kui ometi
oleks unistustesse sisse kirjutatud juba tekkides nende teostumise tõotus ‎
ja armastuse hargnevas puudulikus koodis poleks mittevastavuse võimalustki sest kes seda lubas? sest ‎SEE AINUKE ASI
kordki ma tahaks tunda et ma ootan mida ma tean tulevat kuid nii suurt osa sellest
milliseks ma seda pidasin ei juhtunud minuga iga seikluse lõpus kingitakse maitsetu keeltkõrvetav ‎mälestusetäht aga ikka ma ootan elumuutvat õnne ‎
ja mõtlen su suust kas sa ei kõnni kunagi minu tänaval? kas sa ei kõnni kunagi minu akende all? oh ‎JUMAL MA TAHTSIN NII PALJU ENAMAT
kuidas nii mõttetult kidur! tähelepandamatu ja täidlusetu! pool on juba läbi ja sa suvatsesid mind näha ‎nii väheseid kordi ainult vilksamisi nägid mind noorena maapealsena siinpoolsena ja ma võin aimata et ‎see oligi kõik


‎*‎

mingid küsimused tõstatuvad aasta-aastalt uuesti: kuidas nad ometi
pole saadud läbi mõeldud? kui ükski sõna kui ükski vihje ennast veel peidab
siis ma pean selle aset leidmise sealt ju üles leidma tõmbama vibu
veelkord pingule ujuma suures laines põlved vastu kive ja koorikloomi
ja kui küsimine ongi vastuseid tagav miks pidid mulle andma nii õrni
tükke endast käepaela enda nime paberitükil puu otsas veedetud pooltunnid
kõrtel uinumise kevadehämaras nõjatumist vooremaastikele üle-elusuurusena
SEE OLI KOGU ILU MIDA MULLE JAGUS?‎
ainult nii palju päikesepealset aega? nii palju seda närtsimatut välja?‎
aga teisedki nimed on mulle erilised olnud mis enam ei ole nimed mida ma
armastasin mida ma enam ei tee mis enam nii ilusad ei ole nimed
mille ma pean tooma aususe kätte ja tõstma nähtavale aga mitte välja ütlema:‎
ma ei saa nende järele nõuda
seal esile tooduna seal päeva paistel kaugel eemal ööst sinu ilmumine ikkagi
ei lõpe aga ma ei kujuta meile ette edaspidi enam ei midagi nägupõletavat
suudpõletavat ainus mida ma kujutlen: ma käin ringi väikesel lagendikul
ja mõtlen: kuskil siin pidi ju olema selle kujuteldava looma jälg


pime juuli

miks laulate nii vähe? miks unustasite reetsite mai – hobused kes olid öö läbi
üleval seisid vaikselt nagu kased koplis üksteise kõrval ümisesid
läbipaistva une poole valgeid varssasid
ja liblikad kellel ma lubasin enda käsivartelt süüa
juulis tahavad ööputukad sisse saada ja tuul mis maja ümbert keerutab
on juba pärit aasta teisest poolest ta on end muutnud iga päev keerab ta ennast
uue telje ümber teistsuguseks ja kui koidab siis kuskilt pimedusest väheste
lindude või üldse nende puudumise kohast vahekoridoris poolsaarel
millest käivad üle tormitumesinised kivised lained tänavalambid mis ei tohiks
olla eredamad koidust ja äkitselt ma salgan päevi äkitselt pole midagi pillata
ÄRA VAATA MU NÄGU ON ROOTS ma astun sügavasse tumedasse
lõhangusse talveaja külma poolkuusirpi kus kõik on alati sama igal suveõhtul
õnnelik isemoodi igas talveöös õnnetu samamoodi


‎*‎

millist väljapääsu leidub liiga palju teadmise labürindist
tundma õppida? lõpmatuse ringi astuda lõpmatud etteheited huulil
liiga tühi? katki liiga täis katki õhtuti võib lõputult lebada jõudes lähemale
tõele ja vihale mida on võimatu maha panna äikese või rahega katta – olgugi mis!‎
tahame tagasi jõuda sinna
istuda suvehommikul õunapuude all ja võtta einet
SEST KUSKIL ON KINDLASTI KERGUSE MÄRKE
KUHUGI SIIA VAHELE PEAB OLEMA PEIDETUD MINU LAHKUS
pärast teha lõppematut tööd patsutada kokku läheduse erinevaid vorme pärida väga vargsi käed ‎köögilauavakstul teistelt nende lähedal asuvate ‎
kuristikkaugete elude kohta tahame teha süüa ja lõket ja korda aitu ‎
puhastada kapialused ja kustutada valu mälestust kohti kuhu vastu ‎
sai muljutud üksteist kraapida tubadest vihahood ja tülid ja viimsed sõnad:‎
kullake ma loodan et sa leiad kellegi kellega koos minna otsima sõnajalaõit
ma olen õnnelik et mind on siin elus armastatud
MA PEAN ÄRA MINEMA


‎*‎

MA EI SAA SISSE mu käed on läbipaistvad nagu klaas ja lained
ja suu keeletu
kellad kõiguvad kursilt ei veena ei tee end arusaadavaks
iga tilluke tuba iga tilluke aegruum on erinev kandiline ja õhuke mittekattuv laik
varjud on pikali ja roomavad kallakul tagurpidi kuu on kukkunud nelja tee vahele ja jäänud sinna ‎lamama oma külma põlevasse lohku
kes
ma olingi?‎
täis nii palju lepitamatuid asju
pimestavheledat hädaohtu suve talve ahnust ilu mahajäetud kodutalusid ja
suurlinnu kipitust ja paranemist õies elavaid putukaid lehmade sõnulseletamatut
kurbust mida kõike ma tahan MIDA KÕIKE MA TAHAN! uusi esemeid
aga päris nägusid ja asju nagu ei kellelegi teisele jagada neid sulle sinu
meelekohti mida ma kummardan aga ei jõudnud kunagi kummardada päris
elus päris elu päevavalguses kus oleksid öelnud minu nime ja kandnud vett
meie eineks IGATSUSE JA ÕRNUSE KAEV MINUS ON PÕHJATU