Mu peesitamise kleit

Ma armastan suve. Elan ainult suvele. Mõtlen ainult suvest. Kui ma näen und, siis suvest. Kui ma õmblen rõivaid, siis suveks. Ma ei raatsi oma suveriideid pesta, sest siis läheb päike nende seest kaduma, ja kui päikest ei ole, mis siis üldse on. See ülejäänud osa aastast võiks minu poolest olemata olla. Armastan ainult suve.

Mu suvegarderoob on kõige täielikum. See on kaheosaline: Eesti suve garderoob ja minu suve garderoob. Eesti suvi ei ole minu suvi. Minu suvi on Kreeka suvi. Kreeka suvi on ka Taimaa talv. Neis kahes saab kanda samu rõivaid. Eesti suve garderoob on selline mõistlik, nii ilmastikukindel, kui ma mõelda oskan – s.t mitte kuigi ilmastikukindel –, ja mittepaljastav, sest peaaegu kunagi pole piisavalt soe. Ainus koht, kus Eesti suves soe on, on kasvuhoone. Juba sellepärast peab see olemas olema. Mu kasvuhoone nimi on Berta.

Minu lemmiksuvi on Kreeka suvi. Siis on Tai talv. Ja siis on Eesti suvi. Eesti suve põhiline puudujääk on see, et kui ta lõpuks kohale jõuab, saab ta kohe läbi. Üks aasta oli selline ilus suvi, et 1. augustil hakkas sadama, temperatuur langes 12 kraadi peale ja nii see suvi kestis ja kestis, oktoobri lõpuni. Tomatid lihtsalt hallitasid, kõik korraga. Mina põgenesin paariks nädalaks minu Kreeka külasse. Seal paistis päike ja miski ei hallitanud.

Mu kõige lemmikum suverõivas on peesitamise kleit. See on kollane – mu lemmikvärv – ja mimoosidega, see lendleb ja hõljub kenasti ümber keha, seda puudutamata. See on täiuslik palava ilma kleit. See on sobilik ujuma mineku rõivas, sobilik terrassil peesitamiseks ja rõdul raamatu lugemiseks ja graatsiliselt – oh kui palav! – sobivas kohas lamasklemiseks. Eestis olen seda kleiti saanud kanda täpselt üks ja pool korda. Ükskord oligi just nii soe päev, et üle 25 kraadi ja tuul ei lõõtsunud läbi kere, sai peesitamise kleidi selga panna ja sellega päev otsa sobivalt peesitada. Tol päeval ma tööd ei teinud, see ei olnud lihtne, aga peesitamise nimel tuleb teinekord ka kannatada. Ja see pool korda sai terrassil päikese käes peesitada, kuni tunni aja pärast tuul pööras ja kõik ära rikkus.

Peesitamise kleiti saab põhiliselt kanda Kreekas ja Tais, ja see läheb alati esimesena kohvrisse. Ta reisib väga hästi, kortsub küll, aga kui puu peale riputad, vajub ise sirgeks. Praeguseks on ta nii palju päikest ja merevett ja meresoola ja mägedes turnimist saanud, et tal on väikesed augud sees juba. Ma kujutan ette, et kannan seda kleiti ka 90-aastaselt, sest et „mul on sellega nii head mälestused”, ja selleks ajaks on mimoosid ja kleit juba suhteliselt hallikat tooni, ja mu tütar üritab seda järjekindlalt mu eest ära peita. Ja mina käin siis ringi ja podisen, et kus mu peesitamise kleit on, kus mu peesitamise kleit on, kuhu sa selle jälle pannud oled, ja kas sa ei mäleta siis, kuidas ikka see 2017. aasta maavärin oli, kui mina arvasin, et Türgi on Euroopale sõja kuulutanud ja kõik loomad jooksid üksteise järel üles mäkke, ja siis mul oli just täpselt seesama kleit seljas. Ja ma loodan, et ma ikka mäletan üheksakümneselt, et tegelikult ma vassin ja mul olid hoopis lühikesed püksid jalas.

