimamata, et oma pingsa uurimistööga töötavad nad kogu aeg selle vastu. Üldiselt võib siin isegi uskuma hakata, et Venemaa kord ise teise poole keerab, aga ju see on väga lokaalne mulje.

1972, Gagras

Aga vahepeal tegin suuri tegusid – abiellusin Aavega,^[5] käisin Riias dramaturgide seminaril ja olen nüüd Gagras.^[6] Jumal tänatud, saab natuke puhata – ja tööd teha. [—] mina ise olen nüüd (nagu öeldakse) noor abielumees (kurat, kaua see inimene jäksab noor olla???) ja olen põhiliselt endaga rahul (naisega ka).

*

See pagana idamaa – ta on siin ju ikka rohkem ida- kui lõunamaa! – jääb meile alati eksootikaks, palju rohkem kui keelatud viljana unelmate maaks muudetud Euroopa ja – ma usun – isegi Ameerika. Arvatavasti tuleb see lihtsalt sellest, et kõigel läänelikul on meie kujutlustes ikkagi oma kindlad vormid (ja meile tuttavlikud), mis võivad meid üllatada ainult oma tasemega, ühe või teise meile põhiliselt tuttava voolu markantsema või vähem silmatorkava väljaarendusega. Idamaa on aga amorfne, tema jaoks puuduvad meie kujutlusel valmis stantsid, tema aine ei allu meie loogikale.

Ja küllap segab siin ka see jalustrabav kakofoonia, mille venelased ja muud rahvad oma laadiga siia on toonud, kõigi oma loominguliste majade ja muu eklektilise arhitektuuriga nii tänavail kui inimeste sees.

Kõige etemad on mu meelest õhtused jalutuskäigud mägedesse, kus viinamarjade ja jumal-teab-mis troopiliste puude varjus elavad oma elu päriselanike väikesed majad, alt peaaegu täiesti nähtamatud, võõrad, kirevad, eksootilised ja ometi kuidagi lähedasemad kui need vene lossid all-linnas.

Ei, üldiselt on tore. Ja rahulik. Mäed on alati minu unistus olnud – küllap sellesama metsiku ja majesteetliku rahu pärast, mida mul endal pole ja kunagi küüne võrdki pole olnud.

*

Mustal merel on täna torm. [—] Käin iga päev ujumas. [—] Talv lõunas on omamoodi tore. Kui suvel mäed on sügavrohelised, siis nüüd põimub sellesse rohelusse erkpunast, kollast ja mingit iseäralikku sooja pruuni. Päev on mõnevõrra pikem kui meil – kella poole üheksast poole seitsmeni. Ja öögi on soe, mahe, ma ütleksin kuidagi tihedam ja lähedasem kui meil. Öö siin ei ole nagu väljaspool sind, vaid sinu ümber, sinu sees ja sinu riietes, ta nagu kallistaks sind, nagu idamaa mehed lüüriliselt ütleksid. Sa kõnnid selles öös ja sul on tahtmine nagu käsi ette sirutada, et ööd laiali lükata, kuna sul muidu näib raske olevat temast läbi sammuda. [—]

Tänane loojak näiteks. Kogu taevas oli nagu sinakashalli kõva kaanega kaetud, ainult lausa silmapiiri kohal oli kaane serv nagu veidi üles kergitatud, ja sellest praost hoovas pimestavalt punakaskollast päikesevalgust, temas ujusid imelised pilvelaevakesed, kord jäämägede, kord sireenide saarte, kord tahumatute mehenägude sarnased. Värvid vahelduvad loojangus peaaegu silmapilkselt, sa võid istuda ja vaadata ja vaadata ja vaadata. Kui viitsid vaadata. Sest Sinu eas ma näiteks ei viitsinud, minu arust oli siis tuhat palju targemat asja teha. Ilmselt oligi, ja ilmselt säästiski saatus need loojangud minu jaoks nüüd, kus mul aega ja viitsimist on.

Tegelikult pole mul tuhkagi aega, sest ma tulin siia kibedasti tööd tegema, aga mitte loojanguid vahtima. Ent töö tööks, nendest piltidest mööda vaadata ka ei saa ja nähtavasti ei tohigi – nad on virgutavad.

Publik majas on üsna eemaletõukav, peamiselt vene kirjamehed ja -naised, kellega midagi pole peale hakata. Kuna ma olen võrdlemisi isekas olend, kes naiste juures nõuab ilu kombinatsiooni teatud arukusega, siis ei suuda ma ennast siin mingile seiklusele sundida. Sest kuidas sa astud majja sisse, kui ülemise korruse pärani löödud akendest vahib sulle vastu hirmujudinaid tekitav intellektuaalne tühjus??

Mõnevõrra jutule olen saanud gruusia rahvastega, keda siin õnneks käega ja jalaga segada on ja kes eestlastesse sugugi halvasti ei suhtu. Ma pole vist midagi nii ilusat näinud kui pisikesed Kaukaasia lapsed. Öömustad silmad, suured nagu laternad ja selles sügavmustas pigisuses mingi vanadest muinasjuttudest mällu loetud salapärasus, fantastika, mõistatuslikkus. Neile otsa vaadates on tunne, nagu vahiksid sa tuhat aastat vanade võluritega tõtt. Imekspandav, kui täiskasvanud on nende pilk! Ja kõige sügavamal on neis midagi kurba ja karmi, midagi meeletult igatsuslikku ja samal ajal ranget, midagi arglikult lootvat ja ühtaegu valju reaalsusega loobuvat. Ja minus lööb jälle lõkkele mu vana unelm: sõita kord aastaks itta, kaduda aadressi ja jälge jätmata, elada nende sfinksitaoliste inimeste keskel, õppida neid natuke lähemalt tundma. (Muide, ma ei tee seda vist kunagi ja nii ongi kahtlemata targem – ma kardan, et väga lähedalt kaob palju sellest võlust. Inimene peab ilmselt säilitama endas usu millegi salapärasse ja veetlusse, ilma seda konkreetse proovimisega rikkumata. Milleks meil siis idamaa poeedid on, kui me kõike ise näpuga katsuda tahame?)

