Algab vastne põli

          Õnnesoov Tallinna linnapea Thomas Luhri ja Blasius zur Mühleni lese 
           Metta Boyszmani (Medke Boismanni) pulmadeks 17. novembril 1634.
 
Teil, peigmees, tänini     on suureks kurvastuseks
surm, mille eluteel     te vaimu katsumuseks
   tõi jumal, kelle plaan     me elu sihi seab
   ja määrab ära, kes     mis risti kandma peab.
Teid hingemattev lein     ja raske valu tabas,
kui luise võõra käpp     te ukse valla rabas
   ja tolle ära viis     seejärel terav nool,
   kes teie südamest     see armas teine pool.
Ei põhjuseta teid     nüüd rasked mõtted räsi:
on tühi ema koht     ja puudu tema käsi,
   lee kutsub perenaist,     näib voodi nukker paik,
   kõik toad kui vinu täis,     mil kaotuskibe maik.
Kui kaasa turteltuilt     on viinud saatus valju,
tal kurval kurinal     on kurta sellest palju.
   Ta üksi oksa peal     ja sorakil on tiib,
   ei tunne janu ta,     lein mõttest söögi viib.
Nüüd kurbus mööda sai,     rõõm asemele asus
ja ristist saite priiks,     mis turjal seni lasus,
   on jumal kinkinud     te teele õnne uut:
   üks vooruslik ja just     te tarvis õige pruut.
Kui vooruslikul püüd     nii suur kui sellel emal
on karta jumalat,     ei ole kohta temal
   siis patuliste seas,     ja inimest, kel soov
   head teha, looja arm     on saatmas, jõudu toov.
Nii jumalat peab aus     pruut, kelle nüüd te saite
ja taeva tahtmisel     te enesele naite,
   teil perenaine taas,     kes tublim tublimast,
   uus ema armastav     te lastele saab tast.
Tark jumal õigesti     on kõikjal korraldamas,
meid põrgu viia võib     ja aidata sealsamas
   sealt hoopis tagasi.     Kui aga haava lõi,
   siis peagi ravides     ta tervenemist tõi.
Las kurbus südamest     nüüd lõpuks ära minna
ja tulla värskendav     rõõm asemele sinna,
   las mõnus jutuvool     nüüd kosutada keelt –
   niisama suudlus suud     ja vastne rahu meelt.
Nii teeb ka meremees,     kui lainemöllu kistes
ta laeva lõhkus torm,     ent veega rinda pistes
   ta ise ellu jääb     – taas peagi ühel pool
   ta kõhklustega on     ja seilab uuel hool.
On kaitsnud jumal teid,     nüüd lasknud rõõmuõli
te üle voolata     ja algab vastne põli,
   te käite endiselt     ta armu kaitse toel
   ja trööstib tema sau     teid muutumata moel.

Originaal: Reiner Brockmann, „Gantz sehr / Herr Bräutigam / seyd ihr bisher betrübet…”, 1634

     
 
Tallinna bürgermeister Thomas Luhr (1577–1646) abiellus 17. novembril 1634 teist korda, seekord Blasius zur Mühleni lese Metta Boyszmaniga (ca 1600–1638). Luhri esimene abikaasa oli olnud Margaretha Lanting, kes suri 1633. aastal. Pärast Metta surma abiellus Luhr kolmandat korda, seekord Metke Schmidtiga. Metta Boyszmanile oli abielu Luhriga kolmas, seega abiellusid siinse luuletuse mõlemad abiellujad elu jooksul kolm korda. 1622. aastast peale kuni surmani oli Luhri elupaigaks maja aadressil Vene tänav 17, kus tänapäeval asub Tallinna Linna­elumuuseum. Luuletuses viidatud lapsi, kellel puudus ema käsi, oli palju, täiskasvanuks sai üheksa. Pikemalt on Luhrist ja tema perekonnast kirjutanud Triin Kröönström („Thomas Luhr ja tema lapsed Vene tn 17 majas”, raamatus „Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks. Tallinna Linnamuuseum 80”, 2017).

J. U.