Praegu – Kreekas – lõhnab see kleit nagu päike ja tüümian ja thálassa ja veríkokod kõik kokku. Ja kui ma siit tagasi jõuan, ei taha ma peesitamise kleiti ära pesta, sest nõndaviisi läheb see tõelise suve lõhn kaduma. Sellest lõhnast tahan ma kinni hoida. Eestis seda ei lõhna ei ole.

Kõige parem kangas Kreeka suves on muidugi õhuke puuvilla ja siidi segu. Piisab kümnest protsendist siidist, kui ideaal ongi käes. See siid, see on selline, et kui selle selga paned, siis see on puhas armastus ja täiuslik embus. Selline meeldivalt jahe ja õhuline ja peaaegu ei puudutagi keha, see ei kleepu ega higista ega liibu nagu mingine T-särk. Linane on Kreeka jaoks liiga paks, selle kannavad siin hilisõhtuti välja ainult eneseteadlikkusest pakatavad täiuslikud rootslased. Igal aastal on neil ainult õhtute tarvis uhiuus linane garderoob, täiuslikult pressitud, ja nad näevad välja, nagu oleksid nad justsama kuskilt Rootsi seriaalist välja astunud.

Eestis läheb peesitamise kleit pikale puhkusele. Kõigepealt hoian ma teda paar nädalat kogu aeg nähtavas kohas, käin mööda ja nuusutan. Thálassa on kleidi sisse mõned augud soolatanud ja üks või kaks õmblust tuleb igal aastal jälle masinaga üle lasta. Thálassa vägi on nii suur, et selles Eesti suves ei taha peesitamise kleit ära kuivada. Riputa kuhu tahad, ikka on vee võim sees.

Ühel päeval ma annan alla ja peesitamise kleit läheb koos teiste kollaste suveriietega pesumasinasse. Ütleme nii, et sellest päevast algab lein. Leinan selleks korraks mööda saanud Kreeka suve ja hakkan ootama järgmist. Seda suve, seda kohta ja seda aega, kus ma saan jälle olla suvemina ja peesitamise kleidi selga panna.

21. VII 2025

Päikeselõhn

Ma armastan oma päikeselõhna. Ja olen kohanud inimesi, kellele tuleb üllatusena, et neil on päikeselõhn. Päikeselõhn tuleb kokku inimese enda lõhnast ja päikesest. Päikeselõhn on inimese tavalõhna ülendatud vorm. Verandal peesitades päikeselõhna ei tule. Kõige tugevam päikeselõhn tuleb siis, kui päise päikese käes tegutseda. Kui näiteks kartulivagusid rohida või peete kõblata. Heina ringi pöörata või rõukudesse tõsta. Neid asju tänapäeval enam ei tehta, nii et praegusajal sobib ka päikese käes matkamine. Matkamine nii, et keha ei ole üleni kinni kaetud, vaid saab parasjagu higistada ja parasjagu päikest. Nii saavad nahal kokku väike higi ja suur päike ja neist kahest kokku tuleb üks suur päikeselõhn. Parima tulemuse saavutamiseks ei peaks ka loomuliku lõhna lämmatajaid kasutama, need rikuvad higi lõhna ära.

Päikeselõhna tunneb kõige paremini küünarnukiõnaruse kohal. Käsivarrel allpool küünarnukki. Ninaga mööda küünarvart libistades ja sisse hingates. Kui ma päikese käes olen, tahan seda kogu aeg nuusutada, omaenda päikeselõhna sisse hingata. Minu päikeselõhn on taevalik.

Minu päikeselõhn on sarnane minu ema päikeselõhnaga. Need ei ole täpselt samad, aga minu lähiperekonnas on meil kahel kõige sarnasem päikeselõhn. Minu päikeselõhn on selline natuke leebem vorm ema päikeselõhnast. Ema päikeselõhn on tugev, vintske, see on võitmatu. Kui ema traktoril tööle hakkas, oli terve kabiin tema päikeselõhna täis. Toona olid Valgevene Belarussidel sellised spetsiaalsed aknaklaasid, mis päikesepaistet võimendasid. Kõik uuveed tulid sealt otse läbi ja mitmekordistusid. Kevadkünd ja kevadkülv ja teised tähtsad tööd algasid märtsis ja maikuuks oli ema pruun nagu põrnikas. Ja see päikeselõhn, see sai nii tugevaks, et isegi lauda sõnnikuhais ei käinud sellest üle. Seda päikeselõhna juba lihtsurelike veega maha ei pesnud ja see kadus päikese loomuliku kadumise teed ehk kusagil novembris. Mu ema ja mina, me jagame päikeselõhna.