Vastuoluline on see maa ja vastuoluline on tema looduski. Meri ja mäed. Igavene mäss ja igavene rahu. Ning veider – kui merelt tormavad randa majakõrgused lained, siis valitseb kaldal absoluutne tuulevaikus – nagu põrkaksid siin piirjoonel kokku kaks absoluutselt erinevat ja võõrast maailma. Meil on kõik lihtsam ja loogilisem – kui on torm, siis on torm merel ja maal. [—]

Ma mõistsin kunagi väga vihaselt kohut. Nüüd, kus ma olen näinud, kui palju paha ma ise korda saadan parimaist kavatsusist hoolimata, ma seda enam ei tee. Aga kas see muudab midagi? [—] Mõtlesin alles täna, kui vilets olevus inimene ikkagi on. Mitte midagi ei saa me prognoosida, mitte milleski oma siseelu korraldada. Kahtlemata määravad teatud füsioloogilised ja vaimsed tegurid meie õnne ja viletsuse, kordamineku või luhtumise, aga me ei tea, mis nad on. Me ei saa üheski indiviidis kunstlikult luua võimet näiteks õnnelik olla – ja mida me siis üldse saame või oskame? Kuule lennata? Laserikiirega mägesid lõigata? Päh! Mida me enda jaoks suudame? Mitte tuhkagi. [—]

Me ei pane nagu tähelegi, et moodsas tsiviliseeritud maailmas iseloomustab indiviidi peamiselt õige suur täiesti praktilisele elule suunatud aktiivsus, suur väheteadmine koos teatud kavalusega ja mingisugune vaimne nõtrus, mis jätab ta täiesti selle miljöö mõju alla, kuhu ta juhtub sattuma. Me ei pane nagu tähelegi, et iseloomu nõrgenedes kahaneb ilmselt ohtlikult ka intelligentsus. [—]

Ja mis minu meelest kõige traagilisem ja ohtlikum – moodne ühiskond ei taha enam midagi teada indiviidist. Kasvatus, arstiteadus ja sotsioloogia tegelevad praktiliselt indiviidiga, aga teevad saatusliku vea, vaadates talle kui sümbolile, kui inimolendile. Ainult – indiviid on ometi konkreetne, INIMENE on paljalt idee, mis elab meie peades ja raamatutes. Me usume universaalide reaalsust ja kohtleme inimesi kui abstraktsioone. Ja häda ongi käes – indiviidi ja inimolendi mõiste äravahetamine on juba viinudki ja viib edasi moodsa kultuuri põhiveale – inimese standartimisele.

*

Ma tulin siin kuradi ketserlikule mõttele. Aga ta meeldib mulle ja on ilmselt tõsi. Ma nimelt avastasin, et igasugune looming on oma olemuselt eitamine. Kõige oleva eitamine. Kõik see, mis olevat jaatab, on ainult näiliselt loominguline. Ma ei tea, kuidas sellesse suhtub sm. Lentsmann^[7] või Ants Saar,^[8] aga mul on plaan seda seisukohta pisut valgustada ja kaitsta – kuskil ajalehe või -kirja veergudel.

Vajadus loominguliseks tööks sünnib protestist, mida me iga hetk tunnetame – ühiskonna, elu näiliste paratamatuste, meie enda talitusviiside vastu. Isegi luuletus, mis on kirjutatud armastatu ülistamiseks (seega just nagu oleva jaatamiseks), on tegelikult protestiväljendus selle vastu, et armastatu minu juures pole, minus endas pole, osake minust pole. Looming sünnib puudusetunde takkakihutatuna, isegi armastuse tipphetkedel tunneme me puudust selle kolmanda järele, keda luues me arvame suutvat kehastada meid mõlemaid tervikuna ühes ja samas olendis, arvame suutvat murda seda pidevat puudusetunnet, mis meis teineteise järgi valitseb. Ilmselt on see katse määratud juba ürgselt hukkumisele, sest miks muidu „omne animal post coitum triste est”? (Tõlgin igaks juhuks: Pärast sigitamist on iga loom kurb.)

Ja just see loomingu nurjumisele määratus, meie võimetus olevat positiivselt eitada, teda muuta, tingib üha uusi ja uusi meeleheitlikke üritusi, tingib lakkamatu ja valurikka loomingulise t ö ö, sest inimene ei suuda uskuda, et tema protest juba ette viljatuks on mõistetud jääma (hea, et see nii on.)

Looming eitab pidevalt ka iseennast ja oma vorme. [—] Ja kuna loomisvõimetu enamus on kirglikult konservatiivne, suutmata mõista selle eitamise vajadust, astub ta ägedalt iga otsingu vastu välja, nimetab seda poosiks, trikiks, või, kui ta alla kipub jääma, kas või ühiskondliku korra vaenulikuks – mõtlemata muidugi sellele, et igasugune kunst on alati olnud ja peabki olema kehtiva ühiskondliku korra vastu vaenulik. Kui siiski geeniusel õnnestub end sellest venivast ning tihkest kilest läbi murda ja särama lüüa, austab ühiskond teda – ja vihkab. Sest nii naljakas kui see ei ole, aga lugupidamises ja austuses on alati mingi vihkamise varjund, ja kui täpne olla, siis on kuradi raske vahet teha armastuse ja vihkamise vahel – mida kirglikumalt me kedagi armastame, seda hirmsamini me teda puhuti vihkame. Sellega seletub ka see, et paljud naised nõuavad oma armastajalt teatud jõhkrust, valutegemist, et suuta teda rohkem armastada – või vihata. Shakespeare oli kuradi peen psühholoog, kui ta laskis „Richard III-s” lesel oma mehe kirstu juures selle mehe mõrtsukale kaela langeda…

Meie kirjandus on hall ja ilmetu sellepärast, et me kardame anda voli oma eitamisele. Ma ei mõtle ainult poliitilist eitamist, ma mõtlen kõike. Eitamine on mäss, ja inimene mõtleb enne mässama hakkamist tõsiselt järele, eriti kui ta teab, et see on mäss kohutava enamuse vastu, kes võib ta hõlpsasti hävitada. [—]

Ma tunnen ennast tõesti üle hulga aja vabana, rahulikuna ja – laisana. Nagu ma alati olen öelnud, sünnib igasugune töö (mitte ainult kunstilooming) ikka mingist puudujäägist; kui sul elulistes küsimustes kõik vajalik on olemas, ei sa siis kipu ühti nii väga töö kallale. Omamoodi teeb see isegi muret – peaks praegu paar asja kiires korras ära lõpetama, aga pole mingit tahtmist paberi taga istuda.