Oma õdede ja vennaga ma päikeselõhna ei jaga. Oma väikest vanaema nägin nii harva, et tema päikeselõhnast ei tea ma midagi. Minu tütar jagab päikeselõhna mu noorema õega. Mu noorem õde on ema järel see inimene, kelle lõhna ma tunnen öösel ja päeval, pimedas ja valges, unes ja ilmsi. Mu noorem õde ja mina, me jagasime aastate kaupa tuba, kõik need lõputud kooliaastad ühel diivanvoodil magamist ja tundide kaupa ära jagatud ajaga kirjutuslaua taga istumist, teismelisena toas mossitamist. Nüüd, kus mu noorem õde on valinud elu, kus ta oma perega ei suhtle, kannab tema lõhna minu tütar. Nii seda igapäevast inimese lõhna, magamise lõhna kui ka päikeselõhna. Nagu ema ja minuga, nii seegi lõhn ei ole täpselt sama, see on sarnane. Mu tütre päikeselõhnas on üks teine maailm peidus, teistsugused keemilised reaktsioonid.

Mulle meeldib inimeste päikeselõhna nuusutada. See on nagu seiklus ja kunagi ei tea, millega see sind üllatab. Sellel on niisama palju variatsioone kui maailmas inimesi. Päikeselõhn räägib inimesest uskumatuid asju. Seda peab hästi viisakalt küsima, kuidas sa muidu haarad inimese küünarnuki ja kukud teda nuhutama. Inimese keha on inimese enda asi.

Päikeselõhn seguneb teiste lõhnadega ja loob sama lõhna teisi variatsioone. Puhtast päikeselõhnast järgmised lemmikud on erinevate vete ja päikeselõhna kombinatsioonid.

Sinikad

Kui ma esimest korda minu Kreeka külasse lähen, katavad mu keha sinikad. Need on suured ja tumedad ja sügavad ja neid on igal pool. Mitte ainult keha, ka nägu on nendega kaetud – mu otsaesisel on suur kriimuline sinikas, kus mees mind peaga vastu seina tagus. Armastuse märgid.

Olen kaotanud häbi ega kata sinikaid kinni. Päike kuumutab ja thálassa hellitab ja sinikad saavad märgitud, saavad mustaks nagu laavakivi, mitu korda tumedamaks kui mu ülejäänud keha. Ikkagi armastuse märgid. Võtab aastaid, enne kui need viimaks ära kaovad. Selline armastus siis.

Aastate kaupa vihkan sinikaid. Isegi kui iseendale sinikaid löön ja seda juhtub väga tihti. Kui õde mu keha masseerib – ja ta teeb seda hästi –, teeb ta seda nii, et sinikad järel. Ei ole ühtegi kohta mu kehal ja kehas, mis oleks õige. Kõik, mis ühes kehas saab olla valesti, on minu kehas valesti. Ütlen iga kord, et sinikaid ma ei taha, aga mu keha on sisikonnani välja nii vale, et sinikas tuleb sinika järel, tume ja sügav ja üle kere. Kehale tuleb koht kätte näidata. Kehaline autonoomia on nõrkadele.

Tulen ära ja kukun oma keha armastama. Minu keha on kõige parem keha.

Aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta aasta pärast tulen minu Kreeka külasse. Mu käsivarred, mu reied, mu põlved, mu sääred on tihkelt sinikatega kaetud. Ma ei varja neid, ma olen uhke. Need on need sinikad, et ma olen kogu oma elu tassinud teiselt korruselt esimesele. Kümme tuhat raamatut ja viiskend aastat elu.