1974, Jõelähtmel

Kirjutasin vahepeal paar jutukest valmis, nüüd viilin neid (viilip, viilip, küll tema midagi välja viilip) ja tasapisi kõkutan uut romaani, mille kevadeks tahan ka katuse alla saada. Mõtlesin muide ühe topelt totra ja ekstravagantse loo välja, mille pealkiri üksi midagi väärt on: „Raimond Kaugver kaotas märkmiku”. Kavatsen sellega kohe peale käesolevat alustada, kusjuures tahan kasutada reaalsuse ja fantaasia meelisegavat äraputerdamist, nagu see nüüd moes näikse olevat. Igatahes on pooled tegelased oma õigete nimedega ja karakteritega, mis mulle arvatavasti rõõmustavalt palju vaenlasi juurde saab sigitama. Aga eks ole üks tark mees öelnud, et inimese väärtust tuleb tema vaenlaste arvu järgi hinnata – ja eks taha minagi miskil moel hinnatud saada.

1975, Vasalemmas

Vandusin küll kunagi, et ma iialgi enam kinoga tegemist ei tee, aga näed – üürike on inimene ja veel üürikesemad tema tõotused. [—] Seekord on asi siiski tõsisem ja perspektiivikam (oi, vabandust – millal ta alguses seda pole olnud?), vähemalt on meie üritusega seotud inimesed, keda ma tunnen kui mehi, kes tühja tööd ealeski tegema ei hakka. Kavas on ei midagi rohkem ega vähem kui esimese eesti seeriafilmi loomine (kaksteist seeriat!), mis tõotab meile asja õnneliku käikuminemise korral kolmeks aastaks tööd ja leiba.^[9] Selletõttu pole ka puhkamisest juttugi, vaid masin klõbiseb iga päev. [—]

Kallis lapselaps näeb pildi peal väga hea välja, loodan, et seal pole tegemist mingi fotograafiatrikiga. Ausalt öelda on praegugi üsna naljakas, kui vahel maha istud ja mõtled, et oled vanaisa. Oma soliidsest poolest sajandist hoolimata on ikka veel järel see poisipõlve tunne, et vanaisa on midagi halli habeme ja kepiga nähtuse taolist, kes vaevu veel ühest toanurgast teise tudiseb ja keda mingi auväärsuse pühapaiste ümbritseb. Noh, ju siis on ajad muutunud või inimesed või olen mina lihtsalt sihuke tobe nähtus, mis tavaliste mõõdupuude alla ei mahu.

1976, Jõelähtmes

Vähkresin eile õhtul unepuuduse käes ja võtsin mõttes oma tööd ning tegemised kokku. Tuli välja, et ma olen viimase kahekümne aasta jooksul neli tuhat lehekülge trükis avaldanud, mis mind kenakesti ehmatama pani. [—]

Eks ole minu usinust muidugi ka rohked abielud tiivustanud, sest jällegi ütleb kirjasõna, et abieluline ühendus on „kohustuste kahekordseks tegemine ja õiguste pooleks jautamine”. Nüüd on neid õigusi siis nii palju jaotatud, et ega endale enam suurt järele jäänud olegi. Aga eesti rahvas teadis juba ennemuiste, et „parem paar silku õigusega kui koja täis vasikaid valskusega”, nii et nurisemiseks pole põhjust, eriti kui silmas pidada, et „kudas lükkad, nõnda läheb, kudas tõmbad, nõnda tuleb”. Püüame siis ka edaspidi vähem lükata ja vägevasti tõmmata! Esialgu on silmapiiril ammuoodatud romaani väljatulek, mis ehk mu vahepeal alt ära kaduma kippunud jalgu jälle õigesti alla aitab saada. Meie kirjastus oleks kah nagu kokku rääkinud selle ilusa vanasõnaga, mis ütleb, et töö tee täna, leiba hoia homseks. Noh, nii nad siis hoidsidki mu leiba mitte ainult homseks, vaid nüüd juba üleüleüleüle… homseks. [—]

Uudishimu tekitab veel küsimus, kuidas Sa kui põline linnainimene üldse maaelusse kui niisugusesse suhtud. [—] Uudishimulik olen ma eeskätt sellepärast, et ma ise nii kangesti maaeluga ära olen harjunud, mis mind ennastki kogu aeg imestama paneb. Kas tõesti on sajandite mõju ikka veel nii tugev, et vägisi tahad maarahvas olla ja mitte midagi muud? Kardan, et Sinu põlvkonna juures annab see märksa vähem tunda. Aga mine sa tea. Võimalik, et selles minu idealiseerimises mängib parajat rolli ka teadmine, et mul on Tallinnas korter, et Tallinn asub kõigest paarikümne versta kaugusel ja et ma võin iga kell sinna sõita, kui tahan. Ja oma romantiline võlu on ikkagi kas või sellel, kui tuisuse ilmaga tõmbad säärikud jalga, kisud krae üles ja sumpad hangedes poe või lihtsalt metsa poole. K u i tahad. Sest kui see möödapääsmatu sundus oleks, ei tea, kuidas siis mõtleks. Isegi sõja närususes tunneb üks tatine Freiwilliger ennast paremini kui aus Mobilisierter.

1976, Jõelähtmes

Ma ei mäleta, kas olen Sulle rääkinud, et ma end üheks hooajaks Rakvere Teatrile kirjandusala juhatajaks maha müüsin või ei. Nii see igatahes on ja aeg-ajalt kõlgun ma nüüd Rakvere vahet, et paar paberit korda teha ja oma palk (rbl. 110.–) välja võtta. Hiigla veider on palgaline olla, kui seda viisteist aastat pole oldud. Erilist kohusetunnet see õnneks minusse süstinud ei ole, püüan teatavat vabaduse illusiooni säilitada niipalju kui võimalik. Aave küll puhuti noomib ja arvab, et kui inimene kuskile tööle on asunud, siis peab ta ka asja tõsiselt võtma, aga eks sa katsu võtta, kui asi ise koletu naljakas on.

*

Tegelesin vahepeal agarasti oma seisma jäänud toodangu turustamisega – enne aasta lõppu paisatakse ju ikka kõik laoülejäägid kaubandusvõrku. Mõnevõrra oli mul edugi, panin mitu asja hakkama ja olin koguni küllalt kaval avanssigi välja pigistama. Kui minust kõigele vaevale ja püüdlemisele vaatamata ikkagi õiget kirjanikku ei saa, siis on mul vähemalt šansid lootustandvaks ärimeheks hakata. Praegu soperdan uue romaani kallal, mille oskasin kah juba enne pealehakkamist maha müüa mingi totra sihtlepingu kaudu. Panin talle pealkirjaks „Suurte arvude seadus”,^[10] lugesin selle matemaatilise ja filosoofilise definitsiooni siis hoolega uuesti läbi ja sain aru, et ma polegi nii loll: „Paljudest juhuslikest teguritest sõltuvad suurused on teatavates tingimustes juhusest peaaegu täiesti sõltumatud.” Vohh!… See ongi see, mille poole üks õige nõukogude aferist peab püüdma – tuleb enne kõike luua enda jaoks need teatavad tingimused.