Olen ikka veel elus ja mu keha on täiuslik. Sinikate ja sinikateta. See on armastus.

22. IX 2025

Meremina

Kui ma thálassast välja tulen, on mu rinnad väikesed, külmad ja kõvad nagu kivid. Nendega võib purustada kastaneid, pähkleid, päid. Thálassa armastab mind. Mina armastan thálassat. Meie armastus on kirglik, terve, kestlik, püsiv. Thálassa kannab mind esimesest kohtumisest peale, võtab mu sülle ja hoiab mind. Ta ei ole mulle kunagi haiget teinud, mind sõimanud, peksnud, thálassa on mu elu kolmas suurim armastus. Need kolm armastust on peaaegu võrdselt suured, erinevad kõigest kröömikese võrra. Mu esimene kõige suurem armastus on mu tütar mu. Mu teine kõige suurem armastus on mu mina mu. Mu kolmas kõige suurem armastus on mu thálassa mu.

Kõige huvitavam muidugi on see, et kuigi Vahemeri oleks nagu igal pool Vahemeri, on ta ometi eri paikades täiesti erinev. Olen temaga tutvunud enam-vähem igas riigis, mille kaldaid ta kaunistab – Portugal, Hispaania, Kataloonia, Itaalia, Horvaatia, Kreeka, Küpros, Türgi. Kõiksugustel saartel ja kallastel. Kõige õigem thálassa ootas mind ees minu Kreeka külas. Siin on see õige ja tõeline ja minu thálassa mu esimesest vette astumisest peale. Selleks, et sinna jõuda, ujusin läbi kümneid ja kümneid thálassa eri veestikke. Kõiki neid saari ja kõiki neid randu ja lahesopikesi ei jaksa ma isegi kokku lugeda. Ja siis see juhtus. Selles täiesti ootamatus paigas, mida ma lihtsalt puhtast uudishimust korra vaatama läksin, ootas mind ees mu thálassa mu.

Selleks ajaks oli mu thálassa mu juba mu seestikes juurdunud. Ei olnud kohta minus, mis ei tunneks thálassat. Aastate aastate aastate kaupa kaks korda päevas ujumist millises thálassas tahes, olgu tal leebe päev või olgu tal lainepäev. Seda tunnet, kui pärast pikka vaheaega sisened thálassasse, ei anna millegi muuga võrrelda. Kui miski on paradiis, siis see on paradiis. Enamasti olen ma selleks ajaks, juunikuuks, omadega füüsiliselt ja vaimselt nii läbi, et kõigist ettevalmistustest hoolimata ei ole mul vähimatki jaksu kusagile kohale jõuda. Isegi mitte minu Kreeka külasse. Autopiloodil liikudes jõuan siiski kohale ja thálassa thálassa thálassa mu, on esimene koht, kuhu ma lähen. Ei ole paika mu kehal, mis sellest pikast sügistalvkevadest ei valutaks. Sisenen vaikselt ja ettevaatlikult, mu thálassa mu võtab mu vastu, ja kogu mu keha mu karjub valust. Sel esimesel korral teeb isegi mu thálassa mu mulle haiget. Ujuda ei jaksa, liigutan natuke käsi ja jalgu, pikutan thálassas ja kui meelde tuleb, siis harjutan nunnastiili. See on kõige raskem ujumisstiil, mille kolm väikest tüdrukut ühel suvel välja mõtlesid. Tasapisi hakkab valu hajuma. Thálassa thálassa thálassa mu hõljutab valu vaikselt minust eemale, ja kuhu tema selle saadab, sellele ma ei mõtle.