1977, Tallinnas

Vanadel inimestel on see häda, et nad kipuvad iga elunähtuse juures filosoofia rappa vajuma ja aina mõtisklema, mille veel halvemaks tagajärjeks on see, et hakkad äkki märkama, et sa saad kõigist aru, ehkki sa ei pruugi nende teguviisi just heaks kiita. Lihtsalt küsid järsku endalt, aga kui mina tema asemel oleksin, kuidas ma ise siis käituksin – ja ummik ongi käes. [—] Kui see mõistmine hakkab juba üle igasuguste piiride minema, siis hakkab endal natuke kõhe, et kas sihuke kõigi ja kõige mõistmine ikka midagi positiivset on. Ainus lohutus on see, et tean hulka vanainimesi, kes oma vanaduse sees hoopis õelaks ja mitte midagi mõistvaks muutuvad, ja see paistab veel sandim lugu olevat. [—]

Ma pean kuskil märtsis Tartu rajoonis mõned kohtumised maha pidama. [—] Ühel viimastest kohtumistest kukkusin jälle suud pruukima ja teatasin, et sotsialistlik võistlus on oma olemuselt muidugi jamps. Pärast tuli ennast pool tundi välja keerutada. Keerutasin. Vana mees, aga varsa aru, ütled Sa nüüd muidugi. Eks Sul ole vist õigus. Aga vahel ei saa lõugu pidama, tahaks nagu midagi südamest ka öelda. Ja ütlengi.

1978, Tallinnas

Kuud ja nädalad lähevad, aga Sinu vanamees istub ikka veel haiguslehe peal ja teenib raha (rbl. 7.50 päev). Jalg liigub, kuigi see liikumine tekitab teatud valulisust ja jätab mulje, nagu kõnniks minu kõrval üks pisike poiss ja tilgutaks mulle iga sammu juures teelusikaga tina säärde. Mind pandi nüüd ravima mingi spetsiaalne vasoloog dr. Esko ja loodetakse, et ta sellest jalanärakast lõpuks asja teeb. Tehku, mina ei keela. Ähvardus on igatahes selline, et kui kuu lõpuks pulss kogu jala ulatuses ei tööta, saadetakse mind Tartusse päris kõrgete spetsialistide juurde konsultatsioonile ja katsu et koguni operatsioonile (Tallinnas nad sihukesi operatsioone veel ei tee, kas ei oska või pole aparaate või lihtsalt ei taha). [—] Esialgu viilin nii põhitöö kui koduste toimetuste suhtes (töövõimetusleht on ju olemas).

*

Minu jalg kas tüdis ise või tüütas mu tohtri ära, igatahes tehakse 10. oktoobril haiguslehel vedelemisele lõpp (kahju küll, jalg on mulle kenasti sisse toonud ja oleks ju võinud veel tuua). Et ta terve oleks, ei saa öelda, kuigi mingid paranemise tendentsid näikse aset leidvat. [—] Igatahes paistab, et noaga surkima seda jalga esialgu keegi ei kavatse hakata.

Teiseks rõõmsaks uudiseks on see, et kirjastus kohkus minu tõbisusest nähtavasti ära ja leidis, et küllap vanake hakkab vist varsti otsi lahti andma, mis puhul oma südametunnistuse rahustamiseks võiks ehk temast midagi uuesti välja anda. Nii sündiski nende peades imestamisväärt idee anda välja minu romaanivalimik, kuhu kuulusid kolm romaani – „Seitsmendas läänes” (mis on normaalne), „Jumalat ei ole kodus” (mis on juba vähem normaalne) ja „Nelikümmend küünalt” (!! Mis ei ole enam üldse normaalne ega ootuspärane). Nende küünalde pärast nad kahtlevad veel natuke isegi, aga üldiselt valitseb arvamus, et küll nad ikka kah valimikku lähevad. Oleks kena küll.^[11] Vähe sellest – vastasutatud venekeelne ajakiri „Tallinn” avastas, et enne „Suurte arvude seaduse” venekeelse väljaande ilmumist raamatuna võiks sellest peaaegu poole ju ka ajakirjas ära trükkida. Taga paremaks. Niiviisi sattusin ma olukorda, kus mul tuli paari päeva jooksul neli raamatut puruks lõikuda ja kenasti lehekülgede kaupa valgele paberile kleepida (trükikoda ei saavat muidu laduda, millest mina jälle aru ei saa).

1980, Tallinnas

Täna on suure maailmareisi lõpppäev, mistõttu püüan seda nii meeldejäävat seika kirja teel jäädvustada. Käisin eile nimelt Leningradis (käisin, jah?). Sõit oli huvitav juba sellepoolest, et mind viis sinna (ja tõi muidugi tagasi) üks teine ühejalgne, ajakirjanduses töötav Vera Fjodorovna. [—] kogu sõit toimus piimvalges ja -paksus udus, nii et kangelaslinna jõudmiseks kulus kõvasti kuus tundi. [—] Olgu kohe öeldud, et Vera rääkis nii eesti kui vene keelt, [—] selle tõttu sai Vera mulle kogu oma elukese ära pihtida, mis oli sedavõrd huvitav, et sain välkkiirelt kuuldemängu idee „Kolmekesi udus”. [—]

Leningradi suures instituudis tehti mulle siis selgeks, et minu köndiga ei ole midagi peale hakata. Ainus võimalus asju rihtida olevat operatiivne ravi, aga kuna mul on see ilusa nimega haigus oblitereeruv endarteriit, siis olevat 90 šanssi 10 vastu, et haav ei kasva kinni, mispärast nemad ei taha seda ette võtta. Kokkuvõttes tähendab see seda, et mul tuleb ka edaspidi oma praegust tüüpi proteesiga läbi ajada.

1983, Jõelähtmes

Pean oma häbiks tunnistama, et Kallase (või Kalda?) janunemised on mulle veel terra incognita, pole olnud aega lugeda.^[12] Selle eest võin aga ilma võltstagasihoidlikkuseta teatada, et sain kolm päeva tagasi maha romaaniga „Meie pole süüdi” (370 lk., 720 000 täheruumi), mis puhul kannatan teatud eufooria all.^[13] Palun mitte valesti mõista, kuiv seadus kehtib ikka täiel määral. Rügasin selle süü tagaajamise kallal terve augustikuu, nüüd on siis punkt pandud. Teos peaks olema inimlikult soe ja ratsionaalselt jahe, s.t. vaheldumisi kuumi ja külmi hooge esile kutsuv. Ühiskonna osa noore pahaaimamatu inimlapse kõveriti kasvamises peaks olema vajaliku ähmasusega esile toodud, nii et nii keiser kui ka kalilealased peaksid rahul olema. [—]

Seoses eelpool nimetatud asjaoluga oleme küll töökalt, kuid mitte orjalikult oma aega mööda saatnud. Nädalalõppudel oleme sooritanud reisikesi ehk reietusi ENSV parematesse paikadesse, muuhulgas Peipsi äärde ja Viljandissegi. [—] Noh, siis käisime veel Vargamäel palverännakul ja mujalgi. Nii et üldiselt rändame, kuni veel selleks sobivaid ilmu antakse.

[—]

Käesoleval aastal on minu peale kari noori naisrežissööre lahti lastud, enne oli see „Mona Lisa” lugu televisiooniga,^[14] nüüd tahab üks kahemõttelise nimega „Tallinnfilmi” neiuke (Tust) ühest teisest novellist filmi teha.^[15] Kahtlen tulemustes, minu kogemusi kinostuudioga võib ainult haletseda, mitte vastupidi, aga eks näe.

1986, Jõelähtmes

Nagu Sa alljärgnevast kirjakesest märgata võid, on liikumine „Kirjaoskus iga inimeseni” otsaga ka Jõelähtmesse jõudnud. Nii et lähitulevikus ei tarvitse Sul enam oma harimatu isa üle häbi tunda.

Põgusa aruandluse liinis olgu öeldud, et viibin siin tuntud eesti keele uuendaja Schüdlöffeli kirikumõisas juba kolmandat kuud,^[16] välja arvatud mõned paaripäevased põiked Pärnusse, Virtsu jne. jne. Miks siis, kerkib otsekohe küsimus. Eks ikka suurest tööarmastusest, vastan ma uhkelt. Ja tööd on tõega tehtud ning mitte vähe. Olen valmis kirjutanud romaani „Tee isa juurde”, kuuldemängu „Aga nad surevad ju mängult” ning novelli „Kolme Siisikese Kohvik”. Julgen lisada, et käsil on veel üks novell nimega „Laev keset metsa” ja et peale selle kavatsen käesoleva aastanumbri sees kirjutada maha veel ühe näidendi. Noh? Ah? Võtab tummaks, jah? Mind ennast ka. Üldiselt olen oma suvega rahul. [—]

Vahepeal, nagu juba mainitud, olin Pärnus ja vahtisin oma filmi [„Õnnelind flamingo”] võtteid (juulis). Film ise pidi nüüd juba valmis olema või vähemalt iga silmapilk saama, igatahes lubati varsti mind kah materjali läbivaatamisele kutsuda. Mis tast tuli, ei tea, arvan, et kui miski filmi päästab, siis Hermaküla esinemine peaosas; ta, raisk, on ikka täitsa hea näitleja. Ka „Vana mees” läheb „Tallinnfilmis” ikkagi käiku, ainult et ma polnud enam nii loll, et oleksin nõustunud ise stsenaariumiga tegelema.^[17] Müüsin ekraniseerimisõiguse neile lihtsalt maha ja pesin oma käed puhtaks. Pärnu-sõit oli üldse üsna huvitav, kui kokku saame, siis räägin pikemalt. [—] Ma olen elus ka luks-kortereid näinud, aga sihukesi, nagu Pärnu KEK-i kooperatiivis „Kuldne kodu” (seal nimelt filmitigi stseene, mis tegelikult toimuvad justkui Õismäel, ainult et Õismäelt ei leitud ühtki eht-õismäelikku korterit…), igatahes veel mitte. Jah, mis maksab seal üks kirjanik oma ubrikuga! Elavad, kuradid, nagu Ameerika filmis. [—]

Noh, ja augusti lõpul võtsid meie tuttavad taksojuhid Milla ja Madis meid lihtsalt oma autoga Virtsu viia, kus neil mingil sõbral vanast sõjaväe lokatsioonivagunist tehtud suvila on. Nad ise peavad kõva plaani sealt veidi kaugemal üht metsa veetud ja kaunikesti ära lagunenud laeva taastada, kah suvilaks. Intelligent inimene saab nüüd ju kohe aru, kust mu teoksil oleva novelli pealkiri pärit on.

Nemad püüdsid kala, s.t. Milla, Madis ja Aave, mina istusin kaldal ja mõnitasin ning tänitasin oskust mööda. [—]

Tiigriaastaga ei saa niisiis üldiselt nuriseda, ma pole tükk aega nii palju ringi kolada saanud; kui tööalane edukus ka veel arvesse võtta, siis hakka või rõõmust kilkama.

Siin elame põhiliselt hõlptulust. Kuna Aavel on kohapeal peaaegu iga alla 35 aasta kodanik endine õpilane, siis tuuakse meile pidevalt gratis igasugu aiandus-põllundussaadusi, nagu näiteks kartul, kaalikas, peet, porgand, piim, kreegid, till jne. jne. Isegi liha ostetakse kaubapäeval Koogi poest ära ja toimetatakse mulle kätte. Siin maksab üks kirjanik ikka küll veel midagi. [—]

Mis siis veel? Korjame kibuvitsamarju, mida meie maja ees praegu lausa äraarvamata hulgal kasvab, kuivatame ja hakkame tervislikku teed jooma. Peale selle on vana tuttav Fritz, kes siin lähedal talu peab, meid varustanud veel salvei, melissi, piparmündi ja ma ei tea mis droogidega veel. Terved eluviisid on kasuks kõigile. (Telesaate „Prillitoos” terviseretke deviis.)