Selle esimese soola ma tahan hoida alles. Maailma parim tunne on see, kui su keha on kaetud värske mõnusa kerge soolakihiga, tõmbad keelega üle iseenda käsivarre ja maitsed nagu su thálassa su. Ei ole paremat nahka siin ilmas. Duši alla ei lähe ma päevi. Ja see tunne, kui kollase suvesärgi kiud koguvad endasse need soolakristallid ja siis see sool, see tuletab ennast lakkamatult meelde ja torgib vaikselt, kui särgi selga paned. Rõivaid tuleb ju ikka kanda. Tahaksin pidada maha tiraadi rõivaste kandmise tähtsusest Kreeka saarel. Kreeklased ise paljalt küla vahel ringi ei käi, see on nende kodu. Mina hoian minu Kreeka küla ja teiste inimeste Kreeka külasid nii kõrge au sees, et supelkostüümis küla vahel patseerimine on absoluutne no-no. Üks kord ma tegin seda, et läksin bikiinides läbi küla ujuma, no mis see külake olla võis, neli-viis majakest ja üks kohvik. Bikiinid ja rätik. Never again, ma ütlen. Never again. See oli ka alles mu teine iseseisev Kreeka saar, peaaegu et süütu seega. Rätikut ma ka ei kasuta. Õhk kuivatab, päike kuivatab, milleks mulle rätik. Loen ja kuivan, koon ja kuivan.

Thálassaga on see lugu, et üks asi on thálassas ujuda ja teine asi on thálassaga koos ujuda. Mina olen seda thalássaga koos ujumist harjutanud kakskend aastat. Lainetega, laineteta, tuulega ja tuuleta, ninalainetega ja sulasiidis. Thálassa on igal pool ja iga kord täiesti isemoodi. Ühel suvel pidasin mu thálassa mu päevikut, kus kirjeldasin üksikasjalikult, missugune mu thálassa mu iga kord ujumas käies oli. Isegi ühe ja sama ujumiskorra kahel ujumisel on alati vahe vahel.

Meil thálassaga on selline tava, et mina käin iga kord kaks korda ujumas. Kaks korda päevas ja kaks korda korras. (Kolm võib ka, aga siis on oht merehaigeks jääda, mida on minuga paar korda juhtunud, ja siis ei saa kaks-kolm päeva ujumas käia, nii et nüüd ma hoian oma thálassakirge veidi vaos.) Minuga on lihtsalt selline lugu, et kui soe mu thálassa mu parasjagu ka poleks, mul hakkab enne külm, kui ma piisavalt ujunud olen. Ainus meri, kus mul külm ei ole, on Kariibi meri. Väikesel Maisisaarel oli meri veel soojem kui õhk, nii et seal sai mängida seda mängu, et oh mul hakkab siin väljas külm, lähen vette sooja. Ja siis vette kukkuda. Thálassaga on aga nii, et kõigepealt hakkab jahe mu käsivartel ja see jahedus valgub sealt edasi ülejäänud kehasse ja ei jäägi muud üle kui thálassast välja tulla. Tõsi küll, viimasel paaril aastal on hakanud juhtuma nii, et ma ujun ja ujun ja ujun ja ujun ja ujun nii kaua, et sellest saab juba niisamasugune kogemus kui pika maa kõndimisega, et mõtted lähevad vabaks ja maailm keerdub lahti ja mu keha ümber tekib isemoodi teflonkiht, mis meremina mu thálassa mu temperatuuri eest kaitseb, nii et kui septembrikuu thálassa on juba veidi maha jahtunud, siis ma ei tunnegi seda enam eriti. Jahedus jääb teisele poole teflonit, teisele poole meremina.

Thálassa mu soola tahan ma kanda kaasas. Soola nimi on aláti. See imbub mu kleitidesse, pluusidesse, lühikestesse pükstesse, kuni minust saab soolapall. Rõivad kuivavad sooja õhu käes viimaks ikka ära, aga ühel päeval juuksed enam kuivaks ei saa ega saa ega saagi. Mulle meeldivad mu Kreeka suvejuuksed. Mu eluaegsetesse sirgetesse juustesse tulevad thálassalokid. Need pleegivad heledaks nagu päikesepaiste ja ega ma neid rohkem ei pese kui kord nädalas. Minu merejuuksed käivad minu mereminaga kokku.

Kui ma thálassast välja tulen, on mu rinnad väikesed, külmad ja kõvad nagu kivid. Minu meremina on niiilus.