Oleks ju veel paljugi öelda, aga elu nõuab oma osa, nagu Otepää kingsepp Laur ütles, kui ta oma raamatu „Eestlaste põlvnemisest” lõpetas ja kähku jälle pooltaldu alla hakkas lööma. (Nimetatud raamatus tõestas ta muide, et eestlased olid muistsete sumerlaste esiisad, mida näitavat ka eesti keel: sumeri keeles korsten on „sussu väll”, mis ei tähenda ju midagi muud kui „suits välja”.) ^[18]

1987, Jõelähtmes

Tead, mina ei saa aru, millal või mismoodi see vanadus peaks tulema. Kuuekümne ühe aastane ätt peaks ju sellest juba küllalt hästi aru saama, aga näe, ei saa. Oma meelest olen ikka veel poisike, vaatan aukartusega teiste vanemate meeste poole üles (enamasti on need vanemad mehed minust üksjagu nooremad) ja kujutan ette, et midagi väga olulist on veel ees… Või on kõik minuealised oma sisimas samasugused? [—] Võib-olla, et niisugune iseloom (või mis ta on) on koguni õnneks, et niimoodi peakski elama? Ei tea, ei tea. Mida vanemaks saad, seda enam saad aru, kui kuradi tark mees Sokrates siiski oli – mitte tuhkagi sa ei tea, teed ainult näo, et oi-oi-oi. Ma poleks sellest oma poisikeselikkusest üldse rääkima hakanud, kui mind ei vaevaks kahekümneviieaastaste blaseerumus ja elutüdimus. Kõik teada, kõik nähtud, kõik tehtud, saaks veel esimesena näiteks Viktooria joast alla hüpata, nii et kogu maailm kõmaks, siis olekski nagu punkt. Ei ole, pagan võtaks, ei ole. Punkt tuleb harilikult nii tavaliselt ja igavalt, et tunne või häbi. [—]

Muidu on kõik normis. Tervis ei streigi praegu, käsi, s.t. jalg käib hästi, trombid möllavad ainult maismaal ja merel, mind on esialgu rahule jäetud. Tahaks siin Jõelähtmes veel natuke tööd nokitseda, Aave on Tallinnas ja rändab piki sõbrannasid, kes on enamasti pedagoogid ja seetõttu mulle vähehuvitavad. Üksindus on vahel kole hea, oi kui hea. Iga inimene peab lihtsalt aeg-ajalt saama võimaluse iseendaga üksi olla, kui ei saa, siis tuleb see võimalus endale välja võidelda. Muidu läheme selles inimmeres lihtsalt kaduma, vähemalt iseenda jaoks.

Tahaks kirjutada ühe loo pealkirjaga „Laev keset metsa” – mul endal on praegu just niisugune tunne.^[19]

1988, Jõelähtmes

Romaan on ilmunud, ainult et esialgu mulle mitte teadaolevas kohas (olen isiklikult näinud kahte inimest, kes raamatu kuskilt maapoest olevat ostnud). Minu tungivatele järelepärimistele Raamatukaubastust kosteti, et tõenäoliselt selle nädala jooksul ilmub ta ka Tallinnas müügile.^[20] [—]

Tallinna trammi juubelipidustustest osa ei võtnud, kuna viibisin kolmandat nädalat maal rikastamaks Eestimaa lugejat-vaatajat uute enneolematute kunstiteostega.

Sellest punktist võikski juttu edasi arendada. Koletu enesemobiliseerimisega ning lavastaja ahastaval pealekäimisel panin paberile minult Pärnu teatri poolt tellitud näidendi „Saturnuse lapsed”.^[21] Kui Sulle nüüd meelde tuletada, et Saturnus oli jumal, kes omaenda lapsed ära õgis, et keegi neist kogemata teda kunagi troonilt tõugata ei saaks, peaks asja tuum Sulle mõnevõrra selgemaks saama, eriti kui lisada, et teise (õigemini sõsar-)variandi järgi oli Saturnus vana-aja päikesekuningas, kelle sära paistusel rahvas kohutavalt õnneliku tuleviku poole marssis. Ühesõnaga, tegemist on näidendiga, mille tegevus sünnib vangilaagris (kurat, kas ma saan ükskord sealt Vorkutast tulema või ei?) [—]

Et töölehakkamine üks väga vaevarikas ettevõtmine on, siis tuleb hoo sisse saades tekkinud inerts võimalikult täielikult ära kasutada, mida ma ka püüan teha, rabades nüüd edasi eelmisest aastast pooleli oleva romaani „Laev keset metsa” kallal. Ühtlasi valmistan ette oma Vorkuta-novellide trükkiandmist raamatuna, et ükskord tõepoolest selle teemaga ühele poole saada.

Eelmainitu on kirja pandud vajaliku aukartuse tekitamiseks. „Neljakümne küünla”-filmi esimene seeria või õigemini selle stsenaarium olevat kah vastu võetud, igatahes kästi mind stuudiosse tulla mingit allkirja andma, mille vastu mingit raha pidi eraldatama. See aga tähendab omakorda, et töötegemisest niipea vist lahti ei saa, kuna järge ootavad ju teine ja kolmas seeria. Iseenesest pole mul nimetatud šedöövriga tegelemise vastu midagi, sest teise seeria sündmustik toimub ju tervenisti Soomes, mis puhul praegust liberaalset situatsiooni arvesse võttes on vägagi tõenäoline, et me saame osa võtteid Soomemaal teha (mis jumal hoidku ei tohiks tähendada seda, et me kolmandat, s.o vangilaagriseeriat tingimata kuskil Siberi vangilaagris peame filmima; mul on igasuguse laagriväravast sisenemise suhtes kerge allergia, kuna puudub garantii, et sealt niisama lihtsalt ka välja saab astuda).^[22]

*

Muusikasse põgenemine on absoluutselt mõistetav samm, eriti just niisugusesse muusikasse, millel käesolevate protsessidega midagi pistmist pole. Hitlerid tulevad ja lähevad, nagu vanasti tavatseti öelda, aga muusikas on midagi igavikulist ja see on äärmiselt kosutav. Isiklikult lasen ennast mõnikord ära võluda ka keskaegsel kirikumuusikal, sealt kostab nagu kauge kaja veel mingisugust rahu ning fataalsust, ilma milleta kipub tänase päeva tempo natuke üle jõu käima.

Üldse tuleks oma suhtumist religiooni (pigem religioonidesse) mõnevõrra revideerida; ma ei ütle, et mingi usklikkuse poole peaks sihtima, aga tuleb ikkagi tunnistada fakti, et usust lahtiütlemisega kaotas inimene ka usu omaenda igavikulisusse. Muidugi, igavik on ju ikkagi olemas, ta on nüüd lihtsalt üks aja ja ruumi lõpmatuse vorme, aga ta raibe asub nüüd kindlalt ja halastamatult väljaspool meid, me oleme ainult armetult ajutised külalised selles igavikus. Me teame igaviku olemasolu, aga me ei tunneta seda iseendas, iseenda kaudu.

Poliitikud teevad vist kenakese vea, kui nad õhutavad üht põlvkonda teise järel ennast ohverdama tulevaste põlvede nimel – iga loll hakkab lõpuks küsima, et kust ja millal siis see põlvkond tuleb, kes selle ohverdumise vilja maitsta saab? Religioon oli kavalam, ta pakkus selle tasu välja inimesele endale, olgugi et teises elus, aga ikkagi sellelesamale inimesele.

1989, Tallinnas

Elu on kuradi imelik küll. Aastaid oled ühel teatud viisil tiksunud, siis jääb kuskil kell seisma, algul paistab, et midagi oleks nagu päris katki, aga siis märkad, et sa ise tiksud ikka endist viisi edasi, harjumus teeb oma töö ja lõppude lõpuks hakkad koguni kahtlema, et kas see ikka oli nii, nagu ta oli, või oled selle oma vaikses hulluses välja mõelnud. Väljamõtlemine ju minu pool elu, või sa viimaks isegi vahet teed, kus tõelisus lõpeb ja fantaasia algab. Ma ei tea, kas see on kõigi juures nii, aga mina suhtun küll kõigesse, mis minuga siin millegipärast Maa nime kandval planeedil on juhtunud, kenakese umbusu ja kahtlusega, tikkudes arvama, et vähemalt pool sellest on edeva kujutluse vili. Ja järjest rohkem hakkan ma aru saama, et Alliksaarel oli tuline õigus öelda, et pole ei möödunud ega tulevaid aegu, vaid ainult hetk, milles elame praegu. Imelik, eks ole. Aga hea ka. Inimene kulutabki mu meelest kole palju aega oma mineviku ja tuleviku peale mõtlemisega ära ega oska just sellessamas praeguses hetkes kuigi ökonoomselt ära elada. Kui õpid lihtsalt oma olemasolemist nautima, on kõik poole lihtsam. Ja mis sa selle tuleviku peale nii väga mõtledki, kui arvesse võtta, et IME^[23] pole veel peale hakanud, aga oma suureks imestuseks paned tähele, et peaaegu midagi enam saada ei ole, bensiinist viinani ja seebist tolmuimejani. [—]

Soomlased on kah arust ära karanud, tõlgivad mul juba kahte raamatut korraga,^[24] niimoodi saa veel vanas eas kuulsakski. [—]

Kuritegevuse kasv hakkab endast juba tunda andma, üleeile öösel klobisid kaks venelast meie trepikojas kolmandat, varsti ei söanda enam pimedas välja minnagi, peab hakkama kuhugi maffiasse sisse imbuma ja endale ihukaitsjad palkama. Ju see on viimsepäeva märk, UFOsid tolgendab kah viimasel ajal küll Rapla kandis, küll mujalgi ringi. Hakka või uskuma, igasugu teadlased käivad ka juba kohal ja kinnitavad ühest suust, et asi on naljast kaugel. Inimesed juba ütlevadki, et ajalehtedes teada antavate naiste ja meeste kaduma minekud ei tähenda muud, kui et nad on mõne kõrgema tsivilisatsiooni esindajate poolt ära viidud. Kahju, et nende pilk minu peale pole langenud, päris põnev oleks kuskil teises galaktikas ringi vaadata – kui nad sind seal just algteguriteks lahti ei võta.

Paar päeva tagasi olid sihukesed virmalised kah, et mul tuli kangesti Vorkuta meelde, meie laiuskraadil ma nii ägedaid küll seni näinud pole.

1990, Lehtses

Tuleb tähendada, et minu üleskosumine toimus imekspandavalt libedalt. Ei saa muidugi jätta märkimata mulle osutatud abi väärtust, samuti aga lauaserval ootava pooleli käsikirja ähvardavat väljanägemist. Igal juhul ajasin ma enese pühapäeval maast lahti, kraapisin habeme maha, muutusin paugupealt viiskümmend aastat nooremaks ja asusin otsima tagasiteed vaimsete väärtuste juurde.

Jättes kõrvale sellejuures üle elatud piinad ja vaevad, võin täna uhkusega teatada, et too neetud lugu „Lõunakaarele”, mille lõplikku valmimist mul õnnestus paari nädala võrra edasi lükata, on nüüd otsustavalt kaante vahel ja ootab meest, kes talle järele tuleb (tõenäoliselt juba homme või ülehomme). Arvasin paari-kolmekümne leheküljega toime tulevat, aga möödanikul on ilmselt seletamatu omadus paisuda, nii et kokku tuli mul ikkagi 60 (loe: kuuskümmend) lehte head paberit ära määrida. Et see kõik toimus praktiliselt nelja päeva jooksul, siis võid arvata, et see mitte üks kerge ettevõtmine ei olnud. Olgu ma neetud, kui ma veel kord kellelegi luban mõnd vana asja ümber töödelda.^[25] Iseenesest täiesti veider, et tõekspidamised, millele ma kolmkümmend aastat tagasi kahe käega alla kirjutasin, täna kenasti kukalt sügama võtavad. Võib ju kena pada ajada, et „üritades tahtlikult säilitada tolle ajastu atmosfääri ja meeleolusid jne. jne”, aga tegelikult ei säilita sa sittagi, ei saa lihtsalt säilitada [—]. Udu hommikul on midagi muud kui udu õhtul, ja viha nooruses on hoopis midagi muud kui viha vanaduses (sedasama võib muidugi võrdse eduga väita armastuse, sõpruse, headuse ja mis tahes emotsionaalse kategooria puhul). Sellest võib edaspidi tulu tõusta, kui ma – loodetavasti üsna pea – oma uue romaani kallale asun. [—]

Muidu ei ole viga, kui poleks seda minu viimase aja paratamatut saatjat – üksildust. Just nimelt üksildust ja mitte üksindust, sest need on kaks jumala erinevat asja. Üht saab kerge vaevaga muuta, teist mitte kuidagi. Ju ma ei ole loomult eremiitlik olend, või siis on senine elu niisugused alged minust võõrutanud. [—]

Kõigele sellele mõeldes tahaks alla kriipsutada, et Sul on jumala õigus: tarvis on kirjutada armastusest, õrnusest ja heaolemisest. Eelkõige just iseenda pärast, nagu Sinagi väga täpselt ära märgid. Tuhka sellest publikust, tema kohta on juba Baudelaire öelnud, et publikule tuleb pakkuda mitte peeni lõhnu, vaid hoolikalt valitud roojust [—].

Aga eks selle hea olemise ümbergi on vaieldud piisavalt, et mis ta siis nüüd õieti endast kujutab. Ja tikutud üldiselt väitma, et hea inimene on see, kes ei tee paha. Ma ei tea, kas niisugune eituse kaudu asja sisu väljendamine vastab täpselt minu ettekujutusele asjast. Ma kaldun arvama, et väheks jääb. Ma olen kohanud kümneid inimesi, kellel ei tule pähegi kellelegi midagi paha teha, aga ma ei pea neid sellele vaatamata headeks inimesteks, pigem olen ma nende seast leidnud paraja kamalutäie üsna ükskõikseid olesklejaid. Minu meelest peab headus olema aktiivne – nii nagu kurjuski on aktiivne.

Olla hea ei ole seesama, mis mitte olla paha või kuri.

Olla hea, see tähendab täpselt seda, nagu ta sõnades väljendub: olla hea.

1991, Nõmme haiglas

Siin ma siis nüüd olen oma kahe asja ja kolme mõttega, nagu ütlesid kuulsad Metsiku Lääne westmanid.

Haigusi leitakse mulle siin nii et küll saab. Vere koha pealt veel midagi täpset ei tea, kuuldavasti pidi paar tohtrit agarasti valgeid ja punaseid liblesid lugema ja veel mingisuguseid rakke (?). Esialgu on klaar, et mul on ikka seesama krooniline bronhiit + peale selle emfüseem – see on see Tšernenko haigus.^[26] Ravida teda suurt ei saa, aga kui ennast niimoodi taga ajada ei lase nagu eelpool mainitud Tšernenko, võib üsna tükk aega tiksuda. Eks näe, mis see verevärk veel ütleb. [—] Kauaks ma siia jään, pole veel teada, ilmselt mitte eriti pikalt, sest kõik tõved on kroonilised ja kroonikuid ei salli oma haiglas ükski arst. [—]

Ei oska enam käsitsi kirjutada, nagu rasket tööd teeks…

---

^[1] Jaltas asus üks NSV Liidu Kirjanike Liidu tosinast loomemajast, mis oli ka eesti kirjanikele hästi tuttav puhke- ja töökoht.

^[2] 1970. aastal kirjutatud näidend „Messias” tõlgiti kiiresti vene keelde, et saata see loa taotlemiseks Moskvasse repertuaarinõukogusse. Paraku luba selle etendamiseks ei antud ja asi jäi sinnapaika. Venekeelne ajakiri Tallinn avaldas näidendi tõlke oma viimases numbris (2016, nr 5–6). 

^[3] Jekaterina Furtseva, NSV Liidu kultuuriminister 1960–1974.

^[4] Boris Kabur kirjutas kaks populaarseks saanud robotist tegelasega näitemängu „Rops” (1964) ja „Rops aitab kõiki” (1965), raamatuna ilmusid 1967.

^[5] Aave Õngo, Kaugveri kolmas abikaasa.

^[6] Kirjanike liidu üleliidulises loomemajas.

^[7] Leonid Lentsman (1912–1996), Eesti NSV juhtivaid parteitegelasi, Kaugveri kirja ajal Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu esimees.

^[8] Ants Saar (1920–1989), kommunistlik kirjanik ja parteifunktsionäär.

^[9] Sirly Hiiemäe andmetel oli kõnealuse algatuse taga režissöör Tõnis Kask, kellel oli plaanis lavastada pikem sõjateemaline seriaal, mis jäi mitmesugustel põhjustel tegemata.

^[10] Romaan ilmus 1978, trükiarv 32 000.

^[11] Mainitud teoseid kätkev „Kolm romaani” ilmus 1979. aastal.

^[12] Teet Kallase romaan „Janu” (1983).

^[13] Romaan „Meie pole süüdi” on ilmunud kahes trükis (1984, 1996); romaani ainetel valmis film „Õnnelind Flamingo” (Eesti Telefilm, 1986, lavastaja Tõnis Kask).

^[14] Telelavastus „Mona Lisa” (1983), Kaugveri stsenaarium omaenda jutustuse põhjal, režissöörid Vilja Nyholm-Palm ja Margot Sepp. ERR-i arhiiv.

^[15] Elo Tust (sünd 1954), töötas Tallinnfilmis režissöörina, film jäi tegemata.

^[16] Gustav Heinrich Schüdlöffel (1798–1859), eesti kirjanduse ja keele harija, Jõelähtme kirikuõpetaja.

^[17] Telemängufilm „Vana mees tahab koju” (1991) Kaugveri samanimelise romaani motiividel. Režissöör Tõnis Kask.

^[18] Marek Tamme kommentaar (e-kiri 4. I 2026): Kaugver peab oletatavasti silmas August Laurij teost „Eestlased. Inimsoo ürgisad ja ürgaja keel. Keele wõti” (1926). Laurij ei käsitle küll sumeri-küsimust, vaid arendab ideed, mille kohaselt lõunaeesti keel olevat väga lähedane maailma ürgkeelele ning eestlased seeläbi inimsoo ürgisad. Eestlaste ja sumerite keelelise suguluse idee sõnastas esimesena Karl August Hermann teoses „Sumeri-Akkadlased. Uurimine vanast muinasajast” (1896). Sama suunda jätkasid hiljem mõned väliseesti autodidaktid; näiteks avaldas Georg Waimel 1958. aastal Torontos ingliskeelse raamatu „The Origin of Maa Rahvas or Estonians”, milles kaitseb eesti ja sumeri keele sugulust. Teosest ilmus hiljem ka eestikeelne versioon „Maa rahva või eestlaste päritolu” (1972). On võimalik, et Kaugver seostab Laurij teose Waimeli sumeri-teooriaga, kuigi Laurij käsitleb seda „suits välja” etümoloogiat hoopis hiina, mitte sumeri keele toel. Samas kattuvad Waimeli teose pealkiri ja keskne idee Kaugveri sedastusega eestlaste ja sumerlaste oletatavast sugulusest.

^[19] „Laev keset rägastikku” ilmus Kupra väljaandel 1990.

^[20] 1988. aastal ilmunud romaani „Kas ema südant tunned sa?” trükiarv oli 115 000.

^[21] Esietendus 26. II 1989, lavastaja Ingo Normet.

^[22] Arvo Kruusemendi kavandatud film Kaugveri romaanist „Nelikümmend küünalt” jäi tegemata.

^[23] 1987. aastal välja käidud Eesti isemajandamise programm.

^[24] Ilmumiseni jõudis 1990. aastal raamat „Vorkutan kirjeet”, tõlkija Jouko Vanhanen.

^[25] Jutt on 1958. aastal kirjutatud lühiromaanist „Sillad põlevad”, mis nägi trükivalgust alles 2007. aastal.

^[26] Emfüseem oli üks NLKP Keskkomitee peasekretäri Konstantin Tšernenko (1911–1985) surma põhjusi.